Esimene ujumine, telefon ja meelelahutus
Varsti saab jälle telefonis suhelda. Aga mõnda aega veel ei saa. No, sest me läksime eile Pantsi ja vennaga
ujuma. Pool järve veel jää all, aga no mis sa teed – kutsus. Nii kõvasti veel, et telefon sadas esimese asjana redeli kohalt süngesse vette. Kui käega enam rabada ei andnud, kaalusin sekundiks, kas lähen üldse ise sinna järgi või mitte. Järgmine hetk kakun riideid seljast ja suman vette. Kui telefoniga pinnale tulen, võtab Pants selle, et kuivama panna. Me arvasime, et kõik on hästi nüüd. Siis tuli tuul ja viis sillal kuivava SIM-kaardi minema. Natuke sajatasin ja mölisesin maailmaga, aga siis haaras mind üllatavalt vabastav tunne ja üldine muretus. Tahaks kohe kuhugi metsa rännata ja näiteks kalendermärkmikust lõkke teha. Ja jalanõudest. Vabalt. All in all oli fun.
Nokia E5 ahvatleb. Elerinil on selline. Hirmus kalliks saanud mulle. Ja no eks telefon ka :D Mis oleks hea telefon?
Asendasin ema üleeile poes, astus Elerin läbi. Nägi välja nagu Megan Fox ja tõmbas suvalistest hunnikutest ülikihvte riideid välja. Istus leti peal
ja kujunes mu vennaga koos korralikuks nuhtluseks. Lots of love.
Töö juures oli üldse rõve olla. Käisin enne Tartus BZi sünnipäeva tähistamas.
Praegu on jumalik aeg – sõnnide sünnipäevad. Lihtsalt imeline.
Praegu olen kodus. Mõnus on. Linnud laulavad, aken on lahti. Olulist mõtet elul ei ole. See teeb kurvaks vahepeal. Aga Pinterest tõstab mu tuju selles osas. Näitab, et on asju, mida tahta või millest huvituda.
Muidu kulgeb kõik isude peal. Näiteks jalutama ja metsa kisub :)
Iseloomustavad sõnad klassikaaslastelt 7 aasta eest
- ainulaadne
- lahe
- lõbus
- vahva
- seksikas
- mitmekülgne
- lahe soeng
- head mõtted
- nalja saab
- solvub palju
- oskab hästi inglise keelt
- aitab teisi
- norm kuju
- vaimukas
- hea suhtleja
- vahest läheb naljaga liiale
- tark
- julge
- vahel talumatu
- räägib liiga palju, aga huvitavat juttu
- ära otsi nii palju tähelepanu!
- ära riku teiste tuju!
- ära kiusa teisi!
- võiksid olla vaiksem!
Wiedemanni keeleauhinna keelepäev 2012
Ehitajad nagu vahiksid. Nad sibavad mööda katust üle tee asuval majal. Vahepeal jäävad mind vaatama. Siis läheb mul järg meelest, millest vanaisale seletasingi. Muidu ütlesin talle, kes lapsed said/saavad, et vend abiellub ja mis ma praegu Väike-Maarjas teen. Wiedemanni keeleauhinna keelepäevale tulin. Emale saadetud kutsega meenus ajusopist, et kunagi ühel tähtsal korral 1997. aastal võeti mind 6aastasena kaasa. Kui minu enda vanaisa laureaat oli. Olen isegi pildil vanaisa, vanaema, ema ja onuga, kui laureaaditamme Väike-Maarja kiriku kõrval keeletammikusse istutasid.
Selgitasin Ätile veel, et nüüd otsin ennast ja seda, mis oleks minule. Um, you know… pärast seda, kui koolist välja visati. Vau!-kui-loll-ma-olen-muie. Naeran paar hetke. Tõmban käega üle ta natuke liiga rääbaka haua ja mainin, et läksin ju vahepeal TTK-sse füsioteraapiat õppima.
Üritus kultuurimajas algab kümnest.
Vallavanem teeb tervituse, järgmine muhe asjapulk täidab MC rolli. Juhatab sisse selle aasta laureaadi Mari Tarandi ja tema teened eesti keelele. Laureaat on armas pisike naine. Räägib armastavalt lapsepõlvekodus olnud keelekasutusest. Toob mõnusaid näiteid murretest ja mismoodi keegi siis midagi ütles. Väga südamlik.
Wiedemanni grammatikast räägib naine, kes tegeles pikalt Wiedemanni tõlkimisega. Paras ettevõtmine oli see olnud. Aga ta räägib sellest pigem nagu aust kui tööst ja vaevast. Imetlusväärne.
Hallipäiseid saalisviibijaid naerutas 11. klassi õpilane, kes uuris, kui hästi teavad 4.-12. klassi õpilased kõnekäändude tähendusi. Uurimus oli väga asjalik ja korrektne, aga variandid, mida kõige pisemad üliloovalt pakkusid, olid suurepärased. Sellise hea tujuga pöördus rahvahulk keeletammikusse istutamisele. Kõne, koor laulis, laureaat rääkis. Vaatasin selle üle, mis mind tõmbas :)
Tähtis istutamine
ühel pool, tegime ühispildi ja suundusime pidulikule söömisele. Vanaema tegi siis kohe nii palju nalja mulle.
Teel kultuurimajast tammiku pidin teda käe alt toetama, sest tal tervis ikka nii paha ja kõik raske. Aga vat kui sööma kutsuti, silkas ees ära nagu noor kits. Ta konkreetselt jõudiski sinna kõige esimesena.
Tere hommikust!
Sadu on lakkamas, linnukesi laulab. Maad katab paks lumevaip. Meel on hea. Puhanud. Ärkasin küll 7:15, aga täiesti ise ja kosunult. Uni lõppes otsa lihtsalt. Tundub, et pärast nädalaid kõige rääbakamat unetsüklit, olen paigas. Esimese päris tööpäeva lõpuks olin meeletult väsinud. Seal oli hullult põnev ja tegemist jätkus :P
Üks pisike poiss (pakuks kahene või kahe ja poolene) hängis minuga leti ääres, kus olid kindeka mänguasjad. Ma ei saanud suuremast osast jutust aru midagi, aga juba see, mis mõistetav oli, blew me away. Leidis kummist ussipea, mille omale näpu otsa suras, et teistele klientidele sellega näo juures susiseda. Kui tädikesed naersid ja küsisid talt igasugu asju, ta aint susises vastu. Varsti pöördus jälle minu poole ja rääkis, et uss on nüüd väasinud, peab koopasse koju minema. Surus ussipea laual lebavate riiete kortsudesse. Mängib vaikselt. Aeg-ajalt kuulen, kuidas ütleb sosinal: “Ilus!” Ta käes võis olla kõige suvakam pisike kindekaauto. Kõik mänguasjad elavnesid ta käes. Tekkis oma elu, eesmärgid, omadused ja tegevused. Väga lõbus ja loov poiss oli. Ta valis paar asja, mida tahtis. Võttis need kätte ja ütles emale, et nüüd võib minna. Ema kohe punastas, rebis need käest ja hakkas seletama, et maksma peab ju ka. Poiss laob mänguasjad kenasti minu ette, vaatab silma ja ütleb: “Osta need mulle.” Olin nagu: “Aaaga jätame nad siia seisma, äkki Su ema tahab need Sulle osta.” On ka sellega nõus :D
Teine asi, mis südame heast lihtsalt põlema ajas, oli aga siukene, et ma väga detailselt rääkida ei tohi. Tegelasteks olid Vaeslapsed ja nende imeline hooldaja mõneks ajaks – Kaitsja. See sõna defineerib seda inimest hästi. Ta hoiab ja hoolitseb. Nagu loodud selliste laste kasvatamiseks. Tuli mulle poodi. Kallistab esimese asjana. Ütleb, et sai lapsed. Räägib ära, mis probleem on ja mida vaja. Kui temani Vaeslapsed jõudsid, olid nende riided neile paar aastat väikesed. Ja see on üsna nõme, kui sa oledki vaid mõned aastad vana. Lihtsalt lõikab südamesse, et nõnda hoolimatud võivad mõned vanemad olla. Neile riideid otsida oli puhas rõõm.
Enne tööpäeva lõppu tuli ema ja vahetas mu välja. Rääkis, et väike vend sai breketid. Kodus poiss pildistada ei lubanud, aga ma ei hakanud peale ka käima. Läksin lihtsalt magama oma paariteisttunnist und :)
Ettevalmistus asenduspäevaks?
Öö on fun. Sorteerin-
koristan-
hängin Pantsiga. Magama saab vaid paariks tunniks :)
Kadrinas algab kohe töörutiin. See on neil nii hirmus põnev. Kui on mitmel töötajal asja kas lattu või poodi vms, siis nad saavad kohe hommikul enne toimetusi kokku, et teed või kohvi juua. Kellel nälg, sööb midagi. Räägivad juttu, naeravad. Lõbusad naised. Sobin ilusasti seltskonda. Muidugi ei saa veel aru, mida nad mõtlevad, kui kasutavad igas lauses erinevatele kohtadele ja asjadele viitamiseks asesõnu. Nemad jagavad kummalisel kombel matsu küll, kui teine räägib: “Oled märganud, et seal ei ole piisavalt valge. Sealt peaks need ikka sinna kõrvale viima.” MILLEST TE RÄÄGITE? :D
Emme annab mu töökaaslasele üle ja me suundume poodi. Huvitab, mis on muutunud poes viimasemal ajal, lasen mälu värskendada asjade asukohtade ja hindade osas. Aitab ja selgitab kenasti. Olen ju varem ka ema juures tööl olnud – kõik see hakkab meenuma. Väga mõnus. Nostalgine ja hea.
Jutu sees ütleb ema töökaaslane, et tal oli nii hea meel, kui emme talle ütles, et võtab nüüd tütre ka tööle. Isegi ei hakanud kobisema, et MIDA TA SULLE ÜTLES!!??? Olen juba arvamusel, et paaril päeval nädalas suures riidekapis hängida ja inimestega juttu rääkida oleks päris lahe :)
Kodutee on tavalisest põnevam-
Väikene check-in
Tere. Ma tahan juttu rääkida.
Nagu harjumuseks on kujunenud, olen ööd üleval ja Päikest kohtan ainult siis, kui ta mu magavad silmad lahti keevitab. Üldiselt aitab, kui tõmban teki üle pea või oma voodisse purje alla magama taandun. Meid on nii vähe kodus, et juhtun igale poole magama jääma. Keegi ei pahurda ka, et suvadel aegadel magan või ringi komberdan. Mõnus. Kodune.
Joon kohvi. Teen praemuna koos singiga. Mõtlen elu peale. Meenutan, kus olnud olen, kuhu sattunud.
Selg natuke valutab. Väntsutan kassipoegi, kes nüüd juba kõik maailma näevad, ja vahin suurt kuhja, mis mu toa põrandat katab. Ühel hetkel tahan kõik sealt ahju ajada, siis põlema panna õue peal meie lõkkekohas. Tahaksin kõigest lahti saada, mis seal toas LIHTSALT SEISAB. See on elamiseks, mitte mingi laoruum! I’ll get there. Mul on kuni järgmise nädalavahetuseni maksimaalselt aega. Tahaksin, et seal ilus oleks, kui õde mehe ja lapsega siia jälle tuleb. Ma arvan, et lähen nendega Saaremaale kaasa, kui nad lahkuvad.
Homme tuleb Kadrina minna, et poes ema jälgida. Asi on selles, et esmaspäeval läheb mu venna hambaarstile. Kui Kristina kunagi ammu meil kulla suusatamises võitis, oli sellel poisil vaja piimahammas kohe eest välja kukkuda. Teised vahetusid normaalselt, aga sinna ei tahtnud midagi asemele tulla. Ja kui lõpuks tekkis, oli see peetunud. Nüüd sõeluvad emmega hambaarstide vahet, et seda opereerida või midagi normaalset asemele panna. Ema palus, et esmaspäeval teda poes tööl asendaksin. Muidugi olen nõus aitama, aga mäletan küll, kui pöörane-creepy seal töötada oli. Isegi ei tea, mida kõige rohkem peljata. Nüüd kohe tulevad pähe:
- sugulased jms, kes tahavad, et ma räägiksin neile, kuidas mind ikkagi koolist välja visati
- juutiv igahommikune püsiklient, kellega ma kunagi kuskil läbul kakelnud olen. (JUMAL KUIDAS MA VAJAN, ET TA MIND EI MÄLETAKS)
- vaimuhaiged/kapriissed inimesed
- väga tähelepanelikud inimesed (a la “ma küsiksin, kuidas Sul läheb, aga kuna vaevalt sa 4 küünt korraga oled ära murdnud, siis tean vastust sellele. Mis on? Kas ma saan Sind aidata? Tahad rääkida?”)
- fucking rahaga arveldamine
- inimesed, kes hakkavad arvama ja rääkima, et ma töötangi nüüd poemüüjana, kuigi olen ainult ühe päeva asendaja. And that’s not saying there’s anything wrong with being a shop keeper :)
Tundub, et läheb hästi. Eelmine nädal oli alates septembrist esimene, mille jooksul ma vähemalt korra ennast täis ei joonud. Muidu kubises märkmik mustadest täppidest. Praeguse vaatepildi järgi võib öelda, et mustad on asendunud siniste sporditäppidega.
Kõik on vaikselt leebuma hakanud. Homme või ülehomme on plaanis Taaveti juurde laekuda, et filmivaatamisnädalavahetus teha. Can’t wait :)
Sparkly keys.
I’ve been killing time on Pinterest a lot. Saw a cute sparkly key there. Pinned it to the Style board since I was about to have keys like that. Got my so-plain-I-couldn’t-believe-it-keys
and turned them into something awesome.
All I did was this:
- Cleaned the keys
- Got some old glittery nail polishes and diluted them with acetone to make the polishes more liquid so they would be easier to apply
- Poured a few drops of polish onto the head of a key and used the brush to spread the polish out evenly. You have to do this fast. If it starts to dry and and you’re still spreading it… not so pretty.
- Let it dry and repeat on the other side.
- Clean the edges of excessive polish.
- That’s it. For a while it’ll be pretty and sparkly, but in time – like with everything – it will wear off.
Loendamise ja fotograafia igavuspeletuslik lisaväärtustusmõju
Vanaisad olid mul igavesti targad mehed. Issipoolset ma küll kohata ei jõudnud, aga kuuldavasti oli ta väga otsustav ja kindlameelne. Umbes nagu minu enda isa. Emmepoolset sain ise palju näha. Ta oli meeletult töökas ja laia silmaringiga. Ta saksa päritolu vajas täpsust. Et kõigel oleks põhjus ja kõik oleks loogiline. Kui vanaisa nõusid pesi, pidas ta peas arvet, mitu kahvlit-nuga-lusikat nüüd pestud on. Ta märkas. Ta nägi. Selline arvepidamine oli tal universaalne. Loendas kõike. Ja niimoodi oli kõigel tema jaoks väärtus. Nii ei hakanud kunagi igav ega üksluine.
Tema loendas, mina pildistan. Talle üldse meeldisid numbrid, mulle üldse väga fotograafia :)
Juba mitmendat päeva taltsutan oma tuba. Ega see väga kiirelt areneda tahagi, kui kõik, mis kätte satub, nii põnev ja uurimis-pildistamisväärne on :)
Kätekõverdused ropendamise eest
Olen alati julgustanud Venna loomingulist, veidrat ja pöörast mõttemaailma. Somewhere along the way käitusime temaga nagu täitsa suure poisiga.
Vaatas meiega samu filme, sai otsekohesed selgitused kõigele huvipakkuvale, tegime pätti koos. Ei piiranud, kui ta ropendama juhtus.
See väike möödalaskmine kasvas nüüd probleemiks, mis kulmineerus sellega, et saates isale sõnumi, mille sisu oli lihtne “kus sa oled?”, lisas ta mõne värvika sõna. Olime kõik parajalt šokeeritud. Something had to be done.
Iga ropu sõna eest trahvitakse 10 kätekõverdusega. Lisamotivatsioonina 5 kätekõverdust iga kuuldud ropu sõna eest. Täna on 3. päev sedasi. Töötab: keha valutab ja meel on hea.
The Adventurous Pursuit of Happiness 