Jänesepäev
Eile õhtul palusin, et mulle ei tuldaks autoga bussijaama vastu. Tahtsin jalutada. Eksida… Kes teab. Pimedad lõigud võõrastel tänavatel ja magushapusid tundeid tekitavad kollased tänavatuled rahustasid. Või kinnitasid mulle, et kõik on hea. Et kõigega annab mängida.
Hommikul äratavad õde ja ta pisike tütreke. Mõlemal lai naeratus näol, kutsuvad üllatusmuna otsima. Laps justkui unustab, milleks ta mu elutuppa vedas ja viivitab. Jääb seisma, vahib mind suurte silmadega. Liigub tagasi magamistuppa, silkab siis minu juurde. Õde suunab ta mängukoera juurde, kes ka minu üllatusmuna varjab. Saan valge mootorratta.
Samal ajal on õemees lauale üles seadnud topsid värvidega, ajalehed laotanud, salhvakad toonud. Hakkame mune värvima. Toimub mingi katastroof-plätserdamine. Mulle tundub, et kaheaastane teeb kõige parema töö. Topib oma munakesi igasse värvitopsi ja saab ägedad dinosaurusemunad. Tumepruunirohelised. 12ks on juba vaja olla sadamas. 4 minutit hiljem saame alles sõitma hakata. Lapsed on ju toredad, noh.
5 kilomeetrit sadamast koju – jalutame. Mitte kunagi varem ei ole minu vanema õe kannatlik loomus nõnda välja paistnud. Õde küsib lapselt, kas see tahab ringi joosta. Tahab. Hakkab siis vankrist välja ronima. Sätib vankri varju, enda kindaid, räägib juttu, näitab kaugusesse kuhugi, pöörab kõhuli, hoiab tasakaalu, kõõlub, seletab veel ja siis võib olla läheb maha. Korjab porise oksa, paneb korra suhu, siis taskusse. JA TEEB KÕIK RONIMISRITUAALID TAGURPIDI UUESTI LÄBI. Vahepeal tahab põõsasse pissile. Aga mitte päriselt. Nagu mängu korras või nii. Tahab jälle maha ja tagasi vankrisse, maha-vankrisse, maha-vankrisse. Ja mu õde on kõige selle juures nagu nojah-las-harjutab-meil-on-terve-päev-aega-ilm-on-ilus. Suurejooneline! et mul ajus ükski veresoon ei lõhkenud. Kuidas on nii, et me ei kiirusta kuhugi? Kuidas saab nii, et me ei jõua absoluutselt kuhugi ja see on okei?
Katsun harjuda. Räägime õega juttu. Peatume korduvalt, kui Mipsul on vaja tohlatanud kastanimuna kivi vastu hõõruda, siis sambla peale vajutada, üritada suhu ja taskusse panna ning viimaks minule pihku tuua.
Umbes 2,5-3 kilomeetriga hakkan mõistma. Kangutan juba ise fossiilidega kive maast ja luban isale koju aiamaterjaliks viia. Näitan lapsele kuivenduskraavis ujuvaid kalu ja molluskeid. Proovime tammetõrukübaraid ja räägime kollasest naeratavast õhupallist.
Lähen kingi proovima
Õde: “Mul on siin udupeened kollased balerinkad… number liiga väiksed ostsin ainult. Mõtlesin, et Sulle lähevad.”
Mina: “No, võib olla ma peaks neid enne vist proovima.”
Vaene õeke ei saanudki kohe aru, et ennast talle külla surusin :)
Eureka!
Lõpuks maksan enda põhi- ja keskkooliaegsete pattude eest.
Iga korra eest, kui matemaatika tunni ajal puhvetis istusin või koridoris luuserdasin. Kui suu lahti õpetaja nina ees Cheetost sõin ja seda sujuvalt lauale pudistasin. Kui õunasüdameid ja saiakeste kilekotte lauasahtlisse jätsin. Kui tahvlile peeniseid joonistasime ja lillepotte klassis ringi tõstsime. Snufiseid salhvakaid tooli alla jätsime, vaheruumis ja kappides kolasime. Naisõpetajat Raudmeheks kutsusime.
Võtsin nüüd ülikoolis kohustusliku tugiaine arvutiõpetuse, mille õppejõud on juhtumisi matemaatik. 5 nädalat oleme eksklusiivselt Excelit õppinud. Ja õppimise all pean silmas seda, et meile kirjeldatakse matemaatiline probleem, mille peaksime ise ära lahendama. Nagu välja mõtlema.
Funktsioonid, nahhui.
Päev 3/2
Õhtul lähen korraks Lasna, käime Bastardi rajal jooksmas. Siis hüppan bussile, et tagasi ühikasse jõuda. Paus on küll eilse õhtu seisuga läbi, aga tulen siia tagasi, sest mul on järgmisel päeval vara kool.
Beib tundus nüüd mõtlevat, et pausimõtted olid halvad. Arvan, et mõtted olid head, aga see pausi-osa oli vastumeelne. Sest ma tunnen küll, et mul on üht-teist vaja enda valikutes muuta. Areneda. Beib võiks lihtsalt konstant selle kõige juures olla.
Päev 2/7
Tere hommikust!
Nägin unes, kuidas minu isa surnuks peksti, mu lapsepõlvecrush/kangelane elusalt nüliti. Ärkasin lõplikult kolmandast unest, kui tahtsin karjuda, aga ei saanud. Õnneks seda unenägu ei mäleta. Sain aru, et olin kõike tõesti unes näinud. Ometi ei kao pitsitav tunne rinnust. Kõik halvad asjad ei ole siiski vaid unemaailmas.
Kutsusin eile õhtul enne magama minemist Bastardi omale tänaseks külla: kaissu ja sööma. Ta soovis mulle head ööd. Mõtlesin korraks, et ma olen idioot, et ta soovide vastu natuke toimisin ja kaissu kutsusin.
Aga no türa küll, enda toitu ja aset pakkuda inimesele, kellest ma hoolin, on ainult ilus.
The Adventurous Pursuit of Happiness 