Ökoloogiline antropoloogia
Loen teksti, mis juttude järgi peaks olema kõige viimane kodutöö.
Conklin, Beth A., and Laura R. Graham. 1995.
“The shifting middle ground: Amazonian Indians
and eco-politics.” American Anthropologist
97(4): 695-710.
Iga nädal peame läbi lugema ühe artikli ja vastama kolmele küsimusele, mis on eelmise loengu PowerPointi lõpus ja saatma vastused õppejõule enne uue loengu algust.
Loengus kuulame antud korra presentatsiooni, kuulame üliõpilasesitlusi, moodustame kolm rühma, arutame küsimusi ja lõpus määratakse igale rühmale üks küsimus, mida peame tervele auditooriumile selgitama.
Kuna järgmine nädal on semestri lõpp juba, moodustuvad õige pea meie kodused lugemised, üliõpilasesitlused, artikliarvustused, artikliarvustuste arvustused ja esseed kokku hinde kogu selle kursuse eest.
But it’s not all bad, Franz toob meile mõnikord kommi
ja naeratab alati nii ägedalt, et tekib tunne nagu sa oleksid täpselt see inimene, keda ta näha tahtis. Tunned kohe ennast erilise ja heana. Isegi kui sa hilined 20 minti loengusse ja vabandad parasjagu. Lihtsalt nii ilus, siiras ja soe naeratus.
Nüüd on kevadsemester
Eile lõppes sügissemester. Mu hinded on päris normaalsed. Mitte väga head, aga paremad kui “eksmatrikuleeritud”. E, C, A, A. Üks eksamihinne pole veel teada ja vene keeles on vaja vastata kursusesõnad (~300 sõna) ja tõlkida 20 lehekülge erialast teksti + teada 50 erialast sõna sellest tekstist peast. Siis on sügissemestriga ühel pool.
Vene keelega läks huvitavalt. Sibasin neljapäeval kohale.
Õppejõud jagas töid. Minu poolikut дательный падеж’i kontrolltööd temaga polnud. Palus tunni aja pärast tagasi tulla: selleks ajaks otsib/prindib uue. Ilmusin välja. Ta ütles mulle, et minu poolikust kontrolltööst piisas, et saada arvestatud. Whhhhaaaaaaaaaaaaaaaaaaat? Kas ma olen märkamatult vene keele savantiks muutunud? Poolikust tööst piisas! MIDA.
Erialase tekstiga läks sama normaalselt. Mul oli raamat juba valitud. Religioon peaks nagu sinna sisse mahtuma. Raamatu pealkiri oli Miks ikoonid nutavad? Õppejõud sõnastas raamatu sobimatust sõnadega “kirikupropaganda suvaliselt autorilt”. Mu raamat ei sobinud. Ütles, et tema meelest on antropoloogia kultuuriajalugu. Vaatab mulle hetkeks küsivalt otsa. Ma vastan ainult: “Jah.” Järgneb kerge oh-dear-god-why, sest ta ütleb, et religiooniteema on supervale ja ma peaks võtma teose helilooja või kunstniku elust. Samas, kas mulle tõesti loeb, mida venekeelset ma omale ajju reibin? :)
Küsisin talt veel, kas see on normaalne, et semester saab läbi ja mul on asju vastata. Pilgust on näha, et ma olen ta meelest sips kohtlane. Ütleb, et ma tuleks lihtsalt konsultatsiooniaegadel ja kõik on korras. BIEN!
Täna algas eelnädal. Saab hakata õpingukava määrama. ÕIS muidugi ei võta mind vastu tagasisidetki kirjutama, millegi määramisest pole mõtet veel rääkidagi. Kuigi olen superpõnevil.
Leidsin, et suitsetan liiga palju. Kui isu tuleb, katsun selle asemel pilte teha. Et mu käed oleksid tegevuses. Kole ja paha harjumus. Mõnikord öösel ärkan selle peale, et hingata on raske ja vastik. Nagu kopsud oleksid kokku kleepunud. Seda on harva ja läheb kiirelt üle, aga see on piisavalt rõve, et ma seda enam ei tahaks. Treppidest käin nagu astmahaige vanur. Suitsetamisel oli minu jaoks mingi ilu- või vabadusefaktor alati, aga see on ka kadumas. Tundub mõttetu. Kui vene keele pärast stressasin, tegin mitu-mitu suitsu päevas. Kui õhtu kaissu jõudsin, lõhkus pea nii kõvasti, et Eero jootis mulle Coldrex MaxGrip C-d sisse, et olla üldse saaksin. Õnneks vajusingi ära magama. Ütlesin, et ah-jah, eks pingelangus vms, aga for sure oli see suitsetamisest. Tuleb vist nulltolerants luua. Pühapäevasuitsetajast ahelsuitsetajaks saab märkamatult. Siis, kui iga suitsu eest täppkleepse hakkad märkmikku suruma, jõuab alles kohale, mis ja kui palju tegelt teed.
Hea uudis viimase lõigu juures on see, et mul on nüüd hästi palju suvalisi pilte postitada mõnele Heale Lugejale, kelle keskendumisvõime ei ole nii pühendumisaldis minu blogi suhtes kui tema ise :)
Selle suitsetamise dislike’iga on see asi ka, et huvi on tekkinud eluspüsimise vastu. Mulle meeldib elus olla ja pähe on tekkinud asjad, mida ootan veel sellest elust. Olen ettevaatlikuks muutunud. Panen ühikatuppa astudes ukse kohe lukku, et keegi mind seal rahulikult ära killida ei saaks ja käin riides nagu kodutu, et mind röövima ei tuldaks. Tugev isu on olla elus. Tervelt, õnnelikult ja suuremate muredeta :)
Oi TERE, 2013!
Shoppamine on uskumatult kurnav tegevus. Peaks rohkem seda harrastama, siis läheksid äkki riided varsti minu mõõtu ka.
Või noo, vastupidi. Ema andis mulle sünnipäevaks raha, et omale uue ilusa sooja mantli ostaksin. Täna Tallinnas temaga kohtudes andis sama palju veel, et kindlasti korraliku võtaksin. Pole veel kohanud õiget. Siinkohal üleskutse: keegi minuga mantliotsinguile tahab minna?
Anu pakkus, et õmbleksime ise. Leiaks ilusa materjali ja teeks umbes-täpselt samasuguse, nagu mul praegu on. Ma tahaks umbes sellist. Aga saba, kapuutsi ja lipsuga. Vaatasime Kuressaare kangapoodides ringi.
Mõistsin, et parim oleks, kui mantel on ühevärviline ja ilus sinine.
Täna on juba 2. jaanuar. Ja kolmapäev. Sain uue märkmiku kasutusele võtta. Mul oli kooli oma ka, mis jookseks suve lõpuni, aga mulle meeldib, kui märkmik on aasta algusest selle lõpuni. Ja kuigi mul on alati varem olnud märkmik, mille kahel lehel on terve nädal näha, siis nüüd on iga leht omaette päev. Teeb mu äkki asjalikumaks. Siis tunnen selgemalt, kas olen terve päeva molutanud või midagi teinud ka. Kui tervet nädalat vaatan ja seal ühel päeval midagi asjalikku on, siis see maskeerib muud puudujäägid ära. Seda ma ei taha. Jätkan ka täppide kasutamist, et ma aru saaksin, millega kui tihti tegelen. Mustad täpid on samad,
uued hallid – tubaka tarbimine. Neoonrohelised
on vältimatud ülesanded või kokkusaamised vms, mis nõuavad mult vähemalt väikest pingutust. Suured oranžid täpid on eksamid, arvestused, esitlused, kontrolltööd ja kõik muu hindeline. Pisike sinine täpp on jätkuvalt trenn ja/või võimlemine.
Sõitsin aastavahetuseks Kuressaarest Tallinna. Mul oli õe juures tore. Tulin ära väga hea ajastusega – nagu midagi jäi veel puudu, jään igatsema. Nii tuleb külas käia. Lahkudes peab natuke kahju olema.
Ma ei olnud enne Tallinnas aastavahetusel olnud.
Nägin, kuidas üks ilusa mantliga naine suurde porilompi külili libises. Jälgisin, kuidas ta ennast püsti ajas ja poker face ees ära jalutas. Täpsustan: tuikus. Tore õhtu. Hommikul oli ainult natuke ebamugav okselehases bussis loksuda.
Väikene check-in
Tere. Ma tahan juttu rääkida.
Nagu harjumuseks on kujunenud, olen ööd üleval ja Päikest kohtan ainult siis, kui ta mu magavad silmad lahti keevitab. Üldiselt aitab, kui tõmban teki üle pea või oma voodisse purje alla magama taandun. Meid on nii vähe kodus, et juhtun igale poole magama jääma. Keegi ei pahurda ka, et suvadel aegadel magan või ringi komberdan. Mõnus. Kodune.
Joon kohvi. Teen praemuna koos singiga. Mõtlen elu peale. Meenutan, kus olnud olen, kuhu sattunud.
Selg natuke valutab. Väntsutan kassipoegi, kes nüüd juba kõik maailma näevad, ja vahin suurt kuhja, mis mu toa põrandat katab. Ühel hetkel tahan kõik sealt ahju ajada, siis põlema panna õue peal meie lõkkekohas. Tahaksin kõigest lahti saada, mis seal toas LIHTSALT SEISAB. See on elamiseks, mitte mingi laoruum! I’ll get there. Mul on kuni järgmise nädalavahetuseni maksimaalselt aega. Tahaksin, et seal ilus oleks, kui õde mehe ja lapsega siia jälle tuleb. Ma arvan, et lähen nendega Saaremaale kaasa, kui nad lahkuvad.
Homme tuleb Kadrina minna, et poes ema jälgida. Asi on selles, et esmaspäeval läheb mu venna hambaarstile. Kui Kristina kunagi ammu meil kulla suusatamises võitis, oli sellel poisil vaja piimahammas kohe eest välja kukkuda. Teised vahetusid normaalselt, aga sinna ei tahtnud midagi asemele tulla. Ja kui lõpuks tekkis, oli see peetunud. Nüüd sõeluvad emmega hambaarstide vahet, et seda opereerida või midagi normaalset asemele panna. Ema palus, et esmaspäeval teda poes tööl asendaksin. Muidugi olen nõus aitama, aga mäletan küll, kui pöörane-creepy seal töötada oli. Isegi ei tea, mida kõige rohkem peljata. Nüüd kohe tulevad pähe:
- sugulased jms, kes tahavad, et ma räägiksin neile, kuidas mind ikkagi koolist välja visati
- juutiv igahommikune püsiklient, kellega ma kunagi kuskil läbul kakelnud olen. (JUMAL KUIDAS MA VAJAN, ET TA MIND EI MÄLETAKS)
- vaimuhaiged/kapriissed inimesed
- väga tähelepanelikud inimesed (a la “ma küsiksin, kuidas Sul läheb, aga kuna vaevalt sa 4 küünt korraga oled ära murdnud, siis tean vastust sellele. Mis on? Kas ma saan Sind aidata? Tahad rääkida?”)
- fucking rahaga arveldamine
- inimesed, kes hakkavad arvama ja rääkima, et ma töötangi nüüd poemüüjana, kuigi olen ainult ühe päeva asendaja. And that’s not saying there’s anything wrong with being a shop keeper :)
Tundub, et läheb hästi. Eelmine nädal oli alates septembrist esimene, mille jooksul ma vähemalt korra ennast täis ei joonud. Muidu kubises märkmik mustadest täppidest. Praeguse vaatepildi järgi võib öelda, et mustad on asendunud siniste sporditäppidega.
Kõik on vaikselt leebuma hakanud. Homme või ülehomme on plaanis Taaveti juurde laekuda, et filmivaatamisnädalavahetus teha. Can’t wait :)
Nädal vahetub
Möödunud nädal
omas mind kõvasti. Väga õnnelik, et see nüüd läbi on. Joppas erinevate asjadega väga palju, aga magada sai ainult paar tundi päeval. Tasakaal? Muidugi tulev nussib mulle samamoodi näkku. Päev
korraga, ehk elan üle. Täna on ilus päev. Emme sündis täna. Kui talle kaardi välja mõtlen ja valmis joonistan, näitan siin ka :) Veevalajad on emadeks väga head, mulle tundub. Ja skorpionid isadeks :D (kui kellelgi pole nende tähtkujudega kogemusi, siis veevalaja on nii lebo ja rahulik – talub kõike, aga skorpion on midagi muud – tõmbaks enda kätega pea otsast olendil, kes tema pisikesele midagi teeb). Ma olen väga ilusast perekonnast. Väga tänulik.
Aga vabandage, kallid, ka seekord blogin vähe: ma hakkan nüüd FT meetodite esitlusi hindama. Ehk jõuab hommikuks.
Kõik need täpid
Kõik mäletavad punaseid ja musti täppe? Uhked, eks. Süsteem töötab – kasutan ka see aasta. 2011/2012 õppeaasta mõlema semestri nädalad on märgitud punaste nummerdatud suurte täppidega. Need on nüüd kleebitud ja otsas.
Alkoholi tarbimist tähistavad jätkuvalt suured mustad täpid.
Aga. On uuendus.
2 uut võistlejat. Indiaaninimedega Keskmine Erkroosa Täpp ja Pisike Sinine Täpp. Esimese eesmärk on näidata, kas päeva jooksul on juhtunud midagi, mille kohta ütleks awwwwwwwwwwwsome!… ma olen elanud!
Ja sinine on kõigist varasematest kõige elutervem: tähistab spordi tegemist.
update on liffe
Kuna koolil on 200. sünnipäev, siis on meil neljapäev-reede vabad. Mina saan äkki koju. Enne polnud plaanis, aga kuluks marjaks ära. Eriti kui venna ja ta naisega saan. Söök ja moraal on otsas.
Puhtad normaalsed riided ka. Eile läksin selle pärast isegi Sebimiskleidiga välja. Nagu alati hakkasid igasugu ebatavalised&julged asjad juhtuma. Saime kluppi tänu garderoobipoisile sisse. Hiljem kleepisime punaseid täppe ta lihaselise kõhu peale. Leidsin, et FT-na peaks neid palpeerima ka. Kes ei tea, siis “palpeerima” on meditsiiniline väljend katsumise kohta. Nägin kursavenda. Küsis, miks ühele peole ei tulnud. Lisas, et kõik see rahvas on nüüd seal. Lendasin peopidaja juurde. Ta on nii armas. Kallistasin teda. Selle käigus läks jooki suvalistele näitsikutele peale. Nende kaaslane manitses, et hea on, et sõbrannat näen, aga VÕIKS IKKA VAADATA KA, ET TEISTELE PEALE EI AJA. Kaks neidu seisid kohe seal kõrval. Kivistunud sellisesse OMG!-poosi. Tardunud kõverdatud kätega. Alkoholist läbi imbunud. Manitseja-tädi ajas mind juba kettasse. PEKSAN-SU-NÄO-SELLE-KLAASIGA-ÜLES-raev tuli mu sisse. Prime enesekontroll aitas mul naiivselt naeratades öelda iga ta asja peale, et ma ei kuule klubis hästi ja muusika on liiga kõvasti. Nägin endisi klassivendi. Üks rabas mu kohe enda haardesse ja tõstis niiii kõrgele üles. Liiga lahe. Üks teine oli veel seal. Tal oli hea meel mind näha. Mul teda ka. Tantsime. Räägime. Te ei tea, kuidas ma teda igatsenud olen. Mitte aktiivselt. Passiivselt. Seda ühest mõistmist ja taju, mis temaga jagan. Ja no ajalugu ka. Läll-läll-läll. Tantsin kõigiga igal pool. Kolme ajal? mind veetakse sealt ära koju. Magasin rahus üheni. —See oli siis väga tsenseeritud ja lühike kokkuvõte juhtunust.
Mul on koolis väga palju vaja teha. Mitu presentatsiooni. Luud, varsti tulevad lihased. Referaadid. Filosoofia on kuidagi tagaplaanile jäänud, kuigi see peaks juba ammu tehtud olema. Homme katsun maksimaalselt tubli olla. Teen täna plaani, mida millal kuidas kus teen ja lihtsalt teen. Peaks nõnda lõviosa ülesandeid, mis on ainult kättevõtmise asi, tehtud saama.
Täpsemalt tantsukursusest
Olin eile tubli ja tegin kõne kenasti ära. Tantsupartner pani meid kiiresti viimasel hetkel kirja. Jälle 10 EURi läheb. Pole hullu, sest selle eest saab 8 korda 1,5 tundi tantsida. See ongi kogu kursus.
Hakkab olema esmaspäeviti kuskil vanas aulas. Täiesti armas. Vaatasin, mida siis õppima hakkame.
“Tantsukursusel õpitakse aeglast valssi ja viini valssi (Standardtantsud) ning sambat, rumbat, cha-cha-chad ja jive`i (Ladina-Ameerika tantsud)”
Küsisin Tantsupartnerilt (see on ta nimi nüüd), kas ta tantsida oskab. Ütles, et ega eriti ei oska. Flamenkot aint. Aint?! Ütlesin lihtsalt, et ma ei oska. Lisamata siis, et vihmatants ja sudmalinas (tõlke põhjal)
ja mõned modernsed (tulevikus alles tantsuks tunnistatavad) kuuluvad minu repertuaari. Loodan, et ma talle liiga palju frustratsiooni ei tekita.
“Tantsutundidesse soovitame jalga panna kingad. Tüdrukutel on kõige sobivamad väikese kontsaga kingad. Natuke raske võib olla tantsida parkettpõrandal kummitallaga jalanõudega. Riided võiksid olla võimalikult mugavad ja liikumist mittetakistavad. Kõige parem oleks tüdrukutel lai ülepõlveseelik.”
Tähekleit + 9. klassi lõpetamise kingad ja valmis ma olengi.
Ma olen väga elevil. Ma vihkasin peotantsu. See oli meil KKK-s umbes 5. klassini. Mõnikord ma isegi hakkasin tunni ajal nutma, sest ma ei osanud niimoodi kohe aru saada ja järgi teha nagu kõik teised. Mingi düsleksiaga kaasnev tore nähtus. Kõige odavam koordinatsioon. Vihkasin seda nii väga. Hoidsin kõigest tantsimisest eemale. Midagi paha ja võimatut, eks. Aga siis tuli Kings of Leon oma Caleb Followilliga… lihtsalt pani armastama. Nii ma nüüd teengi.
TRA!!!
Kallid, siit tuleb üks rant-post.
Taastusravi alused (ehk TRA) on üks kõige ebameeldivamaid asju, mida siin kohanud olen. Meil on materjalid ÕIS-is, Facebookis JA Moodle-is. Katsu siis aru saada, mis ajaks mis on või kus mingi info on ja kas seda on üldse avaldatud. Tavaliselt olen mina ikka see pool, mis õpitööd pärsib, aga TRA saab sellega seekord isegi paremini hakkama. On munn noh.
Aga oleme rõõmsad, sest head uudised on ka:
- kolisin õppimisega laua taha – palju efektiivsem
- sain naise arengu arvestatud. Õppejõud oli nagu “ashdushfjskfnvdfkv jääb Teie südametunnistusele.” Saime nimelt üsnagi napilt läbi. Saarlane, kellega seal olime, küsis pärast: “Mis meie südametunnisele jääb?” :D Ma olin nagu “Mmmm, minul ei jäänud küll midagi.”
- pidasin vastu suurele soovile täna kool üle lasta
- lähen see nv koju issi sünnipäevapeole, sest emme nii kenasti kutsus (loodame, et seekord läheb paremini)
- juba pühapäeval võib lund tulla
- juba kalapäeval tuleb selle nädala ainuke padulällll! (:
- otsustasimegi, et katsume nädalas ainult korra lällata + esmaspäevadel joome ainult vett
- MA ARMASTASIN DEXTERI VIIMAST OSA… seeing Biney again… lubab nii-nii kõva hooaega.
- mu akadeemiline saamatus paneb pigem loogiliselt aru saama ja mõistma kui tuupima. see on suurepärane
- hakkasin bucket-listi koostama
- ja kingisoovide nimekirja
- ma olen üsna rõõmsameelne (:
Mis värk on nende mustade ja punaste täppidega.
Kui keegi märkmikku mul sirvima juhtub,
siis tuleb kohe: “Mis värk nende täppidega on?” Või nad jagavad küll, mis need mustad täpid on, aga punastest aru ei saa :D
Tuli isu luupidega pildistada märkmikust just neid täppe, seega seletan ära nende tähendused. Aga muidugi teen seda endale omaselt – random mulli kõrvale ajades :)
PUNASED. Olin mina rebaselaagris. Tuli valida õpitoad. Läksin silma lahkama ja mäletatavasti hilinesin aja- ja finantsiplaneerimisse. Ma ei tea, kui palju mul muud meelde viimasest jäi, aga naine seal soovitas võtta ja kohe kirjutada igale nädalale number, et näeksid alati, palju aega semestri lõpuni on jäänud. Teadsin kohe, et ostan ilusadpunased täppkleepsud, kleebin kooli algusest
igale nädalale lahedatele kohtadele
kuni jõuluvaheajani need ära,
joonistan numbrid peale. Mõeldud-tehtud :)
MUSTAD. Punased kleepsud polnud kõik, millega piirdusin, kui poes käisin ;) Aga kohe ei teadnud, milleks need mustad kleepsud ära kuluvad. Peale hästi sinna ei kirjuta ega midagi. Vastus tuli minuni ise. Nagu kõik need joobeseisundid, mida nad märgivad.
Kui Paat veel Eestis oli, kirjutasin oma märkmikku täiesti suvalisse kohta “Hakkame jooma.” samal ajal, kui talle otsa vahtisin. Teda küll siin pole, aga see on nüüd kohale jõudmas. Mis järgmine nädal teha?
Ps. palun olla mureta.
The Adventurous Pursuit of Happiness 