Hing laulab hümne taeva väraval
Palun ette kujutada seda tunnet, kui on kevad, kohe-kohe suvi. Oled ülepeakaela ära armunud. Kogu palava täiega. Ja siis su maailmanabake vastab täpselt samaga. Rind on armastusest, elevusest ja kuumusest kummis. Tundub vähemalt nii. Kõri peaaegu pitsub uskumatusest, et nii hästi üldse minna saab!
Meenub nii selgelt ajast, mil Bastardit tundma sain. Muudkui õitsesin ja samas oli meeletu surelikkusetunne peal. Nagu istuks saatusenimelise metsloom-elajaga ühes puuris. Ja ignoreerides teda lootuses, et siis mind ära ei söö. Las mul läheb hästi, mõtlesin.
Las mul läheb uuesti hästi. Bastardiga läks ju fantastiliselt. Nüüd olen olukorras, kus seisame Bastardiga minu unistuste kodu lävel. Uks on valla. Astuge sisse! Paar teravat ent roostes konksu on siin-seal. Aga neid on ju igas vanas majas.
Oh, läheks meil aint hästi sellega!
Kanada, kodu, kümnis ja igavene areng
Räägin jälle rahast. Et kusmaal ma oma teekonnal olen.
- Mul on nüüd III pensionisammas.
- Kanada-trippi ei tule.
- Rääkisime-arutasime ja seadsime prioriteedi mujale. Olen väga rahul. Ma ei oleks ise suutnud Bastardile öelda, et reisuks kuluv oleks nii hea rahapatakas, mille võiks hoopis oma kodu jaoks kõrvale panna. Õnneks mõtles ta sama. Ja tegi suu lahti. Nüüd ongi nii. Lisaks on meil tekkinud ühine strateegia, millega tublisti säästa. Aga see algab alles paari kuu pärast. Väga põnev, ootan juba.
- Minu täitsa omaette areng toimus andmise küsimuses. Kümnise mõistmises. Kõlab nagu piibli teema vms, aga see tõeliselt ka vabastab. Olen ammu uskunud kümnisesse, aga selle täies mahus andmisest reaalsuses mööda juutinud. A la “ma säästan ju nii palju vähem, kui 10% praegu juba ära annan” või “aga ma kinkisin sellele ja teisele midagi, mis on kümnise väärtusega kokku”. Mööda skeemitanud noh. Nüüd arvestangi enda kuu eelarves, et nii ja nii palju tuleb see kuu raha sisse ja siis kui palju on sellest kümnendik. Ning sellega olen lahke ja helde. Olles kohe leppinud sellega, et konkreetne hulk mu palgast jne tulust ongi mõeldud ära andmiseks, on elu ilusam ja rahulikum. Muidu oli mul tõesti hetki, kui ihnus mu sees vingus ja mögises. Isegi siis, kui Bastardi palvel poest Vytautast tõin. Norisin teda, et ise kõnnib poest mööda koduteel, aga mina ostku talle pudel vett koju. Mis mõttetu kobin, noh!
- Olen hakanud koduste toimetamiste ajal kuulama Dave Ramsey tütre jutumulinat ka. Soovitan!
- Kenasti läheb. Iga kuu õpin selles protsessis midagi uut. Hiljuti mõtlesingi, kui tänulik olen enda vennale ammuste Amway ja Network 21 aegade eest, kui idanesid mus need arusaamad/uskumused, et sihti ja eesmärki on vaja, eelarve tuleb teha ja pärast aru anda soorituse ja efektiivsuse kohta. Et kui tähtis on lugeda raamatuid, hästi ning efektiivselt elada ja oma tõeliste eesmärkide poole häbi või piinlikkuseta liikuda.
Kevadkups!
Täna panime kevadise (ja aasta esimese) viisaka kupsu. Nii ütlesid inimesed umbes sada aastat tagasi suplemise kohta, you’re welcome. Mina ja Pants käisime vapralt vees, vanem vend filmis, väike vend suht naeris, õelapsed olid kaasas, ta mees ja meie isa tulid ka turvama :)
Ülikihvt oli
nii suure ja lõbusa kambaga läbi metsa seigelda.
Tegelesin veel erinevate asjadega, aga umbes 2 tükki neist on Bastardile pooleldi üllatuseks, seega ei hakka siin pikemalt vatrama.
Tuln metsa!
Trekkisime
Vennaga 3 tundi, kuigi muidu läheb see ots ühe tunni. Küll aga triivisime teelt kõrvale. Sitaks hea on metsas olla!
Asjad, mida ma ei vaja
Üleeile alustasin kevadise suurkoristusega. Sorteerisin kirjutuslaua sahtleist kasutuid asju välja.
Eile jätkasin. Ka riideid korjasin riidepuudelt maha ja ajasin kotti, et uuskasutuskeskusesse viia. Niisama koristasin ka: katsun ju kord nädalas põhjalikult kogu kodu ära koristada. Läksin päris kettasse, et meil nii palju sitta on. Viiks sitaks asju minema. Aga ma olen ainult üks inimene.
Homme saan metsa ja korraks maha rahuneda :)
Oktoobrikuu moneyyy
Septembri alguse terviseprobleemid kummitavad mu rahakotti siiani. Alles saan aru, et eelarved tuleb eriti koomale tõmmata ja enda tervise eest tuleb kogu aeg ise võimalikult palju seista. Nii jäi oktoobrikuu pahede eelarve imeilusasti nulli.
Toidu eelarve läks mõne euro üle; kodu ja telefon-nett-pääd jäid hoopis alla plaanitu. Ainult Bastardi (sünnipäeva) peale priiskasin :)
Uut sorti koduigatsus
Pääsesin kuuma pitsaahju ja linna tolmuõhu käest metsa. Linnaõhku hingata on umbes sama lahe kui näiteks kalakesel ämbritäies kuses ujuda: sitaks rõve, aga sa ei saa midagi selle vastu teha.
Metsas oli võõras tunne. Okei, uued kassipojad värskelt surnud ja järvevesi külm – täpselt nagu alati, jah, aga tunne oli enda sees teine. Pilk käis tõk-tõk-tõk üle minu ja mu ema-isa asjade, et kui mul enda maja oleks, mis kaasa viiksin, mis tuleks enne ära parandada või puhastada, mida vanematelt endale paluksin. Täitsa omaenda kodu igatsen.
Indreku stipi taotlemine ja meie armas pesakast
Praegu saab Indreku stippi taotlema minna. Esmaspäev-teisipäev on selleks veel jäänud.
Avastasin seda asjaolu umbes nädala eest ja lippasin kohe linna, et kohustuslikul nõustamisel ära käia. Tol päeval ei toimunud seda üldse, nagu nõustamise ruumi ukse peale kleebitud graafik mind informeeris. Natuke viimane hetk, ma leian. Võib-olla oleks selline asi võinud ka netis üleval olla. Aga eks see ole aint minu arvamus.
Nägin meie armsa kodu ära,
sest siirdusin koolimajast otse sinna. Tegin pisikese lõunauinaku Bastardi kaisus. Kahjuks pidin samal päeval metsa tagasi sõitma, et järgmine päev tööle jõuda.
Sellest ma juba rääkisin :)
Jooksva nädala esmaspäeval sõitsin tagasi linna, et alustada korteri koristamisega ja järgmine päev ilusasti nõustamisele jõuda. Seetõttu polnud ka postitusi: ei võtnud läpakat kaasagi.
Tegemist oli niigi palju. Eelmised asukad jätsid mõnusa muda ja suvalisi esemeid endast maha, aga viisid kaasa muuhulgas köögist kraani ja esikust nagid. Siiani mõtlen, mis disainüüberasjakesed need siis olid, et kaasa oli vaja võtta. Kes teab :)
Koristasin juba tublisti ja kõik kiitsid, et kohe on avaram, kodusem jms. Ma tunnen ise ka nii. Täitsa pesa. Seljale tegin natuke liiga, praegugi valus. Tõstsin seal raamatuid ja kotte toast-tuppa, et põrandaid pesta ja elatavamaks seda kohta teha.
Mööblit meil eriliselt ei ole. On üks kapp, mida ma sinna ei taha :D
Arvan, et meie toas võiks olla üks seinatäis riiuleid, kuhu läheksid raamatud ja muud vidinad. Samuti võiks panna seina mingi pika toru, et riidepuudega kõik hilbud üles riputada. Veel tahaksin riiulite ja sahtlitega nurgalauda, kus saaks õppida. Selle juurde mingit tooli või palli istumiseks. Loomulikult olen huvitatud ka voodist. Beib tahab küll hundi kombel maa lähedal magada, aga mulle meeldivad natuke kõrgemad voodid. Samas ei ole see asi, mida ma vajaksin. Ase, kuhu Beib on nõus ilmuma, sobib täiesti :D
Indreku stipendiumiga läks samuti kenasti. Kõik kevadised dokumendid sobisid – pidin kirjutama ainult seletuskirja ja ära saatma. Kasutasin eelmist põhjana, aga muutsin aadresse ja muid detaile. Hoidke pöialt siis, et ma stippi ikka saaks :)
Ma arvan, et hakkangi seda kodu nüüd pesakastiks siin kutsuma. Nii on vahe metsakoduga sees ja see sobib talle ka. Ta on armas ja pisike. Nagu meie aknadki seal. Kõik nagu ühel õigel pesakastil :)
Jacoby Drexelhand
Olen kodumetsas. On öö. Tahan juttu rääkida.
Nädal tagasi naasesin siia üle mitme nädala. Sõitsin ju peaaegu 4 nädala eest Paide. Sealt Tallinna ja Juminda poolsaarele, tagasi Tallinna ja edasi Saaremaale, sealt Tallinna ja alles sealt siia.
Metsakodu ei jõudnud igatsedagi – nõnda hõivatud püsisin. Ja kuigi Tallinna sattusin tihedamini, igatsesin Saaremaal olles kohutavalt Lasnamäele.
Ent praegu tundub, et ma ei pruugigi enam üldse sinna minna.
Aga kes teab. Äkki on vaja mu abi sealt asjade kolimisel.
Kolimisel meie päris ühisesse koju :)
Oo-hoh, kaevu puurimine meie juures!
Seda postitust mäletad?
Täna jõudsin metsast koju tagasi. Jõudsin pesus käia ja süüa teha. Siis algas möll pihta! Parklasse saabus kolm suurt masinat puurimisatribuutikaga. Kaks sain isegi pildile.
Tööpäevast väsinuna jään oma voodikesse magama ja ärkan alles siis, kui mehed minema sõidavad – kena pool päeva puurisid seda.
Ajan siis minagi riided selga ja vaatan asja üle.
Ootan põnevusega, mis edasi saab :)
Rõõm on omal nahal tunda, et mingid asjad meie armsal kodumaal ikka õigesti toimivad.
Isa tuli Norrast
Isa on Norrast tagasi kodus.
Rääkis põhja- ja lihtsalt põtradest, sardiinidest, turskadest, meritähtedest, laavakividest, kalevipoegadest, fjordidest, elektrikutest ja torumeestest…
Siis rääkisime juba, mis kodus teha on saanud ja mis edasi. Tegi mulle jahitoas aknalaua puhtaks, et saaksin oma kaktused suveks sinna päikest nautima viia. Õues tegid teod neile juba liiga.
22. lõpp ja 23. algus
Saanita või saaniga
Õues maas vaid mingi läga
Valget paksu lund ei saja
Ent seda me ei vaja:
Meil on emme tehtud jõulupraadi
Poest ka salatit veel saadi
Kuuse allgi kingid reas
Salmid-luuletused peas
Mina siin vaid loen maha
Aga ise kirjutasin – ehk see päästab maha
Va-va-vahenädal
On öö. Või varahommik. Maitse asi. Pool seitse, noh. Loomulikult pole ma varajane ärkaja – olen üleval eilsest. Kell pool neli päeval ajasin silmad lahti, käisin hambaid pesemas ja pissil; pugesin uuesti kallima kaissu. Käib ju vahenädal ja mul pole vaja kuhugi jõuda.
Kooli on vahenädalal nii palju, et esmaspäeval käisin viimases ajakirjanduse ja ühiskonna loengus, kus meile tutvustati erinevate riikide ajakirjandusmaastikku. Oli noori Soomest, Hollandist, Saksamaalt, Namiibiast, Sambiast jm. Nad rääkisid üksi või kaksi oma riigist ja hiljem tutvustasid üksikult enda uurimisteemasid.
Ma ei ole siiani aru saanud, kas sain selle aine muidu läbitud või mitte. Ta pidi kõigi punktid eri ülesannete eest kokku liitma ja vaatama, kas keegi peab midagi juurde tegema… Kas siis peab ja kes siis peab? Sellest pole kuskil infot.
Teine asi on artikli või raamatu osa review ökoloogilises antropoloogias. See on esimene kirjalik kodune ülesanne, mis on mul üle aja läinud. Tänase tähtsaim eesmärk on see asi valmis teha ja ära saata.
Kolmas asi, millega olen nüüd kokku puutunud, on arheoloogiliste kaevamiste praktika aruanne. Leidsin juhuslikult, et mingid küsimused on kuhugi ilmunud. Vastasin neile kiirelt ära ja panin teele. Sain kena positiivse vastuse, umbes et tore on ja saab arvestatud ikka.
Muidu on täitsa vaba. Selles vaimus käisin ka nädalavahetusel muretult kodus, et tuua sooje riideid ja asju talveks,
valimas käia
ja pere näha. Üsna suur protsent oli kohal, igast kihvte asju sai teha ja arutada. Nagu tellitult maandus vanim õde ühel õhtul mu tuppa ja me arutasime kõike nagu vanasti. Ta näitas mulle oma uut fotokat… Mõni staažikam lugeja saab aru, kui suur oli mu üllatus ja heameel :)
Nädalavahetus oli tore. Saime Äti juures katuse peale, ma vedasin vammi täis keldrit lõkkesse tühjaks.
Äärmiselt terapeutiline värk :)
Alguses tundsin justkui süüd, et lammutan laiali riiulid, mis vanaisa ehitas ja põletan ära onu mesindusasjad. Mõlemad olid nii sitas olukorras, et mul ei jäänudki lihtsalt teist valikut. Riiulid olid selgelt vammi täis ja mesindusasjad, mis onul aastaid vanaisa keldris niisama passinud, pudisesid puudutamisel ära ja olid nõnda kopitanud,
et viskasin kõik südamevaluta lõkkesse.
Riiulite kohale jäi järgi vaid rõve poolligane mass. Seda eemaldades leidsin tammetõru. Pimedas vanas keldris tundis ta, et hakkab jah kuskil sitas riiuli all välja ajama idulehte. Loomulikult võtsin samast tühja lillepoti, kraapisin müüri äärest kive põhja, mullamutihunnik õues varustas musta mullaga – tõru sai istutatud.
Vanaisa punutud kodu mälestuseks või milleks – ma ei tea, aga tundus õige asi, mida teha tol hetkel. Nagu midagi pidin sellest kõigest alles jätma.
Maitsvad pardid
Isa räägib, kuidas tema jahikaaslane läheb õhtul pardijahti. Küsin mõtlemata kohe vastu, miks tema enam ei käi.
Mäletan lapsepõlvest, et sõime tihti maitsvat pardiliha.
Ta on vait ja vahib mind hetke. Küsib suvalise asja kohta. Annan kohe aru ega suru teemat edasi.
Lähen hilja öösel hambaid pesema. Köögi põrand on nagu tellitult täis pardilaipu,
mis ema nüüd imeliseks eineks valmistas.
See on nüüd vist üle pika aja viimane korralik kodune praad, homme kolin ühiselamusse.
Kui vanaema meie juures on
Võtsin hetki tagasi vastu väga halva otsuse. Müügil olid mingid beebitoidud. Järgmise aasta kuupäevaga alles, aga absoluutselt jälgi maitsega. Näljane inimene ikka arvab, et võiks süüa midagi. Ostsin ühe, leidsin kahvli. Sõin ja aju hakkas tootma pilte külmadest kartulitest, tuhast, õietolmukollaste äärtega porilompidest.
Aga ma söön selle ära, sest ma saan olla veendunud, et see on ainuke asi, mida mu vanaema solkinud pole. Vaadake, mul on vanaema külas. Asjaolu on ka põhjus, miks olen tööl 10-18, kuigi 12-16 on tavalise esmaspäeva tööpäev. Vanaema on talumatu printsess, kes näperdab ja limpsib kõik toidu üle, mis ta meie majast leiab. See tekitab väga palju probleeme.
Nii ma söön töö juures pisikesest purgist kollakaspruuni läga ja olen rõõmus, et ma kodus näljane ei pea olema.
Ilma vanaema invasioonita oleks kodus rõõm olla.
Siis suudaks ainult üks massiivne magnet mind kodust ära kiskuda. Ja Tallinna poole sõitma panna.
Detsember!
Jõulune muusika täidab tuba, ahi praksub, küünal põleb aknal ja 4 paari sokke jalas annavad lootust, et külm saab tõrjutud. Käes on mõnus detsember.
Detsembrikuu on ilus. Mulle meeldib lumi ja jõulud, kingitusi teha ja saada. Pakkida. Meeldib pehme külm ilm ja hingeõhuaur. Kindad ja mantlid, sukad ja sukapüksid. Mütsid ja sallid. Ehitada kindlusi, lumememmesid ja kelgutada. Veel meeldib, et mul ja mu väiksel vennal on sünnipäev. Kaljukitsed ja amburid. See kuu saab mul Eeroga koos pool aastat. Muusika kisub mahedaks ja siiraks ära, inimesed teevad üksteisele head. Kaevavad autosid vallidest välja ja jagavad glasuuriga piparkooke. Emme vaatas täna isegi viimaste retsepti üle. Kuu keskel saab vene keel läbi. Akadeemiline kirjutamine ka. Saab koolist puhata. Saab head süüa ja kodukindluses
täiesti vabalt end tunda. Vanaisa majas mandakakoti kõrval teki sees rõõmsa südamega istuda ja ahju kütta. Ilus aeg :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 