Minu filmikunsti ajaloo essee

Federico Fellini loome analüüs
filmide La Strada, La Dolce Vita ja Amarcord alusel

Federico Fellini oli Itaalia režissöör ja stsenarist, keda loetakse 20. sajandi üheks tähtsamaks ja mõjukamaks suurkujuks filminduses. 73 aasta pikkuse elu jooksul (elas 1920-1993, aga aktiivselt töötas 1945-1992) jõudis ühel või teisel moel isiklikult osaleda peaaegu saja filmi tegemisel.

Hakkasin Fellini filme vaatama alustades teosest La Strada ehk Tee. Mustvalge film algab rannas, kus tütarlaps kuuleb, et ta õde on surnud. Hetki hiljem selgub, et ema on tütarlapse juba õe mehele ära müünud asendamaks õde tsirkuses ja üleüldse naisena. Tütarlaps, kelle nimi on Gelsomina, tahab tsirkuses töötada ja esineda, ning läheb mehega, kelle nimi on Zampano, teele kaasa. Zampano reisib ühest külast teise, väljakult väljakule, kus näitab mütsi ringi saates oma ainsat trikki, mille käigus ta tõmbab sirgeks tugeva konksu, mis hoiab raudketti ümber ta rindkere. Kiiresti saab selgeks, et jõhkra jõumehega ei saa tal tore olema: viimane karistab Gelsominat kohe vitsaga, kui ta valesti trummi lööb või täpselt käsku ei täida. Ühtlasi võtab Zampano lapselikku Gelsominat kui oma naist, aga korduvalt läheb ise ka teiste naistega kaasa. Külmast ja väärkohtlevast käitumisest haavatud ja hirmul, Gelsomina üritab põgeneda. Ta jõuab linna, kus kohtab köielkõndijat, keda kutsutakse nimega Il Matto. Tüdruk on lummatud, aga linna jõuab ka Zampano, kes Gelsominat peksab ja kaasa viib. Nad liituvad rändtsirkusega, kus kohtavad sama Il Mattot. Viimane hakkab Zampanod peibutama ja kiusama, teeb mehe etenduse ajal rahva ees lolliks. Kahe mehe vastuseisu kulminatsiooniks saab tagaajamine ja noaga vehkimine, mis Zampano päevaks vangi saadab. Rändtsirkus ei taha meestega enam mingit tegemist teha, aga pakuvad Gelsomina endaga kaasa võtta. Viimane vestleb Il Mattoga sel teemal küllaltki kurvameelselt ja lootusetult. Segases jutuajamises leiab Gelsomina, et ta peaks nimelt Zampano ära ootama ja tema juurde jääma, sest Il Matto jutt lõi temas kahtluse, et Zampano tõesti armastab teda. Il Matto lahkub, kuigi ta jutuajamise tagamõtteks oli pigem võimaluse pakkumine Gelsominale hoopis temaga teel ühineda. Zampano käitub tüdrukuga halvasti ka siis, kui näeb, et on valinud kõigest hoolimata ja teisi võimalusi eirates temaga jääda. Murdepunkt ja süžee kiirendus toimub, kui paar kohtab juhuslikult Il Mattot katkise autokummiga tee ääres ja Zampano teda nõnda õnnetult ründab, et köielkõndija end kuklaga auto vastu ära lööb. Mees sureb hetk hiljem. Zampano jätab mulje autoõnnetusest ja elu saaks normaalselt jätkuda, aga Gelsomina hullub toimunu järel ja Zampano hakkab vaikselt mõnesid tundeid välja näitama. Ta õigustab ja vabandab juhtunut, Gelsomina äärmustesse muutuvad seisundid hirmutavad teda. Ta jätab tüdruku lõkke äärde magama, asetab ta kõrvale õrnalt trompeti. Aastaid hiljem liigub mees samas kandis ja kuuleb meloodiat, mida Gelsominale mängida meeldis. Kuuleb naiselt, et aastaid tagasi oli nende juurde juhtunud tütarlaps, kellelt meloodiat kuulis. Tütarlaps surnud aga nende juures ära, sest tal oli juba nendeni jõudes palavik olnud. Zampano nutab üksinda mere ääres. Tõenäoliselt mõistab oma viga ja kuidas ta tõepoolest armastas tüdrukut.
Tegemist on klassikalise kaunitari ja koletise looga, kus antud juhul koletiseks on külm jõumees ja kaunitariks lapsemeelselt ja naiivselt atraktiivne tsirkuseabiline. Õnnelikku lõppu neil kahel aga ei leidu.

Teine film, mida Fellinilt vaatasin, oli La Dolce Vita, eesti keeles „magus elu“. Loomulikult olin enne teosest kuulnud. Kutsuvat aga salapäraselt sünget plakatitki Interneti vahendusel kohanud. Olin huvitatud. Esimesed poolteist tundi vaatasin, kuidas inimesed hullusid tühistest asjadest, pühendusid neile viimseni ja siis kõik huvi nende vastu kaotasid. Leidsin, et sellest on üheks korraks küll. Pausi vajasin, sest ei tundnud ühegi tegelasega mingisugustki samastumist: tegelased olid pigem eemaletõukavad ja ebameeldivad, pinnapealsed, muutsid kiiresti meelt, ei püsinud millegi juures ja plahvatasid ülemäära emotsionaalselt kõige peale. Mõjus negatiivselt ja peaaegu rusuvalt. Läks mitu päeva, et jätkata ülejäänud pooleteise tunniga.
Jätkasin siiski samuti huvi ja entusiasmiga. Ja sain üllatuse osaliseks: absoluutselt armusin sellesse filmi! Kui esimene pool jättis tõeliselt tühja ja muutliku (aga samas stagneeruva) mulje ja meelestuse, siis teise poole sees hakkasin filmi sügavamast teemast aru saama. Tervikliku mõtte edasi andmiseks oli seda vaja näidata, mis on see protsess ja elukogemus, mis viib selliste valikuteni, mida võtmetegelased pidasid kõige õigemaks teha.
Suurem osa filmist tõepoolest läheb mööda kildude ja tükkidena pidudest ja suuremat või väiksemat sorti kokkusaamistest Rooma kõrgklassi hulgas. Peategelane Marcello, kes töötab ajakirjanikuna, teeb selles kaasa, aga on tihti kurblik ja tõsine. Reportaažid, öised afäärid, purskkaevudes tantsimised ja ööklubide külastused kulmineeruvad telefonikõnega, milles teatatakse Marcellole, et tema hea sõber ja mees, keda ta kõige rohkem austas ja keda uskus n.ö hakkama saanud olevat – tal oli pere, maja, haritud sõbrad, raha – oli sooritanud enesetapu. Veel enam: enne tulistas ka oma kaht väikest last voodites magamas. Nähtavasti see muudab Marcello ellusuhtumist tohutult, sest ta ilmub järgmises kaadris ajas edasi, vanemana. Osaleb meelsasti ühel kõrgklassi pikaleveninud peol, kus ta varem end nii vabalt ei tundnud. Ta lausa lõhub seal valimatult ja ärgitab inimesi orgiat pidama. Pidulised visatakse majast välja. Nad jalutavad randa, kus tõmmatakse merest välja võrk, milles on suur surnud mereelukas. Kui teised arutavad, mis see on ja kust pärit, siis Marcello imestab kõvahäälselt, miks see võrku kinni jäänud mutant enda silmi kinni ei pannud vaid hoopis lahti hoidis. Minu jaoks oli see filmi kõige mõjuvam koht, sest see annab tunde, et Marcello mõistis täpselt, mille ta on valinud. Ta oli loobunud üritamast õnnelikuks saada, n.ö silmad kinni pannud selles lõksus, millest ta end leidis. Rannas kinnitab ta oma valikut veelgi, kui näeb tütarlast, kes unistas Roomast ära minemisest. Ta ainult lehvitab talle ja läheb teises suunas, kus on ülejäänud pidulised.

Viimasena vaatasin kaunivärvilist filmi Amarcord. Tõlgituna eesti keelde tähendab see „ma mäletan“. Pealkiri on tulnud tõenäoliselt sellest, et jällegi on film parajas osas autobiograafiline, sest tegevus filmis tundub toimuvat ajas, kui Fellini oleks ise noor olnud: fašism oli Itaalias täies jõus, tegelasi ja kohti andis samastada nendega, mis ja kes olevat Fellini nooruses teda mõjutanud ja talle eredamalt meelde jäänud. Näeme ka palju fantaasiad ja lugusid, mis võib vihjata, et mälestused ja mälu on suhtelised nähtused. Filmi on muidu lihtne vaadata, ajab naerma ega jää ühegi raskema teema külge kinni. Sarnaselt La Dolce Vitale käib kiire ja tegemisterohke elu, ilma et kellelgi peale peategelase elus midagi oluliselt muutuks. Vahe saab välja tuua selles, et elu tegevustega täitmine pole valulik ega sunnitud. Sekeldused ja elu tulevad ise õuele, aga La Dolce Vitas oli tihti inimestel apaatiliselt igav ja prooviti leida midagigi, millega aega sisustada. Amarcord on maalähedasem ja ulakam, aga mingil moel siiram. Võiks isegi öelda, et nooruspõlvele omaselt puhas – armistamata tühjustundest ja valust, mida La Dolce Vitas esindatud inimesed juba tunda on saanud.
Film näitab umbes üht aastat ühes Itaalia külas: alguses ja lõpus lendlevad õhus heledad kevadised seemned, samuti on teised aastaajad filmis selgelt eristatavad. Filmi alguses on kevadpidu, mille käigus saab kiiresti aru, millised on inimeste rollid selles külas. Alguse saab ka üldine möll, mis selles külas tavaline ja pidev nähtus on.
Näeme, kuidas lapsed koolis käivad. Nad on näidatud pättidena, õppejõud aga naeruväärsetena. Tunnid näevad sisult ühesugused välja, sest õpetajad on igavad või ebapädevad ja lapsed tegelevad pättustega. Järgnevad teisedki olmelised pildid nagu peategelase Titta isa Aurelio rannas töötamas ehituse peal, nende perekond laua taga söömas ja vaidlemas.
Tänaval tõmbab poisi ja ta sõprade tähelepanu küla kaunitar Gradisca, aga ka kaarikutäis uusi prostituute, kes on teel kohalikku bordelli. Loomulikult on viimane juhtum kogu külale suur vaatepilt. Titta käib küla preestri juures pihtimas. Viimane on huvitatud täpsetest kirjeldustest isiklikest asjadest ja noomib poissi, et see end ei katsuks. Poiss paljastab elavad fantaasiad Gradiscast, tubakamüüjast, blondist nümfomaanist Volpinast, oma matemaatikaõpetajast ja naistest, kes jalgratastega sõidavad, ning lisas, et ta ei saa sinna midagi parata. Nii ta unistab tihti Gradiscast, rallisõiduvõitmisest ja muust. Üks põnevamaid ja visuaalselt ägedamaid kohti filmis on, kuidas hulk külaelanikke läheb merele, et näha mööda sõitvat reisilaeva SS Rex. Oodates avalduvad tegelaste mõtted ja iseloomud paremini, sest paadikestes on peamiseks ajaveetmisviisiks ikkagi jutuajamine. Kõik aga ei jää jutu või fantaasia tasemele. Titta läheb ühel õhtul vormika tubakamüüja juurde ja üritab teda võrgutada. Natukeseks läheb naine tema katsetega isegi kaasa, aga saadab õige pea poisi ära. Talvel tuleb maha harukordselt palju lund. Titta ema satub haiglasse. Ta palub poega, et see täiskasvanulikumalt käituma hakkaks. Noormees jõuab korra veel poisi kombel lumes mängida sõpradega enne, kui ema surm ta lapsepõlvest valusalt välja rebib. Film lõppeb Gradisca pulmasööminguga kevadiste seemnete lendlemise käes. Kui küsitakse, kus on Titta, kõlab vastuseks ainult, et ta on ära läinud.
Film on versioon klassikalisest teemast, kuidas poisist mees saab.

Federico Fellini loome on põhjendatult nõnda kõrgesti hinnatud.
Eelkõige on ta filmid juba visuaalselt tohutult kaunid. Ka igasuguse mõtlemisvõime puudumisel oleks neid vaadata nauding. Peamisteks inspiratsiooniallikateks on olnud tema fantaasia, unenäod ja enda elu. Vaatasin essee tarbeks ära ka tema autobiograafilise filmi 8 ½, mille siin täpsemalt lahkamata jätsin, kuna see ei jäta kuigi palju ruumi tõlgenduseks. Saan aga öelda, et teiste kõnealuste filmide mõistmise jaoks on ta palju teinud, sest see film aitab tõesti suurepäraselt tabada, kui suurel hulgal on Fellini oma filmides kasutanud isiklikke meeldejäävamaid kogemusi ja kindlaid motiive nendest.
Minu jaoks tähtsaim, mis tema loomingut läbib, on võime vaataja jõuliselt aga märkamatult kaasa haarata sügavasse diskussiooni, mida film vaikselt aga järjepidevalt sisse söödab. Sa mõtled ja arutad enne, kui enda tegevust teadvustadagi jõuad. Ja ta söödab sundimatult, sest need on teemad, mis kõiki inimesi huvitavad: kuidas elu elama peab ja mis on elus tähtis?

12/06/2013 | Categories: olme | Tags: 8 1/2, Amarcord, analüüs, BFM, elu point, essee, Fellini, filmikunsti ajalugu, filmindus, hinne B, hoorad, Il Matto, La Dolce Vita, La Strada, merekoletis, meri, nümfo, Papparazzo, silmad, tsirkus, Volpina | 1 kommentaar