Tumedad juuksed
Umbes 6. klassis algas komme juukseid mustaks või tumetumepruuniks värvida.
Koolis oli pidu. Jäime sõbrannaga isegi hiljaks sinna just selle pärast, et mõlemad värvisime juuksed enne pidu ära. Tema punaseks ja mina mustaks.
Sealt alates leidsin alati aega, raha ja tahtmist, et tumeda peaga ikka püsida.
(Ülaloleva Rootsi-kruiisi pildi autoriks on mu kallis ema)
Sess
Eksamisessioon on olnud talutav. Tegin eelmisel nädalal antro teooria eksami. Usun, et see läks hästi. Kirjutasin veel teise essee. Usun, et ka see saab hea hinde. Semestri lõpust on puudu ainult vene keel. Mul tuleb iiveldus ja rindkere tahab sisse vajuda, kui sellele mõtlen. See tähendab praegu. Ma vihkan seda. Kahetsen hinge põhjast. Ma võiks sama hästi pähe õppida lehekülgede ja lõikude kaupa, millest jutt käib, sest teksti ja sõnu vaadates ei saa ma aru. MIKS MA SELLE VÕTSIN? Tunnen kohutavat hirmu ja survet. Tahan natuke nutta. Vihkan nii saamatu olla. Ema ütles, et ta tahab, et ma pingutaksin. Vabandage, aga ma pingutan selle sitaga nii väga, et ma ei oska valida, kas ma saan insuldi, infarkti, songa või hemorroidid.
Vahenädala kokkuvõte
Mingisuguses loengus keegi õppejõud rääkis, et tal on palju ägedaid hääletajatest ja reisijatest sõpru, kellel on palju vingeid lugusid rääkida, aga nad ei tee nendest mingit järeldust ega analüüsi neid. Kuigi minu vaevaline vahenädal pole loona olnud eriliselt vinge või äge,
annab ja tuleb sellest midagi järeldada ja õppida.
- Loengus ei tohi välja võtta läpakat
- Materjaliga tutvudes peaks seda kohe hoolega õppima hakkama, õppimiseks sildid tegema
- Seminaritekste lugedes välja kirjutada tähtsamad punktid ja mõtted, teha kokkuvõte
- Õppida tuleb tihti (kasvõi natukene), mitte palju korraga
- Vahetult enne eksamit tuleb kuulata vinget muusikat olenemata tujust
- Eksamiks valmistudes ei tohi mõelda muudele aspektidele enda elus kuigi filosoofiliselt – you’re not yourself – don’t think, don’t make decisions.
- Räägi ja aruta koolis kuuldut ka mujal
Võtan ennast käsile.
Kaalun hetkel 77 kilo millegagi. Olen ~174cm pikk. Kehamassiindeks tuleb 25,4. See on juba ülekaal. KMI 24 oleks normaalne. Kaaluabi.ee ütleb, et minu ideaalkaal oleks 72,7 kg, mida soovitatakse saavutada 5 nädalaga. Seda siis mitte ületades 1938 kalorit päevas.
Muidu päris nii mehhaaniliselt mina isiklikult asja ei suhtu. Kui jaksad oma elu elada ja toimetustega hakkama saada, enda välimust ei põlga ja enesetunne on hea, siis on kõik korras. Kuna ma neid kriteeriume ei täida, olengi teema vastu hakanud tähelepanu pöörama. Selg ja põlved valutavad nagu vanal inimesel, riided on kitsaks jäänud ja söön megapohhuilt kõike.
Ja see ei ole hea.
Mida ma siis ette võtan?
- 5 läbimõeldud toidukorda päevas
- võimlen ja venitan hommikul ja õhtul
- dokumenteerin progressi ülevaate ja järelduste jaoks
Usun, et sellest täiesti piisab praegu. Kui juba sellised harjumused sisse tallan, hakkab kõik ülesmäge minema. Teadlikult. Natuke rohkem kontrolli enda üle :)
Sama asi on kooliga. Vaikselt märkan, et saaksin tublim olla. Kuskilt torgib ja annab mõista, et olen järeleandmisi teinud.
Ideaalis tahaksin näiteks enne järgmise päeva loengut materjaliga tutvuda, kui see meile kättesaadav on (ka eelmise loengu teemat üle sirvida), aga see on asi, mida ma tihti õhtul enam teha ei viitsi.
Mis järgmiseks? Äkki ei hakka seminarideks ka ette valmistama? SEE oleks juba kõrvetav-paha.
Veel tahan oma arvuti vastu natuke parem olla. Kirjutada pildid ja TTK materjalid plaadile ära ja muust sitast puhastada. Nagu kehaliselt ka. Tolmust jms. Üldsegi on ta nii aeglaseks jäänud, et peaks laskma kellelgi, kes millestki aru ka saab, ta üle vaadata. Mul on natuke häbi, et nii vähe arvutitest jagan. Ja mul on suured parakad seoses sellega, et võiksin anda oma läpaka kellegi meelevalda.
Mis seal ikka. Siia kirjutama peaks rohkem. Ringlust pole. Läppan. Ei loe ega neela teiste ideid piisavalt, et neid arutada või uurida. Kriitikameel kaob ka enda suhtes muidu ära. Selle postituse tegin ka valusalt ausa, et tunneksin häbi, et nõnda käest olen oma asjad lasknud. Mõjub, jääb meelde. Tulevikus olen seeläbi parem!
Inimeste pildistamine ehk selle suutmatus
Kunagi suvel ootan Rakvere bussijaamas. Päike keevitab – isegi imeväheste riietega on meeletult palav. Kuskilt satub kätte ajaleht, mis räägib kaduma läinud noormehest. Ta võis olla minuvanune. Oli läinud kuhugi koopa/tunnelisse paadikesega pildistama ja tõenäoliselt sinna vette kaduma. Olin juba niigi temaga samastanud ennast: käib-üksi-suvalistes-kohtades-pildistamas-inimene ju. Ja siis kirjeldati artiklis tema pilte ja stiili. Ühe punktina öeldi, et naljalt tema piltidelt inimesi ei leia. Leidsin, et ega minu piltidel ka pigem inimesi pole. Huvitav.
Mul võib olla mingi father issue. Sest talle ei meeldi kui pildistatakse. No, talle meeldib, et ma maja ehitamist ja liblikaid-linde pildistan, aga ta ei taha, et teda pildistatakse. Äkki tuleb sealt universaalne suhtumine inimestesse, et oi-oi-ma-parem-ei-pildista-äkki-ta-ei-taha. Et jääme käte- ja jalapiltide juurde.
Selline patoloogia ei sega, kui elad enda metsakodus, kus Sinu ja lähima “naabri” vahele jäävad terved metsad ja sood ja järved. Linnas elades on inimesi kõik kohad täis. Katsu siis teha kuskil pilti ilma probleemi tajumata.
Aga miks ma sellele kõigele nüüd mõtlen? Kui oma asju hakkasin maha müüma, soovitasin tungivalt BZ-l need endale selga järjest panna, et head illustratiivsed pildid saaksin teha. Ta ajas need selga, naeris, oli jumalast vaba. Aga mina higistasin ja sättisin valgust ja tõmbasin õlad kõrgele-kõrgele pea ligi, nagu BZ võiks ühel hetkel mu täis sõimata. Tundsin ebamugavalt. Aga tema ainult täiesti omase kergusega naeratas ja küsis, kas midagi on veel. Kui ma muidu vaid teadsin, et ega ma ei kibele inimesi pildistama, siis see hetk sain aru, et mul on probleem. Ja et mul oleks megafun, kui ma suudaks inimesi välja mõeldud probleemideta pildistada. Jumal-hoia-kui-fun :D
Seik ja asjaolu oleks ununenud, kui ma poleks kohe mõni päev pärast seda käinud ühe sõbraga väljas söömas. Pildistasin sööki ja teokarpe ja raamatuid ja kõike. V.a teda. Ütleb, et ma võin teda ka pildistada. Siukene fuck-miks-ma-ei-suuda-teda-lihtsalt-pildistada-siis???????-tunne.
Okei. Niigi hästi. Aga siis ja seal võtsin eesmärgiks inimesi pildistada, et ma normaalseks selles saaksin. Ja “normaalse” all pean ma silmas portreepilte võõrastest inimestest. See on ideaal. Järgmine päev oli vanaema sünnipäev. Küll ma klõpsisin :)
Milline lihas teeb mis liigeses mis liigutust?
Tudeng on üle õppinud, kui ta näeb seda gifi ja hakkab järjest tuvastama
MIS LIHAS?
MIS LIIGESES?
MIS LIIGUTUST?
Out of my hands
Meile meeldib BZ-ga vaadata Boardwalk Empire’it. Seal on kõik imeilusalt läbi mõeldud. Eelmises osas kõlasid tegevuste saateks laulusõnad: “When you get what you want you don’t want it at all.” Töötab laitmatult ka vastupidi: ~when you don’t get what you want you want it all the more…
Kui ma korduskordusarvestuselt ära tulin, oli trepikojas redel harki täpselt ukse ees. Umbes, et MINE SIIT ALT LÄBI. (Mida närvihaigem ma olen, the more superstitious I get). Surusin ennast redeli ja seina ja ehitusmehe kubeme vahelt läbi, et jumala eest ei peaks redeli alt läbi kõndima. Eriti kui minu elu sellisena, nagu ma teda tean, otsa tahab lõppeda. I’ll take all the luck I can get.
Kõige haigem on, et ma ei tunne, kas ma tegin nüüd ära või mitte.
14h
Loengud said läbi. Olen hullult väss. Käisin viimase raha eest just poes ka. 5 pakki kiirnuudleid. Tükihinnaga 19 senti. 2 purki head ache juice’i. Sinist polnud, võtsin tavalised. Üks on juba otsas, teine jääb öösemaks.
Pingutan, et ei teeks koju/pereliikmetele hüsteerilisi telefonikõnesid. Seda olen õppinud küll, et kui nad tegelt ka kuidagi aidata ei saa, siis ei räägi neile oma probleeme.
Annaks praegu kõik ühe vaba nädala eest, et õppida. Või siis selle eest, et saaks ärgata näiteks eelmisel jõululaupäeval Võrus.
Või liiiiiiitrite astelpaju viina eest.
Libeda Kaarsilla…
Double date w/ Nils
“Double” selles mõttes, et “täna ja homme”. Põrand on paksult paberihunnikuid täis. Süsteemselt. No, minule loogiliselt. Õpin siseanatoomia arvestuseks. Hea uudis on see, et ma ei pea nüüd mõnda aega jälle mure käes piinlema, et tahavad välja visata. Sain inimese arengu eksamil läbi. 16. veebruarini olen üldse happy camper. Siis on lihaste 2. kordusarvestus. Viimane võimalus. Täna-homme tuubin ainult siseanatoomiat, et see esmaspäeval esimese korraga ilusti ära teha. Siis on hea ainult lihastele pühenduda.
those rainy days they ain’t so bad when you’re the King
the King they wanna seee-e-e-e–e-eeeeeeeeeeeeee
********************************
pretty hairdos, those lipstick kisses blown.. yea.. that’s the right move.
MAKE ME FEEL LIKE I*M THE ONE THAT MOVES YOU. THE ONLY ONE YOU SEEEEEEEEEEEEEE
********************************
Ostsin kõrvaklapid. Kõrvanupud? Ilusadpunased.
Olete kunagi mõelnud sellele, kui erinevalt saab värve kirjeldada? Tahtsin siin ühel päeval, et minu tintekad oleksid just samad ühe raamatu kaanepildi peamiste toonidega (sest ma hakkan sellesse imelisse raamatusse juurde konspekteerima). Panin post-it-ile kirja, missugused need värvid olid. Poes loen: “Hele-hele lõheroosa ja tuhmhallikas helesinine ja tumeselge royal blue” Üsna spetsiifiline… Esimese ja viimase sain ka. Need on need lahedad kandilised tintekad, mis on kõik tumekollakad väljast, ainult valged triibud jooksevad mööda servi üles ja kork on tindiga sama värvi. Neid on kõige paremates toonides. Täpsemalt – ebatavalistes toonides.
Ma olen nii perses omadega. Nukker ja naljakas, kui loed juba mitmendat korda enda kalendrist, mitu päeva ma veel arvatavasti elada tahan. Praeguse seisuga on järgmised 5 päeva okeid. Nagu 5 päeva oleks maailma lõpuni. Niimoodi elan. Ostsin omale roosikrantsi. Külluse karikaga selle ringikese peal, kus muidu on pühakud. Kodutunne tuleb. See hea ja ilu ja kõige küllus, mis seal oli. Issi on nagu see karikaosa ja emme oma usuga ristiosa. Ma ei tea. See sümpatiseerib mulle.
*************
If you’d call me now, baby then I’d come a running.
I’m on call, to be there.
One and all, to be there.
And When I fall, to pieces.
Lord you know, I’ll be there waiting.
**********************
Meil on koolis juurde tekkinud uusi lahedaid aineid. Eile algasid pedagoogika ja patoloogia. Superkrapsakas õppejõud annab. Väga kirglik. Kildu saab palju. Filosoofia eetika osa on ka üsna uus, aga see saab läbi ka kohe varsti. Mulle väga meeldib. Paneb mõtlema. Kui filosoofia üle arutamine on minu jaoks muidu – kogu aususe juures – mõttetu, siis eetika on selline osa, mille üle arutlemine ja juurdlemine annab midagi. Kütab kirgi ja huvitab. Täna algas uurimistöö metoodika ka veel. Tõotab põnev tulla.
******Can’t stand me, beside me
Kid you not, your kiss sure’d kill me
The cold of my burrow
Never sees the light of day
***************
Point me to the nearest party
You’ll see, you’ll see
Baby it’s the only way
***************************************************’
Kui ma kunagi selle luude töö ära tegin ja A003-st ühika lifti sain, hakkasin seal kohe nutma. Lihtsalt kõik viha pressis välja. MIKS MA TEEN ENDALE NII? Miks ma üldse teen nii, et sellised situatsioonid tekivad. Ilgelt närvi ajas. Ajab. Viimati kodus olles rääkisin sellest emaga. Olin terve õhtu nii-hirmus-väga-kurb. Siis ta õhtu lõpuks ütles, et tahab mu juukseid kammida ja patsid punuda. Istusin seal, ta kammis. Teeb mulle pai ja ma hakkan nutma. No mida? Võtsin nagu väike laps talt jala ümbert kinni ja nutsin. Spilled my motherfucking guts. Rääkisin, mida ma endaga teen. Alguses hakkas emalikku head-õiglast häma ajama. See ajas mu vaid raevu. Siis ütles: “Kasuta enda vastu alatuid võtteid.” See mulle meeldis. Huia endaga ka, noh. Ma ei taha päris hästi konteksti jagada, aga see on kõige parem asi, mida keegi mulle soovitanud on. Selles olukorras ideaalne.
Selg valutab juba mitu päeva. Selline kange ja paha. Tunnen, et kisub nagu kõrvale viltu. Nii fucking nõme. Ja liigesed on üldse tundma hakanud andma. Puus :D valutab ja põlved on kahtlased. Sõrmed ja varbad on ka üle keskmise tuimad. Really creeping me out. High time see perearst siin omale korraldada. Tegelikult olen ma juba ühe välja valinud ja ta kohta natuke uurinud. Vaja veel avaldus välja printida, täita ja kohale viia. Ehk tema on mulle hea :)
**********
Won’t you give me something I need?
Won’t you get me off of the street?
Don’t wet my tongue
Or spit me up and break me a fever
Give me something I can believe in
Give me something then walk me away
I’m a waste of time
And all in all a waste of a living
Waste of a living
****
Tahan veel vabandada. Sest siin käib kindlasti inimesi, kelle blogi ma jälgin. Aga tundub, et mõne puhul mitte kuigi kauaks. Sest, you see, ma käin ja näen sama sisu juba 9gagis…
Nädal vahetub
Möödunud nädal
omas mind kõvasti. Väga õnnelik, et see nüüd läbi on. Joppas erinevate asjadega väga palju, aga magada sai ainult paar tundi päeval. Tasakaal? Muidugi tulev nussib mulle samamoodi näkku. Päev
korraga, ehk elan üle. Täna on ilus päev. Emme sündis täna. Kui talle kaardi välja mõtlen ja valmis joonistan, näitan siin ka :) Veevalajad on emadeks väga head, mulle tundub. Ja skorpionid isadeks :D (kui kellelgi pole nende tähtkujudega kogemusi, siis veevalaja on nii lebo ja rahulik – talub kõike, aga skorpion on midagi muud – tõmbaks enda kätega pea otsast olendil, kes tema pisikesele midagi teeb). Ma olen väga ilusast perekonnast. Väga tänulik.
Aga vabandage, kallid, ka seekord blogin vähe: ma hakkan nüüd FT meetodite esitlusi hindama. Ehk jõuab hommikuks.
Tundub, et läheb paremaks
Ärkasin kahest öösel ja esimese loenguni huiasin endaga. Eesmärk oli ennast õppima saada. Umbes seitsmest hakkas Teie Lemmikblogija lõpuks normaalseks õpilaseks. “Tudeng” ei ütleks. See ma ju olin juba öö otsa. Aga hommikul ma ÕPPISIN. Peaaegu eeskujulikult.
8:15 kool. Närvisüsteem. Eelmisel korral loengusse ei jõudnud. See on muidugi paha ja mul olid nii kõvad parakad,
et mind visatakse koolist välja ja ma suren ära, sest viimane kord oli tunnikas, mis mul tegemata on. Pärast põnevat loengut läksin ja rääkisin õpetajaga. Kõik läks oodatust paremini: küsisin, kas saan järgi teha vms. Naeratas ja oli nagu: “Ei-ei, seda pole vaja järgi teha. Peamine, et osa õpitud.” Skooor!
Taastusravi alused: terviseedendus. Me võtame läbi üht raamatut selliselt, et kõik teevad ühe peatüki kohta ettekande. Olen 26. Veel minu kord pole. Kõik tuubivad lihaseid, on väsinud, naeravad suvalistel hetkedel, mõned esinejad loevad täiesti valesti oma teksti maha, haigutavad. Jäävad vait, et tunnistada, et ei mäleta, millest just rääkisid. Zombikari. Mulle meeldib. Pean ka selle õppejõuga rääkima jääma, sest ei jõudnud ka tema loengusse eelmine nädal. Kiidab mind, et ise küsima läksin ja jälle saab kõik imekerge vaevaga lahendatud (Y)
Paus enne lihaste arvestust. JÄÄN MAGAMA. Wtf. 10 minutit enne arvestust üles ärgata on… värskendav. Tean, et kukun läbi. Sest ma ei ole jõudnud sinnamaale, et tõeliselt kõigest aru saada. Ma lihtsalt ei hooma veel. Ja kui ma mingi ime läbi tehtud sain, pole ma seda väärt. Patsiendi ega kliendi juurde ma ennast ei laseks nende teadmistega. Õppejõudu oli kihvt näha, aga töö läks nii nagu läks.
Praegu olen lainel. In the zone. Tahan õppida. Muusika on kinni jms. Tantsukursusele isegi ei lähe. Lihtsalt mina, hetkel blogi ja arengupsühholoogia konspekt.
Homme on selle kordusarvestus. 28 lehekülge psühholoogia teooriat. Ei karda, ei muretse. Kodust tulles — literally seisin õues ja ema uksel — sain natuke lohutust ja tuge. Ei rääkinud, mis mind täpselt hetkel sööb, aga palusin talt, et ta ütleks mulle, et misiganes kus-kuidas juhtub, võin ma koju minna ja oma emme-issi kallis tütar olla. Kinnitas seda mulle sellisel toonil nagu ma oleksin nõudnud, et ta vannuks, et taevas on sinine. Rahul, sain tulema. Lisaks kindlustundele lihtsustas mu elukest detailne kooliasjade planeerimine. Ja paar reeglit siia-sinna.
Kodus lendab aeg alati imekiiresti. Elerini oleks tahtnud näha. Tuli just meelde, kuidas me mu sünnipäeval õues olime. Ütlesin talle midagi nagu “oota, mul on enesekaitseks siin midagi” ja kummardasin ette, et saapa juures midagi käega teha. Tüdruk küsis kõige entusiastlikuma häälega:
“Mis Sul on seal? Nuga vä?”
Ma sättisin helkurit.
Puhkuseplaanid
Enne täielikku vabadust tuleb sooritada arengupsühholoogia arvestus ja esitada taastusravi alustes referaat ja presekas teemal motor relearning program. Kuskil nende kahe vahel tutvun uue kooli printimisvõimalustega: vaheajal tahan palju tööd tehtud saada ja paberi pealt kõige mõnusam õppida. Saab väänata ja sodida, lõigata ja kleepida. Raamatukogu pean ka üle vaatama. Mul on alati suured viiviseprobleemid :D
Kui kool läbi, pakin asjad, mida koju saata tahan. Ehk vend võtab kaasa :) Õhtul Püssi kursuse jõulupeole. Edasi Retrole Illukasse. 22. on avatud ettepanekutele kuni 11-ni õhtul :) Siis on kallis Teises Maailmas jõulupidu. 23. panen posti ühe kirja ja saan normaliseeruda kolmeni. Siis reis Võrru. Suurejooneline jõulurõõm ~3 vaatuses. Usun, et umbes 26.-l jõuan koju. Mängin Sofiga, õpin lihaseid, anatoomiat-füsioloogiat, vene keelt, pean sünnipäeva, loen filosoofiaks, mõtlen uueks aastaks plaani välja, pakin asju. 31.-l sõidan Tartu. Suur aastavahetusemöll ja minu sünnipäevakese tähistamine. Kojuminek. Tartutulek. Kooliskäik.
Active vacation selline :) Helistasin emmele, et küsida, mida arvab sellest, et ma jõuluks koju ei sõida. Oli nii armastusväärne ja julgustas mind minema. Mainis ära, et õed-vennad mind selle eest ei armasta nüüd ülemäära. Pantsi ja vennat tahaks hullult näha, aga Pants ütles niikuinii, et ma peaksin Võrru minema, kui mul praegu on selline võimalus ja soov. Seega pahasti ei tunne :)
Palusin emmel issi kingi lauasahtlist võtta ja kuuse alla õigel hetkel panna. Sain eelmise aasta loosis samuti isa. Siis kinkisin talle 2 jahimärki ja kirjutasin juurde ilusa kaardi. Talle meeldivad märgid ja jahimees on ta ju ka, aga ma usun, et ta on arvab juba, et muud peale märkide ma kinkida ei oskagi. Nüüd teen palju praktilisema kingi. Ostsin Universaal Universumist punase elevantidega karbi.
Nad emmega armastavad elevante. Karp on ruudukujuline, 15×15; umbes 3-4 cm sügav. Sinna saaks pärast kihvasid või kruvisid vms sisse panna. Ma ei tea. Praegu läksid sinna kena must väike kalendermärkmik
2012. aastaks. Sellisena viisin ta koju ootama, et viin šokolaadikomme vms juurde. Nüüd läheb lihtsalt nii kuuse alla.
5h
Viie tunni eest läksin magama, sest ma ei saanud enam midagi aru. Nüüd – värskena – tuubin ja kordan järgmised viis tundi, mis on arvestuseni jäänud. Sounds like a plan :)
12h
Teen pisikese pausi. Aktiivse puhkuse mõneks hetkeks. Pants rääkis kunagi, et kui kaua järjest õppida, siis kvaliteet langeb korralikult, aga juba 15-minutilisest pausist/muust tegevusest taastub õppimisvõime märgatavalt. Loe: ma ei looderda ega anna oma sõltuvusele järgi niisama. Vahelduse jaoks.
Täna oli mul esimene loeng
uues TTK majas. Igal pool klopsiti ja putitati veel, aga ta on kohe-kohe täiesti valmis. Auditooriumid on uhked ja pingid ülimugavad. The place to be! Ühe pausi ajal leian oma postkastist kirja:
Tere E!
Palun astu minu juurest võimalikult ruttu läbi. Soovin arutada Sinuga anatoomia teemat.
Ilusat päeva,
a-l
Scared shitless. Värisen ja värki. Siban otsejoones üles ta kabinetti. Laseb mul selgitada, mis juhtus. Miks juhtus. Suvalt sajab sisse luude-liigeste õppejõud. Võtavad mu kallal natuke aega. Olen vapper ja kindlameelne. Õppekava juht ütleb lõpuks, et nii palju on meid juba välja kukkunud, et lasevad mul töö uuesti teha. Tänan neid ja jätkan koolipäevaga.
Leian, et parim oleks minna raamatukokku õppima. Alguses oli seal mõnus, aga mu närvilisuse tase pani kuulma kõiki krabinaid ja krõbistamisi. Kas karjun võõraste peale või tulen koju. Panin asjad kokku ja hakkasin astuma. Terve tee sai ennast vihata ja süüdistada ma-ei-tea-milles. Hästi läheb ju… Käin poes ja ostan natuke ebaratsionaalseid asju.
Mõne pärast natuke häbigi. Veel enne ühikat jõuan motiveeriva ja eneseusku täis monoloogini. Formaadilt oli dialoog, aga kuna olin üksi, siis ei teagi… Siin helistasin emmele. Toetab. Armastan teda nii väga.
Sean taimeri ja hakkan süsteemselt õppima.
Kolju luud on igavesed tõprad – nendega saan vist pool ööd maadelda.
The Adventurous Pursuit of Happiness 
