Reedel on kojuminek!
Siis ma võtan-kraban Sophie
omale sülle ja hoian teda kinni nagu mingi pärdik koerapoega. Armastan ja väntsutan.
Mu Bastardi haigusleht sai läbi. Läheb jälle tööhooraks ära. Reedest peale. Elaks koos, oleks nagu mõtet linna jääda, aga praegu veel ei oleks kuigi mugav. Istuksin üksi ühikas, sõidaks viimase bussiga Lasna, poeks kaissu koomaunne ja loksuks esimese bussiga tagasi ühikasse? Ma lähen lihtsalt koju ära. Aga enne veel on vaja kooliga paraja hulga rõvedalt nussida. Vabandan väljendi pärast, aga mõte jääb samaks.
Ja i russki jasõkk
Homme on KT vene keeles. Küsib esimest ja viimast käänet, laseb tõlkida, ühildada ja küsimusi moodustada.
Lappasin läbi oma üldse kunagi omandatud vene keele materjalid, et leida vähegi abi. Leidsin pere, Eesti ja vaba aja teemadel lehti ja 4,5 käänetetabelit. Seega score! Muidugi oli kaustade vahel ka palju huvitavaid mälestusi :)
Siia veel üks wise ja ettenägelik quote Saarenilt:
“Ega see lõpp ole. See on alles algus.”
Tsitaadid
Ellu: “Üks sõber helistas Sulle kogu aeg ju…?”
Aavo (naerab mu ignorantsuse üle): “Mul ei ole sõpru olnudki!”
Mihhail: “Kelle vannet annavad arstid siiani? Annavad, aga ei täida.”
Kristjan: “Sellega on hea verd pühkida, kui mendid mind löövad. Ainult selle pärast võtan.”
Ellu: “Mis jõid siis?”
Triin: “Viina.”
Elerin: “Sa paned eriti hästi tähele, kuidas tööle minna.”
Ellu: “Kuidas ma lähen niimoodi ujuma? Vaata, millised mu jalad on!”
Aavo: “Keegi ei näe seda, kui sa nii sopases vees ujud.”
Mihhail: “Palun mitte günekoloogilistesse detailidesse langeda.”
Kristjan: “Kus Eero on? Ma tahaks teda täiega näha. Ma ei tahaks homo olla…”
Taavet: “Vahepeal ma tunnen küll, et ma viljelen orjust.”
Eero: “Ma pean Sust mõni päev pilti tegema.”
Ellu: “Mhmh.”
Eero: “Ilma riieteta.”
Ellu: “Mhmh.”
Pants: “Sa räägid hästi kõvasti.”
Tudeng vene keeles: “Kak eta “jalad”?”
Polina: “Ehk ongi õige sõber ja ütlebki: “Kuule, see on kräpp!””
Kristjan: “Ma pidin päris tugevalt end tagasi hoidma, et teda mitte katsuda.”
Toakaaslase õde: “Kes isa on?”
*vaikus*
Toakaaslane: “Ma loodan, et ta ise teab…”
Mihhail: “Linnud ei saanud aru, et tegemist on semioosiga.”
Aavo: “I’m so swaggy.”
Udo: “Ma ei näinudki Eerot. Ma nägin ainult, et ta on lühem ja lonkas täiega.”
Elerin: “Ma olen viimasel ajal nii palju muutunud, et ma ei teagi, mis lahe on.”
Vahenädala kokkuvõte
Mingisuguses loengus keegi õppejõud rääkis, et tal on palju ägedaid hääletajatest ja reisijatest sõpru, kellel on palju vingeid lugusid rääkida, aga nad ei tee nendest mingit järeldust ega analüüsi neid. Kuigi minu vaevaline vahenädal pole loona olnud eriliselt vinge või äge,
annab ja tuleb sellest midagi järeldada ja õppida.
- Loengus ei tohi välja võtta läpakat
- Materjaliga tutvudes peaks seda kohe hoolega õppima hakkama, õppimiseks sildid tegema
- Seminaritekste lugedes välja kirjutada tähtsamad punktid ja mõtted, teha kokkuvõte
- Õppida tuleb tihti (kasvõi natukene), mitte palju korraga
- Vahetult enne eksamit tuleb kuulata vinget muusikat olenemata tujust
- Eksamiks valmistudes ei tohi mõelda muudele aspektidele enda elus kuigi filosoofiliselt – you’re not yourself – don’t think, don’t make decisions.
- Räägi ja aruta koolis kuuldut ka mujal
Kolmaz eksam
Ärkan massiivsest food comast. Pants käis päeval siin, tegime ahjus megafeasti, mis oli superdelicious. Ta läks minema – ma jäin magama. Siis saan aru, et õppima peab ju ka. Tunde-tunde hiljem jäin uuesti magama. Ühikas. See on mingi 4. kord vist. Noormees pidi niikuinii hommikul vara Paide arstile sõitma. Poleks vist kuigi tänulik olnud, kui ta mu hommikul vara välja oleks ajanud. Äratamisest rääkimata. Speakin’ of boyfriend… üritasin täna verd anda. Kõik läks kenasti, kuni jõudsin küsimuseni ~kas Teil või Teie seksuaalpartneril on viimase 12 kuu või pärast viimast vereandmist olnud haigestumisi, arstil käimisi, nõelravi, tatoveerimisi, operatsioone, sünnitust jms blablabla? Mul tasus vaid mainida, et kuule siin septembril alguses tegi keegi omale tatoveeringu,
kui tädi hakkas naeratades mu pabereid kokku pakkima ja kalendrist nelja kuud kokku lugema. Tuleb välja, et see on mingi periood, mille jooksul keegi su verd ei taha, kui su noormees on lasknud omale megaseksika tatoveeringu teha. Normaalne. 8. jaanuaril saaksin uuesti. Proovida.
Jaa-jaa! Ziii ikzämmm! 15 küsimust, millest pidi valima 10 ja neile siis lühivastused andma. Ma hakkasin otsast minema valides neid, mida teadsin kõige paremini. Mitu tiiru tegin kohe. See nägi välja umbes nii: 1., 5., 9., 4., 8., 11., 13., 3., 7., 15.. Teisel lehel oli 5 küsimust, millest pidi vastama kahele, aga seda pikalt ja arutledes. See läks kenasti. Need lühivastused olid üsna half-assilt, aga mitte valesti. Ma usun.
Also, there’s so much snow outside! :)
Teine ekzam
“Vaata! Lund sajab!”
Näen tiheda ilusvalge saju vilksamisi ära ja vajun tagasi voodisse. Kell ei ole veel kümmegi. Tean, sest selle äratust pole olnud veel. Siis tuleb natukese inimesemaks saada, et päeval ülikooli eksamile jõuda. Ei hakka siinkohal detailidesse :) laskuma aga mul on alati nii tore ja rõõmus ja helge meeleolu päevaks, kui see Lasnas noormehe juures algab. Bussipeatuses panen mängima lemmiklood eksamimeeleolu tekitamiseks. Need on
- Queen – We Are the Champions
- Queen – We Will Rock You
- Kings of Leon – Genius
- Nicki Minaj – Roman Holiday
Eile olid samad. Kõikvõimsus tuleb sisse. Kasvavad järjest saikomaks. Mõnus hullumeelsusemaik. Nii on hea eksamile minna.
Istun M-225-s maha. Saan A4 paberi. Üles on kirjutatud aine kood koos nimetusega. Ja EKSAM. Küsin pinginaaberilt kuupäeva, nime tean isegi. Hakkan mõtlema vastuseid küsimustele
- Semantika
- Ameerika strukturalism
- Sümbolid
Poole tunni pärast asetan lehe ette lauale. Võtan garderoobist oma punase imearmsa mantli. Nr 3 trammini on 6 minutit aega – I’ll walk. Hobujaamast siiski sõidan edasi. Homme ju ka eksam. Sellele vaja juba keskenduma hakata.
Ezimene eksam
Tavalisest raevunum. Mingi hea objekt selle maandamiseks puudub, seega ta mürgitab mind ja kõike, millega praegu kokku puutun. See on mu enda idiootlik idealism ja vajadus, et kõik oleks võimalikult hea. Parim. Ühesõnaga, täna oli eksam. Ma ei osanud ühele küsimusele mitte midagi kirjutada. Mingi mõiste selgitus. See sõna ei jäänud isegi meelde. Vaevu oskasin kokku lugeda. Lihtsalt tühi maa. Sel hetkel oleks tahtnud võtta oma asjad, ukse taga maha istuda, läpaka käima panna, netti minna, guugeldada lähimat saekaatrit, leida otsem tee sinna, sisse hiilida, palkide vahele kogupikkuses kõhuli visata ja aju ees saagi sõita. Mul oli NII häbi. Türa noh, raudselt oli kõik muu ka valesti või ebapiisav.
Oot-oot, mul on 2 bingopiletit. Kohe vaatame, kas see postitus läheb vähe rõõmsakoelisemaks. *2 minutit hiljem* Oookei, tundub, et loosimine on alles täna õhtul. Üldse ei suuda kohe enda aju ära armastada praegu. Okei. Postitus jätkub:
Homme on veel üks eksam. Semiootikas. Mu konspektid on täis tsitaate ja loengus toimunut. Tõeline antropoloog, eks? Aga mitte arusaadavat teemakäsitlust. Ilgelt hästi läheb. Kellelgi mõistetavat semiootikakonspekti on? Ta lubas küll küsida ainult 3 küsimust, mis näitavad, kas me MÕISTSIME. See võib nüüd ju küllll probleemiks meil kujuneda, noored. Ta ütles muidu nii imearmsalt viimane loeng, et ta annab endast parima, et meie vastustest mingit tõetera välja lugeda. Ja kui meie peaksime läbi kukkuma, on tema ebaõnnestunud. Ma oleks tahtnud talt sel hetkel pai ka saada. Ma ei tea miks.
Ülehomme on veel üks eksam. See on kõige raskem. Tahaksin juba praegu nutta. Aga ma arvan, et pisarad jätan vene keele eksami jaoks. No, kui vaja. See tuleb muidu hiljem. Proovin ikka ilma. Aga mul on juba iiveldus, kui sellele mõtlen. Viha ja kahetsus ka.
Muidugi ei tasu unustada, et mul on vaja kirjutada 5leheküljeline essee ja samal teemal presentatsioon teha. Vaheaeg? Mis see tähendab?
Mõtlesin koolis toimuvale loengule unwind’ima minna.
Ja KUMU dokile lähme ka. Mingite üliilusate inimestega :)
Edit. Kõik eelneva kirjutasin umbes kolme ja nelja vahel. Peaaegu kõik on muutunud. Ilusat õhtut!
Ilusaid ütlemisi
Eero: “Ma ei kasutaks Sind KUNAGI kilbina! Ainult siis, kui sa zombi oleksid… Või ma näeksin, et Sinust elulooma pole.”
Kristjan (selgitamaks, miks talle mõni riideese ei sobinud): “Seelik oli siit liiga lai.”
Elerin (mõistvalt): “Mhmh, Sul on siis pintselseelikut vaja.”
Eero: “Tead, mis ma arvan? Minu pea sees on teine… suurem pea. Ja ta tahab välja.”
Kristjan: “Veel üks viga, mida ma siis (naisega väljas olles) tegin, oli see, et ma sebisin üht teist tüdrukut. Ja siis me rääkisime pärast sellest, kuidas ma korvi sain.”
Taavet: “Lõpuks kõndisin koju. Vihma sadas. Tegi olemise paremaks.”
Kristjan: “Ma ei usaldaks teda sitakotigagi!”
Elerin: “Kui ma sinna kooli saaksin, oleks ma kõige õnnelikum inimene. Ma võiksin vabalt surra ilma laste ja meheta.”
Aavo: “Ta ei ole väärarenguga. Ta on lihtsalt surnud.”
Kristjan (liibukad jalas, filosoofilise häälega): “Mulle ei meeldi naiste riideid kanda.”
Elerin: “Ma saaksin kõige lahedama poja. Ta oleks gei.”
BZ: “Kas Sul on sitt olla?”
Eero (selgitamaks väitsaga koolitamise isu): “Mul oli küll siuke viisakas tunne.”
Ellu: “Ma täiega armastan Sind!”
Pants (hoiab kätega peast kinni): “Isssssaaaaand, kui vastik!”
Kristjan: “Ei, ma ei lähe selle mantliga välja!”
Ellu: “Seelikuga küll läksid…”
Kristjan: “Mulle see seelik meeldis, aga mantel mulle ei meeldi.”
Taavet: “Ma ei tapnud teda ära. Vaid haavasin surmavalt.”
Kristjan (kliendi kohta, kui palusin ta ees mitte ropendada): “Ma arvan, et tal on sama pohhui, kui minul temast.”
Koolera epideemia ja sõda vene keeles
Panin uue päise. Sümboliseerib mu maailmataju hetkel. Venekeelne haigus ja sõda, jooned üles-alla.
Täna isegi jõudsin vene keelde. Silmad põlesid ärkamisvihast ja keha sooritas vaid kangeid ja/või äkilisi zombiliigutusi. Erilist sitta omale kaela ei ole tõmmanud, aga ma oleks raudselt vähe teadlikum, kui poleks nii tihti vene keelde roomamise asemel rõõmsalt põõnanud. Või veel rõõmsamini noormeest käperdanud. Need on kaks asja, millest on mul hommikul vara natuke raske hoiduda. Vabandage, “peaaegu võimatu” ma tahtsin öelda.
Meil on vene keel iga nädal teisipäev ja kolmapäev. Üle nädala on ka reedel. Algab iga kord 10:15.
Nad on seal juba ühe kontrolltöö teinud. Seda sai täna järgi teha. Eee, ei, ma praegu ei saa. Polnud kuigi kindel, mille peale see täpsemalt oli. Küsisin. Nagu eilesündinud idioot. Viimase käände peab eriti selgeks tegema. Mingit tõlkimist, ühildamist ja küsimuste moodustamist pidi seal veel olema. 31. oktoobril on ka aeg seda teha. Siis.
Natuke rääkis tulevasest eksamist ka. Suuline. Räägime kas endast, perest või Eestist, kirjeldame kedagi füüsiliselt või vaimselt. Aga selle eksamini on veel aega. Ja neid teemasid pole me veel lõpuni läbi teinud ka.
Vene keel on nii ilus ja põnev ja ma tahan seda osata. Aga. Nagu kahetseksin, et selle üldse omale vaevaks kaela võtsin.
Mõni inimene
on nagu kilekotitäis vedelat sitta. Kui sa enda asjad tema/selle valdusesse asetad, ei ole kerge, ilus ega meeldiv neid tagasi saada.
Tunned, et räägin sinust? Kui jah, siis mõtle äkki hetkeks, miks sul siis kohe selline assotsatsioon tekkis. And do the right thing.
The Adventurous Pursuit of Happiness 