Jälle SAISis.
Tõusen kahest. Meel on poolhea, et magama ikka olin jäänud, sest öösel tundus, et see on viimane asi, mis juhtuda võiks. Vaadake, ma pole enam harjunud üksi magama, aga kodus aint nii magangi ju. Hirmus keeruline.
Pahurat näljatunnet ennetavalt astun külmkapi juurde, et teha soojaks makakaid hakklihaga ja sinna juurde muna praadida. Ukse avan, tuleb vastu mõnus sašlõki kaste lõhn. Liiga hea. Neil oli suur potitäis imeahvatlevat sašlõkki, mida isegi mulle natuke kaasa anti, kui mul jälle minna oli vaja.
Võtan vee üles kaasa, et see vihmane ilm kuivalt netis mööda saata. Istun läpaka ette maha,
tõstan aeg-ajalt emme võidetud kruusi. Ta nimelt on küla kõige kõvem naine. Nagu jaanilaupäeva võistlused näitasid. Ta sai isegi sepistatud karika. Rebimist oleks näha tahtnud küll, aga ka minul oli väga mõnus jaanilaupäev :)
Kuulan oma vana ja kulunud playlisti ja üritan SAISiga jälle hästi läbi saada. “Normaalselt” käraks ka. Üks vana ja kortsus märkmepaber informeerib, et head asjad oleksid radioloogia, antropoloogia, fotograafia, ajakirjandus, administratsioon, tõlkimine, psühholoogia ja mingil põhjusel füsioteraapia. Mis järgmiseks? Proovin õeks ka vä?
Muide, soovitage häid laule ja filme. Palun? Ja koole :D
Plaan on nüüd järgmine:
- Uurin, mis koolid üldse Tallinnas on.
- Vaatan üle nende õppekavad.
- Valin kõige mõnusamad.
- Kuhu ka kandideerin.
- Saan sisse kõige lahedamatesse.
- Kõik on vinge ja superawesome.
Okei, ma hõivan ennast nüüd esimese punkti täitmisega :)
:)
Ema õde käis meil. Lehvitasime just aknast, kui autoga mäest alla ära sõitis mehega. Kumbki ei vaadanud. Vahetasime emmega pilke. Loen välja, et võin avameelselt öelda, et alati, kui tädi siin käib, on mul tunne nagu must oleks lind üle lennanud ja mulle peale sittunud. Emme noogutab kurvalt.
Muidugi olen iga kell nõus taluma üliebaviisakat ja üleolevat tädi kõige nõmedama asjana oma väikses elus. Tegelt ka. Muu on nii heaks lihtsalt tõmmanud.
Natuke aru andmist
Vanem vend tegi erilist au paar päeva: veetis need meie juures kodus.
Käis kalal ja niitis muru. Aktiivne puhkus. Kaitses oma magistri lõputöö ära ja nüüd tuli siia aega maha võtma. Eile öösel astus minu tuppa sisse, istus kirjutuslaua ääre peale ja rääkisime suvalistest asjadest. Haistsin, et midagi on tulemas.Tuli ka.
“Ellu, kuidas sul muidu läheb?”
Pilk vajub maha, tramaivõirsk-naeratus näkku ja lausun erinevates käänetes ja lausetes sõnu nagu normps, hea ja okei. Naerab selle peale. Algab korralik vanema venna gestaaposessioon.
“Räägime pidudest.”
No, vaadake, ma juhtusin B-klassi kokkutulekule nüüd alles
ja see oli nii vali kuskil metsa sees olnud, et nad kuulsid seda meie kodus. Sellest tulenevalt rääkis mulle alkoholi mõjust ajukoorele ja enesekontrolli võime langemisest. Näitas fail compilatione, kuidas purjus inimestel eriti idiootsed ideed tulevad ja endid puru kukuvad ja löövad. Üks video kestis 45 minutit.
Üritasin talle selgitada, et minu teada mul väga suurt probleemi pole. Seoses sellega, et
- mul ei ole vaja
- kodus ei tule see mulle mõttessegi
- ma ei hakka hommikul kunagi peale jooma ega tee muid megaparme asju
See on minu ajumaailmas nii kõrvaline teema, et natukese üllatab, et see eraldi üles vaja võtta. Minu meelest oleks mulle (kui üldse) vaja interventioni, et ma kohvi nii palju joon. Sest keegi ei tohiks nii palju suhkrut tarbida. Valge surm! Ühesõnaga, tahtsin uut teemat. Ja küll ma vanemaid vendi juba tean. Rääkisin talle, mida viimati Tallinnas
tegin. Täpsemalt, mida ma öösel rannas ühe noormehega tegin. “Lõket” on lihtne vastus, aga sellest piisas, et ta kohe hirmus vaikseks ja tähelepanelikuks muutuks. Viimast siis tavalisest rohkem. Varsti hakkas asju ka küsima. Nagu miks ja ega ta püromaan pole. Ta on selles mõttes hästi lahe vend, et kui ma kuskil 7. klassis sinikatega hakkasin koju ilmuma, tal silmad kilasid ja gestaapotses sekundi pealt. Olin nagu: “Mul oli lõbus, kui need tekkisid.” Ta kiitis heaks. Nagu praegu. Kuigi praegu ei hammustanud keegi mu õlgu ja käsi lillaks.
Okei, aga ärge liialt muretsege. See on raudselt mingi faas, mis üle läheb. Ja üldse have fun :)
Ma hakkan nüüd endale nägu tegema, et ma hirmus väga tahan suguvõsakokkutulekukohustusi
täitma hakata :)
FIRE WALK WITH ME
Huvitav, kas kodus arvavad, et Elluke neil nii tragi, et läks töö pärast kodust nii vara välja? Põhjus, miks 7midagi minema väntasin, oli lihtne: mulle meeldib mu sinine kampsun. Ja see jäi minust kuhugi vedelema. Mäletatavasti oli vaja eile öösel kuskil lõkke ääres (mingi ununenud) pointi tegemiseks omal natuke riideid seljast koorida ja hiljem silla peal veel sokid ja saapad
järve visata. Koju jõudsin paljajalu ja juua täis. Õnneks oli nii öö, et kedagi ei pidanud sellega traumeerima. Tõmbasin oma toas akent katnud teki alla. (Päeval käis ju kõva Twin Peaksi vaatamine. Jõudsin lõpuni. Järgmine sari on Parks And Recreation). Ronisin oma rohelise purje alla kerra ja magasin seal kooliasjade, riiete ja muu jama sees. Uskumatult mugav. Hommik sai asjalik. Ei protestinud ega miskit, kui lattu suurmüüki suunati. Imelik oli olla. Pead kuhugipoole kallutasin, tahtis koordinatsioon haihtuda. Loodan, et Triin eilset kuigi hästi ei mäleta. Isegi rattaga sõites hoidsin peast kinni, et ära häbeneda, mis haigeid asju ma talle rääkisin. Või näiteks tegin.
Sisalikinimeste vandenõu tulega
Üks kurbnaljakas mure. Mõni teist on näinud, kui ma muutun mustaks viha- ja apaatiaseguseks surmapilveks ja olen täiesti nõme läheduses viibimiseks. Kuidagi ei tahaks jätta valet muljet, et ainult rõõmus olengi ja naeratan kogu aja. Aga no mis ma teen, kui see on kõik, mida ma teda nähes teha tahan?
Sophie jõudis tagasi
Eile öösel sain kena väikse sõnumi, et Soph hüppas akna taha. Mu kass
on elusalt ja tervelt tagasi kodus. Aga ta kaotaski ühe Lipsteri poja ära :S
While I live it up
Teie lemmikblogija ei ole praegu kõigem kainem neiu, keda ma elus näinud olen. Joon Taaveti ja Kristjaniga. Räägime tähtsatest asjadest. Fuck-marry-kill mäng käib. Vanade koolikaaslaste ja õpetajatega. Hullult põnev on. Kena reunion. Aga. Mina oleksin hea meelega mujal. Rannas. Nagu eile.
Hommikul tõusin üles, mõtlesin pooleks sekundiks wait what oma peegelpilti nähes
ja siis naeratasin iga asja peale poole päevani. Orjasin ja naeratasin. Fuck, kui mõnus õhtu oli.
Olen Lasnamäel, eks. Läksime välja. Me olime ainult paar minutit õues olnud, kui Kristjanile tahtis mingi pedekas tappa anda. Olete te kunagi oma 5tollistel kontsadel olnud kõigist ümberviibijaist lühem ja seisnud liikumatult kahe mehe vahel, kelle silmad põlevad kakluse järgi? Ma ei liikunud paigast ja ütlesin (ma olin megajuua täis, umbes nagu praegu): “ta on mu hea sõber ja teil ei ole asja praegu kakelda.” Kobiseb, miks on tüdrukutel vaja alati vahele tulla. Ütleb, et tõmbaks kohe molli, kui me eesti keeles ei räägiks. Küttis mu sõbrad veel rohkem üles sellega. Kakluse suutsime siiski ära hoida.
Aga siin
toimub tore läll. Hirmus tore.
Siiski-siiski ootab Teie tagasihoidlik jutustaja homset. You know, et rannas ennast ja kedagi teist vittu joota :)
Love for Liffe sai aastaseks.
Vahin unisena üle rõdu Lasnamäe kortermaju. Küsin, mis päev täna on, et Eesti lipp vastasmajal väljas on. Ei saa vastust.
Loen märkmikust: “blogi b-day 1”. Avaldan arvamust, et just selle pärast on lipp väljas. Saan asjaliku nõusoleku.
kriibimagnet aktiveerus
Õlad ja kael on rõvedalt kanged. Tunnen, et keegi on mu lähedal. Tõmban teki näolt. Issi seisab natuke murelikult mu kõrval. Ma ei oskaks talle kuigi hästi selgitada, miks ma köögis pingi peal magan. Teen vestluse vältimiseks unise näo ja siban sealt minema oma tuppa.
Ilge väss on veel peal, sest normaalset und sain umbes tunnikese jagu. Plaan on olla Tallinnas kuni neljapäeval Tartu üheks päevaks sõidame. Reedel millalgi võiks nagu koju jõuda, aga ma kardan, et kui Tartus õigeid inimesi kohata, võib see üks päev paljunema hakata. Nüüd vaja siis asjad kibekiiresti pakkida, et Anu ja Midliga ilusti hommikusele rongile jõuda. Söön toidulisandeid ja joon kohvi. Korjan sahtlitest ja riiulitelt asju, mida ehk võiks vaja minna. Anu ei vaata kõige rõõmsama pilguga, kui ainult alukates ta ette ilmun, kui teda huvitab, kas olen valmis juba. Mõistagi ei kavatse ma valmis olla varem kui nt 5 minutit enne aega, kui me peaksime kodust välja minema. Ma lihtsalt ei näe mõtet.
Pakkimisega feilin suurejooneliselt, sest kõik mu lemmikriided on pesus. Olen umbes 15 minutit šokis enne, kui otsustan, et ma teen lihtsalt nägu, et kõik on korras.
Ma võin selgitada küll – ma tahan olla kena. Millegi jaoks. Täpsemalt kellegi. Ja kõik riided, mis mu liikuvas garderoobis nüüd on, ei tee must just kõige enesekindlamat tütarlast. Siis tuleb endale meenutada: ta on sitaks kihvt, ma olen jumalast lahe ja kõigil nii tšillidel inimestel on alati pohhui, mis kellelgi seljas on. And also, CALM THE FUCK DOWN.
Olen praegu Taaveti juures. Siia jõudsin, tegi ta üliunisena ukse lahti. Koostas mulle pesa, kus magada, ja sinna ma vajusin. Ta jäi ise ka jälle magama, aga ärkas mingil normaalsel ajal üles, et endisele palatikaaslasele 2 kirjandit kirjutada. Lasi mul terve selle aja kenasti välja puhata. Vaatame esimese filmina edasi God Bless Americat, mis eelmine kord pooleli jäi.
Ta on ikka nii uskumatult lebo suhtumisega.
Hommikul teel rongile jooksid kiisud meiega kaasas. Lipsteri hall ja must ja minu Soph. Ema helistas, et küsida, mis kassidest sai. ??? Nad nimelt kadunud nüüd. Kuradi Sophie, raisk.
Kui ta mul nüüd auto alla ei jää, siis koju jõuab lõpuks ikka. Aga et ta va rott need Lipi-Lapi pojad kaasa meelitas… No selle eest vahiks talle külmalt näkku, kui akna taga tuppa palub.
Paluks ta ainult.
Küsisin rongijaamas mingilt onult, et meid vankriga aitaks. Tallinna jõudnud, hakkas meiega rääkima. Et kust ta pärit ja uuris, kes meie oleme. Pakkus mulle tööd. Mis oli enam kui eemaletõukav. Ma arvan, et see oli hetk, kui selleks suveks see kurikuulus kriibi- ja parmumagnet jälle aktiveerus.
Seda tundmust kinnitas meesterahvas oranži vestiga. Ta vahtis meid juba eemalt. Istusime kohviku ees ja sõime Anuga maasikaid. Kõnealune onu tuli meie juurde. Ütles midagi oma täiesti arusaamatu diktsiooniga. Ütles siis natuke selgemalt, et tema siin ikka koristab. Tuli ja toetas oma keha minu külje vastu, et üle laua haarata tuhatoosi järgi. Ebamugavusesest hoolimata katsun viisakalt liikumatu püsida. Anu irvitab. Thanks. Vaatan, kuidas mees nopib oma räpaste näppudega välja suitsud, millel paar mahvi veel oleks, teised jäävad tuhatoosi. ARE YOU FUCKING KIDDING ME? Get the fuck off noh, sa suvaline parm. Anu pakub suure naeratusega härrale rõõmsalt maasikaid.
Mhmh, siis on nii tore ja naljakas, kui Elluga keegi jälle pervo on (Y)
Sõidan bussiga Lasnamäele. Peale tulevad naine ja poiss. Viimane on selgelt puudega. Tean, et kõigist vabadest kohtadest on vaja sellel poisil maanduda minu juurde. Mhmh, ikka. Ta ei ole just väike, seega olen surutud natsa vastu akent. Tunnen läbi riiete, et ta on väga soe. Vahib mind näkku. Annan endast parima, et silmsidet ei tekiks. Üritan kuulata muusikat ja netis erinevaid tähtsaid asju teha. Loen kirja. Pistab oma pea mulle pmst sülle, et näha, mis mu naeratama pani.
Personal space is a thing of the past nüüd.
HÕIMUTEEMA SAI VALITUD!
Oooooo, noored! Mul on nüüd 2 nädalat jälle isu eksisteerida. Tulemas on üks igavesti meeldejääv pidu. Kuskil Võrumaal on kaksikud poisid, kellest ühte olen ka päriselus viivuks näinud, aga tõenäoliselt ei juhtunud me siis isegi rääkima. Üks imeilus näitsik, kes on meie ühine tuttav, kutsus mind selle noormehe ja ta kaksikvenna sünnipäevapeole. Kuigi poisid tahtsid teha mingi ufopeo, siis küsiti ka peokülalistelt, mis sorti pidu see olla võiks. Teie lemmikblogipidaja kilkas virtuaalselt kiiresti märksõnu nagu metslased, indiaanlased, hõimud, pärismaalased jms. Ärme muidugi mustlasi unusta ;)
Tundub, et kõik see võeti arvesse, sest sain nüüd kirja, kus seisab, et hõimuteema on tõepoolest valitud. Anti käsk silmad kappi pista ja riideid valima hakata. Aga enne veel kolan läpaka pildid ideede saamiseks läbi. Ja nagu Elerin mulle targasti kunagi ühel nõutul eluhetkel juhendas, panen ka seekord oma erektsiooni oma blogisse :) (loe: jaga, mis ülendavalt mõjub)
Linnuvaatlusblogi :)
Äti juures
möllatud, läheme issiga metsa, et näha linnupoegi, kes teda õõnsast puutüvest vahtinud olid. Nüüd vahime meie. Ja binokliga. Näha on ainult pealage ja ühe pisikese nokka. Seletab, et vana händkakk tuleb kallale, kui keegi ta pesa näppima läheb. Pärast tükki aega kasutut jõllitamist ütleb issi: “Ma lähen koputan puutüvele. Siis sa näed ka ära.” Mu isa on nagu honeybadger noh :D
Kui linnud juba niikuinii teemaks tulid, viis Anu rähni vaatama.
Oli kohal nagu tellitud. Äkki selle pärast, et ta elab seal… Vabandage, kiisud, nii väss tüdruk peab magama minema.
Toredad poisid küll
Poiss tahab mäest üles joosta. Aga ta vend mitte. Ja esimene üksinda ei julge hästi. Jälgin seda kodu ees trepil peesitades ja poole kõrvaga külalisi kuulates. Rullin oma tumedad mustad sokid jalast, jätan nad ukse ette vedelema ja silkan paljajalu poisi juurde, et ta saaks siis mäest üles heinamaale minna, kui tal südames selline isu on. Väiksem vend tahab ka kohe kaasa. Poiste emalt heakskiit naeratuse kujul saadud, up we go. Põõsaste ja puude tagant ilmub nähtavale tohutu heinamaaväli. Kaugustesse hämmastusega vahitud, tahavad “lalutada”. Vanem poiss on kuuene, väiksem neljana. Päike paistab, linnud laulavad, lilled õitsevad. Küsivad, kelle jaoks me oma maja ehitasime. Selgitan, et meie maja on nii vana, et ma ei tea, kes üldse selle ehitas. KUIII VANA? Täpsustan, et see oli ammu olemas enne minu sündi ja enne minu ema ja isa sündi. Vanem poiss hakkab umbusklikult mu jutu peale naerma ja ütleb, et poisid ei sünni. Väiksem avaldab kiiresti arvamust, et see on võimalik küll. Seletavad veel põnevaid asju, mida mina maailma kohta ei ole enne kuulnud. Korjame nende emmele lilli. Seda on väga raske teha, kui mõlemast käest kramplikult kinni hoitakse :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 