Pereplaneerimisest
See on kõige hiljutisem pilt mu tütrest. Traditsiooniline jalapilt, sobib hästi siia blogisse. Ultrahelis küsisin eraldi, kas ta jalgu sirutab või hoiab krussi. Pidin natuke selgitama oma küsimuse tagamaid, mispeale lasi mulle eraldi sellise pildi välja. Kannad koos ja varbad laiali. Paistab, et preilil ei ole komppöiad.
***
Meie pereplaneerimine on olnud algusest peale põhjalik. Teadsin, et tahan kindlasti vähemalt kolme last. Nüüd (olles hoolitsenud vastsündinu eest ja kasvatanud ta pooleteiseaastaseks) ka maksimaalselt kolme. Kolm on ideaalne:
- Mu vanaisal oli oma vennaga sõja ajal diil, et kes ellu jääb, saab vähemalt 3 last, et kodumaa koolnuid korvata. Sai ka mulle justkui eeskujuks, eesmärgiks.
- Aastaid tagasi, kui mehega alles kokku sain, valis mu isa kodu lähedalt kuskilt võssi vahelt mu vanema õe lapse jaoks väikest tammepuukest ümber istutamiseks ja siis näitas kolme kampas tammekese peale, et “näe, need on Sulle” ja mulle meeldis see. Kohe tahtsingi neid.
- Olen sisemiselt rahus, kui midagi on 6 või 3. Ja 6 oleks PALJU.
- 3 aga pole palju ega vähe: maja nagu lapsi täis, aga päriselt jõuab nendega suhelda ja neid kasvatada, neid teada ja jälgida. Alates neljandast hakkab mo meelest sellealane võimekus lapsevanematel kiiresti langema.
- Mingi special papp on kolme lapsega.
- “One is for pussies, two is for faggots, three is the bare minimum.” (Gavin McInnes)
Mina olen kuuest lapsest viies. Vahe mu noorema vennaga on 11 aastat. Ta oli kindlasti armas laps nagu mu pojake praegu, aga MA VIHKASIN, et ma pidin teda kantseldama, kui mu vanemad seda teha ei saanud või valisid midagi muud teha. Mina pidin.
Nõnda tahan kindlasti saada nad suhteliselt lühikeste vahedega (2 aastat, hetkel oleme graafikus) ja mitte väga palju (3 on normaalne ja maksimaalne). Nõnda on mul viimase sündides nulli-, kahe- ja neljaaastane. Aasta pärast ühe-, kolme- ja viieaastane; siis 2-, 4- ja 6-aastane jne. Siis nad on kõik koos lapsed ja keegi pole mingi närvihaige 10aastane lapsehoidja beebile. Ma hindan selle täiesti mõistlikuks ja tehtavaks. Mingi umbes 5aastane periood on mulle ja mehele sitaks raske, jah, aga ma olen sellega arvestanud. Kuni kõige väiksem on vb kolmene, järgmine viiene ja suurim seitsmeaastane koolilaps. Ma kindlasti oigan ja kurdan selle aja, aga ma usun, et see on seda väärt. Lisaks, ma ei kavatse seda perioodi kaks korda ette võtta: kui need käes, lasen end steriliseerida. Vb pean meest natuke ära rääkima, aga just nii heaks pean oma plaani.
***
Siiski. Pärast poja sündi ja komppöia ilmumist meie reaalsusesse mõtlesin enda jaoks ikkagi seda teemat üle, et mis on õige tee edasi. Kas ma tohiksin üldse veel lapsi saada? Pärast komppöiaga lapse saamist on arvestatav tõenäosus saada järgmine laps sama trikiga (üks 24-st? vms). Ja algus on sellise lapsega meeletu pingutus. Ja talle jääb see asi elu lõpuni tegelikult: soovitatakse tutvustada lapsele spordiala nagu uisutamine või ballett, et ta vabaajategevus ei laseks korrigeeritud jalal tekkida tagasilangust. Ja olen kuulnud, et korrigeeritud komppöiaga täiskasvanutel on jalas miski valu sees tihtipeale.
Nähtavasti – kannan ju meie teist last – hindasin, et kõnealune trikk pole nii hull. Isegi poisi raviarst küsib meilt kontrollis käies, kumba jalga lõikaski. Nii oleme ikka oma plaani juures. Meeldiv kindlusetunne. Ja seatud raamid teevad kõik ka väga eriliseks. Teatav bittersweet ainukordsus.
The Adventurous Pursuit of Happiness 