Hing laulab hümne taeva väraval
Palun ette kujutada seda tunnet, kui on kevad, kohe-kohe suvi. Oled ülepeakaela ära armunud. Kogu palava täiega. Ja siis su maailmanabake vastab täpselt samaga. Rind on armastusest, elevusest ja kuumusest kummis. Tundub vähemalt nii. Kõri peaaegu pitsub uskumatusest, et nii hästi üldse minna saab!
Meenub nii selgelt ajast, mil Bastardit tundma sain. Muudkui õitsesin ja samas oli meeletu surelikkusetunne peal. Nagu istuks saatusenimelise metsloom-elajaga ühes puuris. Ja ignoreerides teda lootuses, et siis mind ära ei söö. Las mul läheb hästi, mõtlesin.
Las mul läheb uuesti hästi. Bastardiga läks ju fantastiliselt. Nüüd olen olukorras, kus seisame Bastardiga minu unistuste kodu lävel. Uks on valla. Astuge sisse! Paar teravat ent roostes konksu on siin-seal. Aga neid on ju igas vanas majas.
Oh, läheks meil aint hästi sellega!