Uus nädal, 3. osa
Eile saabus lisa. Üks naine lapsega, üks filoloog koos oma elukaaslasega?, mu kursaõde ja kuhugi küla peale ka üks läti sepp. Viimane ei peatu siis kummaski korteris. Juhendaja juures vist.
Huvitav on vaadata, kuidas uued inimesed arvavad, et siin on mingid selged tähtsad reeglid ja nagu varasemad inimesed teaksid kõike. Küsivad luba. Ja nõu, kuigi loogiline mõtlemine võiks parimat nõu anda.
Kohalikud inimesed on kihvtid. Ühel päeval pidas umbjoobes onu kivihunniku kõrval oma auto kinni. No, tegelt ta sõitis natuke meie liivahunnikusse sisse. Ja üritas oma 10 minutit auto ust avada, et välja tulla juttu puhuma, aga ta on liiga juua täis. Seega ta sõitis ära. Saaaaremaaaaa viiiiin!
Täna jätkasime 3. kihi võtmisega suuremalt jaolt. Õieti midagi ei roomanud sealt alt välja. Vähem leide kui eelmisel nädalal keskmiselt.
Täitsin oma uut rolli mingit sorti emaliku assistendina. Vastasin mingitele veidratele küsimustele, tegin teed ja kohvi, suppi, õhtusööki, koristasin ja sättisin jms.
Lisaks selline asi, et ma olen veendunud, et seal on olnud hoone. Nagu maja lausa meie mõistes. Veenev põhjus näeb välja selline:
Ekskursioon Valjala kandis
Magan rahulikult 11millegini. Päike pressib aknast sisse, hele tühi tuba võimendaks nagu veelgi. Vedelen ja kuulan telefonist coverit loost Dearest. 11:30 katkestab loo äratus. Lasen mussi edasi. See on terve nädala jooksul teine kord, kui enda muusikat kuulama olen juhtunud. Siiski ajan end püsti. Korjan magamiskotist kokku pisikesed juuksesalgud, mis on hakanud mul valimatult peast välja langema. Loodan, et asi on selles, et need on kaevamisel kogu aeg kõvasti patsis ja tulevad nüüd kerge vaevaga ära. Aga kes teab, äkki on mul salastress, et oma smokin’ hot noormeest käperdada ei saa. Keegi psühholoog või arst tõsise näoga nii väidaks, usuksin küll.
Puder on juba 5 päeva järjest hommikusöögiks olnud. Vajasime vaheldust. Eile leppisime tänaseks sõbralikult kokku, et kõik söövad, millal tahavad ja mida tahavad. German oli juba enne minu ärkamist söönud, mina teen ühe võiku ja joon vett, Sander veel magab. Pesen hambad ja panen eile käsitsi pestud kaevamisriided kinnikasvanud rõdule kuivama. Muidu rippusid kapis ja tilkusid seal nii, et nägin öö läbi, et igal pool hiiliti ja koputati. Sain unenäos ka esimest korda normaalselt oma pipragaasi kasutada.
Ühest pidi meile järgi tuldama, et minna ekskursioonile. Mitte kuhugi kaugele, kaevamiskohtadele Valjala ümbruses lihtsalt.
Mutatsioon praktikandiks
Käes on reede. Sellega lõppes esimene nädal kivihunnikus. Homme lähme väiksele ekskursioonile Valjala ümbrusesse ja pühapäev on kuuldavasti vaba. Esmaspäevast algab teine ja ühtlasi viimane nädal siin. Pärast seda peatun paar päeva Kuressaares õe juures. Loodan näha ka tädipoega ja tema nupsut tütart. Tallinna sõidan, kui Eerol natuke rohkem vaba aega on. Ja alles siis saan Neerutisse koju ära.
Täna läks meie meeldivast seltskonnast ära 2 tütarlast. Mõlemad on antropoloogia ja arheoloogia alal. Tekkis küsimus, kas alles jäävad inimesed ehk mina ja 2 poissi oskame märkida ja mõõta jms. Kuna poisid on praktikal seal, rõhuti sellele, et üks neist märkima hakkaks. Juhendaja kraapis keset kivihunnikut midagi ja küsis mult muuhulgas, kas ma ei tahaks ainepunkte selle eest, mida seal teen. Kes siis ainepunkte ei taha!? Ütles, et saaksin 3 EAP-d, kui registreerin sügisel sellele praktikale ja kirjutan POOL LEHEKÜLGE vastuseid küsimustele, mis tema meile saadab. Tänasest muutusin vabatahtlikust praktikandiks. Sisuliselt ei muutu mu jaoks siiski midagi :)
Nivell, pidu ja metallleid
Viina ja Sprite’i vinene ahoi, noored!
Olen maininud, kui lahedad on antropoloogid ja arheoloogid? :D
Tänane ongi olnud väga lahe päev!
Läksime kivihunnikule. Hakkasime kohe kaevama. Tulid jälle potikillud, poistel hakkasid ühes otsas luud välja kooruma. Isegi hambad. Hambad, mida mu Tartu Tervishoiu Kõrgkooli väljakukkunu teadmised peaksid inimesed lõike- ja purihammasteks. Loomade omi tuli ka, aga teistes piirkondades.
Viin on praeguseks kollektiivselt otsa saanud. Aga kuuldavasti on kuskil kotis kellelgi ka vein. Selle arvelt postitus venib natuke.
Meil on siin söögisaalike, kus õhtuti enne tudiaega aega veedame. Hommikuti sööme putru ja pärast tööd sööme õhtust. Täna oli minu kord õhtusöök valmistada. Keetsin kartuleid ja praadisin juurde hakkliha koos tomatite ja paprikaga. Juurde tuli hapukoorekaste, milles ulpisid tomati ja kurgi tükid. Imemaitsev!
Oh jaa, aga kivihunnikus oli mul tore õnn leida esimene metallist ese. Pisike spiraal.
See oli tõenäoliselt aastasadu hiljem kellegi riiete küljest kukkunud.
Nägin öösel unes ka kivihunnikut. Olin seal meie juhendajaga. Rääkisime kerisekividest. Ei tea mida jms. Aga tean, miks selline teema mu unne ronis. Esiteks, eile räägiti, mis teema on kerisekividega. On kerise- ja keedukivid. Mõlemad on raudkivid. Esimesed on saunas kerisel, teised lähevad kuumaks ja pannakse vette, et vesi kuumaks läheks. Kivid ise muutuvad muredaks.
Kuna kodukolle vms oli püha, viidi neid pühadesse kohtadesse. Loomulikult ei teata tegelt, miks neid kultuskohtadesse viia oli vaja. Aga fakt on, et kui mina kaevan ja raudkivi pudeneb kelluga kaapides ära, võin juba kotti tooma minna, sest seal on raudselt leide. Ma ei saa aru, miks me neid üles ei märgi. Pakuvad rämedalt huvi mulle. Põnevamad kui potikillud. Ilusad ja diibid. Müstika nende ümber.
Teised teevad siin praktikat, ma avastan niisama maailma. Tähendab, et mina õpin teiste vahel seistes väga palju. Õpetati kõrgusi mõõtma nivelliga. See on see aparaat, mida on tihti näha ehitusplatsidel. Seisab kolmjala otsas ja keegi vahib sisse. Vahib mõõdupuud kuskil eemal. Kuna Leica toode, erutusin kohe kogu täiega ära. Tegin isegi läbi pilti
kuni juhendajale kala üritati müüa. Kuna lesta polnud, polnud tema ka huvitatud. Ahvenat oli aint, raisk.
Kaevamisest üldse
Pants rääkis eile, et tema tahtis väiksena arheoloogiks saada. Mingil ajal tahtsin mina ka. Käisin pintsliga mingit liivaauku korra isegi kraapimas. Et sealt kohe dinosaurust välja ei tulnud, liikusin edasi. Metsa sees teadsin olevat mingit kriipit kohta, kus on suured kivid, mis moodustavad nelinurga. Kive võis maapinnal olla mingi 6-7, keskel madalam lohk maa sees. Udjasin seal ka liiva ja mättaid, aga liiga kõhe hakkas ja sellega lõppesid esimesed isiklikult läbiviidud kaevamised.
Siis ei tabanud, et seda oleks saanud nimetada vaid “surfamiseks”. Väljend peaks tähendama seda, kui keegi arheoloog tahab midagi kaevama hakata ja vaadata, kas seal ikka on leide ja piisavat põhjust. Surgib ja vaatab, kas seal leidub midagi, mis viitaks ajastule ja objekti tüübile. Viimased peaksid siis põhjendama, miks kohta kaevata on vaja. Surfamise alla käib ka vist see, et uuritakse varasemaid kirjalikke andmeid ja kohalike inimeste mälestusi. Ideaalis peaks tekkima aimdus, mis seal olla võib. Või vähemalt nõutu olek, et wtf seal on??? Meie langeme vist oma kaevamisega mõlemasse katergooriasse.
Jätkamiseks peaks see inimene olema doktorikraadiga arheoloogias. Suvakad kaitsealuseid paiku kaevata ei tohi. Ega arheoloogid ilma loata ka ei tohi. Aga neil oleks võimalus luba saada. Suvakatel mitte. Luba on vaja, et koostada projekt, mis tagab rahastuse. Selgub, et rahastus tähendab tööriistu ja muud tehnikat, aga söögiga hakatakse nina kirtsutama ja bensiinikulusid ei kaeta never-ever.
Lisan siia vahele, et I’m nobody, see on lihtsalt mulje, mis minule on jäänud arheoloogiliste kaevamiste kulgemisest. Neid läbi tehes.
Inimesed meie kaevamistel on arheoloogia praktikandid, arheoloogid, eri sorti antropoloogid, ajaloolased. Võib vaja minna ka geolooge, geograafe, füüsikuid, biolooge jms. Erinevate valdkondade spetsialiste, ühesõnaga.
Nagu varasemas postituses mainisin, alustasime meie kivihunnikul rohimisega. Kaevetöid oli eelmisel aastal juba tehtud. Nemad võtsid ära pealt võsa, kirsipuid ja murumättad. Said eemaldada ka suuremalt jaolt 2 kihti kive ja mulda. Just seetõttu pääsesime meie vaid rohimisega.
See suurem jagu oli üles joonistatud. Meie pisem lõik, kus eelmisel aastal võeti maha ainult 1 kiht, oli üles joonistamata. Et protsessi hõlbustada, pidime jagama selle ruutmeetristeks kastideks. See toimus nii, et põhja-lõuna suunal püsti olevat postid olid mõõtepunktideks, millest lähtusime. Kastid pidid tulema põhja-lõunasuunaga paralleelselt. Kujutage ette malelauda, millel on numbrid ja tähed vahetuses. All jookseksid siis numbrid ja üles tähed. Nõnda saavad meie kastid nimed. Täna passisin näiteks pikalt 7D juures, et leide registreerida aidata.
Kastid olemas, saab kive joonistama hakata. Nende materjali, kuju ja muid omadusi, mida ma ei veel ei mõista. Nägin korra jooniseid, seal olid mõne serval mingid triibud tehtud. Näitamaks mingit kuju omadust? Kõrgust? Kallet? Ma ei tea.
Loomulikult tuleb enne kivid välja puhastada. Ennast tuleb asetada puhastamata alale. Ja kellu, harja, väikse labida ja kühvlikesega
kivide kontuure välja tooma hakata. Nii leiab vahedest asju ja saab pärast kivid täpselt üles joonistada.
Leiud, mis praegu piirduvad savikildude ja luutükkidega, paneme väikestesse kilekottidesse ja asetame kohale, kust me need leidsime.
Hiljem tuleb keegi märkmikuga, kirjutab numbri peale ja endale üles. SK on savikild ja L on luu. Hiljem mõõdetakse nende kaugused kahest põhja-lõunasuuna postidest ja märgitakse, kas need jäävad itta või läände põhja-lõunasuunast. Nõnda on hea pärast kaugused sirkliga joonisele märkida. Veel ei tohi leide üles korjata, sest mõõtma peab ka kõrgused. Kui ka need on ükshaaval tehtud, korjame kilekotikestes leiud kokku.
Pean vist selgitama, et meie kaevame kivikalmet. Näeb välja nagu kivihunnik, aga nagu naabrimees ütles “söörukujuline”. Suur kividest ring. Keskel on lohk, milles pole peale varisenud kivide midagi. No, praeguseks. Äkki tuleb sealt leide. Keegi ei tea, mis see kõik on. Sildil seisab “kivikalme”, aga arvatakse, et võib olla surnumaja. Ehk siis keskaegne tempel. Meie mõistes kirik. Või kui oled arheoloogina täiesti clueless oma objekti eesmärgi või olemuse osas, kutsu seda lihtsalt “kultuskohaks”. Kõige ebamäärasem ja täpsem asi, mida sa öelda saab.
Täna meil muidu joppas. Kuna vähem uuritud osa polnud üles joonistatud, pidime punase nööri ja naeltega ruudustiku peale tõmbama. Tütarlapsed tegelesid sellega kuni poisid rohkem uuritud ja üles joonistatud alalt paekivid minema visata. Profimad inimesed hakkasid üles joonistama ja meie punt sai suurema osa kolmandat kihti eemaldama hakata. See tähendab palju leide ja väheke selgust. Leidsin sealt oma esimesed viikingiaegsed keraamikakillud. Ja siis mingi tuhat veel. Lõpuks sai juba tüütuks nendele kilekotikeste toomine. Ainult 2-3 luukildu leidsin.
Usun, et homne päev tuleb väga põnev. Puhas harjamine ja kühveldamine ehk leiud leidude otsa ilma erilise füüsilise valuta, viimane tunnike kulub vist registreerimisele. Umbes üheksast kuueni kestavad meie tegemised kivihunniku otsas. Sõidame ~10 kilti tagasi Valjalasse. Kui jõuame, käime poes. Keegi teeb õhtusöögi. Sööme, mängime kaarte. Poisid vaatavad filmi. Ma blogin. Siis vajume järjest magama. Hommikul sööme kell kaheksa. Pool üheksa või kolmveerand tullakse meile järele.
Hakkab looma :)
Veinivinene ahhhhoi!
Olen saanud selle, mida YouTube enne siia suundumist lubas: arheoloogilistel kaevamistel on fun!
Eile oli tõesti kohutav. Kartsin väga haigeks jääda ja olemine oli viisakalt öeldes nadi. Hommikul polnud sellest aga haisugi. Uni oli kosutav, panin pigem paksult riide, sõin kõhu ilusasti täis ja liikusin teistega koos platsile.
Täna oli ülesandeks valmis jõuda sektoriga, millel veel esimene kiht võtmata. Saime päeva lõpuks selle tehtud. Registreerisime leiud
ja saime koju. Kõlab vist väga lihtsalt. See kõik võttis meil umbes 8-9 tundi. Aga vähemalt pole meie kivihunnikul enam tavalise kivihunniku välimus. Või olen ma ise enda jaoks sellele mingi väärtuse omistanud.
Olen homse osas väga elevil, sest teisest kihist hakkas eelmisel aastal korralikke leide juba tulema. Mitte, et need mulle kõige tähtsamad oleksid :) Uudishimu lihtsalt taob jalaga selga, et huvitav, mis asi see ikkagi on ja mida siin tehtud on.
Jalutasin natuke ka Valjala peal, kui Pants mulle helistas.
Tutvumine kivihunnikuga
Mulle mõnikord tundub, et valuvaigistitega on nii, et väikeses ja suures koguses nad ei tööta. Mingi müstiline vahepealne hulk oleks nagu parim.
Ühtlasi, mul on vaimne blokk prolongeeritud mõjuga ravimeid tarbida ettemääratust rohkem. Tavalistega ei ole mingit probleemi. Pigem on reegel, et suhtun “õigetesse” doosidesse halvakspanuga. Aga no kui ravimi mõju kestab järgmised 12 tundi, siis ei taha kuidagi neist segi ennast tarbida.
Nüüd ma siis olengi siin, valutan oma kuuma pead ja loodan, et äkki on see kohvist, suitsetamisest, tolmust, väsimusest, aga mitte külmast tuulest. Kuidagi ei taha esimesel kaevamispäeval haigeks jääda. Ma oleks nagu mingi idikas, kes ei oska ennast riide normaalselt panna.
Ma igatsen Eerot. Ma igatsen teda juba nii väga, et ma tahaksin juba kooli algust, sest siis saab teda iga päev näha.
Hommikul ärkasin täpselt plaanikohaselt. Lahmasin potti silma järgi liiga palju vett. Keema läks, viskasin silma järgi kiirkaerahelbeid sisse. Kuigi pudru kogus tundus juba natuke liiga suur, oli ta ka liiga vedel. Well, fuck. Keetsin seda ettenähtust sitaks kauem, et vett ära kaoks. Lisasin suhkrut ja soola. Lasin seista. Kutsusin kõik sööma. Andsin pannkoogimoosi juurde.
Kõik kiitsid.
Läksime kaevamisplatsile. Tutvusin kivihunnikuga. Jõudsin sellest enne 6-10 korda mööda käia, kui mõistsin küsida: “See ongi vä?”
Tuli välja, et see on jah.
Ma ei suudagi kohe praegu kokku panna, kas ma tahan oksendada valu või selle quaššvärvimaitselise vee pärast. Huvitav-huvitav.
Aaaaaanywhoooo, esimene ülesanne oligi see kivihunnik ära rohida. Päike paistis ja tuul puhus. Ei olnud külm ega palav. Mõõtsime ja panime atribuutikat üles. Jõudsime nõksu isegi kaevata enne, kui päike kadus. Alles jäi mingi külm kõva tuul. Meenus kohe praamisõit. Pea hakkas valutama ja kõikvõimalik tolm pressis silma. Surusin muidugi kurtmata läbi sellest päevast, aga mind ennastkui huvitab, et kuidas ma ülejäänud 13 tööpäeva üle elan. Pean uurima, kas selle eest ainepunkte saab skoorida. Keegi kindlasti teab.
Kaevamisplatsi kõrval on talumaja, kus keegi ei ela. Selline niiske kopituslõhn peksis näkku kohe, kui sisse astusime. Seal saame lõunaks purgisuppi teha ja kohvi-teed keeta. Kaevamiste läbiviija hoiatas mind, et tema kaevamistel on alati kohvi ja tee pausid koos küpsistega.
Läbi kanade ja hanede aediku viib maja kõrval tee hüljatud välipeldikuni. Mitu korda sai seal endale käsu anda: MITTE PISSIDA ENNE, KUI OLED KUKEST MÖÖDA PELDIKUSSE JÕUDNUD!
Arheoloogia võib alata!
Istun akna all pisikeses toakeses. Seinad on helesinised, põrand kollane. Lagi on traditsiooniline. Siin hämar, sest kell on palju.
Ühtlasi varastasime teisest korterist ainsa kardina ära. Ilus pleekindpunakas. Võrguvälimusega. Natuke katab. Ajasime ära ka vargapesa. Loomulikult ei vea ma neid vidinaid omale koju. Olen Valjalas 2 nädalat ja pruugin eelmainitud esemeid heaperemehelikult seni. Sest ma tohin. Päris pätsamiseks ei saa vist siis ikkagi nimetada.
Meie päralt on 2 korterit. Esimeses resideerun ühe antropoloog-arheoloogist tütarlapse, ühe portjee-arheoloogpoisi ja ühe noormehega veel. Pole veel välja uurinud, millega viimane tegeleb. Ta selline vaiksem. Ei suitseta, ei mängi kaarte. Koristab ja pakub abi. Viimased omadused käivad tegelt ka teiste siinviibijate kohta. Me oleme siin, et kaevata Tõnija saunamäge. Kinnitasin endale pimesi, et ei kaeva kellegi hauda üles – so it’s OK. Viimsete puhkepaikade häirimisega oleks mul probleem, ma lihtsalt ei tahaks seda teha. Aga ma vist ei peagi, sest
- keegi pole veel kindlalt aru saanud, mis asi see on, mida me kaevame
- tõenäoliselt on see surnumaja ja mitte kalme. Yay?
Hmm.
Fuck.
Surnumaja? Wtf is that???
Einojah. Pole vist otseselt kellegi rahu rikkumine. Creeps me the fuck out none the less. Mul on mingit sorti hirm kurja ees. Sellise, mis surnutel nagu olla võiks. Näiteks, ma ei tahaks minna majja, kus kummitab. Kõnniks selg ees mingi 10 meetrit ja siis jookseks koju ära. Sest seal on issi ja tema juuresolekul pole muga never-ever midagi tõsisemat paha juhtunud, seega ma usun, et olen kaitstud ka vaimude eest. Ja maailmakurja.
Vau.
Täna kaaslastega juttu puhudes meenus, et olen tegelikult varem ka arheoloogilistel kaevamistel osalenud. Ja konkreetselt vaadanud, kuidas haudu üles kaevatakse. Kui olin umbes 10aastane, vahetati Kadrina kiriku puitpõrand kivipõranda vastu. Kiriku all oli haudu, mis uudishimulikult üles kaevati. Meenus ka ühe asjapulga jutustatud lugu, kuidas keegi noormees ühel varasemal kaevamisel kolba leidis. Poiss viis selle endaga kaasa. Tegi sellest omale tuhatoosi. Ja sai ruttu kohutaval kombel surma.
Feelings are starting to make more sense now.
Mu emal on VHSi peal video kaevamistest Kadrina kirikus. Peaksingi välja otsima. Nüüd suudan seda vähe paremini hinnata. Naljakal kombel on selle sama lindi peal ühe lapse sünnipäevapidu. Suuremaks kasvas, sai temast tüdruk, keda mina tean ainult selle järgi, et ta oli minu esimese peiksi pruut pärast seda, kui me olime laiali läinud. Selline fun fact siia vahele millegi jaoks.
Täna saabusime siia Tallinnast. Tõime mööblit koolimajast. Toodi pastoraadist külmkapp ja kusagilt sööginõusid. Koristasime ja tegime süüa. Mängisime kaarte ja olime niisama lahedad.
Tundub igavesti muhe ja mõnus seltskond. Homme hommikul kell 7:30 on minu jaoks äratus, et kõigile puder valmis teha.
Oijah.
Ma ei tee endalegi naljalt putru. Veel vähem piimaga. Kahju neist noortest, kes seda sööma peavad. Annan endast muidugi parima. Eks te kuulete, kuidas sellega läks.
Rattamatka 3. päev
Matka viimane päev oli planeeritud väga tšilliks. Nautisime mõnusat olemist.
Kogu väntamine oli kokku ~4 km – sugulaste juurest Piusa rongijaama. Sama lebo suhtumine jätkus ka rongis.
Järjest hakkasid inimesed kodudesse ära pudenema. Tapal läksid Pants, Siim ja emme. Baltijaamas läksid teed lahku Anu ja Midliga. Lasnas tuli Taavetiga hüvasti jätta. Eks järgmisel aastal tuleme jälle kokku.
Rattamatka 2. päeva tegemised
Kolmeteistkümnenda hommikul üllatas, et lihased polnud üldsegi valusad ja selg polnud kange ja vastik nagu hirmuga ootasin. Hommik oli rahulik ja lebo. Kui teised sõid ja ärkasid veel, hullusin tiigis erkrohelisi konnakesi pildistades ja luurates.
Teisele päevale oli planeeritud lõviosa matkast – ~70 km. Kuna päev algas vara ja mitte pärastlõunal nagu esimesel päeval, oli see täiesti tehtav. Kiiresti jõudsime oma eelmise õhtu eesmärgini – Litsmetsa. Loomulikult oli vaja teha grupipilt:
Tsoorus leidsime mahajäetud maja, milles oli vaja koheselt kolada. Tundus nagu poolijäänud ehitus. Nagu see oleks pidanud tulema mingi hotell. Armusin. Kui mul on tulevikus selline valik, ehitan omale samasuguse kodu. Otsa pealt võtaks tube lihtsalt vähemaks – pärast 20-30 last ma päris ei taha. Seal oli miski saali moodi, kuhu saaks hullult taimi akna alla kasvama panna… I’d be so happy :)
Usun andunult, et unistused peavad ennastki hirmutama ja ajule võimatud tunduma. Seega tähistasin telefonis selle koha ära. Ühel päeval võib selle üles mõõta, natuke isu järgi muuta/täiendada ja omale ehitada. Selle koha ilu võttis mul hinge kinni. Vahtisin ja imetlesin. Kuni tuli teele asuda.
Väheke oli lõpuni jäänud, kui osa meie pundist oli vaateväljast kadunud. Jäime ootama. Leidsin, et on õige aeg hüüda: “Tahate näha kui hästi ma…” ja kukkusin külili kruusateel maha. Kogusin end hetke ja veel kaks, et selgitada: “Ma tahtsin küsida, kas te tahate näha, kui hästi ma kaheksaid teen?”
Teisel õhtul jäime Tudernale sugulaste juurde. Tõeline hipiparadiis. Nende majad olid puust, põhust ja savist. Viimase töötlemise koolituslaager oli parasjagu nende endi õuel käimas. Kõik oli looduslähedane ja tšill. Metsas jooksis jääkülm oja, mis nõnda kuumal ilmal oli mu lemmikkoht. Pole vist üllatus, et magasin nagu õnnis laps tol ööl.
Milline oli rattamatka esimene päev
Retk algas 12.-l hommikul vara: rong Valka lahkus Tallinnast 6:40midagi. Selle eel tuli minul koos Taavetiga sõita Lasnamäelt Baltijaama. Umbes 300 meetrit enne rongi peatuskohta läks minu (Taavetilt laenatud) rattal tagumine kumm katki. Mõistsin, et siiski on tegemist joppamisega: jõudsime rongile ja kõik olid virgad ja rõõmsad. Loomulikult jõudsin mitmetunnise sõidu alguses siiski juba magama jääda. Kui ärkasin, oldi ametis ratta sisekummi vahetamisega, mille eest olen siiani tänulik :) ja ühtlasi olid kõik matkalised komplekteeritud. Nimelt tulid Tapalt viimased peale. Nii me Valka sõitsimegi.
Valga rongijaamas
sättisime endid ja rattad koos varustusega väntamiseks valmis. Panoraamvõtte eripära abil õnnestus juhuslikult jäädvustada mu ema olemus sellel matkal (ja üldse elus) täiuslikult:
Pikalt peatusime lähedal asuvas Maximas, et süüa teele kaasa osta. Hakkasin mõistma, mis sellest reisist saab, kui mu ema leivakotiga kaasatoodud kruupe oma mägiseljakoti küljetaskusse suruda üritas.
Tal õnnestus asjaolu mulle selgitada selliselt, et mõistsin teda, aga jään ikkagi arvamusele, et ta on parandamatu ülepingutaja ja unistaja. Põhjus, miks võtta kaasa paar kilo kruupe rattamatkale on järgmine: me peatume teisel ööl sugulaste juures, kes ei söö üldse liha, kelle maja on ehitatud puidust, põhust ja savist, kes elavad Lõuna-Eesti metsas kuskil… ja kruubid oleks külakost, mida nad tõepoolest hindaksid. Hea valik? Ikka! Praktiline? No ei.
Pärast seda pikka peatust olin enam kui valmis teele asuma. Matkalised olime
Pants, Siim, Taavet, mina, Anu, Midlynx ja emme.
Esimesel päeval
läbisime umbes 30km. Minu jaoks oli see imekerge. Oleksin võinud veel sama palju sõita. Põhjus oli selles, et enda seljakotti pakkisin ainult asju, mida vajan ja mida reaalselt kanda jaksan. See on parim asi, mida mulle trippide kohta on õpetatud, ja see tuli ammusel Avensise a’al Udolt:
Võta kaasa ainult need asjad, mida sina ise jaksad kanda.
This has never led me astray. Tundub küll loogiline ja üleni loomulik, aga iga tripp, kus ma olen käinud, on keegi eksinud selle vastu.
Päev lõppeski nii, et sõitsime mööda teed, vahtisime ringi ja hõikasime omavahel, kas kõik oleksid nõus ühte või teise kohta ööseks oma telgid püsti panema. Kõigile sobis kohake tiigi ja sauna kõrval heinamaal. Lükkasime ema tanki ja pererahvaga rääkima. Võrukeelne mees tuli rehaga, rääkis midagi, millest ma ainult osaliselt aru sain, ja tõmbas väikse platsi meie jaoks heinast puhtaks. Pani meie jaoks oma saunagi küdema. Koht oli maaliline mahedas õhtuvalguses;
heina, sauna ja tiigi lõhnad koos mõjusid peaaegu luuleliselt, tõeline suvetunne. Mõnusast saunast
kuumana tiigikonni täis veesilma sulpsata oli nagu kirsiks tordi peal. Ja uni tuli magus ja kosutav.
Eetris on ööprogramm
On öö. Maja on pime. Mul käib raadio ja läpakas kumab. Beib on Skype’i vahendusel juba head ööd soovinud ja ma olen üksi jäänud: väike pere magab ja Pants on kallimaga ula peal. Kuigi homme vaja esimest päeva vaja metsa tööle minna, tahan blogida: meil on nüüd nett tagasi!
Täna olin Ristipoes viimast päeva. Õige ajastus katkestamiseks. Eile flippisin väheke ära. Poodi tuli naisterahvas kahe lapsega. Godforsaken sitasti kasvatatud kahe lapsega, I might add. Rebisid kõike kõikjal ja emal oli pohhui. Vahepeal muidugi nähvas oma järglastele. Käis juba ajudele, et nad letile üritavad ronida ja viimseni kõike näppida vajavad. Leidsid riiulilt Matrjoška. Koorisid sellelt kihte vähemaks ja hakkasid kokku panema. Kumbki hästi ei viitsinud, aga ühistööna võtsid selle siiski ette. Ütlevad siis, et ühel nukul pole alumist poolt. Tegin siis viisakalt kisa, et otsigu pingi ümbert ja et nii ikka ei saa, et kaotavad komplekti osad ära. Ema sõimas neid ja nad lahkusid suhteliselt ruttu. Ma teadsin väga hästi, et sel Matrjoška-nukul olid jubinad puudu algusest peale.
Sellised juhtumid ilmnevad ikka siis, kui midagi on ajus paigast liikumas: parim aeg paus teha. Raskemini talutavad ongi halvad vanemad, muidu on poes vahva töötada.
Ühel päeval tulid Jehoova tunnistajad Piibleid ostma. Ja jagasid kirjandust.
Meenusid kiiresti Rocco õpetussõnad, mis kattuvad tegelt Jehoova tunnistajate omadega: “Don’t watch Internet porn, it makes you nasty!”
Põnevaid elutarkusi jagatakse. Ja üldiselt meeste kohta. Üks peaaegu kurt mees käis esimesel aastal mulle tungivalt peale, et ma ei lepiks kunagi mehega, kes joob ja lööb. See on selgelt meelde jäänud, sest ta oli äärmiselt pealekäiv sellega. Ta meeldis mulle väga, aga ta on vist praeguseks surnud. Täna sain ühelt vanatüdrukult küsitava väärtusega tähelepaneku võrra targemaks, käis see meeste kohta: “Mehed ei ole ikka üldiselt ausad.”
Viimase peale olin natuke nõutu. Ma hindan nõuandeid inimeste enda järgi. Näiteks, kui mulle ütleb keegi piff, et ära ole noormehega, kel pole autot, vaatan ma tema elu. Kui see on worth shit, ma tegutsen otse vastupidi tema nõuandele. Kui ta ei suuda endalegi normaalseid inimesi oma ellu valida, ei ole mul mingit põhjust kasutada tema tehnikaid. Nt, praegusel juhul, kui ma ei taha saada vanatüdrukuks, ma pigem ei mõtle, et “mehed ei ole ikka üldiselt ausad”. Am I right or am I right?
Sel suvel on poes lastega palju juhtumisi. Eile näiteks tuli poodi imepisike blond plikatirts. Hakkab põrandal mängima. Kui ta on seal jupp aega seletanud ja lelusid väntsutanud, küsin igaks juhuks, kas ema teda äkki õues taga ei otsi. Laps vastab naeratades, et ema saatiski ta sinna mängima. Normps.
Meie konkurendid on ka kihvtid. Käivad meil riideid ostmas ja juttu rääkimas. Sõnu oskavad aga meie reklaamimeeskonnast hulga paremini seada:
Tundub, et selleks suveks on Ristipoega minu jaoks kõik. Saan nüüd 2 päeva metsas olla, siis Tallinna maailma kõige seksikamale noormehele kaissu ja pühapäeval on sõit Saaremaale – lähen arheoloogilistele kaevamistele kaheks nädalaks.
Keegi teab midagigi viimastest? Pean vist guugeldama hakkama.
Kell on nii palju!
Kuhu kõik aeg lippab???
Kesköö on möödas. Maja on vait ja pime. Minu toas on ainult hämar tuli, läpakas sosistab igatsevalt The Hillbilly Moon Explosion – Touch Me. Mu keha on räsitud ja väsinud. Varbad ja jalad tulitavad kohtadest, mis said päeval kiviaedu välja rohides nõgestada. Ka sõrmedel annavad uued kriimud ja lõiked tunda. Seljalihased on valuskanged. Puhkehetkel tulevad sellised asjad välja. Töötuhinas pole midagi. Pärast saunas külma veega pesemist ja nüüd puhta voodilina sees pikutades tahan vaid blogida, et kosutavasse unne vajumine enda järgi oodata ei laseks.
Vanaema on ikka veel meie juures. Meenutab mulle loo, mida looduskaitseala muuseumis pisikesena rebase ja mägra topise juures külastajatele rääkida sain. Kõigepealt pidin rääkima, et mägra uru tunneb ära selle järgi, et koopasuu ees on vagu pidevalt koristamisest – puhtusearmastajast loom roogib alatasa oma uru jamast tühjaks. Aga mugav ja munn rebane võib hakata mägra koobast endale tahtma. Siis ta käib salaja mägra urus nii kaua kusel, et vaesel omanikul pole võimalik lehka välja kaevata. Parem kaevab uue uru.
Kuigi kuupäevaliselt täna peaks vanaema saama minema veetud, lähen mina ka ära. Tallinnas vaja kaisus ja rannas olla. Naasen pühapäeval, et esmaspäeval jälle poodi tööle laekuda.
3 tööpäeva sel nädalal võtsid mu täiesti läbi. Kõik eraldiseisvalt. Esimese päeva lõpus jäin kohe pärast tööd kodus magama. Tõusin nelja ajal hommikul. Käisin jooksmas
ja jäin uuesti tudile. Õnneks jättis issi mulle jalgratta
ja ma ei pidanud tööle hilinema. Muidu oleks 10 minutit ikka avamisega üle läinud. Järgmistel päevadel sundisin end ärkvel püsima, et õiges tsüklis oma unega püsida. Kuumus ja passimine teevad asja raskeks. Õnneks on mul läpakas või raamat kaasas olnud :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 