Scavenging skill
Tähtsaim asi, mida DDO mängimine mulle andis, oli soov saada enda tegelaskuju sarnaseks: hüpata, turnida, joosta ja olla võimeline tapma karja trolle.
DDO siiski ammendas ennast küllaltki kerge vaevaga. Kaua sa ikka käid kaduma läinud halflinge kuskil otsimas/toomas?!
Nii kolisin ümber Fallen Earthi. Olen praegu 7. levelil ja peksan skorpione ja Blade Dancer Cuttereid sõnnikuhargi või kirvega. Mul on vana hobune ja unistus farmist. Viimane tähendab seda, et Fallen Earthis saab teha palju erinevaid queste ja liikuda mööda storyline’i, aga samas saab mingit rämpsu ja sodi kokku korjata, et neist endale igasugu uusi ägedaid asju teha, ühel hetkel isegi baasi luua. Arenevad ja täienduvad oskused, võimed ja mutatsioonid.
Mängida saan seda Bastardi juures. Praegu ühikas olles ei saa see maailm mind õnneks alla neelata. Siin olen ainult Tallinna Ülikooli seedida.
Sarnaselt DDO-le, mõjub Fallen Earth mu unenägudes ja tavatoimingutes kaasahaaravalt.
Võib öelda, et tänane päev oli suuresti scavenginguhõnguline. See oskus siis, et korjad igalt poolt tasuta asju kokku ja oled rõõmus.
Käisin esimest korda enda onu juures Nõmmel. Tähendab, olen olnud korraks ühel suvel ta aias kuni mu tädi enda poisid sinna hoida viis. Majas sees polnud käinud. Nüüd sain samas aias suure kallistuse, onu võttis käest kinni ja vedas mu sooja tuppa. Ta pisike poeg jooksis mind uudistama, jänes tegi kiiremad hüpped. Onu naine tegi teise kalli. Mu isa vend meeldib mulle tohutult: ta on peaaegu täpselt nagu mu isa, aga natuke pätim ja pikemat kasvu :) Surus mulle kaasa (to name a few) umbes 7 pakki küpsiseid, 4 karpi mingeid krõbedaid leivavärke, 3 kotti kummikomme, vanaemale pastakaid,
isale münte
ja natuke laskemoona.
Läksin edasi venna juurde. Sain temalt 3 Artistry toodet, 2 kilukonservi, 2 purki õunamoosi, Glisteri hambapasta jms. Saatis ka issile münte. Läti omi lihtsalt. Muide, speakin’ of, kui Head Lugejad käivad välismaal, tooge ikka münte kaasa. Andke mulle, ma viin issile ja saan hunniku favorit.
Üks lahe asi vaatab mulle veel aknalaualt otse näkku.
Jalutan siis mina täna pärast arvutitundi ühikasse ja maas rohu sees vedeleb pisike tühi lillepott. Võtsin näppu, tõin ühikasse aknalauale ja ootan huviga, mis liigi esindaja hakkab uusimaks maimukeseks. Kaalun nüüd ühe laimi ostmist.
Also, uued laiguketsid Ristipoest
DDO-d mängides tunnen alati, et tahaks ise ka – oma kehaga ja värki – keldrites tünne lõhkuda ning redelite ja kastide peal ronida. Since I came up with the next best thing, tuleb nendel ketsidel meeletupõnev suvi :)
Sometimes lose and always win
“Sa ei saa kunagi õnnelikuks niimoodi,” lõikub vanem õde järsult mu juttu.
Laps oli oma vanaema-vanaisa hoida ja me olime õega langenud mu voodile. Seljad seina vastas ja varbad pehmes vaibas. Toas oli palav.
Ta rääkis uuesti rase olemisest. Kui ta vait jäi, olimegi natuke aega nii. Ta ootas ja kuulas. Tundsin piisavalt mugavalt, et öelda: “Ma ei tea, mida ma teen. Saan aru, mis on need asjad, mida oma ellu tahan, aga ma ei suuda aru saada, kuidas need saavutan. Kõige hullem on see, et need on asjad, millele ei vaadata tegelt hästi. Umbes nagu ma ei oleks ambitsioonikas inimene, kui just neid tähtsustan ja nende poole püüdlen. Ma tahaksin, et mind ei huvitaks teiste arvamus, aga mind huvitab teiste arvamus. Mitte nii väga suvaliste, aga lähedaste. Nagu pere…” Ja siis ta katkestabki mu.
Järgmisel päeval oma sodiks õlaga metsas elektripostile toetudes pisaraid valades leidsin-otsustasin mõnda asja:
- Õel on õigus
- Suusatamine võib perse käia
- Antropoloogia on õige, sest see on ainuke asi, mida ma teen ainult endale. Ja see meeldib mulle.
- Holy shit, ma pean kiiresti midagi oma õlaga tegema
Lisaks täiesti arvestatavale füüsilisele valule oli mul mingi viha ja pigem emotsionaalne valu ennast head mitu kuud kogunud.
Mul juhtus sügisel vist midagi. Tekkis mingi alaväärsusprobleem. Sõitsime trammis. Seal oli keegi piff, kes rääkis, kuidas ta kooli valis. Tundus, et ta ei saanud isegi aru, mida ta siis lõpuks õpib. Katsus enda juukseid, kallutas naeratades pead igale poole ja rääkis, kuidas ta vähemalt ei läinud mingit antropoloogiat õppima. Mu kaaslane naeris.
Ja siis ma ka. Ja siis ma valetasin, et ma ei õpi antropoloogiat.
Kuigi ma seda armastan.
Kord olin umbes 15aastasena sõpradega koolimaja juures. Mu ema sõitis rattaga mööda ja lehvitas mulle. Tal olid juuksed sassis ja mantel eest lahti. See tolknes tekkinud tuules nagu mingi kalts. Üks poiss küsis irvitades, kas keegi teab seda naist. Ma kehitasin õlgu ja vaatasin mujale.
Kuigi ma teda armastan.
Vahepeal kahetsesin ja vihkasin, aga pärast ülendavat üksildust elektriposti all metsas – praegu – näen, kui kasulik on teada ja mäletada seda tunnet, mis tekib südamelähedast vastutahtmist häbenedes ja eitades. Samuti on kasulik tunda ära, kui munn keegi on – kui tugev on nende vajadus domineerida enda nõmedate arusaamadega. Vahtigu siis kilavate silmadega ja oodaku või halliks, et ma ennast nende kombel kastreeriks ja veel kuhugi raami suruks.
Ma senikaua helistan oma kallile emale ja toon Prantsusmaalt kanamune, et neid lambi all ise haududa. Õpingi antropoloogiat ja peaks vajadus tekkima – lähengi Hesi tööle.
4. leveli kleerikuna 2. aasta kevadsemestrisse
Esitasin tunniplaani:
- Uurimisteemasid antropoloogiateadustes III
- Materiaalne kultuur
- Looduseteooriad Kagu-Aasias
- Arvuti töövahendina
- Ajakirjanduseetika ja eneseregulatsioon
- Uudislugu
- Sotsiaalne pädevus ja intervjueerimise tehnikad
Kokku tuli täpselt 30 EAP-d. Ütleksin, et püsin kenasti graafikus, aga nii see ei ole tegelt. Antro FB grupis tekkis arutelu proseminari teemal, mis arenes selleni, et kursuse oleks pidanud nüüd võtma, et järgmise aastaga lõpetada. Ajal, mil see selgus, oli registreerumine lõppenud.
Samas tean, et ma ei oleks ära jätnud ajakirjanduses kohustuslikku kursust, mis mul selle ajal juba oli. Kõik nad on kohustuslikud ja tuleb mingi hetk ära teha. Venigu siis neljandale aastale. Kuidagi pean ju niikuinii oma elukese sisustama.
Hakkasin nädal kuni 2 tagasi mängima Dungeons and Dragons Online’i. Olen nüüd neljanda leveli kleerik, kohe-kohe (tõenäoliselt täna öösel) arenen 5. levelini. Arvasin alati, et see on supernohik asi. Kõige supernohikum asi. Aga nüüd ma ei arva seda. Või lihtsalt ei hooli, isegi kui see peaks nii olema. Raiun tükkideks sahuagine ja kobolde, päästan piffe ja poisse koobastest, varsti äkki näen jälle mõnda draakonit ka.
Miks ma sellest räägin? Kõndisin koolimajas ringi ja mulle komberdas vastu natuke kössis kehahoiuga tütarlaps. Ta riided olid nagu kaltsud ümber visatud – that’s fashion for you. Ja ma mõtlesin: ta on täiega nagu need inimesed Harbouris, kes kuskilt silla peal vastu jalutavad, kui ma järgmist questi otsin. And then it hit me like a ton of fucking bricks: ma otsisin samal ajal loengusaali. Et saada ainepunkte, et saada edasi järgmisele tasemele ja et ma saaksin võtta veel lahedamaid kursuseid, mille eest ma saan veel rohkem punkte. Meil on kõigil on enda ala jaoks õpetajad, aga veel konkreetse erialasiseselt saame veel endale valida, mis suunas täpselt tahame areneda. Täpselt sama!
Korraga hakkasid mulle nii ülikool kui DDO veel rohkem meeldima.
Praeguse seisuga olen saanud käia (mõned on ära jäetud) ainult 3 loengus: kahes arvutitunnis ja ühes eetikaloengus.
Arvuti töövahendina on mõnus loeng. Õppejõud on sõbralik ja armas onu, kes vajadusel kõik puust ja punaselt ette teeb. Kaaslased seal on igalt aastalt. Tundub, et palju on neid, kes on värskelt kuskilt keskkooli matatunnist ülikooli sattunud ja siis pöörlevad oma kohtade peal, et idiootsusi omavahel rääkida. Ainult et nii ülikõvasti, et kõik peavad kuulma. Mõned stiilinäited:
Kutt: “Kas need pealkirjad tuleb pealkirjadeks panna?”
Piff Microsoft Equation 3.0 harjutamiseks ruutvõrrandit kirjutades: “Kas seda copy’da ei või vä?”
Nii ajudele käiv piff, kui üldse olla saab, räägib lugu: “…ja siis ta oli nagu: “WHATTAFUCK?! Ma vihkan juute!””
Seesama ajudele käiv häälekas piff: “See ei ole uudise autor, see on toimetaja”
PS. Märkasin viimases arvutitunnis, et pärast arvuti sisselülitamist asetasin parema käe hiirele ja vasaku käe keskmised 3 sõrme järjest A, W ja D peale.
PPS. Ja ma näen hästi palju unes DDO-teemat. Näiteks eile öösel jooksin läbi lume kuhugi kasti juurde ja võtsin sealt suvalt kõik sodi kaasa.
Mälestades suitsetamist
Vaatame Sõpru. Käib 9. hooaeg. Chandler on Tulsasse kolinud ja viib läbi esimest koosolekut. Naine ta vasakul käel paneb ette suitsu ja annab teada, et see ruum vastab määrustele, mille kohaselt võib nende osariigis toas tobi teha. Stseen areneb selleni, et tema järel panevad kõik ametnikud laua ümber peale Chandleri sigaretile tule. Hetk, mil Chandler süütab ka ühe, tekitab isu. No tõesti? Nüüd? Kuu aega hiljem?
Õnneks ei ole saanud kuhugi kaduda või ununeda, kui paljut ma selle juures vihkasin.
Üks õhtu sügisel oli äge. Me olime Bastardiga ula peal olnud ja jõudsime kuidagi Lasna. Istusime voodis ja rääkisime juttu. Täpselt nii nagu meil on kombeks, kui Beib veel täiesti juua täis on ja kõiksugu põnevaid teemasid üles korjab. Naudin neid öid. Räägime kõigest alustades unistustest ja koertest, lõpetades tapmiste ja õudukatega. Kõnealusel korral oli Bastardil väga intensiivne soov teha selle kõige juurde toas suitsu. Enne ega pärast pole ta midagi sellist välja pakkunud. Seega teadsin, et kaine Beib oleks nii väga selle vastu ja proovisin teda (küllaltki vähe pingutades) ümber veenda. Meie vastamisi istumisest oli saanud midagi muud. Enne, kui seda võiski nimetada Glowing Juniperiks, seisis mu naba peal meie pisikese sidrunipuuga potike, kuhu jutu käigus tuhka raputasime.
See on mu kõige kenam mälestus seoses suitsetamisega. Ja umbes ainuke, mida viimseni ilusa ja heana mäletan.
The Adventurous Pursuit of Happiness 