Jõuluväljakutse KOLM KUUD ILMA
“Kolm kuud ilma?! Huahah! Proovime järgi!”
Ma ei ole sellest näitlejast muidu nagu midagi arvanud, aga praeguseks pean teda hullumeelseks sadistiks. Aga eks see ole mu isiklik asi.
Beib läks ära täpselt kolm kuud tagasi. Naaseb ühe päeva ja kolme tunni pärast. Pehmelt öeldes… igatsen teda juba natuke :D
Täna hommikul magamiskotis kössitades tunnistasin endale, et see on hea asi, et ta nii pikale praktikale läks. Positiivset mõju näen kahes süsteemis: minu+Bastardi vahelises suhtes ja minus eraldiseisva inimesena.
Ma ütleks, et minu ja Bastardi kommunikatsioon oli niisamagi suurepärane. Meil on täpselt sama hoiak ja standard suhtluses: kõigest annab rääkida, lihtsalt räägime selgeks. Ükski teema ei ole selline, et kumbki ütleks “lõpeta”, “aitab” või “sina mõtlesid?!”
Kuidagi on need kolm kuud ainult Facebooki chatis kribamist ja paari kiire kõne võtmist loonud mingi uue taseme teineteisega suhtlemisel. Veel uuema sordi vabaduse. Kuna me ei tee midagi koos, räägime rohkem enda soovidest, plaanidest, fantaasiatest. Sellistest asjadest, mida ahju kütmise ja saia ostmise vahel hästi ei puuduta. Haavatavamad asjad. Ja see on väga lahe :)
Lisaks sellele avatusele andis see kogemus mulle võimaluse ennast tõestada Bastardile. Minge putsi, see ongi enda jaoks, kui ennast teisele tõestada saad. Vaadake, ma kirjutan talle luuletusi ja ütlen välja kohe kõik ilusad asjad, mis ta vastu tunnen. Nüüd ma sain näidata, et ma ootan ta ära ka närustes tingimustes ja need sõnad ei ole niisama öeldud.
Ja olen enda kohta meeletult palju õppinud. Sain näha, kes ma olen ja mida tegema hakkan, kui ainult endaga arvestan. Muutusin äärmiselt säästlikuks, korjasi oksi ja pudeleid, kui need mu teele jäid. Võtsin teise töökoha, tekitasin igapäevased ülesanded, et oma elukvaliteeti vaikselt tõsta. Mõistsin aspekte endast, mis normaalsemas olukorras välja ei paista ega loegi. Hakkasin tegema ettevalmistusi Bastardi naasmiseks.
Hakkasin kuidagi suuremas perspektiivis asju nägema. Nagu mu ees oleks maal. Ma olen sellel oma olukorras, aga see on nii välja suumitud, et näen ümbritsevat ka.
Veganijuttu
Täpselt 3 kuud tagasi loobusin piimast ja munadest. Noh, et vaadata, kas läheb paremaks tervis jms. Veganiseerusin too päev kogemata täielikult. Proovisin Bastardi sünnipäevast alles jäänud lihatükke süüa, aga sülitasin need välja ja olin nagu nope ja vegan valmis.
***
Kõige suurem üllatus on toetus. Kuigi ikka küsitakse enne ise mõtlemist, pole keegi päris kiuslik olnud. Väga ootamatu. Sellega on vist nagu kõige muuga: idioodid oksendavad enda arvamust kuskil FB grupis, millega on liitutud ainult kobisemisvõimaluste laiendamiseks – nii ma ei osanudki oodata, et inimesed, kellega ise kokku puutun, on mõtlemisvõimega ja ei pea viha, kui märkavad, et ma ei söö neilt jäätist ja kotlette eest ära. Imeline maailm ikka.
Ajupesu
Pesen ja küürin. Loputan, leotan. Loputan. Väänan välja.
Lasen käsna kombel midagi head sisse imeda.
Ilus mahlane aju. Häid asju täis.
Kui küünelakk kuivab
On öö. Pea valutab. Tahan magada. Aga küünelakk kuivab veel.
Pissile tahaks ka tegelt.
Algas kevadsemester. Veel nädala saan tunniplaani koostada. Hetkel kavatsen võtta jooga II, uuesti sissejuhatuse kultuuriteooriasse; võtan teadvuse antropoloogia, olemusloo ja reportaaži. Uuesti võtan veel uudisloo. See läks nihu eelmisel aastal. Praeguse seisuga viimane asi, mille võtan on proseminar!
Siinkohal võib ette kujutada ilutulestikku vms suurejoonelist tähistamist. Proseminar tähendab seda, et ma formuleerin lõputöö teema ja saan juhendaja. Ülimalt hea tunne. Nagu ma ei olekski mingi õpiraskustega lohh. Pärast seda erialases
Vabanda, hea lugeja, käisin just enda pööraste korterikaaslastega maja taga uut autot kaemas. Imeline elukas. Mugav, ilus, kuuldavasti kiire. Me jõime mõned lonksud viina, ei hakanud autot tänavale ajama, ei oska ise öelda. Aga ma usun küll, et on.
Jätkan siis kooliteemaga.
See erialane moodul, mis sisaldab sotsiaal- ja kultuurantropoloogia teooriat, meetodeid jms, kus on ka seesamune proseminar, sisaldab pärast veel ainult uurimistööd ja lektüüre, välitööd ja bakalaurueseseminari. Olen sitaks elevil.
Vajasin seda jälle mainida. Hea on olla. Võib olla on asi väsimuses, võib olla mu ägedates korterikaaslastes. Võib olla soolakurkides (loe: viinas).
Nüüd olen küll nõus magama minema. Küünelakk on niikuinii kuivand või laiali.
Vabalt.
Päev 3/2
Õhtul lähen korraks Lasna, käime Bastardi rajal jooksmas. Siis hüppan bussile, et tagasi ühikasse jõuda. Paus on küll eilse õhtu seisuga läbi, aga tulen siia tagasi, sest mul on järgmisel päeval vara kool.
Beib tundus nüüd mõtlevat, et pausimõtted olid halvad. Arvan, et mõtted olid head, aga see pausi-osa oli vastumeelne. Sest ma tunnen küll, et mul on üht-teist vaja enda valikutes muuta. Areneda. Beib võiks lihtsalt konstant selle kõige juures olla.
Ropendamise, keeleporno ja kasutu kriitika keelamise pakt
Huuh, kuidas keha valutab! Tegin äsja umbes 40 kätekõverdust ja 10 seljalihaste harjutust.
Võtsime Kawaiiga reedel eesmärgiks ropendamine kõnest välja juurida. Selle saavutamiseks kasutame lihtsat meetodit – füüsiline karistus. Iga ropu sõna eest tuleb teha 10 kätekõverdust/kükki/istulitõusu/seljalihaste harjutust/misiganes harjutust.
Mingil üksmeelsel põhjusel võis veidernaljakalt öelda “Dayyyyyyyyyum!”
Lauludes võib ropu koha kaasa laulda, aga muul moel on keelatud.
Nüüd, 3 päeva hiljem, keelasime ära veel kaks asja, sest ropendamine on juba kadunud.
Esiteks, keeleporno. See tähendab keelte segamini kasutamist. Kõik “sliipi viskamised” ja “sorrid” on trahvitavad. See keelas ka sõna “dayum” ära. Kahjuks.
Võõrkeeled ise pole keelatud: tsitaate võib öelda. Väljenditest või sõnadest endist tohib rääkida. Sarjade nimesid ei pea nui neljaks tõlkima hakkama. Loomulikult otse teises keeles rääkida on okei (otsustasime ka, et okei on okei). Trahvitud saab ikka kahe või rohkema keele sõnade !!!kokku reipimisega!!! lauses.
Teiseks, kasutu kriitika. Peaaegu saaks öelda klatšimine,
aga kuna keelu alla jääb ka endale suunatud üleliigne kriitika, siis päris ainult tagarääkimine ei saa selle punkti nimi olla. Kõiksugune mõttetu inimestest rääkimine negatiivses võtmes ei ole selle punkti kohaselt okei.
Pean toredasti tunnistama, et see on ka ainuke asi, mille eest ma pole pidanud põrandale viskuma. Ega meil erilist probleemi viimase punktiga olegi, aga oleks vägev, kui üldse poleks. Kawaii rääkis ühel hetkel Yoko Ono väljakutsest – sellest saigi see punkt inspireeritud :)
On hea (päevane) päev
Eilne probleem unega tegi nii palju tuska, et täna – kuulake nüüd, mu daamid ja härrad! – jõuan kooli. Olen pestud ja kammitud, kenasti seelikus ja sukkpükstes. Umbes minuti pärast astun ühikast välja, et trammiga kooli sõita. Magada olen saanud, kõht on seemneleiba ja teed täis. Mis veel parem – tänased tekstipõhised küsimused on vastatud ja saadetud. On hea päev.
Fix it or shut up
Pikaajaline napisõnalisus ja üldised vaikuseperioodid irduvad nüüd mu blogist minema
Nouveaux peasants ehk SELLEL on nimi!
“Oi, neiu, ma kardan, et sa saad täitsa märjaks siin!”
ütlen kelmikalt meheliku häälega, et mängida kallima maale ära kolinud tursket sõpra, kui Lõuna-Eesti tüdrukud peaksid järjest tervituseks küpsetisi tooma ja porilompide kallastel baleriinide kombel tasakaalu hoidmiseks väänlema.
Jalutades naljatame ja arutame sõprade üle, kes on ühtäkki Lõuna-Eestisse talumaja, maad ja mõned loomadki ostnud. Ise lahkume mõnusast maalähedasest nädalavahetusest. Eelmisest, täpsemalt. Olime mul kodus-kodus, kus otsisime usse ja püüdsime kala, sõime kana ja kartuleid, pressisime õunamahla ja käisime saunas. Teel bussile alustamegi naljaga. Ja jõuame ka kahe huvitava seaduspärani: kõik uued talupojad jäävad vanuselt alla kolmekümne ja kellelgi pole veel lapsi. Muidu on inimesel ikka juba pere olemas ja vanust kah, kui maale tagasi/ära läheb. Statistika on umbes viie inimese kohta siis. Suur number lähema tutvusringkonna kogusuurust arvestades.
Aeg ja olu on saanud selline, et süda tahab lihtsat, head, siirast ja vaba.
Kõigil.
Ka meie räägime mesilastest viljapuuaias ja kahest suurest koerast,
jahipidamisest ja kuumadest mahlastest ahjupraadidest,
meie oma metsast ja metsaraja lõppu jäävast jõest, järvest või äkki hoopis merest.
Ma saan varsti niimoodi quote’ide postituse teha
Pants: “Sa ei pea, vaid sa tahad.” (koju tulemise kohta)
Vanaema: “Kes ees, see mees!” (kui ta ei tahtnud, et ta seljakott auto tagaistmelt pagasiruumi tõstetakse (kui ta lapselapsed ka autosse istuda tahtsid))
Pants: “Pants on odavalt hea hüüdnimi, sest kui sa paned “Pants” otsingusse, tuleb odavalt pükse.”
Bussijuht: “Ärge hakake piletit ostmagi, ma lähen niikuinii sinnapoole.”
Pants: “Sul on sinine ring ümber silma nagu munal, kui seda on liiga kaua keedetud.” (Kui mul sinaka äärega läätsed silmas olid)
Aavo: “Mis Su lemmiklimonaad on?
Ellu: “Garaaži.”
Aavo: “Mm. Mul on Valge Klaar.”
Eero (kui poes pusa otsisime): “Siin on aint mingid vestid ja peded.”
Ehte: “Ära naera ainult. Kuula ka.” (kui vene keelt koos tõlkisime)
Pants: “Ma mõtlesin, et ma ostan omale käekella, siis mul pole telefoni enam üldse vaja.”
Eero (kui koju saabusime): “Ära mind kohe reipima hakka. Oota natukene.”
Pants: “Täiesti perses! Ma olen jumalast veendunud, et ma olen vaimuhaige.”
Emme: “Teinekord helista natuke mitmeid kordi.”
Taavet: “Tema ainuke viga on see, et ta on inimesena hea.”
Jooksmine vs ujumine
See võib nüüd olla natuke ootamatu (ja tuleb tunnistada – ka ebameeldiv) mõne jaoks, aga mingisugused asjad tahavad mul isegi õnnestuda. Ja selliselt õnnestuda, et ei paneks ainult joppamise arvele. Ei ole ju joppamine, kui oma (planeetide arvestuses) väikese pepu järjepidevalt ja halastamatult jooksma vead. Erilist kahanemist pole kuskilt otsast täheldada veel,
aga joosta on lihtsam ja mõnusam. Päriselt jaksan juba. Täpsustan – silkan!
Kõige esimene mõte oli alustada hommikuse ujumisega. Korra käisimegi, aga varane aeg suretas praktikas selle plaani kiiresti. Ujumisega võrreldes on jooksmise suurteks ja tähtsateks plussideks, et
- selle eest ei pea maksma,
- võin teha seda millal ja kusiganes tahan
- ja – see on nüüd väga tähtis – jooksmine on oluliselt eraklikum (loe: saab muusikat kuulata, teekonda muuta isu korral, ei pea 20 inimesega koos paljas olema kitsas ruumis)
Kuidas ma ülepeakaela oma kursusesse kiindusin
See krõps käis eile. Ärge saage valesti aru – nad on sümpaatsed olnud algusest peale! Olen neid lihtsalt peljanud kergelt. Seda esineb, sest ma pole mingi supersuhtleja. Ei pressi mingit smalltalki peale. Ei suuda lihtsalt.
Mis eile siis juhtus? Oli sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia teooria seminar. Alguses on loeng, siis tuleb seminar. Seminaris tutvustab keegi üliõpilane loetud teksti ja siis kõik arutavad ja küsivad üle auditooriumi. Loengusse ei jõudnud, sest pidin vene keele KT-d samal ajal tegema. Hilinesin ka seminari. Istusin õhetavate põskedega maha. Kiskusin salli ja kampsuni seljast. Kõik on juba süvenenud. Natuke alien on olla. Ruumi ette liigub kursavend, kes peab järjekordse kokkuvõtte ette kandma. Alustab. Jääb vait. Aeg-ajalt ütleb paar sõna. Kõik on tasa. Siis ta ütleb, et ta tahaks rääkida küll, aga hääl väriseb. Ma ei ole temaga vist ise midagi rääkinud, aga ta on alati sellise rahuliku enesekindla tüübi mulje jätnud. Kõik on jätkuvalt tasa, naeratavad heatahtlikult. Ja siis üks teine kursavend küsib talt nagu uudishimust sõbralikult, kas seda on enne ka juhtunud. Noormees auditooriumi ees räägib meile selle peale juhtumi, kuidas ta koolis pidi aulas raamatut tutvustama. Ilma pausi ega millegita jätkab ta oma loetud teksti tutvustamist. Sel hetkel mõtlesin, et mida hekki ägedad inimesed! Aga sellega polnud veel päev läbi. Õhtul tuli akadeemilise kirjutamise esitluste esimene voor. Ka minul tuli rääkida enda esseest. Nad naeratasid ja kuulasid ja nägid nii toetavad ja lahedad ja erilised mulle välja, et ma oleks tahtnud ükshaaval kõigile pai teha ja küpsist pakkuda.
Ja täna… Teine voor akadeemilise kirjutamise esitlusi. Nagu muutusid kõik veel omanäolistemaks ja põnevamateks. Antropoloogid on ikka üks kihvt kari.
This is a song about innocence lost
Put her in a mansion on top of the hill,
Please don’t make her do the things against her will,
I found something special I don’t know why
:)
Ema õde käis meil. Lehvitasime just aknast, kui autoga mäest alla ära sõitis mehega. Kumbki ei vaadanud. Vahetasime emmega pilke. Loen välja, et võin avameelselt öelda, et alati, kui tädi siin käib, on mul tunne nagu must oleks lind üle lennanud ja mulle peale sittunud. Emme noogutab kurvalt.
Muidugi olen iga kell nõus taluma üliebaviisakat ja üleolevat tädi kõige nõmedama asjana oma väikses elus. Tegelt ka. Muu on nii heaks lihtsalt tõmmanud.
Millega ma oma aega sisustan.
Come on Eileen, Oh I swear (what he means)
At this moment, you mean everything
With you in that dress, oh my thoughts I confess
Verge on dirty
Ah come on Eileen
Nähtavasti igatsen Tartu tagasi. Kodus on muidugi hea – luks lausa. Täna magasin näiteks kolmeni. Vedelesin ja siputasin voodis veel, kui issi koju jõudis. Hüüdis alt, et ma süüa võtaksin. Mitte türa-see-on-see-kui-sa-öösel-ei-maga-ja-üldsegi-otsi-töö-ja-mine-ära. Nad võtavad nii lebolt seda kõike. Katsun mitte kuritarvitama hakata. Ma olen veel haige, seega minema ei kibele. Enne võiks aru ka saada, mida ma tahan. Edasi teha. Nii ma vahin filme, telekat, söön, koristan, mängin kassidega ja tegelen natuke ebamääraste tegevustega. Mul oli vaja näiteks oma tuba ümber tõsta ja voodi kohale suur roheline purje ehitada. See on üks ilusamaid asju. Joonistan-kirjutan plaane eluks. Tegime sauna, jooksime sealt lumme. Siukene kõik-on-okei-ja-hea rahulik aeg on.
Lugesin oma karjäärivaliku testi, mis keskkoolis tegin. Hakkasin kahtlema, kas need tulemused oleksid praegu samad. Kuigi need on klassikalised isiksusetüüpide kohta. Need ei tohiks elu jooksul väga muutuda. Tegin uuesti. Minu üllatuseks läksin introverdist ekstraverdiks, olen nüüd täpselt meelelise ja tundelise taju vahel, jätkuvalt mõtlejatüüpi otsustaja ja täpselt sama punktisummaga, mis eelmine kord oli, otsustajatüüp. Soovitatavad töökohad on kõik juhtivatel positsioonidel, organiseerimisel ja korraldamisel. Okei. Reaalselt ei anna see mulle praegu midagi.
Muide, see tõstis halenaljakalt tuju, kui minu postitus oli paremikku jõudnud. Tegin igal pool screenshotid :D
Okei, kiisud, me hakkame vennaga nüüd Spaced’i vaatama.
Come on Eileen toora ta loo rye aye
Come on Eleen toora ta loo rye aye
Torra torra ta loo rye
Come on Eileen oh I swear (what he means)
At this moment you mean everything to me
Oh to me, Oh Eileen
You mean everything
The Adventurous Pursuit of Happiness 