29. Maijooks
Ostsime kohe järgmise – KOLMEKÜMNENDA Maijooksu – piletid ära. Juubeli puhul teeme ajavõtuga. Muidu olen ise vaadanud, mitu minutit läheb. Kõva vahe. Noh, 5 euri vahe tegelt on. Kambameeleolus siiski liitusin ettevõtmisega 30. korral ajavõtuga 7 kilomeetrit läbida.
Päev oli muidu fantastiline ja stressirohke. Sest kooliasjad ju.
Üritasin sellest üle olla. See suures osas õnnestus. Elasin Mipsule kaasa, kui ta lastejooksus üliväle oli. Jooksin nagu mingi soccer mom temaga kaasa raja kõrval. Tegime laagriplatsi, kus kõik lapsed meie seltskonnas said kilgata-roomata, sõime, uurisime nänni, panime numbrid külge. Käisin Ida-Tallinna Keskhaigla telgis lihtsas kontrollis
Pärast jooksu käisin MyFitnessi omas ka. See oli väga teistsugune kontroll. Sealt sai terve A4 lehe igasugu infoga rasva, pehmete kudede, mineraalide hulgast kehas. Näitas bioloogilist vanust ja veel erinevaid hinnanguid.
Kohe pärast jooksu ronisin vennaga üles tuletorni. Nagu alati.
Moodustasime uue laagriplatsi, kus oli meil (aa, “meie” tähendab see aasta mind, venda, ema, 2 õde, 2 beebit, 1 väga armsat energiapall-väikelast) nii lõbus ja kena, et olime vist päriselt viimased jooksjad, kes lahkusid. Isegi osad telgiputkad olid täiesti maha võetud, kui alalt välja sihtisime.
Teisi saates ja läbi linna jalutades stress ja lühike närv tulid mu juurde tagasi ja ma lihtsalt pidin mingisse üksindusevormi ära saama. Nõnda jätsin hüvasti ja läksin Bastardi juurde. Tänase oleme ka suht maha tudinud. Ometi on jälle natuke normaalsem ja mitte nii väga närvihaige olla.
Kevadkups!
Täna panime kevadise (ja aasta esimese) viisaka kupsu. Nii ütlesid inimesed umbes sada aastat tagasi suplemise kohta, you’re welcome. Mina ja Pants käisime vapralt vees, vanem vend filmis, väike vend suht naeris, õelapsed olid kaasas, ta mees ja meie isa tulid ka turvama :)
Ülikihvt oli
nii suure ja lõbusa kambaga läbi metsa seigelda.
Tegelesin veel erinevate asjadega, aga umbes 2 tükki neist on Bastardile pooleldi üllatuseks, seega ei hakka siin pikemalt vatrama.
Veganijuttu
Täpselt 3 kuud tagasi loobusin piimast ja munadest. Noh, et vaadata, kas läheb paremaks tervis jms. Veganiseerusin too päev kogemata täielikult. Proovisin Bastardi sünnipäevast alles jäänud lihatükke süüa, aga sülitasin need välja ja olin nagu nope ja vegan valmis.
***
Kõige suurem üllatus on toetus. Kuigi ikka küsitakse enne ise mõtlemist, pole keegi päris kiuslik olnud. Väga ootamatu. Sellega on vist nagu kõige muuga: idioodid oksendavad enda arvamust kuskil FB grupis, millega on liitutud ainult kobisemisvõimaluste laiendamiseks – nii ma ei osanudki oodata, et inimesed, kellega ise kokku puutun, on mõtlemisvõimega ja ei pea viha, kui märkavad, et ma ei söö neilt jäätist ja kotlette eest ära. Imeline maailm ikka.
Ainuke raske osa
Ka: Oota, kas sa ei söö enam kartuleid ka?
Mina: Ma praegu söön kartuleid ju. Nii on hea meelde jätta, et ma ei söö midagi loomset :)
Ka: Aga kartulid olid ka kunagi elus…
Beib: Aga koor on okei?
Mina: See on piimatoode.
Beib: Koor?!
Beib: Kondenspiimas ei ole piima. Vaata ise!
Emme: Ku küsib, et mis dieet see on. Ega Sa seda Internetist ei võtnud?
S: Oled Sa näinud neid juustuta pitsasid? :D
Emme: Šokolaadi ka mitte?
Ku: Aga mida Sa teed siis?
Ka: Sa ei pidanud ju kartulikrõpse sööma enam…
E: How can you live without cheese? Or ice cream? Or cottage chrese? You fell or something? #worriedasfuck
Ka: Sa ei pidanud ju jahutooteid sööma enam…
K: Sa oled siis nagu Scott Pilgrimis? Kannad ainult valget?
Jõululoosikettad
Ilusat ja rahulikku 2. adventi!
Eelmise korraga sarnaselt on jõululoos seegi aasta minu korraldatud.
Disain on uus. Loosid said nüüd kettakujulised. Üks pool tumeroheline, teine sametine veinipunane. Vahele panin kahepoolse teibi tüki, et neid kerge eraldada oleks, aga nimed ikkagi ilusti peitu jääks.
Nimede arv on teine asi, mis muutunud. Selline kasv on samas trendiks saanud.
See kõik on väga naljakas-kummaline, sest meie armas kari kasvab kiiremini, kui kõik kälid ja kälimehed üksteisega tutvudagi jõuavad. Näiteks Eero on mu vanema õe meest näinud 2 korda. See on kord rohkem, kui ta selle sama õega mul kohtunud on. Pantsi peiksiga pole nad üldse kokku juhtunud. Ja Pontust on viimased täiendused vist ainult kuulnud :D
Minu hambaharjad minu kodudes
Eero juures Lasnas on üks
Teine on ühikas
Kolmas veedab aega pere juures Neerutis
Jõululoosiümbrikud
Here it goes again.
Meie peres on kombeks teha loosiga kingid jõuludeks. Kõigi nimi läheb loosi ja kõik võtavad ühe. “Pere” tähendas vanasti meie peret (emme ja issi ja 6 last) ja vanaisa ja onutütart, kes meile nagu õde ja mu vanematele nagu tütar on. Nüüd on vanaisa surnud, vanem õde lapse saanud, 3 inimest oma kallimale jõululoosi kaasamisega au teinud. Anu näitas viimasega teed. Mul oli hetkeks veider enda noormees loosi panna, sest… ta pole kõigiga veel kohtunudki. Aga ma lajatasin ta sinna sisse, sest nad võivad ju kohe temaga ära harjuda. Ühesõnaga, kui esialgu oli meid 10, siis nüüd on 13.
Üks on läinud ja mõned on juurde tulnud.
Tavaliselt teeme loosimiseks sildid ja möllud mina või Pants. See aasta lõikasin silma järgi ruudud, kirjutasin kõigi osalejate nimed peale,
voltisin pisikesteks ümbrikeks. Üliarmsad tulid :)
Kõik on juba ära jaotatud ka. Telefoni, Skype’i, paratamatuse või vana hea näost-näkku teel :)
Olete kuulnud, et amööbid surevad ära, kui neile ideaalsed elutingimused tagada? Täitsa lõpp noh. Ema rääkis, kuidas tema isa jutustas talle inimestest, keda hoiti ~15 aastat kuskil maa all vangis. Kui need siis sealt ära päästeti ja maa peale veeti, lämbusid nad ära. Surnuks. Ma isegi ei tea, mida nendest asjadest arvata. Aga ma mõtlen neile.
Bass roomab takistamatult läbi naha. Üks parimaid tundmusi maailmas. Don’t look back in anger. Poetab elutarkusi minusse. Või siis rasestab loo alguses breakdowniga ja kutsub viimase karjumisega abordi esile. Oh yea… see tähendab, et kuulan Skrillexi. Hoiaksin tagasi, et säästa inimesi, kes siin majas veel elavad, aga tundub, et neil on siiralt pohhui. All korrusel käies tundub nagu kopter pargiks ennast katusele, aga need käituvad, nagu see oleks normaalne. Valavad kohvi ja räägivad juttu. Best. Family. Ever.
Midagi uut juhtus. Nad esitasid mulle nõudmise. “Soovitasid tungivalt” oleks parem kirjeldus. Ajab naerma noh. Ainuke asi, millega mulle on peale käidud, on see, et mul on uut telefoni vaja. Et ma läheks ja valiks ja ajaks paberid korda. Oi-oi-oi-oi-oi :D Valisin ära. Eelnevalt uurisin ja vaatasin igasuguseid telefone. Siis läksin läbirääkisimistele eesmärgiga mitte kunagi omale telefoni soetada. Sest kõik mingid touchscreen-peded on nii rõvedad. Pants tuli kui mõistusehääl ja ütles, et ma lihtsalt võtaksin selle, mis mulle meeldib. Nojah, mul on nüüd imekaunis ma-armastan-sind-surmani valge Nokia E5.
Tõstsin numbri Elisast EMT-sse üle. Minimaalselt 5 päeva pärast laseb Elisa numbri lahti ja see aktiveeritakse mul EMT-s. Ou, Pants, Sinu number on ainuke, mida ma peast (peale enda ja hädaabi oma) tean, seega Sina saad kõne stiilis jep-aktiveerime :)
Oleme nüüd lähedased küll, eks? Teate, et on selline ütlemine, et Sa ei saa parata, et hakkad tegelast armastama, kui tead tema lugu. Mina loodan, et olete vähemalt heatahtlikud, sest näete, mida ma elan ja tunnen ja teen. Okei. Nüüd siis räägime rasketest asjadest. Süda kraabib sees. Ma olin ühest sõbrast kurnatud. Ma ei saanud temast enam aru ja ta tundus hoolimatu või lausa kiuslik. Alustasin teadlikku irdumist temast. Nüüd sean ta oma sõbranumbriks, kellega saan tasuta kõik aeg rääkida. Sest kuulsin igasuguseid hirmsaid asju ta kohta ja saan kõigest aru, miks ta minuga imelik oli. Ja nüüd on munni tunne. Mulle isegi helistati ja pakuti raha, et saaksin teda vaatama minna. Haiglasse. Seewaldi. Neljapäev või reede lähen ka. Aga enda rahade eest. Nii munn ma ka ei ole.
Kolmapäeval minna ei saa, sest siis lähen tripile. Juhtusin rääkima endise klassivennaga, kes on umbes sama segases kohas oma elus kui minagi. Ühesõnaga töötu ja koolis ei käi. Ambitsioonid puuduvad. Ma arvan, et just sellise inimesega on mul vaja asju arutada. Kutsus mu Tallinna hängima. Ma kutsusin ta selle asemel Narva. Hommikul sinna ja õhtul tagasi. Minu üllatuseks oli nõus. Reisiplaanid nagu bussiajad jms on ilusasti tehtud, aga nüüd tuleb veel piletite jaoks raha leida. Küll saab (ema pahandas minuga, et ma ei arvaks kogu aeg, et ma olen teistest halvem ja et mul ei ole raha ega muid vahendeid elu normaalseks elamiseks/nautimiseks… ma peaaegu usun teda juba). Tahaks merd näha jälle.
Kuidas teavitada peret eksmatrikuleerimisest
Esmaspäev.
Mina.
Tehti selgeks, et ma võin nüüd ära minna ja kool, mida ma südamest armastasin, ei taha mind enam. Läksin ühikasse, nutsin, magasin. Ärkasin supertatise ja haigena üles. Olgu. Maunisin kuni vastlapäeva õhtuni.
Pants.
Loeb mu blogi.
Vastlapäev.
BZ. Sõbrad.
Päeval helistab BZ. Küsib, mis must sai. Ta on nii kallis. Siis läksin sõprade juurde vastlapidustustele, mis ma ära rikkusin, sest kiskusin inimesega tülli, sest ta arvamus BZ-i kohta ei haaku minu omaga. Ülemääraselt emotsionaalne ja pinges vist. Sest BZ ise oleks selle üle naernud lihtsalt. Ma usun.
Kolmapäev.
Maunisin jälle, aga võtsin suuna koju. Sain ka ametliku teate, et mind eksmatrikuleeritakse.
Vanem õde.
Teel koju helistab vanem õde. Tuleb ju kodukanti, et lapse nimi registreerida. Samas perele last näidata. Saame selle räägitud. Ütlen, et mul on halb uudis. Küsin, et mis ta arvab, miks ma nädala sees koju sõidan. Küsib kohe, kas keegi on surnud. Harjumus juba siuke. “Halb uudis” kuuled, eeldad juba, et jäime kellestki jälle ilma. Seekord õnneks mitte – koolist visati välja. (Õnneks? Vähemalt ei ole mu prioriteedid paigast) Ta oli pahane. Aga mitte minu peale.
Ema.
Terve tee koju ei söendanud ette valmistada, mida vanematele öelda. Teadsin ainult, et ma ei tahaks ega suudaks sellist asja nende eest varjata.
Astun koduuksest sisse. On juba hilja õhtul. Koridorides on tuled kustu. Köögis põlevad. Laua nurga juures istub emme öösärgis ja lahendab ristsõna. Vaatab minu poole ja ütleb rõõmsalt: “Ellu! Sina kodus!”
Ei saa sõnagi suust, silmad lähevad vett täis. Emme näeb, tõuseb püsti, nägu murelik. Kallistame. Sosistan talle haige inimese ragiseva häälega, et mind visati koolist välja. Pigistab mind kõvemini. Räägin põhjalikult, mis juhtus.
“Siis ei olnudki seda vaja.”
Üks vanem ja noorem vend.
Vanem vend, keda muidu kodus näeb vähe: “Kas Sa jääd üheks päevaks?”
Mina: “Ei, mind visati koolist välja.”
Suhtub megalebolt. Räägib naerdes, et kui talle öeldi, et eksmatrikuleeritakse, võttis ise paberid välja. Väike vend on sama tšill. Rõõmustab, et ehk saab minuga koos jälle elada. Teevad tuju paremaks. Vaatame Dave Chappelle’i stand up comedy‘t.
Neljapäev.
Isa.
Tuleb töölt koju. Oleme köögis. Küsib mult, millal tagasi lähen. Kas pühapäeval? Paneb õueriideid selga, liigub koridori. Midagi ütlemata lähen koridori järgi. On talle nii omaselt terav/selgeltnägija ja küsib naljatamata: “Või visati välja?”
Waterworks! Noogutan. Vaatab mind hetkeks midagi ütlemata. Paneb käed mulle mõlemale poole pead, vaatab silma. Ütleb, et ma ei kurvastaks selle pärast – teda on ka koolist välja visatud. Kallistab. Paneb jope kinni eest ja astub uksest välja õue. See poleks saanud enam paremini minna.
Vend ja ta kihlatu on veel jäänud.
hr54tfgrttttttttttt(sophie kõndis üle klaviatuuri )
tahtsin sulle häid jõule kirjutada eks ta tahtis ka
häid jõule terve pere poolt
Puhkuseplaanid
Enne täielikku vabadust tuleb sooritada arengupsühholoogia arvestus ja esitada taastusravi alustes referaat ja presekas teemal motor relearning program. Kuskil nende kahe vahel tutvun uue kooli printimisvõimalustega: vaheajal tahan palju tööd tehtud saada ja paberi pealt kõige mõnusam õppida. Saab väänata ja sodida, lõigata ja kleepida. Raamatukogu pean ka üle vaatama. Mul on alati suured viiviseprobleemid :D
Kui kool läbi, pakin asjad, mida koju saata tahan. Ehk vend võtab kaasa :) Õhtul Püssi kursuse jõulupeole. Edasi Retrole Illukasse. 22. on avatud ettepanekutele kuni 11-ni õhtul :) Siis on kallis Teises Maailmas jõulupidu. 23. panen posti ühe kirja ja saan normaliseeruda kolmeni. Siis reis Võrru. Suurejooneline jõulurõõm ~3 vaatuses. Usun, et umbes 26.-l jõuan koju. Mängin Sofiga, õpin lihaseid, anatoomiat-füsioloogiat, vene keelt, pean sünnipäeva, loen filosoofiaks, mõtlen uueks aastaks plaani välja, pakin asju. 31.-l sõidan Tartu. Suur aastavahetusemöll ja minu sünnipäevakese tähistamine. Kojuminek. Tartutulek. Kooliskäik.
Active vacation selline :) Helistasin emmele, et küsida, mida arvab sellest, et ma jõuluks koju ei sõida. Oli nii armastusväärne ja julgustas mind minema. Mainis ära, et õed-vennad mind selle eest ei armasta nüüd ülemäära. Pantsi ja vennat tahaks hullult näha, aga Pants ütles niikuinii, et ma peaksin Võrru minema, kui mul praegu on selline võimalus ja soov. Seega pahasti ei tunne :)
Palusin emmel issi kingi lauasahtlist võtta ja kuuse alla õigel hetkel panna. Sain eelmise aasta loosis samuti isa. Siis kinkisin talle 2 jahimärki ja kirjutasin juurde ilusa kaardi. Talle meeldivad märgid ja jahimees on ta ju ka, aga ma usun, et ta on arvab juba, et muud peale märkide ma kinkida ei oskagi. Nüüd teen palju praktilisema kingi. Ostsin Universaal Universumist punase elevantidega karbi.
Nad emmega armastavad elevante. Karp on ruudukujuline, 15×15; umbes 3-4 cm sügav. Sinna saaks pärast kihvasid või kruvisid vms sisse panna. Ma ei tea. Praegu läksid sinna kena must väike kalendermärkmik
2012. aastaks. Sellisena viisin ta koju ootama, et viin šokolaadikomme vms juurde. Nüüd läheb lihtsalt nii kuuse alla.
Tagasi okei
Räägin lõpu ette ära – kodus läks oodatust paremini.
Reedel tuli emme nii kenasti mulle bussile vastu, võttis raske koti ratta peale ja rääkisime terve kodutee (paar kilti) juttu. Tervisest ja ilmast ja rahast ja söögist jms. Kallistasime ka hästi kõvasti. Nii armas, et ma olen kunagi ta kõhu sees elanud :)
Kodus kallistasin kohe issit. Ja siis kallistasin teda veel ta sünnipäeva puhul. Ta oli rõõmus. Tegi kohe nalja ja ütles, et ma sööksin. Nii temalik. Armastan seda.
Venna vaatas telekat maas pikutades. Heitsin hetkeks tema juurde, kallistasin. Laulis mingit multika theme songi vahetatud sõnadega. Silmade välja lõikamise ja näo söömise teemadel. Ohhh, Timmy!
Soofikus ja teised kassid olid ka kohe nii sõbrad. Tähendab, mis kassid meil järel on; piiksumiisusid on meil 4st ainult 1 järgi.
Igaks juhuks ei küsinud, kas anti ära või said nad otsa. Hiljem selgus, et ühe leidis issi alt sõiduteelt surnuna, üks oli vihmaveevanni ära uppunud ja üks vedeles keset õue. Sans pea. Creepy as fuck. Sellepärast ma ei küsigi ise. Viimane ellujäänud toodi kuuri alt tuppa ära ja nüüd elavadki kõik kassid (Sofi, Lipi-Lapi ja see ainus piiksumiisu) toas.
Laupäeva hommikul ärkasin üle keha valutades ja ulmepaistes silmadega. Mu vaade oli raamitud. And I looked like shit. Okei, mongolite jaoks hot stuff :D Eemaldasin kohe läätsed ja viskasin need minema. Olin neid kõvasti üle aja kandnud. Selgemana mõistsin, et need olid mu viimased läätsed ja nüüd tuleb olla kas pime, sinisilmne või pervobussijuht. Päeva peale muutusin normaalsemaks. Ei tea, millest see siis oli. Silmad ise punased ei olnud, lihtsalt paistes.
Emme palus, et kooriksin kartuleid. Olin rõõmsalt nõus. Sättis mulle kaussi ja otsis noa. Ütles, et võtaksin pliidi pealt poti ja paneksin kartulid lõpuks sinna. Meil on gaasipliit ja tavaline. Mõlemal olid ühesugused potid. Võtsin ühe. Ema tuli ja võttis selle ära, tõi teise asemele. Nonii, on aeg vist kõik sisemised pinged välja lasta. “MILLE JAOKS MA ÜLDSE SELLE POTI SIIS VÕTMA PIDIN, KUI MA NIIKUINII EI TEADNUD MLLIST VÕTTA? MIS NEIL ÜLDSE VAHET ON? KUI SA TOOD MULLE JUBA KAUSI, VEE, NOA JA KARTULID, SIIS OLEKSID VÕINUD KOHE SELLE POTI KA ISE TUUA. KUST MA ÜLDSE PIDIN TEADMA, MILLINE ON ÕIGE! SUL ON PALJU KERGEM VÕTTA JA TUUA, MITTE KUIDAGI EBAMÄÄRASELT SELETADA JA SIIS IKKAGI ISE TEHA.” Ja siis koorisin megaalandlikult kartuleid perele.
Teeme kanaliha. Ma meisterdan ka süüa teha ja issi sünnipäeva ja isadepäeva õhtusööki ette valmistada. Tort tuli nii hea :)
Pants jõuab. Vaatame Misfitsi.
Emotsesin ikka ja olin kurb ja pettunud. Siis sai mul kõrini endast ja sain sellest üle. Tegin paar selget nimekirja ja pakkisin oma jama kokku. Leppisime naabritega kokku, et saan nendega rongile. Poiss on tõsiselt kihvt. Õpib nüüd Luual. Räägime alati sellistel teemadel, millest ma kellegi teisega rääkima ei juhtu. See on nii jumalast põnev. Rääkisime saagidest ja saagimisest, kaklemise võtetest ja paarist asjast veel.
Tõin ühikasse jõulutuled. Siin on nii ilus. Oleme vist esimene aken ühikas, kus on juba jõulukaunistused. Ootan Dexteri 6. hooaja 7. osa.
Also, kiisud ja paid… mul ei ole mitte millegagi pildistada. Korvamiseks saate vanu arvutisse kogunenud pilte illustratiivselt maitsta.
Olen valmis vahetama neeru või natuke luuüdi ja/või munarakke kaamera eest. Ei, tegelt ka. Ainuke tingimus oleks, et meditsiinilised tingimused on korralikud. Poolkorralikud läheb ka loosi.
I WANT SOME MORE
Everythin’ you’ve got
Is just what I’ve always wanted
Right down to a T
Nothin’ about you that don’t please me
I’m just a kid and you’re a walkin’ candy store
Oh, I want some more
Sa ju tead, et see pole ainult mu imelise kooli ja eriala kohta ;)
Selja taga on üks korralik päev: geneetika, eriala inglise keel, VÕTA infotund ja luud-liigesed. Ühe pausi ajal, mis päeva tekkis, tegin oma mehe arengu partneriga homseks ülesande ka ära. Olen eilse ja tänasega rohkem õppimist nautinud kui viimastel aastatel kokku :D Ja seda intensiivselt teinud. KKK-s oli alati selline MILLLEKS?-tunne. Siin tean. Kõik on mulle reaalselt vajalik ja kõik on väga huvitav.
Tõin pärast eilset seminari oma INIMKEHA ATLASe venna käest ära.
2007 soovis ta, et mul oleks lootust ja tahet proovida/üritada. Tahtsin siis lausa arstiks saada. Kirurgiks. Järgnevat osa ei rääkinud ma kellelegi aga unistus oli säherdune: veriseid ja sodiks sõdureid kohe rinde piiri taga opereerida. Eriti sittades oludes teha imet. Enda eluga riskides aidata. Päästa.
Edasi looga – Karl vist jagas, et selleks ma ei hakka. Sest fakt on, et keemia on mulle nagu tehnika (poistele selgituseks: nagu hiina keel). Aga ma võtsin suuna ja üritasin. Ja sattusin läbi natuke ootamatute keerdkäikude enda jaoks veelgi õigemasse kohta. Ilus meenutada, et kogu pere oli valmis minusse uskuma. Kui isa kuulis, et tahan arstiks, ütles emale, et järgmine arst, kelle juurde on tema nõus minema, olen mina. Naeris ja küsis: “Mitu aastat see mulle rahu annab?”
The Adventurous Pursuit of Happiness 