Poeg, 6 nädalat vana
Toad on mõõdukalt sassis, on piisavalt soe. Pisim tuba korteripeidus on aga soojem veel. Seal magab praegu mu poeg, 6 nädalat vana.
Täna on küllaltki tähtis päev. Öeldakse, et trenni tegemise ja muu lõbusama füüsilise aktiivsusega tuleb oodata 6 nädalat pärast sünnitust. Homsest saangi suuremate parakateta näiteks kükke teha. Olen tegelt niigi hakanud tundma, et kõhulihased hoiavad jälle ja hirm puude tuppa toomise ees on ise ära lahtunud. Ent nö õige tähiseni jõudnud, on ikka julgem.
Beebi mõjub mulle päris hästi. Muidu jäi kogu rasedusega juurde tulnud kaal haiglasse (3kg võtsime tegelt turvahällis koju kaasa) ja viimase 6 nädalaga on haihtunud veel 10 kilo. Natuke on nende kalade (lõhe?), kes ujuvad kuskilt jõest üles kudema ja ise juba vaikselt lagunevad selle tripi ajal, tunne. Mõnus. Tõesti on. Millegipärast on selliselt just elusam ja ilusam olla kui muidu.
Muretseda siiski mitte: ma söön lihtsalt haiglastiilis toitu täpselt kolm korda päevas ja muu aja kallutan vett sisse, annan järglasele tissi ja käin temaga õues jalutamas.
Hästi ilus mõte
Mul tuli hästi ilus mõte. Seoses suurte unistuste ja iluga maailmas.
Tahan pihta hakata YouTube’i kanaliga. Näen ja teen nii ilusaid asju, et minu siinne sõnaosavus ei ole piisav nende jäädvustamiseks. Kas mu silm ja käsi nende filmimisel oleks?
Armastan struktuuri. Ilma selleta nagu ei saa. Ei sobi ega meeldi. Poleks õige mulle. Tuli pähe selline mõte: kasutan kanalit enda eesmärkide (lausa unistuste) saavutamise teekonna jäädvustamiseks ja toetamiseks. Sarnaselt sellele blogile, aga fokusseeritumalt.
Mul on aastaid riiulis seisnud raamat, mille sain ükskord oma vennalt jõuludeks. Ausalt ja mõningase häbiga pean tunnistama, et ma olin natuke pettunud seda saades. Arvasin, et ta võttis selle oma riiulist seismast, sest oli nö sunnitud Amwayst asju tellima, et miskite punktide hulka seal õigel tasemel hoidma. Ei mäleta seda süsteemi enam. Igal juhul arvasin, et sama kingi oleks saanud kesiganes teine talle see aasta loosiga oleks sattunud, ei mingit hoolt ega vaeva. Aga raamat on ilus ja korralik, hoidsin seda kenasti. Täiesti puutumata. Raamatu peale on kirjutatud “100 dreams”.
On 100 lehte, igaühel umbes 1/3 pildi jaoks, alake eesmärgi saavutamise soovitud kuupäev jms, hunnik ridu selgituseks. Igal teisel lehel on allservas tsitaat unistuste saavutamise kohta.
Ühel hetkel hakkasin seda raamatut ikkagi hindama. Mõistsin, et see on tõesti, jah, kingitus, mida saaks ja võiks igaühele kinkida. Aga ma olen rahul ja õnnelik, et tõesti mina selle sain. Maksimaalselt aasta eest hakkasin koguma sinna vahele pildikesi ja mõtteid asjadest, mida sooviksin enda ellu. Praegu olen pannud unistused kirja märkmepaberitele
ja need raamatu vahele visanud poolsuvalises järjekorras. Tahan teha nii, et harva postitan videosid, kus näitangi ainult raamatusse sissekannete tegemist. Kleebin pildi, märgin kuupäeva ja kirjutan soovi sisust ja tagamaadest. Päris järjekord tekib selle järgi, millal saan eesmärgi saavutamise teekonda alata ja nendealaseid videosid toota. Vastavalt leheküljele, kuhu unistus satub, saan märkida päriselt sisuga videodel pealkirjas ette nt D1, mis tähendaks, et tegemist on esimese unistuse edendamisega. Selline selgus ja konkreetsus on nii kosutav. Nii palju struktuuri ja raami, aga samas tohutult ruumi loomingulisusele.
Kartsin ja muretsesin korraks, et kes siis enda unistusi maailmaga jagaks ja et keda üldse huvitaks, et ma niimoodi avalikult neid asju jagama peaksin. Leidsin, et midagi nii siirast ja ühekordset lihtsalt peab alles jätma, jäädvustama. Usun kogu südamest, et teekond ongi tegelt nö auhind. Kunagi, kui kõik need asjad ja olukorrad saavutanud olen, mõtlen sellele teekonnale, mis läbi käisin. Suurejooneline oleks kõik see alles jätta. Ja võib olla kedagi inspireerida, lootust edasi anda. Ja muidugi on endalegi suureks toeks ja meeldetuletuseks, kui näen, et oioi pole mitu nädalat teinud ühtegi asja, mida saaks seostada sellega, mida hing ihaldab. Ja siis ennast õigele teele tagasi lükata.
Täitsa lõpp, kui ilus mõte see tundub. Nüüd tuleb aint filmima ja monteerima õppida.
Armsat valentinipäeva!
Täna pole Beib minuga koos. Olen metsas veel. See on suht suva ka, sest minu jaoks ei ole valentinipäev kunagi olnud see üks päev, mil enda kiindumust ta vastu väljendan. See on lihtsalt järjekordne päev, mil seda teen :)
Kus olnud olen
Pizza Grande. 12:56. Return to Sender. Eile üritasin ka selle ära näha, aga kohe olid kohapeal söömas isa kahe lapsega. Vägistamisstseen tundus kuidagi kohatu siis.
Praegu kokaneiuga kahekesi vaadata on viisakas seevastu. Let’s blog!
Umbes 3 nädalat tagasi kolis meie residentnarkar välja. Jaaa sealmaalt olen väike kummitus olnud: haihtusin blogist ja lendan muudkui ringi :)
Umbes siis käisin esimest (ja praeguseks viimast) korda see suvi päevitamas ja meres ujumas. Üks pisike hull
kutsus. Nautisin seda. Olin üksinda õlgadeni lainetes ja hüppasin naerdes nendega kaasa. Pants ja/või Beib oli täiega puudu. Kuidas ma käin niimoodi üksinda ujumas? Printsessike ei hakanud ka kaldalt päevitamast märga vette tulema.
Meil on varsti perega üks tripp plaanis. Siis vean selle karja iga lombi sisse, milles ujuda kannatab.
Männikul sain ka samal päeval ujuda. Olin just kätte saanud pisikese spordikaamera. Proovisin siis veekindluse ka järgi:
Leidsin pärast ujumist RIMI poekorvi ja ilusaid seeni.
Järgmise päeva hommikul viskasin musta pesu uude punasesse pesukorvi ja sõin fancyt seeneomletti. Siis jalutasin bussijaama poole,
et tööle minna. Keskturu kandi hommikud on huvitavad. Iga päev midagi uut. Aga samas parmaada-stiilis.
Aa, speakin’ of. Üle aia ja kuurirusude ronimised. Mul on nüüd üks Tartu-aja neiu kahel korral öömajale jäänud. Esimesel korral viis ta mu kuhugi väga kultuursele tagaaia raamatututvustusele,
ma juhatasin ta seepeale Peekri baari. Hull öö.
Nüüd eelmisel pühapäeval kohtusime Bussijaama lähedal Koduste Toitude ees. Kiikusime, otsisime rääbakat varest, istusime maja ees trepil ja rääkisime ülidiipidel teemadel nagu “kellegi” vanemate lahutus jms tunded. Järgmine päev oli äge. Koristasin ja valutasin pead. Jõin Vytautast ja sõin ära pool arbuusi.
Tahtsin tegelt tööteema juures peatudagi korraks. Tööl on muutusi olnud. Meil oli vahepeal üks uus kokk, kelle puhul kahtlustan siiani, et päeval, kui ta teeb mingi ametliku IQ-testi, hakkab ta riigilt toetust saama. Tema ei tööta enam siin. Tema kohta hakkasin täitma mina. Olen nüüd vahepeal kokaks ka. Räigelt meeldib! Imestan, et varem pole avastanud, et kokatöö nii sitaks äge ja sobilik mulle on. Palju-palju sellealaseid mõtteid nühivad mu ajusagaraid.
Toimus suguvõsa kokkutulek.
Olin Bastardiga ka platsis. Kõikvõimalikud laulmised kõikvõimalikes olukordades tundus talle imelik, aga muidu läks kenasti. Ta läks must päevakese varem linna, aga ma jäin emale appi koristama vanaema tuba. Vanaema ju pole ja pererahvas tahab seda ruumi kasutama hakata. Jõudsime emaga umbes veerandi vaid sorteerida, kui enam ei jaksanud. Nii palju sodi ja poolvajalikke asju. Et keegi raudselt ei kasuta kunagi, aga saaks kasutada, kui vaja oleks. Aga tõenäoliselt ei ole. Põnevaid ja päriselt vajalikke asju oli ka. Võtsin endale küünlaid ja tikupakke, mõned nõud ja käterätikud. Kihvt oli kuulata ema mälestusi onust, kes kandis jonnipunnidega
pisikest pluusikest; vanaisa lõigatud kirjatähežabloonidest. Endal oli naljakas näha kirjandust enda varateismeeast :D
Üldse hulgun ringi ja uudistan elu. Skävvin ja pildistan.
Elu on suhteliselt kena. Tunnen, et järgi on süüa umbes veerand sitasuppi :)
Rass kolis välja
Ja maimukesed said Päikse kätte elama:
Vähema kui 24 tunniga oli üks tšillitaimedest nii sillas muutusest:
C-C-C-COMBO BREAKER!
Ilus tunne. Momendis. Magusmõru maik. Viimast korda käisin koolis joogas. Viimane kord tegeleda ajakirjanduse ainetega. Panen kokku proseminarittööd. Esitasin enda lõpliku struktuuri ja plaani. Olen justkui õhus pärast otsustamist tõugata maast lahti, et kahe jalaga bakalaureusetöösse maanduda.
12 olemusloo puhtand*
18 kultuuriteooria sissejuhatuse eksam
20/5 proseminaritöö tähtaeg
Millal on teadvuse antro ja uurimisteemade esseede tähtaeg?
Kas saan veel kosmoantro ja antrofilmi ajaloo esseesid saata? Saadan ikkagi.
Pissihäda ja pabin alati sees, kui esitlema või kaitsma oma teemasid ja täid pean. Närvis ja häiritud. Ent täna on sees vaid sumin, peaaegu vaikus. Tahan ära teha. Tahan edasi liikuda.
Õhtul ütles Beib, et kutsuti parki. Keeldun ja rangelt soovitan tal minna. Vaja ju esitlust teha. Smokin’ hot Bastard ei soodusta ju erilist keskendumist. Muudele asjadele.
;)
Umbes kolme ajal jõuab kallis koju. Olen esitlusega poolel maal. Ajame esikuvaibal juttu. Liigume voodi. Mina teen esitlust, Beib laseb muusikat. Kirjutan midagi jälle üles. Beib teeb pai. Tahab, et vaataksin temaga muusikavideosid. Vaatan ka. Poole silmaga küll. Toob tuhatoosi voodisse. Pole üldsegi vastu. Võidutsev surelikkusetunne õigustab kõik.
Minutid enne seitset saame tudile pugeda.
12 läbi presenteerin proseminari teemat viimast korda.
Olen olemusloo ja reportaaži viimases seminaris. Minu rahu ja leppimine olemusloo kaitsmisega on tulnud vist sellest, et kõigil on pohhui. Mul palutakse midagi kommenteerida, aga see ei koti kedagi piisavalt, et midagi siis vastugi öelda. Vaevalt kogu mu olemuslugu siis kedagi piisavalt kotib.
Praegu pole veel minu kord. Laadisin enda töö mustandi mitu päeva pärast tähtaega üles. Olen vist eelviimane.
*Postituse esimest poolt kirjutades ei olnud veel juhtunud järgnevat: Olin viimane inimene, kelle olemusloo mustand üle vaadati. Kiidab, et kasutan tsitaate “suurepäraselt” ja õppejõud paistab üldse täitsa rahul olevat. Vahepeal on pikalt vait. Ei tea, mida arvata. Palub paar lauset teisiti sõnastada. Loo lõppu ütleb: “Teile paneksin ka A välja.” (Üks pihv enne mind tuli juba puhtandiga)
???
Ütlen vaikselt: “See on mustand…”
Vastab: “See ei loe.”
Mõtlen siiani (järgmine päev tööl), et nägin ja kuulsin luulusid. Liiga hea, et tõsi olla. Midagi sellest blogipidamisest kasu siis ka :)
Vesuuv @ Pizza Grande
Huuh! Suu õhetab, elevus on sees. Sõin terava kaste ja jalopenodega pitsat kainena + ilma hapukoorevannita.
Kliente polnud, päike paistis. Telekas käis mingi joga. Nautisin pitsat. Täpselt 6 jalopenotükki valideerisid valikut. Meant to be ja värki.
Muidugi ei saa mainimata jätta, et palusin kokal eraldi kaste väheke leebema teha.
Suu põles-õhetas terve aja, aga muud koostisosad ei jäänud üldsegi varju. Need on hullult hästi valitud: salaami, oliiv, sibul, küüslauk, paprika.
Tudengidate 2015 ehk uudisloo kirjutamine
Tallinna Ülikooli praktilise ajakirjanduse õppekavas on kohustuslik aine uudislugu. Praktiline ajakirjandus on minu kõrvalaine. Kõrvalaine on sisuliselt nagu kõrvaleriala, aga poole vähemate ainepunktidega.
Uudisloos olen praeguseks pidanud koostama uudise idee tutvustuse: teema, allikad, lisamaterjalid nagu fotod ja nt tabelid. Valisin teemaks Tudengidate 2015. See esitatud, käisin ka üritusel, et inimesi intervjueerida ja korraldajatega rääkida, et hiljem hea uudislugu kokku panna. Tegin ka pilte.
Üritus oli üllatavalt fun. Läksin varem kohale, et saaksin deitimist segamata noortega rääkida. Küsisin peamiselt 3-4 asja. Kas on varem käinud? Mis ürituse ideest arvab? Mis on ootus/plaan? Kust/kuidas üritusest kuulis? Küsisin vestluskaaslaste telefoninumbrid ja helistan nüüd nädala sees tagasi, et sisukam uudis saada.
Poisid-tüdrukud olid endid kenasti üles löönud, paljudel poistel roosiõied kaasas.
Kella neljast otsisid tudengid enda numbriga kaaslast ja mina rohkem ei piinanud küsimustega. Jälgisin ürituse kulgemist, et parem lugu kirjutada. Suhteliselt lõpus lasti alla suur hulk punaseid õhupalle, mis tuli ära lõhkuda, et kõiksugu kuponge jms kätte saada. Tegin pilte ja naersin, kui õhupallid mulle kaela sadasid. Päris kihvt elamus :D
Need alla sadasid, hakkas nagu sõda peale: kõrvad olid paukumisest peaaegu lukus. Vilisesid väheke. Üks pisike tüdruk hakkas poole lõhkumise ajal must kinni hoidma, et jalaga trampides mitte tasakaalu kaotada :D
Enamasti pildistasin, aga pärast leidsin ise ka mõned kupongid õhupallitükkide vahelt.
Nii sain kaks Oriflame’i huulepalsami.
Oleks ma keegi kuulus blogija, annaks kuuendale kommenteerijale ühe ära, aga ma ei ole ju :D Andsin variandid Bastardile nuusutada ja jätsin temale meeldinu endale. Ta valik oli hea, sest mõtlesingi õrnema lõhnaga huulepalsami enda õekesele kinkida. Nüüd siis tead, Pantsessa!
Päev 2/7
Tere hommikust!
Nägin unes, kuidas minu isa surnuks peksti, mu lapsepõlvecrush/kangelane elusalt nüliti. Ärkasin lõplikult kolmandast unest, kui tahtsin karjuda, aga ei saanud. Õnneks seda unenägu ei mäleta. Sain aru, et olin kõike tõesti unes näinud. Ometi ei kao pitsitav tunne rinnust. Kõik halvad asjad ei ole siiski vaid unemaailmas.
Kutsusin eile õhtul enne magama minemist Bastardi omale tänaseks külla: kaissu ja sööma. Ta soovis mulle head ööd. Mõtlesin korraks, et ma olen idioot, et ta soovide vastu natuke toimisin ja kaissu kutsusin.
Aga no türa küll, enda toitu ja aset pakkuda inimesele, kellest ma hoolin, on ainult ilus.
Mälestades suitsetamist
Vaatame Sõpru. Käib 9. hooaeg. Chandler on Tulsasse kolinud ja viib läbi esimest koosolekut. Naine ta vasakul käel paneb ette suitsu ja annab teada, et see ruum vastab määrustele, mille kohaselt võib nende osariigis toas tobi teha. Stseen areneb selleni, et tema järel panevad kõik ametnikud laua ümber peale Chandleri sigaretile tule. Hetk, mil Chandler süütab ka ühe, tekitab isu. No tõesti? Nüüd? Kuu aega hiljem?
Õnneks ei ole saanud kuhugi kaduda või ununeda, kui paljut ma selle juures vihkasin.
Üks õhtu sügisel oli äge. Me olime Bastardiga ula peal olnud ja jõudsime kuidagi Lasna. Istusime voodis ja rääkisime juttu. Täpselt nii nagu meil on kombeks, kui Beib veel täiesti juua täis on ja kõiksugu põnevaid teemasid üles korjab. Naudin neid öid. Räägime kõigest alustades unistustest ja koertest, lõpetades tapmiste ja õudukatega. Kõnealusel korral oli Bastardil väga intensiivne soov teha selle kõige juurde toas suitsu. Enne ega pärast pole ta midagi sellist välja pakkunud. Seega teadsin, et kaine Beib oleks nii väga selle vastu ja proovisin teda (küllaltki vähe pingutades) ümber veenda. Meie vastamisi istumisest oli saanud midagi muud. Enne, kui seda võiski nimetada Glowing Juniperiks, seisis mu naba peal meie pisikese sidrunipuuga potike, kuhu jutu käigus tuhka raputasime.
See on mu kõige kenam mälestus seoses suitsetamisega. Ja umbes ainuke, mida viimseni ilusa ja heana mäletan.
Registreerimistalgud
Viimastest ajuäpardustest hoolimata pole alla andnud – registreerisin just umbes tund end tulevatele eksamitele. Üldse viisin end superkurssi koolis toimuvaga. Tegin tabeli, kus on välja toodud kõik ained ja mis täpselt veel vaja teha on.
Mul on vaja lõpetada 9 ainet.
- Filmikunsti ajalugu. Käia veel 3 loengus ja kirjutada 4leheküljeline essee mingi lavastaja või suuna kohta.
- Uurimisteemasid antropoloogiateadustes II. 1-2 loengut jäänud. Lõpetame kursuse esseega. Teema omal valikul.
- Sotsiaal- ja kultuurantropoloogia teooria II. Jäänud on 1 loeng ja 1 seminar. Järgmise kuu keskpaigas saan ümbrikueksamina sooritada tegemata jäänud vaheeksami. Viimast eksamiaega pole veel teada.
- Sissejuhatus kultuuriteooriasse. Sellega on probleem. Nagu kunagi mainisin. Pole saanud vastust, mis must saab. Ühele seminarile olen nüüd registreeritud, aga 1 jääb ikka puudu. Eksam toimub järgmise kuu lõpus. Peab läbi töötama SITAKS materjali ja vaatama SITAKS videoloenguid.
- Sissejuhatus kultuurisemiootikasse. 2 aega on veel tunniplaanis. Ei tea, millal on eksam ja kuidas täpselt välja näeb.
- Vene keel B1.1. See on ainsana võlg. Oleksin pidanud jõudma/suutma selle ära teha eelmise semestri lõpus või jooksva alguses. Pole ilgelt kaua õppejõuga rääkinud. Kuigi kooli peal naeratab mulle. Kas ma võin lihtsalt välja ilmuda ja öelda, et yo, dog, let’s get it on, kuigi see oli eelmise semestri asi? Kuidas need asjad käivad???
- Sotsiaalpsühholoogia. Juuni alguses eksam. Loengud on ammu läbi.
- Etoloogia. Loengud samuti läbi. Eksam toimub mai lõpu poole. Suuliselt ja individuaalselt. Koostada tuleb referaat ühe loomaliigi kohta ja siis sellest rääkida.
- Sissejuhatus sotsioloogiasse. Loengud otsas. Järgmise kuu keskel kirjalik valikvastustega eksam.
The Adventurous Pursuit of Happiness 