Ikka meie
Istume köögi põrandal nagu miljon korda varem. Eelmistes uskumatutes eludes.
Beib istub prügikoti vastas, pliidiukse ees. Paneb uue suitsu ette. Mina istun köögikapile toetudes, meie jalad põimuvad. Silitan ta pahkluid ja sääri, ta mudib mu varbaid läbi villaste sokkide. Me oleme nagu miljon aastat vanad, kuskil kaalu ja ajata olekus, õnnes. Korraga jubesurelikud ja täiesti surematud.
Me räägime meie suhtest. Mida me päris alguses mõtlesime ja tahtsime. Kuidas me teineteisele haiget oleme teinud. Mida oleme vältinud, sest teadsime juba, mis teisele hinge lõikab. Millal teadsime, et me peamegi igavesti koos olema.
Rääkisime teiste suhetest. Mida peame õigeks strateegiaks; mida ei teeks ise kunagi enda teisele. Kuidas järglast kasvatada tahame. Millal ja missuguse kodu ostame. Mis peab seal olemas olema; mille osas annaksime järgi. Rääkisime lapse ootamisest ja minu kehast+mõtetest selle valguses. Kui nelja ajal kaissu poeme, küsib:
“Kuidas Sul on selline julgus kanda last ja tema saamist mitte karta?”
“Ma lihtsalt armastan Sind nii väga.”
Vastus on ammendav.
Merenduseteemaline südamevaluluule
Las ma suudlen
Ja las ma hoian
Ilma, et kuulen –
Lähvad Su koivad
Las me oleme lihtsalt koos
Kuuse all sobib iga poos
Sööks nõgesesuppi ja ka naati
Ootasin Sind lapsest saati!
Nüüd, kui lõpuks oledki mul
Üksi ärkan hommikul.
Armsat valentinipäeva!
Täna pole Beib minuga koos. Olen metsas veel. See on suht suva ka, sest minu jaoks ei ole valentinipäev kunagi olnud see üks päev, mil enda kiindumust ta vastu väljendan. See on lihtsalt järjekordne päev, mil seda teen :)
Istambul @ Pizza Grande
Ma tahan iga päev Bastardile näkku karjuda, et ma armastan teda.
Olen siiski enda elus temaga leidnud, et pigem väikesed igapäevased asjad väljendavad minu tundeid moel, mis teda ei ahista. Paremini, noh. Sõbralikumad ja armsamad variandid.
Eile õhtul ta soovis, et tooksin pitsa töölt koju kaasa. Saan poole hinnaga ja värki. Valima pidin ise. Tegin siis just ühe nendest igapäevastest asjadest, mis peaks vaikselt talle röökima minu tundeid. Ma ei talu teravaid ja tuliseid toite, aga eile võtsin põleva Istambuli (kebab, fetajuust, oliiv, uba, küüslauk, jalopeno, tomat)Pizza Grandest kaasa, sest Beib armastab siukseid.
Ja no nii praktiline olen küll, et ära kasutada olukorda, kus keegi teine sööb ülejäänud pitsa ära ja mina saan jälle linnukese kirja, et olen maitsnud.
Ettevõtmine oli muidu selline, et Beib võttis ampsu külmast pitsatükist. Panime pitsa grilli koos selle ampsatud lõiguga, mille lõpuks väikeste mõõtude tõttu ise ära sõin. Kallasin ka hapukoorega üle. Vaevu aitas. Mu suu põles, koostisosadest ei saanud arugi. Beib kiitis, et see on kõige pädevam terav pitsa, mida ta saanud on.
Score. Love declared või nii.
Kõige õrnem luuletus nr 5 bussi peal
Viin Su üle aasa
Viin Su üle jõe
Viin Su oma tuppa
Ära enam põe
Sometimes lose and always win
“Sa ei saa kunagi õnnelikuks niimoodi,” lõikub vanem õde järsult mu juttu.
Laps oli oma vanaema-vanaisa hoida ja me olime õega langenud mu voodile. Seljad seina vastas ja varbad pehmes vaibas. Toas oli palav.
Ta rääkis uuesti rase olemisest. Kui ta vait jäi, olimegi natuke aega nii. Ta ootas ja kuulas. Tundsin piisavalt mugavalt, et öelda: “Ma ei tea, mida ma teen. Saan aru, mis on need asjad, mida oma ellu tahan, aga ma ei suuda aru saada, kuidas need saavutan. Kõige hullem on see, et need on asjad, millele ei vaadata tegelt hästi. Umbes nagu ma ei oleks ambitsioonikas inimene, kui just neid tähtsustan ja nende poole püüdlen. Ma tahaksin, et mind ei huvitaks teiste arvamus, aga mind huvitab teiste arvamus. Mitte nii väga suvaliste, aga lähedaste. Nagu pere…” Ja siis ta katkestabki mu.
Järgmisel päeval oma sodiks õlaga metsas elektripostile toetudes pisaraid valades leidsin-otsustasin mõnda asja:
- Õel on õigus
- Suusatamine võib perse käia
- Antropoloogia on õige, sest see on ainuke asi, mida ma teen ainult endale. Ja see meeldib mulle.
- Holy shit, ma pean kiiresti midagi oma õlaga tegema
Lisaks täiesti arvestatavale füüsilisele valule oli mul mingi viha ja pigem emotsionaalne valu ennast head mitu kuud kogunud.
Mul juhtus sügisel vist midagi. Tekkis mingi alaväärsusprobleem. Sõitsime trammis. Seal oli keegi piff, kes rääkis, kuidas ta kooli valis. Tundus, et ta ei saanud isegi aru, mida ta siis lõpuks õpib. Katsus enda juukseid, kallutas naeratades pead igale poole ja rääkis, kuidas ta vähemalt ei läinud mingit antropoloogiat õppima. Mu kaaslane naeris.
Ja siis ma ka. Ja siis ma valetasin, et ma ei õpi antropoloogiat.
Kuigi ma seda armastan.
Kord olin umbes 15aastasena sõpradega koolimaja juures. Mu ema sõitis rattaga mööda ja lehvitas mulle. Tal olid juuksed sassis ja mantel eest lahti. See tolknes tekkinud tuules nagu mingi kalts. Üks poiss küsis irvitades, kas keegi teab seda naist. Ma kehitasin õlgu ja vaatasin mujale.
Kuigi ma teda armastan.
Vahepeal kahetsesin ja vihkasin, aga pärast ülendavat üksildust elektriposti all metsas – praegu – näen, kui kasulik on teada ja mäletada seda tunnet, mis tekib südamelähedast vastutahtmist häbenedes ja eitades. Samuti on kasulik tunda ära, kui munn keegi on – kui tugev on nende vajadus domineerida enda nõmedate arusaamadega. Vahtigu siis kilavate silmadega ja oodaku või halliks, et ma ennast nende kombel kastreeriks ja veel kuhugi raami suruks.
Ma senikaua helistan oma kallile emale ja toon Prantsusmaalt kanamune, et neid lambi all ise haududa. Õpingi antropoloogiat ja peaks vajadus tekkima – lähengi Hesi tööle.
Suhtes õnnelik olemisest
Tunnen kohustust tasuda selle eest, et LfL-is uued postitused harvad nähtused on. Õhtune aeg, mis varem on blogimisele kulunud, möödub kallimaga lahe olles. Praegugi juhtun tähti siia tippima ainult ja puhtalt selle pärast, et olen kodus ja puudub võimalus aega temaga veeta.
Tasu või vahend, millega proovin korvata pidevat vaikust, on tähelepanek armastuse kohta. Nõuande kujul.
Lase inimesel, keda sa armastad, tunda ennast sinuga koos olles õnnelikuna.
Et ta olekski õnnelik ja seostaks sinuga naermist ja rahulolu. Versus kõik sitt, mida inimesed on võimelised tootma.
Kui Kleopatra oma kaasaegse maailma kõige võimsamat meest võrgutama hakkas, oli tema taktikaks (lisaks n.ö klassikalisele lähenemisele), et never ever ei oleks Julius Caesar nii õnnelik kui temaga koos.
Ja kas see feilis tal?
Oodake nüüd. Sitaks tähtis on aga, et see ei oleks feik. Täiesti okei (ja õige) on pingutada, aga kindlasti mitte feikida.
Toon näite: ükskord ütles Eero mulle otse (aga sõbralikult) mu hommikuse tusameele kohta:
“Mitte, et sa munn oled, aga kohe, kui sa üles ärkad, sa käitud nagu munn.”
Siis käis nagu kraks ajust läbi, et mida türa ma olen teinud? Tüüp läheb 12 tunniks tööle, ma pean ainult üles tõusma. Ja MINA olen pahur? Sealt alates I made damn sure, et kui hommikul “wakey-wakey, beib” kuulen, naeratan ja sirutan käed välja, et kallim hommikumusiks enda juurde tõmmata. Sest ta ei tee ju midagi, mille eest oleks ühelgi moel aus ta hommik nõmedaks muuta. Siis korraks ütlengi endale, et ole nüüd normaalne. Ja kuna viimane tähendabki armastav ja hea (ja üldse mitte munn), siis pole see ka feik.
See on , muide, stagneeruv bullshit ja laiskus, kui tädid ja onud loevad kuskilt ja siis usuvadki, et sa oled perfect nii, kuidas sünnitusmaja põrandale prantsatasid.
Ei.
Jumalast okei on üritada parem olla. You know… areneda näiteks.
Umbes sellistele inimestele peab ka ette lugema, et heaks tooniks oleks suhtes olles, kui ei laida, piira, sunni, karju, solva, löö, tänita, riidle, alanda, küsitle, valeta, ignoreeri, nori jms.
Ma vist üritangi öelda, et tehes õnnelikuks inimese, keda sa armastad, teeb tema sinu omakorda veel õnnelikumaks. See on asi, mille poole püüelda.
Fellini
Täna 23:59 peab essee Fellini kohta saadetud olema.
Olen pealkirja juba valmis mõelnud ja üles kirjutanud. Struktuuri olen ka oma peas kokku pannud.
Sellega asi piirdub. Siin viibimine on veel järgmine samm – get the writing juices flowing.
Asi, mida kirjutama hakkan, on minimaalselt ilukirjanduslik. Ehk väljaspool minu tegevusvälja. Meeldib ju mängida ja värvida juttude sees rohkem, kui viisakas koolitekstis sobilik oleks.
Ilukirjandus või mitte – jutt peab jooksma ja kena-loetav olema. Ja see tuleb kas kohe sujuvalt või peab seda võimet enne üles väheke soojendama. Ja no täna ei taha kuidagi ise need teadmised minust välja joosta.
Taavet pakkus välja, et võiks Fellinist teha essee. Mäletasin, et ta oli keegi, aga kes ja miks ja kuidas olid ununenud.
Olen tänulik ja rahul, et teema selline sai. Sest Fellini aitas mind. Ja nüüd on mul palju armastust ta vastu.
Järgnev selgitus võib panna Hea Lugeja kätega peast kinni võtma, aga soovin seda vastureaktsioonidest hoolimata jagada: La Dolce Vita lõpp oli minu jaoks suurepärane. Tundsin end vähem (peaaegu mitte üldse) halvasti enda elukäigu pärast.
Vaadake, kaljukitsele minus ütles La Dolce Vita, et ei ole tähtis olla nii tõsine ja valuliselt võitlema endaga ja enda kommete ja tingimustega – niikuinii tuleb elu millegagi ära täita. Samahästi võib seda naerul näo, häbitundeta ja üle keskmise pohhuismiga teha.
Loomulikult on kõigile filmide sõnumid ja isegi sisud erinevad (mis on ka üks nende võlusid), aga minule andis see film just arusaamise, et ei pea nii tohutu valulikult rabelema, kui saab vireleda ka rahulikumalt. Enda vaimu sellesse mitte mässides. Sest elus käibki kogu aeg mingi halastamatu nuss, mida elusana vältida ei anna.
Ühesõnaga stop giving a fuck about what anybody thinks. That also includes you yourself :)
Ilusaid ütlemisi
Eero: “Ma ei kasutaks Sind KUNAGI kilbina! Ainult siis, kui sa zombi oleksid… Või ma näeksin, et Sinust elulooma pole.”
Kristjan (selgitamaks, miks talle mõni riideese ei sobinud): “Seelik oli siit liiga lai.”
Elerin (mõistvalt): “Mhmh, Sul on siis pintselseelikut vaja.”
Eero: “Tead, mis ma arvan? Minu pea sees on teine… suurem pea. Ja ta tahab välja.”
Kristjan: “Veel üks viga, mida ma siis (naisega väljas olles) tegin, oli see, et ma sebisin üht teist tüdrukut. Ja siis me rääkisime pärast sellest, kuidas ma korvi sain.”
Taavet: “Lõpuks kõndisin koju. Vihma sadas. Tegi olemise paremaks.”
Kristjan: “Ma ei usaldaks teda sitakotigagi!”
Elerin: “Kui ma sinna kooli saaksin, oleks ma kõige õnnelikum inimene. Ma võiksin vabalt surra ilma laste ja meheta.”
Aavo: “Ta ei ole väärarenguga. Ta on lihtsalt surnud.”
Kristjan (liibukad jalas, filosoofilise häälega): “Mulle ei meeldi naiste riideid kanda.”
Elerin: “Ma saaksin kõige lahedama poja. Ta oleks gei.”
BZ: “Kas Sul on sitt olla?”
Eero (selgitamaks väitsaga koolitamise isu): “Mul oli küll siuke viisakas tunne.”
Ellu: “Ma täiega armastan Sind!”
Pants (hoiab kätega peast kinni): “Isssssaaaaand, kui vastik!”
Kristjan: “Ei, ma ei lähe selle mantliga välja!”
Ellu: “Seelikuga küll läksid…”
Kristjan: “Mulle see seelik meeldis, aga mantel mulle ei meeldi.”
Taavet: “Ma ei tapnud teda ära. Vaid haavasin surmavalt.”
Kristjan (kliendi kohta, kui palusin ta ees mitte ropendada): “Ma arvan, et tal on sama pohhui, kui minul temast.”
Tšillid ajad
Teate, olen viimasel ajal ühe naljaka asja peale mõelnud. Pole eraldi uuringut korraldanud – äkki on vastus imelihtne ja ma ei suuda lihtsalt märgata. Aga mind on hakanud huvitama, kes on Kopiwaara. Ma lihtsalt ei tea. Ma jälgin ta blogi ja Twitteri ja tema minu oma. Lugesin mingeid põnevaid asju, mis ta tweetis ja pärast seda on alati küsimus KES TA ON? kui midagi uut jälle postitatud on. Ma vahepeal mõtlesin isegi, et ta võib Harri Laiv olla. Tegelt ka. Sest tundub, et tal on mingi mõnus silmaring ja hea analüütiline meel. Aga ma ei suuda aru saada, kas ta on mees või naine või noor või vana. Või kus ja miks ta on. Nendele mõtetele võib julgesti kommentaariumis kaasa rääkida. Et ma väga enam põlema ei peaks :)
Selles kõik-mis-kopiwaara-tviidib-võib-anda-vihjeid-meelestatuses sattusin ühe 14aastase tütarlapse blogi peale. Jaa-jaa, ma tean, mida nüüd mõelda võib. Nt, fuck off, Ellu, me ei vaja mingit linki mõne blondeeritud teismelise blogisse. Mina arvan, et ei. Vajate küll. Loomulikult tuleb ka minul kerge oksemaitse suhu, kui mingi blogistunud egoaltari otsa satun, aga see blogi polnud selline. See oli mõnus ja elurõõmus ja aktiivne. Lõpuni nauditav oli seda lapata. Positiivse laengu andis. Sellest inspireeritult mõtlesin enda kallitega ka natuke oma elu jagada. Normaalne sissejuhatus, eks? :D Olen siit eemal püsinud. Sest elu on elamist tahtnud. Ja teate, viimane kuu aega on olnud üks ilusamaid mu elus. Olen nii tänulik ja õnnelik, et ise ka ei usu. Ma, vaadake, olen armunud. Varem pole olnud usku sellesse, et su ellu lihtsalt tuleb inimene, kes teeb kõik ilusaks ja heaks. Sest ma polnud seda ise varem näinud. Aga just nii praegu on. Mu ellusuhtumine oli enne selline, et nojah-kui-täna-peaksin-ära-surema. Kui tundsin, et olen haigeks jäämas, siis mõtlesin, et nojah-ongi-millegagi-oma-aega-sisutada. Aga nüüd on vaikselt huvitama hakanud, et elus-terve oleksin. Ja oma armastuse lähedal.
Olgu nii, good talk. Pakin nüüd asjad ja vaatan, mida teha vaja enne tööle minemist. Plaan näeb ette, et lähen kümneks Ristikasse tööle, näen ära seal Kristjani, Taaveti ja Triinu, panen poe kinni, sõidan Tapale, hüppan Tallinna rongile, saan natuke oma imekalliga olla ja laupäeval sõidan
Eleriniga Saaremaale Anu juurde. Olen seal nädalakese. Käime rannas ja meisterdame suguvõsakokkutuleku jaoks nimesildid. Tšillid ajad :)
Sool ja pipar ja armastus
Ehk mäletate neiut, kes mulle kiastoliidi kinkis? Minu sool ja valge. Lisab maitset ja toob erilise välja. Meie eludes on palju sarnaseid seiku. Enam-vähem samadel aegadel ka veel.
Ta on nimelt väga ilus ja mingi kirjeldamatu veetlusega püüab ta tahetud noormehe kerge vaevaga kinni. Ma samas valdkonnas vist ei võistle hästi, aga kui mu tähelepanu on kellelegi pidama jäänud, olen ma selle inimese ka endale saanud. Võtab see siis mul pool minutit või näiteks 7 aastat (I’m so awful proud of that one. Ilma naljata). Ma arvan, et mu kinnisideelisuse rekord tuleb umbes 28 aastat. …aga see on juba teine teema.
Talle meeldis, et poisid on tema võtta ja jätta. Minuga oli see asi, et kui ma ei hoolinud, siis ma kohe üldse ei hoolinud. Ja no mis Sa kostad! Rollid vahetusid. Tema ei saanud, keda tahtis. Jäi peaaegu märkamatuks. Ja mina oli jumalast kindel, et saan, keda mina tahan… aga ei. Kogu mu pingutuse ja aususe ja avatuse (ja muu sarnase, mis mul raskelt tuleb) peale oli ta nagu… …meh.
Nagu mindki, see ei morjendanud teda kauaks. Ta kirjutas mulle: “Vaatlen meie elu keerukust kõrvalt ja imestan, kui ilus see kõik tegelikult on! Elu on ilus!”
My heroine. Esteetiline meel päästab jälle.
Sofi
Mainisin kunagi, et meie juurde siia metsa toodi üks kassipoeg, et teda enam ei oleks. Võtsin ja päästsin ta elu. Elab rõõmsalt mu toas ja on ilus. Mina teen talle pähe musi ja Soff paneb oma käpa mu nina peale. Armastan teda väga.
Ühel päeval päästis tema mind ka. Üks tüdruk võttis ta kätte, vahtis teda. Siis vaatas minu poole ja ütles naerdes:
“Mina oleksin küll merekooli saatnud. Mulle ei meeldi ta värv üldse!”
Feikisin terve öö, et olen ikka tore pal, aga kui kodu juures autost välja sain, olin nagu YOU AINT NEVER GONNA SEE ME. See tüdruk tundis nimelt muret, et Tartusse lähen ja mitte Tallinna. Et jään kaugeks ja meie sõprus hääbub. Aga muretseda pole vaja. Ole täitsa mureta! Minul on näiteks rahaga nii. Mida ma muretsen asja pärast, mida mul ei olegi, eks?
Me oleme Sofiga mõlemad ööloomad. Voodisse kobime umbes kahe ajal. Mul on oma suure akna ees valge sääsevõrk. Kui öösel toas tuli põleb, tuleb sinna taha igasugu putukaid ja muud lendavat modru. Mu pisike jahimees ronib siis mööda võrku ja üritab neid kätte saada. Vaablased meeldivad talle eriti. Kui neid on, siis lähen talle appi. Löön nipsuga vaablase oimetuks, võtan pintsettidega nad aknalaualt üle ja teise käega haaran kulmupintsetid, et tõmmata vaablaselt küljest nõel. Sofi ju paneb ta suhu omale, nii pisike kass võib surma äkki saada :S Ööliblikad meeldivad talle ka. Need õnneks ohutumad.
Arvan, et on tehtud piisav eeltöö näitamaks, kui väga ma seda kassi armastan ja kui kallis ta mulle on.
Lugesin ühte väga head ja põnevat postitust. Kaasahaaravat. Miks see mulle kaasahaarav oli? Lugege läbi, ma selgitan.
Kui ma üks päev võrgu eest ära jätsin, tahtis Sofi omale üht head maitsvat vaablast püüda. Püüdis ka. Aga mind ju polnud ja pisikene sai nõelata. Kes meist ühe korraliku vaablase käest nõelata on saanud, teab, kui jumalast valus see on, kuidas see sügeleb, kui kuum ja piinav see on. Kui koju jõudsin ja sellest kuulsin, läksin nagu autopiloodile.
“Kus ta on?”
“Ma ei tea. Kadus ära pärast seda.”
Otsin hirmunult Soffi. Pähe tulevad pildid, kuidas ta mu kätel veniv ja elutu on. Pean ta leidma. Lõpuks seisan keset õue. Vaatan üles enda akna poole, seal seisab Pants ja minu kass.
“Ta on siin!”
Nägu oli paistes nagu motherfucker, aga elus veel. Ja sellest mulle piisab.
PS. Ma näitaks pilti ka, ta on kõige ilusamat värvi maailmas. Ta on nagu Flame and Shadow Lord of the Rings’ist. Ta on must ja oranž ja beežikasroosa. Üks esikäpp on süsimust, kust tulevad välja valged küünised; teine malbe ja roosakas. Ta on täiuslik. Aga teda on raske pildile saada :S Selliselt, et siis näha oleks, milline ta on. Peaksin temaga sõbrapildi tegema, sest tal on nägu must ja silmad hästi heledad, ma näost laipvalge ja silmad mustad.
The Adventurous Pursuit of Happiness 