Elutarkused pitsakohas
Mul on selline lahe töökaaslane, kellega saab igasugu mõtetest-ideedest rääkida. Arutada maailma. Tegin ettepaneku kordamööda öelda mõtteteri või elutarkusi, mille järgi me elame või mida usume. Ma alustasin.
E: The journey is the reward.
L: Kõik on mööduv. Kõike ei tohi tõsiselt võtta – kõik see ju möödub.
E: Ise enda sööginõude pesemine hoiab inimest reaalsuses.
L: Ei tohi karta ennast lolliks teha. Tee kõiki asju. Ükskõik, kui lolli mulje endast jätad. Ülikoolis eriti.
E: Võlgu ei tohi võtta: The borrower is slave to the lender.
L: Väärtusta seda, kui oled üllatunud. Mida vanemaks saad, seda vähem üllatud.
E: Kui Sa armastad kedagi, siis käitu temaga nii, et ta usuks igal pool, et Sinu juures on parem.
L: Aknaid peab projekteerima, nagu seal taga oleks keegi, keda Sa armastad (Alvar Aalto tsitaat).
E: Tee alati enda voodi ära. Annab tunde, et täna olen tubli.
L: Ära kunagi kaota oma fantaasiamaailma, kuhu põgeneda.
E: Iga inimene peaks lugema iga kuu ühe raamatu läbi.
*Veedame tunde Goodreadsis ja raamatuteemasid arutades*
Nüüd on nii
Kool saab sel kevadel läbi nii või naa.
Sain tagasiside enda lõputöö mustandile. Tubli loetelu probleemide kohta. Samas sooviti edu järgnevaiks nädalaiks, et saaks kenasti lõpetatud.
Ühesõnaga, mind oodatakse esitama ja kaitsma seekord!
Ja teadupoolest lõppeb kaitsmine positiivse hinde või eksmatrikuleerimisega. Mingisugune lõpp sellele loole tuleb. Kindel lõpp. Parim tunne maailmas. Ongi jäänud täpselt kolm nädalat see asi kokku klopsida, PDF-na saata ja lasta kokku köita + see esitada TÜHIsse. Vahepeal peab registreerima ka lõpetamisele. Ja siis pean juuli alguses seda kaitsma.
Mul on juba nii ilusad mõtted-preemiad välja mõeldud. Huehueheuheuehueheuheueheueheuheuehueheueheuheueheuheuehueheuheueheueheuheueheuehueheuehueheuehueheuehuhueheuheuehueheuehueheuehueheueheueheuheueheuheueheuheueheueuehe :)
Suure reede sekeldused
Tahvelarvutist kostub heli. Keegi kirjutab mulle.
Beib. Uurib, kas jõudsin rongile.
Ei, kallis, ma alles ärkan.
Ahah. Ok. Olen maha jäänud. Proovin ühe bussi peale saada. Siis teise. Ja siis mingi kolmanda Peterburi bussiga joppab. Võib täitsa juhtuda, et jõuan lubatud üritusele. Helistan õele; tuleb mulle Rakverre bussile vastu.
Jess! Jõuan isegi õigeks ajaks.
Järgneb suurepärane päev!
Esimese asjana tutvume Kaitseliidu relvadega. AK 4, HK USP 9mm Parabellum. Tulirelvade teooriaga tutvunud, läksime õhupüssi laskma. Üks naine laskis õhupüssi minust paremini, aga M-16-ga lasin mina kõige paremini. 83 punkti.
Järgmine sai 62. Juhendaja rääkis midagi (ma ei kuulnud hästi tema lauda), et on muidu andnud “karikaid” parimatele, mingid üübersuured hülsid pmst tublimatele välja jaganud.
Mmm, karikas.
Põlen kirest
Olen täiesti sisse elanud.
Kui enne kartsin, et mind saadetakse putsi minu teema eest vms, siis praeguseks usun, et kesiganes mu uurimusega möliseks on kusik ja loll.
Mul on veel kenasti 16,75 tundi ja 11,5 banaani aega. Usun, et we might pull this shit out of our asses after all. And that’s a good thing.
Mul oli struktuuriga väga suur probleem. Tähtsad-vajalikud teemad olid nagu pahas järjekorras ja vajasid nagu korduda, et jutt selgusetu poleks. Aga siis ma tõin köögist kandiku (kuldse) ja võtsin hunniku paberitükke lauasahtlist. Noh, scrap paper selline. Panin neile õuest leitud pastakaga KÕIK vajalikud teemad-märksõnad kirja. Ja siis liigutasin nad parimaks struktuuriks. Siis kleepisin need kandiku peale ja nüüd mul on struktuur. Pädev struktuur. Silme ees kogu aeg.
Okei. Mul on nii palju energiajooki sees, et pean kohe-kohe-kohe-kohe edasi kirjutama, et ma põlema ei puhkeks.
Lõpusirge
Vihkan kooli juba nii väga :D
Näen ainukese reaalse (isikliku) plussina, et saan pärast inimestele öelda, et ma olen teadlane ja neile sitta ajada. Või siis küsida iga pagulasteema ülistamise peale nendest juhtudest inimkonna ajaloos, kui erinevate inimgruppide kokkureipimine on olnud sujuv, loomulik ja positiivne. Sest mina ei kuulnud ühestki enda õpingute jooksul. Äkki mu mölin on autoriteetsem siis.
Need teised plussid, et mu nüüdseks surnud sugulased, kes asja tähtsaks pidasid, saavad rahul olla, et olen ülikooliharidusega. Ja siis see, et suvalised inimesed saavad minu kohta arvamuse kujundada selle järgi?
Ma ei tea enam, milleks ülikoolidiplom kasulik on. Elu peab näitama.
Aga olks, tõstan oma 16:00 jaoks sebitud preemia vms nina alla ja reibin selle mustandi võimalikult sisukaks. Kill me.
See hea tunne
kui suudad lõpuks formuleerida pealkirja, millega oled täiesti rahul. Et läheb isegi sisuga kokku.
Ühesõnaga, olen suutnud hakata kirjutama.
Võimed
Mis minuga on? Miks ma alati nii teen? Kas üritangi ennast saboteerida? Mille jaoks? Kuidas nii saab noh?
Sisuliselt raiskasin just nädala. Mul on kolm päeva aega, et panna kokku piisav lõputöö mustand, et lubataks üldse seekord lõputöö esitada. Rääkisin seda Bastardile eile. Hädistavalt. Ta vastas: “ISSSSSSSSSSSAND noh! Sinu võimetega on POHHUI mingit poolikut lõputööd kirjutada.”
Ma nagu usun teda.
Aga ma olen samal ajal ka teadlik nendest teistest värdvõimetest, mille peamine suund on lihtsalt sita keeramine.
Eks ma siis üritan neid siin ignoreerida ja blokkida paar päeva. Proovin olla see pädev ja võimekas inimene, kelleks Bastard mind kuidagi paistab pidavat :)
Võhm väljas
Homme olen ka tööl, siis tuleb nädalane puhkus. Võtsin selle välja mitmel põhjusel:
- Mul sai hiljuti 2 aastat enda töökohas täis ja ma tahan enne siit lahkumist puhkuse ära kasutada
- Mulle meeldib raha
- Ma PEAN tegelema lõputööga
Nagu ütles septembrikuus üks Bastardi sõber: “Sa ei hakka seda hiljem rohkem tahtma ega viitsima.”
Targad sõnad! Õigus: praeguseks ei viitsi ega taha ma sellega üldse tegeleda. Palun enda südames mingit maagilist varianti, kus Beib tuleb koju ja ütleb, et “davai, mul ka lõputöö teha, reibime need kõrvuti hulludes siin nädalaga valmis!”
***
Põlgus selle eriala vastu kasvab meeletu kiirusega. Asi, mis peaks olema julge ja pädev on ülikusine, nõrk, illusioonide käes vaevlev. Tülgastav, tühine, mull. Poleks ma nii palju elu enda kohta õppinud, peaksin kogu TLÜ-külastust siin viimastel aastatel mahavisatud rahaks.
(Räägin sellest kõigest nt 1. juunil, KUI olen lõputöö ära kaitsnud. Praegu veel usun ja ootan mingit ime ja baka sooritamist kevadel.)
KUIDAS MA ENNAST LÕPUTÖÖD TEGEMA SUUDAKSIN PANNA?!
The Adventurous Pursuit of Happiness 