Veebruarikuu jooks
Kunagi oli lootus/plaan/prognoos veebruari lõpus suuta joosta 10 majaringi ehk 1,6km. Jooksin täna hoopis 4km.
Õhtune jooks algas nagu ikka: õues juba täiega külm, pime, tibutab, teel on ainult jää, lörtsilaadne ollus või pori. Lendasin reipalt peale ja kohe meenus, et jaanuari viimastel päevadel tegin ka ilusad ümarad tulemused ja otsustasin esimesel kilomeetril, et jooksen 2km ja pööran siis tagasi, võtan aja küll 3,2km kohta nagu veebruaris kombeks,
aga jooksen siiski peatumata koduni: nõnda teen veebruari lõppu ikkagi mingi ekstravärgi. Mõeldud-tehtud – 4 km.
Uue/kunagise inimese tunne
Füsioterapeut ajas kunagi hullu juttu, et lihased ja liigesed valutavad ja klõksuvadki, sellest ei tehta välja, varsti kohaned ja läheb üle. What? Jaa, ja nüüd elan seda. Põlved ei anna enam üldse tunda pärast jooksmist, õlavööndis pole enam pinget. Kuigi täpselt sama paks, on enesetunne hulga parem.
Jaks on selgelt parem. Täna jooksin oma 3,2 ära ja lihtsalt jalutasin veel pool tundi. Trippisin ja pildistasin. Kihvt oli. Nagu vanasti. Tegin isegi endast pilti.
Kuidas veel kalorite lugemine hea on
Väga tüütu on toite kaaluda ja siis kuskilt nimekirjast otsida. Või otsida, et mille moodi nad kõige rohkem on, kui õiget asja pole. Kas nullist tehtud hernesupp on rohkem Salvesti, Põltsamaa või Selveri köögi oma moodi? Või nopin supi laiali koostisosadeks? Kisun laiali heeringa-sibula-hapukoore, et need ükshaaval kaaluda. Supertüütu, topeltkogus musti nõusid.
Väga palju lihtsam tundub lihtsalt mitte süüa. Mitte võtta võikut supi kõrvale, mitte võtta poest Red Bulli, sest seda ei oska nagu millegagi nimekirjas võrrelda. Ei võta morssi ega mahla: vett pole vaja mõõta.
Nii on täitsa hea kaloraažis püsida ka.
Aastapäeva puhul üle söömisest
Elagu!
Kohe hommikusöögiks oli sefiiritort, sõin hapukoore ja sibulaga heeringat, enne lõunat valmisid täidetud munad vürtsikiluga, sõin neid. Lõunaks oli sealihapraad, salat ja rullbiskviit. Sellega oli päeva eesmärk juba katki.
Õhtul sõin veel sefiiritorti, snäkkisin nõksa friikaid ja pool viinerit lapse taldrikust. Natuke heeringat, täidetud mune veel, jõin nõksa mahla ja lastele tehtud kakaod maitsesin.
Kalorite lugemine suht lappas, mõned asjad lõpuks panin nö silma järgi, aga pakun, et jäi kaalu hoidmiseks kuluva kalorihulga sisse.
Parem ikka tähtsast pidupäevast osa võtta ja natuke feilida, kui et dieeti vaikselt vihata ja mingi erak-veidrik olla, ruttu ära väsida lugemisest.
Kalorite lugemine pole üldse nii hull
Mingi kolmanda päeva jutt vist, aga tõesti tundub praegustes tingimustes väga tehtav.
Ja umbes iga toidukord saab väga-väga selgeks, kust mu lisakalorid tavaliselt tulevad.
Väga palju lisanodi olen pidanud ära jätma, et päeva kaloraaži jääda.
Rasvununa joosta
Äkki ma saan stressimurru, et sajakilosena oma luude otsas sõtkun? Äkki mul on surmani mingi põlvevalu, kui nüüd põlved jooksuga ära jahvatan? Äkki on rohkem kahju kui kasu?
Koguaeg sõelun neid mõtteid, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et huvitab minimaalselt. Lausa hasarditunne on peale tulnud. Kohe kisub jooksma.
Tahan märkmikusse 2024 veebruaritulpa panna tänase aja, märkida trennipäevikusse, et käisin jooksmas.
Tahan vaadata 2 miili jooksmise tabelist, kas tulemus on pigem 55-, 50- või 45-aastase algaja aeg :)
Naudin vaatepilti märkmikus, kui olen mitu päeva järjest jooksmas käinud.
Meeldib, et märkan pidevalt, et jaksan rohkem. Et ei lõõtsuta olukordades, kus varem olen häbi tundnud, et pingutus hingeldama ajas.
Ja mulle meeldib, kui teised ütlevad, et nad käisid ka jooksmas. Minu eeskujul.
101
Eile kleepisin kõik afirmatsioonid juba märkmikku ära, et aasta peale ühtlaselt jaotuksid. Iga nädala peale sai midagi.
Üritan pingsalt enda vastu hea olla. Eelkõige lihtsalt seetõttu, et ma ei näe head põhjust selleks. Asjad ei lähe ootuspäraselt.
Sellest tulenevalt ei oota veebruari lõppu ära, et hakata kaloreid lugema. Ilmselgelt ei lähe praeguste strateegiatega hästi ja hakkan siis kohe pihta. Mõistagi jälestan, aga keda huvitab, kui seis kuskil kaose serval aega veedab:
3,2 km korje
Ühel pool appi-ma-lõõtsutan-end-surnuks-tõus, teisel pool murra-või-jalad-jäävaguline, alternatiivse raja peal jällegi holy-shit-siit-ei-saa-üleski-tõus. Sõelun siis pimedas normaalselt läbitavat osa
kuni 3,2 täis.
00:23:50
Jooksuentusiasti arengukava: NATO test
Let’s be fair, istesse tõusud olid pooled kuidagi nõgusa seljaga vääneldud. Ühesõnaga, olukord on halb. Mõistagi. Aga hea on see, et mul on nüüd millegagi objektiivselt ennast mõõta, mingi raami sees selgeid eesmärke seada.
Selle kuu on iga jooksu pikkuseks 3,2 km ja tahan kuu lõpuks jääda alla 23 minuti.
The Adventurous Pursuit of Happiness 