Nüüd on nii
Kool saab sel kevadel läbi nii või naa.
Sain tagasiside enda lõputöö mustandile. Tubli loetelu probleemide kohta. Samas sooviti edu järgnevaiks nädalaiks, et saaks kenasti lõpetatud.
Ühesõnaga, mind oodatakse esitama ja kaitsma seekord!
Ja teadupoolest lõppeb kaitsmine positiivse hinde või eksmatrikuleerimisega. Mingisugune lõpp sellele loole tuleb. Kindel lõpp. Parim tunne maailmas. Ongi jäänud täpselt kolm nädalat see asi kokku klopsida, PDF-na saata ja lasta kokku köita + see esitada TÜHIsse. Vahepeal peab registreerima ka lõpetamisele. Ja siis pean juuli alguses seda kaitsma.
Mul on juba nii ilusad mõtted-preemiad välja mõeldud. Huehueheuheuehueheuheueheueheuheuehueheueheuheueheuheuehueheuheueheueheuheueheuehueheuehueheuehueheuehuhueheuheuehueheuehueheuehueheueheueheuheueheuheueheuheueheueuehe :)
Tubli ja türakas märtsikuu
Eelmine kuu – märts – oli erakordne selles osas, et suutsin ära teha ja saata south pacificu ja majandusantro esseed
Kummagi eest pole veel hinnet väljas ja ikka hoian hinge kinni, et kas lähevad veel arvesse või on need takistuseks kooli lõpetamisel. Praegu piisab takistuseks ka täiesti minu võimetusest ennast kokku võtta. Enam kui küll sellest.
Teine hea asi oli tuludeklaratsioon,
mida ma oodata ei osanudki. Siiski oli midagi kogunenud eelmise aasta alguses – maksin siis natuke õppemaksu veel.
Tubli osa sellega ka lõppeb. Olen lõputööga grandioosselt luuserdanud. Lällanud.
Telekat vahtinud. Plaaninud ja skeemitanud. Ilma suurema tulemuseta.
Tegin uued eelarved KÕIGELE ja pean nüüd mingi üüberpingutuse esile kutsuma selle lõputööga seoses.
Tere-tere, 2016!
Tänavusest luban, et ei muretse nii palju.
Kohe hommikul helistab Beib: unustas tööriided maha. Muretsemata, et mis praegu ärkamine mu niigi sassis unerežiimiga teeb, luban heatujuliselt püksid ja pluus kotti visata ja tema juurde silgata. Milleks plõksidagi inimesega, kes peab 1. jaanuaril tööl olema? Pealegi, tänane karge ilm on imeline!
Luban, et annan endast parima, et kool lõpetada.
Beib joodab mulle musta magusat kohvi, räägime juttu. Kuigi väsinud, ei lähe tema juurest otse koju. Lähen jalutama. Jalutan, et jääda oma mõtetega üksi. Näha linna tema kummalises aastavahetusejärgses olekus.
Jalutan, et korraks ennast kodust välja võtta, et hiljem seal värske peaga koolitöödega jätkata.
Saavutan ideaalkaalu ja ületan seljaprobleemid harrastades igapäevaselt joogat
ja jätkates eetilise vegani elustiili.
Sikupilli keskus avatakse 20 minuti pärast. Tean täpselt, kuhu suundun. Sisenen Prismasse. Kõnnin suure koridorilaadse vaheni, mis risti jäävate riiulite vahel laiub. Jalutan kogu selle pikkuse kuni alkonurga sein ette jääb. Liigun vaid sammud paremale ja skoorin taimseid feikvorste ja -viinreid ja -kotlette.
Olen rahaasjades veel valvsam.
Koduteel loksuvad kotis kõik kolm. Peaaegu keksin. Arvestan peas, kui palju võiks täna toidu sisse panna, et homseks ka jätkuks.
Mul on homseks põnev plaan ;)
Loobun suitsetamisest.
Istun susside ja kampsuniga täiendavalt soojustatuna köögis ja kütan meie külma kodukest. Pliidist õhkub sooja, aknapragudest külma. Rahulik tunne on sees. Nagu midagi läheks hästi.
Uurin välja, mida elult tahan – mis on mu elukutse?
ÕIS, Dropbox ja #HITSA
Nüüd algab intensiivse kursusega nädal. Viie päevaga tuleb teenida 5 EAP-d. Viis korda ~26x45min. Peaaegu 100 h. Ma peaksin iga päev tegelema kooliga nende 5 päeva jooksul natuke vähem kui 20 tundi. TLÜ on sitaks ratsionaalne selliste asjadega ikka vahepeal. Valmistun ette.
Niisiis. Olen töö juures, teen loogilisi kaustu tuleva aine enda kausta, et saaksin kiiresti leida konkreetsete päevade artikleid ja peatükke, kui loengus-seminaris vaja on. Homseks esimeseks päevaks peab ~50 lk olema loetud.
Et enda idiootsuses seda ülesannet edasi lükata, olen igasugu teisi kooliga seostuvaid administratiivseid ülesandeid täitnud. Sorteerisin alla laetud faile õigete ainete kaustadesse. Vaatasin ainete lehekülgi üle, ülesandeid seal.
Isegi mingid väga suvalised pildid sorteerisin läpakas ära
Tajude antropoloogia /GET MY SHIT TOGETHER
See on ainuke kursus, mis mul praegu jookseb. Järgmise semestri alguseni siis.
Oleme praegu keha teema juures. Keha ja vaimu suhestumine, I guess. Ma pole tänaseks lugenud. Mul on järjest raskem antropoloogiale keskenduda. Äärmiselt raske. Ma tahaksin kasvatada mingeid puid ja taimi. Metsas käia. Kulgeda. Skävvida ja süüa teha.
Unistan sellest. Tahaksin elada majakeses metsa ja veekogu juures. Panna kasvama suure viljapuuaia. Maja sees saaksid kasvada meie sidrunipuud. Avokaado ja mandakad ajaksin ka kasvama. Punane päevakübar maasse. Piparmünt, maasikas. Laial köögiaknalaual vohavad basiilika, tšillitaimed ja petersell. Ma veel ei tea, mis teistes pottides on. Vahepeal käiksin eemal kalavõrke lõhki lõikamas ja lehmi paitamas.
Peaksingi nüüd kooliteema normaalselt ära lõpetama, siis mingi koha leidma, kus on vaja nt nõustajat vms. Papp, stabiilsus. Maja ja värki. Saaksin surmani vaadata, kuidas lilled kasvavad :)
C-C-C-COMBO BREAKER!
Ilus tunne. Momendis. Magusmõru maik. Viimast korda käisin koolis joogas. Viimane kord tegeleda ajakirjanduse ainetega. Panen kokku proseminarittööd. Esitasin enda lõpliku struktuuri ja plaani. Olen justkui õhus pärast otsustamist tõugata maast lahti, et kahe jalaga bakalaureusetöösse maanduda.
12 olemusloo puhtand*
18 kultuuriteooria sissejuhatuse eksam
20/5 proseminaritöö tähtaeg
Millal on teadvuse antro ja uurimisteemade esseede tähtaeg?
Kas saan veel kosmoantro ja antrofilmi ajaloo esseesid saata? Saadan ikkagi.
Pissihäda ja pabin alati sees, kui esitlema või kaitsma oma teemasid ja täid pean. Närvis ja häiritud. Ent täna on sees vaid sumin, peaaegu vaikus. Tahan ära teha. Tahan edasi liikuda.
Õhtul ütles Beib, et kutsuti parki. Keeldun ja rangelt soovitan tal minna. Vaja ju esitlust teha. Smokin’ hot Bastard ei soodusta ju erilist keskendumist. Muudele asjadele.
;)
Umbes kolme ajal jõuab kallis koju. Olen esitlusega poolel maal. Ajame esikuvaibal juttu. Liigume voodi. Mina teen esitlust, Beib laseb muusikat. Kirjutan midagi jälle üles. Beib teeb pai. Tahab, et vaataksin temaga muusikavideosid. Vaatan ka. Poole silmaga küll. Toob tuhatoosi voodisse. Pole üldsegi vastu. Võidutsev surelikkusetunne õigustab kõik.
Minutid enne seitset saame tudile pugeda.
12 läbi presenteerin proseminari teemat viimast korda.
Olen olemusloo ja reportaaži viimases seminaris. Minu rahu ja leppimine olemusloo kaitsmisega on tulnud vist sellest, et kõigil on pohhui. Mul palutakse midagi kommenteerida, aga see ei koti kedagi piisavalt, et midagi siis vastugi öelda. Vaevalt kogu mu olemuslugu siis kedagi piisavalt kotib.
Praegu pole veel minu kord. Laadisin enda töö mustandi mitu päeva pärast tähtaega üles. Olen vist eelviimane.
*Postituse esimest poolt kirjutades ei olnud veel juhtunud järgnevat: Olin viimane inimene, kelle olemusloo mustand üle vaadati. Kiidab, et kasutan tsitaate “suurepäraselt” ja õppejõud paistab üldse täitsa rahul olevat. Vahepeal on pikalt vait. Ei tea, mida arvata. Palub paar lauset teisiti sõnastada. Loo lõppu ütleb: “Teile paneksin ka A välja.” (Üks pihv enne mind tuli juba puhtandiga)
???
Ütlen vaikselt: “See on mustand…”
Vastab: “See ei loe.”
Mõtlen siiani (järgmine päev tööl), et nägin ja kuulsin luulusid. Liiga hea, et tõsi olla. Midagi sellest blogipidamisest kasu siis ka :)
Kirjutuslaud ja stipp
Kooselu on ikka äge. Punume pesa ja planeerime-korraldame. Eile saime lõpuks kirjutuslaua kätte. Meil on toas ühes seinas umbes 145 sentimeetri laiune ja ~10 sentimeetri sügavune tasku, kuhu see laud täpselt hakkab. Beib pani selle muretult kokku, ma käisin lapiga üle ja püstitasin laualambi.
Minul ja Bastardil on kummalgi kooliasjade jaoks sahtel, kõige ülemises on paberid printimiseks ja joonestamiseks, kõige alumises laadijad ja muud tehnikavidinaid.
Kahlasin enda sahtlikese vihikuid ja kiletaskuid täis. Lisasin ka ühe taskurätipaki,
et kui õppimise ajal peaks meelde tulema, et stippi seekord ei määratud ja kui palju ma nüüd iga kuu maksma pean hakkama.
On hea (päevane) päev
Eilne probleem unega tegi nii palju tuska, et täna – kuulake nüüd, mu daamid ja härrad! – jõuan kooli. Olen pestud ja kammitud, kenasti seelikus ja sukkpükstes. Umbes minuti pärast astun ühikast välja, et trammiga kooli sõita. Magada olen saanud, kõht on seemneleiba ja teed täis. Mis veel parem – tänased tekstipõhised küsimused on vastatud ja saadetud. On hea päev.
Va-va-vahenädal
On öö. Või varahommik. Maitse asi. Pool seitse, noh. Loomulikult pole ma varajane ärkaja – olen üleval eilsest. Kell pool neli päeval ajasin silmad lahti, käisin hambaid pesemas ja pissil; pugesin uuesti kallima kaissu. Käib ju vahenädal ja mul pole vaja kuhugi jõuda.
Kooli on vahenädalal nii palju, et esmaspäeval käisin viimases ajakirjanduse ja ühiskonna loengus, kus meile tutvustati erinevate riikide ajakirjandusmaastikku. Oli noori Soomest, Hollandist, Saksamaalt, Namiibiast, Sambiast jm. Nad rääkisid üksi või kaksi oma riigist ja hiljem tutvustasid üksikult enda uurimisteemasid.
Ma ei ole siiani aru saanud, kas sain selle aine muidu läbitud või mitte. Ta pidi kõigi punktid eri ülesannete eest kokku liitma ja vaatama, kas keegi peab midagi juurde tegema… Kas siis peab ja kes siis peab? Sellest pole kuskil infot.
Teine asi on artikli või raamatu osa review ökoloogilises antropoloogias. See on esimene kirjalik kodune ülesanne, mis on mul üle aja läinud. Tänase tähtsaim eesmärk on see asi valmis teha ja ära saata.
Kolmas asi, millega olen nüüd kokku puutunud, on arheoloogiliste kaevamiste praktika aruanne. Leidsin juhuslikult, et mingid küsimused on kuhugi ilmunud. Vastasin neile kiirelt ära ja panin teele. Sain kena positiivse vastuse, umbes et tore on ja saab arvestatud ikka.
Muidu on täitsa vaba. Selles vaimus käisin ka nädalavahetusel muretult kodus, et tuua sooje riideid ja asju talveks,
valimas käia
ja pere näha. Üsna suur protsent oli kohal, igast kihvte asju sai teha ja arutada. Nagu tellitult maandus vanim õde ühel õhtul mu tuppa ja me arutasime kõike nagu vanasti. Ta näitas mulle oma uut fotokat… Mõni staažikam lugeja saab aru, kui suur oli mu üllatus ja heameel :)
Nädalavahetus oli tore. Saime Äti juures katuse peale, ma vedasin vammi täis keldrit lõkkesse tühjaks.
Äärmiselt terapeutiline värk :)
Alguses tundsin justkui süüd, et lammutan laiali riiulid, mis vanaisa ehitas ja põletan ära onu mesindusasjad. Mõlemad olid nii sitas olukorras, et mul ei jäänudki lihtsalt teist valikut. Riiulid olid selgelt vammi täis ja mesindusasjad, mis onul aastaid vanaisa keldris niisama passinud, pudisesid puudutamisel ära ja olid nõnda kopitanud,
et viskasin kõik südamevaluta lõkkesse.
Riiulite kohale jäi järgi vaid rõve poolligane mass. Seda eemaldades leidsin tammetõru. Pimedas vanas keldris tundis ta, et hakkab jah kuskil sitas riiuli all välja ajama idulehte. Loomulikult võtsin samast tühja lillepoti, kraapisin müüri äärest kive põhja, mullamutihunnik õues varustas musta mullaga – tõru sai istutatud.
Vanaisa punutud kodu mälestuseks või milleks – ma ei tea, aga tundus õige asi, mida teha tol hetkel. Nagu midagi pidin sellest kõigest alles jätma.
Plirts-plärts – käes on märts!
See nädal on mõnusalt tormav olnud. Lisaks agarale kooliskäimisele
on kultuuriprogramm 100% olemas ja asjalikkuse tase hälbivalt kõrge. Esimest korda sai kõrini sellest, et kogu aeg bussidega sõitma ja vara ärkama pean, kuigi minul hakkaksid loengud alles pärastlõunal. Aga see vaibus. Sest keegi ju ei käsi mul kaissu iga õhtu minna. Ainult minu enda südamesoovid.
Juba esmaspäeval sain Pantsi näha, Taavetit ka. Järgmine päev määrasime sotsioloogias eksamiaja. Isegi Elerini oleks kolmapäeval näha saanud, aga tema kahjuks Turovski loengusse
ei jõudnud.
Töönädala lõpuks sain kokku õdede ja pisikese õetütrega. Plaanisime külastada Eesti Loodusmuuseumi, aga kuna puudus võimalus vankriga liikumiseks, läksime hoopis Lennusadama.
Seal oli tõeliselt mõnus. Laps sai vabalt ringi paterdada, kõike võis puudutada ja kuskil ei olnud temaga ohtlik. Ja minul ja õdedel oli ka väga mõnus ja tšill üle pika aja omavahel mõnusalt juttu rääkida.
Praegu on käimas küllaltki palju fotokonkursse. Üleeile lõppes üks, millele oleks hästi sobinud saata pilt,
mille eile tegin. Homme lõppeb üks ja ülehomme järgmine. Loomulikult on auhindadeks uued kaamerad või kotitäitega kulda.
Kevad on ilus aeg. Kõik sitt, mis lume alt välja sulab, ja kõik ilus, mis maas nii räämane, lõhki ja vesine, teevad ilumeelekese nõnda heaks. Nõnda heaks, et jalutaks oma jallud veristeks köntideks ja kobaks sõrmed otsast, et aina uusi ja uusi kevadevarandusi avastada, millest ilusaid ajatuid pilte teha.
palju 6nne kuu aja p2rast toimuvaks synni p2evaks
Aitäh, emme, polnudki märganud. Üritasin talle helistada, sest võtsin viimaks mõistuse pähe (loe: Eero surkis piisavalt mu hoolimatut suhtumist) ja ma tellisin korralikud läätsed. 6 tk. Ostan-3.20-eest-päevased-läätsed-ja-kannan-neid-kuni-tahaksin-need-koos-silmamunadega-välja-kista-meetod pole vist jah kõige tervisesõbralikum. 16 euri eest 3 kuud. Tõenäoliselt neid kannan ka nii kaua kui annab. Emale helistasin selle jaoks, et ta koju postkasti neid oodata oskaks. Mmm, või tahtsin niisama ta häält kuulda. Nagu ta muidu ei vaataks postkasti, kui talle selleks käsku ei anta. Ole, Ellu, nüüd normaalne ka vahepeal.
Toakaaslane läheb iga päevaga aina lahedamaks. Meil ei ole tekkinud mingi superklapp nagu BZ-ga, aga saame kenasti läbi. Ühesõnaga, me ei sodi seintele, ei joo ennast linna peal umbe, ei naera pisarateni ega vii koos taaramägesid välja. Aga me küsime alati, kas teine midagi poest tahab, kui poodi peaksime minema. Pakume süüa ja oleme muidu väga kenad ja sõbralikud teineteisega.
Pontu
tuli mulle kooli oma jõululoosile järele. Nokib ümbrikku, loeb, silmad säravad. Kuigi tean, kes Eerole teeb, küsin, kas ta ikka teab, kes see inimene on, kelle nime ta sai. Naerab. Ütleb, et ikka teab. Küsib kohe, kas on siis kedagi, keda ta ei tea. “Mhmhmm – Eero!” Eks ma natuke vaja eputada ka. Ta on lihtsalt nii super. Aga Pontu on kuulnud küll. Anu käest. Mu noormees pidavalt olema “väga lahe”. Anu pole ka Eeroga kohtunud. Aga eks Anul ole alati hea vaist olnud inimeste suhtes. Pontu veel kallistab mind ja ütleb: “Ära siis ennast välja lase visata.” Vastan siiralt: “Ma nii üritan.”
Speakin’ of. Ma hakkan nüüd õppima.
Ps. Oli sotskultantro, õppejõud rääkis, et teeksime oma feilinud vaheeksami ümbrikueksamina järgi. Tundus, et paljud kukkusid läbi. Läksin oma tööle ka siis järele. C.
Reedel on kojuminek!
Siis ma võtan-kraban Sophie
omale sülle ja hoian teda kinni nagu mingi pärdik koerapoega. Armastan ja väntsutan.
Mu Bastardi haigusleht sai läbi. Läheb jälle tööhooraks ära. Reedest peale. Elaks koos, oleks nagu mõtet linna jääda, aga praegu veel ei oleks kuigi mugav. Istuksin üksi ühikas, sõidaks viimase bussiga Lasna, poeks kaissu koomaunne ja loksuks esimese bussiga tagasi ühikasse? Ma lähen lihtsalt koju ära. Aga enne veel on vaja kooliga paraja hulga rõvedalt nussida. Vabandan väljendi pärast, aga mõte jääb samaks.
Ilusaid ütlemisi
Eero: “Ma ei kasutaks Sind KUNAGI kilbina! Ainult siis, kui sa zombi oleksid… Või ma näeksin, et Sinust elulooma pole.”
Kristjan (selgitamaks, miks talle mõni riideese ei sobinud): “Seelik oli siit liiga lai.”
Elerin (mõistvalt): “Mhmh, Sul on siis pintselseelikut vaja.”
Eero: “Tead, mis ma arvan? Minu pea sees on teine… suurem pea. Ja ta tahab välja.”
Kristjan: “Veel üks viga, mida ma siis (naisega väljas olles) tegin, oli see, et ma sebisin üht teist tüdrukut. Ja siis me rääkisime pärast sellest, kuidas ma korvi sain.”
Taavet: “Lõpuks kõndisin koju. Vihma sadas. Tegi olemise paremaks.”
Kristjan: “Ma ei usaldaks teda sitakotigagi!”
Elerin: “Kui ma sinna kooli saaksin, oleks ma kõige õnnelikum inimene. Ma võiksin vabalt surra ilma laste ja meheta.”
Aavo: “Ta ei ole väärarenguga. Ta on lihtsalt surnud.”
Kristjan (liibukad jalas, filosoofilise häälega): “Mulle ei meeldi naiste riideid kanda.”
Elerin: “Ma saaksin kõige lahedama poja. Ta oleks gei.”
BZ: “Kas Sul on sitt olla?”
Eero (selgitamaks väitsaga koolitamise isu): “Mul oli küll siuke viisakas tunne.”
Ellu: “Ma täiega armastan Sind!”
Pants (hoiab kätega peast kinni): “Isssssaaaaand, kui vastik!”
Kristjan: “Ei, ma ei lähe selle mantliga välja!”
Ellu: “Seelikuga küll läksid…”
Kristjan: “Mulle see seelik meeldis, aga mantel mulle ei meeldi.”
Taavet: “Ma ei tapnud teda ära. Vaid haavasin surmavalt.”
Kristjan (kliendi kohta, kui palusin ta ees mitte ropendada): “Ma arvan, et tal on sama pohhui, kui minul temast.”
I love waking up
Koolis
on põnev. Juba on igasugu asju vaja teha. Nt vene keele õppimist võetakse väga tõsiselt. Ja tõsise all ei pea silmas, et õpetaja lähedal ei julge eesti keeles hingatagi, vaid sõbralikult asjalikud oleme. Olengi nüüd 2 õhtut lehti ja lehti harjutusi teinud. B1.1 tase. Tundub, et sinna on kohale tulnud inimesed, kes oskavad juba täiesti vabalt rääkida, mis tagab mulle idiootpede tunde. Sest kõik on paremad. Kuigi mina peaksin olema õiges kohas. Sest ma ei oska veel, aga neil on juba lebo. See pole õppimine.
Teine asi, mis juba kuklasse hingab, on esitlus ühe Marxi teksti kohta. Umbes 30 lehekülge läbi töötada ja ette kanda. Pole alustanud. Homme on seminar. Loodan, et väga öösse ei sõida selle tegemisega. Poen ju ikka ööseks noormehe kaissu – ühikas on kõige mõttetum asi, mille eest kunagi maksnud olen. Eile arvasin, et 15 euri 3 filmirulli eest on kõige rumalam tehing, millega olen nõustunud, aga nüüd ühikale mõeldes… Ei. Postkasti tuli isegi kiri, kus paluti, et annaksime teada, kui kaua meie tubadega juba läinud on, et ühikas saaks normaalse kaebuse ehitajate kohta esitada. Aga mul on küllaltki suva. Tahan juba pessa elama minna. God knows, et ma pole hommikuinimene, aga need viimased ~2 nädalat… I love waking up.
Next to him.
Reedel on rebastemöllud + kutsuti kooki sööma ka. Rebase asju sain Tartus teha küll. Praegu kipun arvama, et lähme parem sööme kooki ja hängime sõpradega. Koju see nädalavahetus ei jõua, aga järgmine kindlasti. Mantlit igatsen ja viiviseketsid said otsa.
Vansid on mul veel olemas, aga vähe aastaajakohasemalt võiks riietuma hakata ikkagi. Ja ega ma siis varja – tahan oma pereliikmeid kallistada.
Ikka ja jälle kooli
Üldjoontes läheb minul väga kenasti. I’ve got an awesome boyfriend: he loves me, he believes in me. Lähen põnevat eriala õppima, mille ühe semestri maksab mu eest praegu õde, teise katab Indreku stipendiumi poolstipendium,
mille saamisest alles teatati. Ei peagi (töö)hooraks minema. Pereliikmed on terved ja rõõmsad. Elame ära: riided on seljas ja kõht on täis.
Selle nädalavahetuse feil teeb veel valu, aga muidu on kõik bueno. Ma nimelt ei suutnud päris hästi enam aru saada, miks ja kuidas ma Tallinnast hommikul vara kaisust ära läksin, et enda diivafüürerist vanaema
sünnipäevapidustustele minna. Seal toimunu oli katastroof. Kobises ja mölises kõigi kohaletulnute kallal. Lilled-söök-kingid-külalised-kõik-oleks-võinud-paremad-olla-stiilis. Tundsin end petetuna. Pärast poes kauba lappamist leian, et on jah vist ikka tore, et tulin. Sest ma sain palju ilusaid asju. Mind on kerge lepitada. Või maha rahustada. Jah, rahustada. Sest mitte lõpuni lepitada.
Kas Te tahaksite näha, mis riideid ja asju ma sealt omale kogu aeg nii reipalt sebin?
Kas on mõnda kuulsamat/ägedamat bändi, kelle lead singer oleks ratastoolis, aga lavashow’d teevad vingelt?
Miks ja kust saavad kõik omale Monsteri nänni ja riideid?
Keegi mulle mõnusat suure ekraaniga läpakat ei taha kinkida?
Millal ma selle tütarlapsega
lõpuks kokku saan?
The Adventurous Pursuit of Happiness 