Südamekujulise sõle DIY ERMis: galerii
Tegin emale sünnipäeva puhul armsa üllatuse: viisin ta ERMi ise südamekujulist sõlge valmistama. Loomulikult oli see suur pai ka minu hingele.
Kavandasin enda sõlge juba kuu algusest peale. Väga palju erinevaid mõtteid käis läbi. Kokkuvõtvalt mõtlesin sellistele variantidele:
Näidised olid sellised:
Minu tööprotsess niisugune:
Tänane calories in/calories out jms
Ujun ühe tunni.
Lõunaks söön seljankat, juustu-küüslaugu määrdega peedisepikuviilu, magustoiduks taaskasutan laste ära tõugatud õunatükid hommikust.
Magan umbes poole ühest poole viieni. Puhkuse võlud. Keha vist nõksa üllatunud ja väsinud ka.
Õhtusööki valmistades söön lastega koos viinamarju
ja hapukurki.
Joon Vytautast.
Õhtul söön oma taldrikutäie ja riismed lastelt.
Magustoitu endale ega abikaasale ei planeerinud, ostsin ainult lastele:
Mõistagi, ütles üks kukli peale lihtsalt väkk! ja nõnda siiski saan magustoidu. 1 MAKS-STRONG tablett koos poole kruusi morsiga, mis pojal alles jäi. Paar lonksu piima ja keefiri.
Tekitan omale võime jäärajastunud majaringi joosta.
Juba esimesel ringil tundub, et teen jälle üheksa, aga 9. ringi tõusukohas hindas äpp mu JOOKSUsammu nii aeglaseks, et kuulsin taskust kostuvat: “Work-out paused”. Täiesti solvunult jooksin ühe ringi veel ja nõnda olen saavutanud jaanuaris selle, mida lootsin suuta veebruari lõpuks – joosta peatumata 10 maja ümbersõidu ringi (~1,6km).
Joon ühe kruusi keefiri.
Täna annan ka aru
Hommikul jõin lapse kruusist lonksu väga head apelsinimahla. Proovisin süüa tüki õuna, aga teine laps võttis selle mu käest ära.
Unustasin valmis pandud lõunasöögi maha ja oligi hea, sest minu sihtpunktis ootas meid kena laud.
Pärast rongile liikudes möödusin tahtejõudu kulutades R-Kioskist ja saiakesepoest, Baltijaama Burger King kutsus mõistvalt. Pidasin ilusti vastu, jõin kodust kaasa võetud vett.
Ujun ühe tunni.
Kodus valmistan kogu perele õhtusööki Red Bulli najal (kõht oli juba megatühi)
ja kombekohaselt istume kõik koos maha sööma.
1 MAKS-STRONG tablett. Ja hambapesu, et kindlasti mingiks snäkkimiseks ei läheks.
Täna ei jookse, sest maja ümbersõidu asemel on nüüd sulaga lihtsalt 160 meetrit jäärada.
Mis teraapiast sai
Väisan pealinna.
Mul on kuskil pool tundi saabumiseni. Tahaksin kirja panna, mis sai mu psühholoogikülastustest.
Nüüd eelviimasel kohtumisel ütlesin millegi peale, et ma võiksin vist igavesti käia temaga rääkimas. Tema siis väga muuhulgas toonil vastab, et kindlasti pole seda vaja ja ühel hetkel tunnen ise, et nt raske periood on läbi saanud, katsumus ületatud või suudan ise nii hästi toime tulla, et ei vaja teda enam. See ehmatas mind ja ma tundsin ebamugavust või survet, et pean tast lahti hakkama laskma või?!
Juba järgmisel korral (praeguseks viimasel korral) unustasin peaaegu ära meie kohtumise. Muidu olin alati pikisilmi seda oodanud ja ilusasti varem kõik valmis pannud. Aga seekord läks meelest. Kogemata märkasin kalendris paar minutit enne kohtumist.
Sain kohe aru, mida see tähendab. Ja jälle pean tunnistama, et psühholoog saab minust/mu seisundist paremini aru kui mina ise, kui ta juba eelmisel korral seda teemat puudutas ja ilmselt siis ära tajus, et ma ei vaja teda tegelikult enam. Mis on ka normaalne: üks väga raske periood sai läbitud ja ise muutusin kõvemaks.
Leppisime kokku, et märtsis teeme check–upi.
9 ringi ja kiidusõnad puhkamisele
Olen tahtnud ikka iga päev jooksmas käia, aga pole õnnestunud. Muidugi kirun siis ennast, aga iga kord, kui pärast puhkepäeva jooksma lähen, tuleb uus ring otsa kerge vaevaga.
Nõnda tegin täna juba 9 ringi. 10 oleks ka suutnud, aga tahan enne välja mõelda, et mis ma pärast kümmet tegema reaalsuses hakkaksin. Sest lööksin suht kindlalt põnnama, kui olekski aeg ilmselt keskööl miinus kahekümnega metsaradadel lumes sumbata paar kilti. Pluss, mu meeleseisund on kuidagi imelik praegu, ei taha anda endale sellist sõnumit, et midagi on nüüd valmis ja lõpetatud. Kardan, et ma tahan katki jätta mingi kasvuvalu vältimiseks ja lihtsalt surev lohe olla.
Kuuldavasti pidi nii olema, et kui pole distsipliini või tahtejõud on otsa lõppenud, saab ikka vältida feilimist ja oma edusammude nullimist. Selleks tuleb teha ettevalmistused ja teostatavad plaanid, baby steps. Nt mina pean omale tegema kava, et kindlasti jooksmise juures püsiksin.
Homse pärast ei pea muretsema: selle eest hoolitsesin täna. Homme teen jälle 9 või juba 10.
Aga mis siis edasi? Ootan toas pikemaid päevi ja valgemat aega? Et lumi ära sulaks? Kehtiv plaan, et pärast majaringe teen järveringe, ei ole tegelt reaalne. Majaring on 160 meetrit, neid duubeldada pole midagi, aga minna ühelt järveringilt (1,6 km) kahele-kolmele-neljale-viiele-kuuele võib kujuneda probleemiks. Tahan iga kord ikkagi nö eduelamust ja tasapisi baby stepsidega paraneda. Mitte kops koos jalutada ja ennast vihata.
Üks võimalus järk-järguliseks arenguks oleks minna spordikeskusesse ja seal lindi peal joosta vähemalt 1,6km või rohkem. Sealt kasvatada.
Teine variant oleks joosta kuhugi suunas mööda sõiduteed nö half way pointini ja siis hakata tagasi jooksma (sean nt 1,6 km eesmärgiks ja siis äpp teavitab, kui olen poolel maal). Ei peaks sumpama, väiksem võimalus jalga välja väänata võrreldes järveringi rajaga jne.
Kolmas oleks laduda ikkagi majaringe otsa. Sest mis titte see üksluisus tegelt kotib? Võin ju muusikat/mingit lühijuttu/podcasti kuulata või puid/oma samme/sekundeid lugeda, läbi mõelda plaane haljastuseks, maja sisustuseks, koosviibimisteks, projektideks.
Ja kuhugi tuleb toppida puhkus. Seda ei saa alahinnata.
Tänase aruanne
Sõin hommikusöögiks pool koogitükki, mis lapsel oli alles jäänud. Lõunaks sõin terve paki praetud pelmeene erinevate kastetega. Siis vist päris mitu Red Bull Zerot. Nii palju, et kõht valutab nüüd ja ärev on olla. Mingi hetk Red Bullide vahel oli õhtusöök. Sõin riisi ja sealihakastet, jõin külmutatud kirssidega vett (sõin ka kirsid põhjast ära), magustoiduks viinamarjad.
Abikaasa tahtis peekonit. Nõnda sõin suvalisel hetkel ära kuue peekoni servad, jõin keefiri.
Usu või mitte, aga sellisel päeval olen ennast keskmiselt hästi taltsutanud. Null kommi, šokolaadi, võikut vms, mis muidu ikka vahele vupsab. Jah, nii halb mu olukord tavaliselt ongi.
Oleksin vist terve päeva vedelenud (puhkuse esimene päev), aga varasemad kokkulepped sundisid terakese liigutama.
Panen ennast nüüd riide ja jooksen selle rõveda külma tuule käes (viliseb õues ja korstnas) vähemalt 8 ringi (1,2km).
Mina vastutan enda heaolu eest
Kui ma oleksin full idioot, kirjutaksin, et no ma ei saa aru, miks ma nüüd siis alla ei võta.
Õnneks olen vaid medium idioot ja mõistan küll võrrandit calories in – calories out. Ja et halba toitumist naljalt liikumisega ei korva.
Aga nii palju idikas olen ikkagi, et ei suuda õigesti elada.
Südamest vihkan seda piina, mis on kalorite lugemine, seega annan endale homsest veebruari lõpuni sellise hinnangulise defitsiidi tekitamise võimaluse:
Hommikusöögiks 1 kauss putru (VÕI 1 võiku ja tee vms)
Lõunasöögiks 1 kauss suppi (VÕI 1 serving praadi).
Vahepalaks AINULT toores KV/PV.
Õhtusöögiks 1 serving midaiganes pere õhtusöögiks sööb.
Ja kui veebruari lõpuks ei toimu midagi, tuleb ikkagi lihtsalt hakata viimseni kaloreid lugema. Ma tõesti parem teeksin omale kööginoa ja tolmuimejaga rasvaeemaldust kui hakkaksin kaloreid lugema, vihkan seda kirega. Ühesõnaga, pean selle asja nüüd kontrolli alla saama.
Supertrenn
Hommikul on mu viieaastane peegli ees ja imetleb oma kõhulihaseid. Räägib, et on tugev ja ilus. Kiidan siis ka ja juurdlen mõtteis, et kust ta sellise maailmavaate või suhtumise ikka saanud on. Mõistagi pole mina ega abikaasa mingi trennihunt olnud.
Ta tihti teeb mingeid lambiliigutusi või ripub kuskil või tõstab midagi ja kutsub seda supertrenniks. Üks hetk paningi ta siis päris trenni, mis on kord nädalas. Ja nüüd mängime koos liikumisõpetuse lehelt saadud lauamängu.
Vähemalt saab levinud harjutuste nimetused ja õige soorituse selgeks. Huvi ju on, hea meelega toetan tal seda. Ja tõsiselt vahva on lapsega koos midagi nagu läbi teha, avastada, õppida.
Probleem (mina)
Mul on nüüd selline mure, et mul on ringide jooksmisest kopp ees ja kui ma eile läksin mööda teed jooksma ettenähtud vahemaad (juba siis oli ringidest kopp ees), oli sitaks pime ja vastik.
Mõtlen nüüd siis, et täna puhkan ja lahendan, et mis ma siis endaga peale hakkan.
***
Sõnastuse, lause rütmi jms optimeerimiseks loen oma postitusi mitu korda läbi. Lugesin siis ülaltoodut järjest ja jälestan.
Lähen nüüd oma ringe jooksma. Mõtlen, et teen ikka 7 juba ära.
***
Tegin kaheksa, et omale väljendada, et enam ei olegi võimalik minu soove ja plaane odavdada + saboteerida.
Nuum 15: Karl Fazer + paremad alternatiivid
Ma ei allunud provokatsioonile, aga olen täiesti pettunud, et pean tahtejõudu kulutama lihtsalt välditavatele asjadele.
Tere! Palun mulle mitte kinkida tänuavalduseks komme, piimašokolaadi.
Mulle võib tuua hoopis seemneid, huvitavaid okaspuid, Elegant sarjast söögiriistasid, küttepuid, Arena ujumisvarustust, juuksemaske, näomaske, killustikku, kruusa, õunu, porgandeid.
Siis tunneksin ka mina tänulikkust.
II fantastiline nädal aastal 2024
Ma ei vaata komakohti üldse: graafik tuleb (visuaalselt) ilusam + nii rasvununa pole need grammid ju määravad.
Naised. On. Sõgedad.
Rääkisime nädalavahetusest. Ma pajatasin, kuidas põlv üks hommik valutas, aga et ma ei teinud välja ja käisin ikka jooksmas,
sest nii kopp ees nii paks olemisest, et jumalast savi oli sellest ebamugavusest või hirmust.
Mulle öeldi, et mis ma ajan, pole ma midagi nii paks.
99kg ja 174cm. KMI 32,5.
Süveneb see tunne, et mu ümber on inimesi, kes ei taha, et ma (neist) parem/edukam/õnnelikum oleksin.
Ole sitt, don’t rock the boat, ära sunni mind ka end kokku võtma?
Tunnen põlvi
Inimesed muidu ju aktiivselt ei tunne, et neil on küünarnukk või õlad. Mina (koos teiste aktiivsete rasvunutega) aga oma põlvi tunnen.
Hommikul oli parem kohe valus. Nüüd õhtul lihtsalt nagu tunnen neid mõlemaid. Et midagi nagu on nendega.
Jooksmist ma katki ei jäta, jahvatan parem põlvi edasi, kui et seda sitta paksu inimese elu edasi elan. Varem või hiljem oleksin muidu nii paks, et juba voodist püsti ajamine saadaks põlveopile.
Nii palju olen nõus oma kaalulangust järgi ootama, et ei suru ringide hulka plaanitust väga palju ettepoole. Täna tundsin küll, et võiks veel seitsmenda ringi otsa teha ilma kohapeal koolemata, aga jäin igaks juhuks veel kuue peale
Enesearmastusest
Õel on blogi vahepeal valus lugeda. Ei meeldi lugeda enesevihkamisest jms. Kinkis mulle enesearmastuseteemalised kleepsud.
Proovime siis niipidi. Natuke juba tegelt oligi selline tunne, et saan iseendaga läbi.
Kleepisin oma jooksuplaani iga kuu juurde afirmatsioonid. Kuidagi uue nurga alt paneb vaatama seda plaani. Või loob parema ettekujutuse, et milline ma ilmselt olen, kui olengi nt 3 kuud jooksmas käinud. Aitab visualiseerida, unistada, motiveerida püsima selle juures.
Tempo rekordi hack
Õues võiks olla pime ja kõle, juba natuke õudne. Siis tuleb panna SAMSUNG Healthis, et lähed jooksma ja sead eesmärgiks just selle vahemaa, mis tahad läbida. Heli põhja ja telefon tasku ära. Muusika ei tohi mängida.
Nõnda pimedas vaikuses joostes on räige hea boost, kui kuuled “Almost there! You can do it!” kui oled juba ammu täiesti unustanud, et see äpp üldse olemas on.
Jube kiire sammuga jõuab mäest üles või lõpuspurdi teha + nkn on vaja sooja ära minna, sest püksid said täis tehtud juba siis, kui kõlas “Halfway point reached!” üle kogu metsa.
Ööjooksule-Ööjooksule!
Pean iga päev nüüd kuni Ööjooksuni iga päev vähemalt 23 sekundit kauem jaksama joosta :)
Algaja jooksja arenguprogramm
Jalad on tühjad, vedelen maas.
***
Ma tahan minna Ööjooksule juuni alguses ja seal 10km järjest joosta.
Koostasin selle teostamiseks enda meelest suht nutika plaani. Märksõnaks on babysteps.
Alustuseks tahtsin proovida, kui palju jaksan järjest joosta ilma end surnuks lõõtsutamata/kõndimiseta. Suutsin kaks korda läbida maja ümbersõidu ringi (2 × 160m, 3 minutit ja 8 sekundit).
Leidsin siis, et ümbersõit ongi hea ühik, millega alustuseks mõõtma hakata. Plaan on selline:
Käin iga päev jooksmas ja läbin vähemalt sama hulga, mis eelmisel päeval. Kui jaksan, teen rohkem. Ja siis on see number uus miinimum.
***
Täna jooksin juba 5 ringi, kulus 5 minutit ja 23 sekundit.
The Adventurous Pursuit of Happiness 