Bakaseminaritöö
Täna õhtul kell 10 on aeg ära saata bakaseminaritöö. Fantastiline on see, et meil ei ole tegelikult antud mingit ettenähtud pikkust või struktuurinõudeid. Pigem on öeldud kõikvõimalike katsetuste kohta, et eks nii võib ka vms. Loogiliselt võttes peaks bakaseminari lõpuks olema bakatöö esitada, aga ka selle nõuete ja struktuuri kohta olen suht kuulujutte pidanud koguma. Mingi paarileheküljeline vormistuseteemaline dokument isegi on kooli koduleheküljel. No, ma sihin igal juhul bakatöölaadse kirjatüki poole. Eks ma saan hinde järgi pärast aru ja öelda, kui hästi või halvasti see mul läks.
10. bakaseminar
Sorteerisin postkasti ja kuulasin poole kõrvaga esitlusi. Järgmine kord esitan enda peatükki.
Pärast tõin poest 6 banaani söögiks, et Bastardiga korraks randa minna.
Nägin ka juhuslikult seda onu, kes bussilt löögi sai ja haigla juures uuesti avariisse sattus. Õnneks kokkupõrget ei näinud. Siiski närune näha teist inimest sellises seisundis. Kiirabi just saabus, jalutasin sekkumata mööda. Ma ei oleks saanud midagi teha.
Ootamatu elukindlustus
Seoses Elerini madratsi, kuupileti ja minu kombega panna e-panga püsiparoolideks esimesi pähe hüppavaid roppusi, olin täna töö ajast natuke pangakontoris järjekorras. Pakiline asi aetud, pidasime pangatöötajaga meeldiva surmateemalise vestluse. Tõi näiteid, et mis millise surma korral mulle pakutav elukindlustus teeks. Aeg-ajalt pahvatasin naerma. Kuidas ikka reageerida, kui keegi räägib, et minu valitud inimene saaks kohe nii ja nii palju raha, kui ma pangast välja astudes auto alla jääksin. Väga värskendav.
Elu(ja trauma)kindlustus on mõistlik asi. Selle (ja Murphy seaduse) pärast on mul kindlustus nüüd ka olemas :)
Arenen parasjagu filosoofia loengus
tunded on vastakad
tühjenevad pastakad
filosoofia hakkab külge
rõve maik toodab sülge
üks on ignorantne
ja teine briljantne
üks on geniaalne
ja teine banaalne
SUSPENDED…?!
…tuleb välja, et ma nagu olen. WordPressi arvestuses. Saatsin neile kirja, et “My account is suspended for no apparent reason” ja et nad vaataksid asjad uuesti üle. Kummalisel kombel sain juurdepääsu postituste tegemiseks lihtsalt sellega, et muutsin oma parooli. Siiski sain täna vastuse, milles anti teada, et mu blogi on nö küpse sisuga ega kära Freshly Pressed lehel esinema. No okei, sest been there, done that.
Lisaks sellele mind ei kajastata enam WordPressi blogide kõikvõimalikes listides: märksõnade, populaarsemate blogide, viimati postitanute jms omades. Boonusena on veel see, et ma ei saa oma blogi linki kuskil inimtühjas foorumis kuvada…
Täpseks põhjuseks kirjutati: Your site has been suspended for posting materials of a pornographic nature. See ütleb kõik ja mitte midagi. Mis siis valesti on?
Liialt küpse sisu kriteeriumid saavad ka puudutatud. Armsal viisakalt moel. Ja järgnevalt…
Please don’t:
- Post images of extreme violence or gore without associated context or commentary;
Jätan ülejäänud punktid sujuvalt välja, sest see siin on ainus, mille vastu ma reaalselt natuke eksin. Aga no mis ma teen? Surm on ju nii normaalne elutsükli osa. Samahästi võiks toidublogid oma lihakäntsakatega ära keelata. Sest extreme violence and gore.
Oijah. See on ilus ju.
Sophie läks vist Kurnäuksi juurde ära
Hiljuti sündis Sophiel 4 poega. Vähemalt üks armas beež oli. Teiste kohta ma ei tea, sest ma ei küsinud täpselt ega jõudnud enne nende matuseid koju.
Nad surid, sest Sophie kadus ära. Kodus märgati, et Sophie’t pole mitu päeva kuskil näha olnud alles liiga hilja. Pojad lihtsalt jahtusid hoolikalt valitud peidukas ära või surid seal nälga. Tõenäoliselt pistis keegi näljane nõrga Sophie lihtsalt nahka.
Osa must loodab, et ta roomab kuskilt veel välja, aga teine osa on rahulikult tänulik, et temast tervelt neli ülipädevat poega maha jäi.
Kaks poissi läksid ühe sugulase juurde, igavesed pätid pidid olema. Kaks plikat on meie juures. Jalutavad järve äärde ja metsa kaasa nagu Sophiegi noorena.
Kunagi ammustel aegadel oli mul Kurnäuks,
kes samamoodi lihtsalt ära kadus. Kurnäuks oli mõistagi poisslaps, millepärast ei arvanud alguses tema kadumisest midagi. Täiesti normaalne oli, et K’näuks kaob ära ja terve küla on väikseid armsaid triibulisi peogi täis. Aga ta oli terve kuu aega ära ja siis hakkasin mõistma. Ma ei mäleta isegi viimast korda, kui teda nägin.
Sophie puhul ka ei mitte.
Individuaalne häälestumine päevaks
Magasin tõelises king size voodis. Kuigi teadsin, et õde põõnab teises voodi otsas, poleks elu nimel seda vanduda julgenud- pimedas ei näinud ega puutunud üle voodilahmaka temaga ühelgi moel kokku. Hommikul ärkasin ka ihuüksi.
Õde ja pisike ajasid elutoas juba omi asju ja lasid mul suurel pehmuseväljal rahus sirutada ja väänelda, kuni olin valmis ise nendega liituma.
Jumaldan selliseid hommikuid. Keegi juba liigutab ringi ja tegeleb enda tähtsate tegemistega. Saan teda ühe silmaga jälgida või hoopis teki alla peitu pugeda. Või vaikselt varbaid teki alt välja lükata, kui püstine asend kutsuma hakkab.
Siirdusime õue peesitama. Lugesin Fifty Shades of Grey’d peaaegu 19 lehekülge. Mingi olematu enesehinnanguga omg-ma-olen-kõigist-nii-palju-kehvem-ja-kohmakam-aga-seega-nii-eriline-ja-nunnu-suhtumine surus end näkku, kuni teost oli lihtsalt võimatu edasi lugeda. Üldse, kui sitta hakata näiteks kurgust alla või ninast üles toppima, hakkaks ju ka vastu.
Anu valmistas Mipsuga koos imelise roa. Aitasin ainult söömisega. Kena vaheldus.
Vajusin paaritunnisesse siestasse ära diivani peale. Jällegi ei tulnud mind keegi kiusama ega mingi väga tähtsa asja jaoks üles ajama.
Mips tudile läks, hakkasime meie pärlitega möllama. Mu õde on praegu full-time mom, aga rahulikumatel hetkedel nõelub pärle karpideks kokku. Et temaga rahulikult juttu puhuda, lasin tal endale ka nüüd õpetada.
Mu kallim hakkab meremeheks. See tähendab, et iga natukese aja tagant ei näe teda 2 nädalat kuni 3 kuud. Kuna mul ei ole plaanis teda kellegi vastu kunagi vahetada, olen juba praegu hakanud välja mõtlema, mida ma teen siis, kui minuga ei ole seda inimest, kellega tahan igat päeva oma elus jagada. Mu lahendus on väga lihtne. Teoorias vähemalt. Ma õpin erinevaid uusi oskusi. Vajalikke ja lihtsalt fancy‘sid.
Anult ehete ja karpide tegemise õppimine on nimekirjas täiesti olemas. Praegu viibin eemal küll enda eriala pärast, aga olukord on lõppkokkuvõttes sama.
Kuigi tahaksin teda mõnel korral oma uue skilli või saavutusega meeldivalt üllatada, jagan siin pisikese osa oma nimekirjast.
- Kõige maitsvam letšo. Õpin valmistama ja jätan keldrisse riiulitäie ootama.
- Harin end mesilaste pidamise osas ja korraldan koju Neeruti mesitarud ja vajaliku kraami.
- Teen lõpuks ära oma autojuhiload.
- Sebin vinüülimängija ja ägedaid plaate.
- Kenamad lipsusõlmed.
- Õpin huultelt lugema.
Hoiab ehk lollid mõtted ka eemal. Absoluutne lemmik mu idiootsetest mõtetest, kui olen Eerost eemal, leiab, et musil on õnnestunud lambist surma saada ja mulle kui ametlikult suvalisele inimesele lihtsalt ei teatata sellest. Üldiselt kui märkan selle mõttemustri algust, üritan detailselt hakate ette kujutama erinevate sõlmede tegemist. Olen kuulnud, et halvad mõtted tuleb seostada millegi hea või kasulikuga, et kohe ümber lülituda. Sellega ei taha nagu õnnestuda. Visuaalselt kujutan halli paela sõlmeks roomamas, aga loll monotoonne hääl jaurab ikka, mis temaga juhtuda on võinud.
Õnneks käib Kalmer Tennosaare Vana Klaver või TÕ-TÕ-TÕ-TÕ—-CAPTAIN!—INCOMING MESSAGE! piisavalt tihti, et rumalad mõttekäigud rumalaks naeratuseks muutuksid.
Arheoloogia võib alata!
Istun akna all pisikeses toakeses. Seinad on helesinised, põrand kollane. Lagi on traditsiooniline. Siin hämar, sest kell on palju.
Ühtlasi varastasime teisest korterist ainsa kardina ära. Ilus pleekindpunakas. Võrguvälimusega. Natuke katab. Ajasime ära ka vargapesa. Loomulikult ei vea ma neid vidinaid omale koju. Olen Valjalas 2 nädalat ja pruugin eelmainitud esemeid heaperemehelikult seni. Sest ma tohin. Päris pätsamiseks ei saa vist siis ikkagi nimetada.
Meie päralt on 2 korterit. Esimeses resideerun ühe antropoloog-arheoloogist tütarlapse, ühe portjee-arheoloogpoisi ja ühe noormehega veel. Pole veel välja uurinud, millega viimane tegeleb. Ta selline vaiksem. Ei suitseta, ei mängi kaarte. Koristab ja pakub abi. Viimased omadused käivad tegelt ka teiste siinviibijate kohta. Me oleme siin, et kaevata Tõnija saunamäge. Kinnitasin endale pimesi, et ei kaeva kellegi hauda üles – so it’s OK. Viimsete puhkepaikade häirimisega oleks mul probleem, ma lihtsalt ei tahaks seda teha. Aga ma vist ei peagi, sest
- keegi pole veel kindlalt aru saanud, mis asi see on, mida me kaevame
- tõenäoliselt on see surnumaja ja mitte kalme. Yay?
Hmm.
Fuck.
Surnumaja? Wtf is that???
Einojah. Pole vist otseselt kellegi rahu rikkumine. Creeps me the fuck out none the less. Mul on mingit sorti hirm kurja ees. Sellise, mis surnutel nagu olla võiks. Näiteks, ma ei tahaks minna majja, kus kummitab. Kõnniks selg ees mingi 10 meetrit ja siis jookseks koju ära. Sest seal on issi ja tema juuresolekul pole muga never-ever midagi tõsisemat paha juhtunud, seega ma usun, et olen kaitstud ka vaimude eest. Ja maailmakurja.
Vau.
Täna kaaslastega juttu puhudes meenus, et olen tegelikult varem ka arheoloogilistel kaevamistel osalenud. Ja konkreetselt vaadanud, kuidas haudu üles kaevatakse. Kui olin umbes 10aastane, vahetati Kadrina kiriku puitpõrand kivipõranda vastu. Kiriku all oli haudu, mis uudishimulikult üles kaevati. Meenus ka ühe asjapulga jutustatud lugu, kuidas keegi noormees ühel varasemal kaevamisel kolba leidis. Poiss viis selle endaga kaasa. Tegi sellest omale tuhatoosi. Ja sai ruttu kohutaval kombel surma.
Feelings are starting to make more sense now.
Mu emal on VHSi peal video kaevamistest Kadrina kirikus. Peaksingi välja otsima. Nüüd suudan seda vähe paremini hinnata. Naljakal kombel on selle sama lindi peal ühe lapse sünnipäevapidu. Suuremaks kasvas, sai temast tüdruk, keda mina tean ainult selle järgi, et ta oli minu esimese peiksi pruut pärast seda, kui me olime laiali läinud. Selline fun fact siia vahele millegi jaoks.
Täna saabusime siia Tallinnast. Tõime mööblit koolimajast. Toodi pastoraadist külmkapp ja kusagilt sööginõusid. Koristasime ja tegime süüa. Mängisime kaarte ja olime niisama lahedad.
Tundub igavesti muhe ja mõnus seltskond. Homme hommikul kell 7:30 on minu jaoks äratus, et kõigile puder valmis teha.
Oijah.
Ma ei tee endalegi naljalt putru. Veel vähem piimaga. Kahju neist noortest, kes seda sööma peavad. Annan endast muidugi parima. Eks te kuulete, kuidas sellega läks.
No tule, kui vaja.
Kui maailmalõpp tuleb selline kuum ja põletav, mingi tuumasõda, magma või Päikse plahvatus, siis ma lähen oma voodi peale pikali, asetan fotoka ja telefoni omale näo peale ja ootan, et need mu kolpa imbuksid.
Kui maailmalõpp on kristlik asi, läheks ma viimsele kohtupäevale kahes X-Filesi särgis (väiksem oleks nagu alussärk – talv siiski, teine ja ilusam oleks peal) ja jalga paneks animal print pants. Mütsi ma ei pane: see ununes hommikul bussi.
Väljapakutud vaimumuutus oleks huvitav. Raising the bar. Mis pidi siis vist rahu maailmas kohale tooma. Minu jaoks tähendaks see ikka hukku. MINA lõppeksin olemast. Võiks elus olla ja värki, aga MINA ei hakka KUNAGI rahulikult ümisema-vilistama ja lilli punuma juustesse nendele kõõmadele bussis, kes seisavad pingi kõrval püsti ja istmele oma käekotti toetavad. Seda ei juhtu.
Zombitapmine oleks põnev, aga meie kliimas natuke jama. Probleemi nagu polekski, kui kõik surnud lihtsalt ära jäätuvad kohe. Kevadel ehk sulab mõni valli alt välja, liha luudelt maha kulunud. Võitle siis sellisega. Aga eks see ole sõbralik ka, et ei tule zombirünnak nii äkki ja jõuliselt, annab aega kohaneda :)
Elektroonika ei tööta enam? Jah, palun. See oleks mu lemmik. Saakski rahus maale ära minna. Kanu, mesilasi ja lapsi pidada. Marju ja taimi korjata, hoidiseid valmistada, kooke küpsetada. Segadus oleks alguses muidugi suur, aga selline maailmalõpp heidutab kõige vähem. Maailm vajab seda.
Kõige hirmsam oleks, kui valgus kaoks. Kui Päikesekiired enam Maale ei jõua. Kobaksime pimedas, oleksime hirmul, külmumas, näljased. Väljavaated elule puuduksid, kuigi miski otseselt meid ei tapaks. See oleks veniv ja õudust täis agoonia.
Kõige tõenäolisem (ja õiglasem?) Tasuja meie ajastul oleks The Killer Couch. Sa vedeled oma voodil või diivanil nii palju vaadates nõmedaid saateid suvalistest värdjatest, et kemikaalid, millega madratseid jms töödeldakse, tapavad su ära. Vähiepideemia.
Ja noh, kui see kõik vaid kellegi uni on, siis… kes iganes seda und näeb praegu – you’re one twisted fucker.
Ilusaid ütlemisi
Eero: “Ma ei kasutaks Sind KUNAGI kilbina! Ainult siis, kui sa zombi oleksid… Või ma näeksin, et Sinust elulooma pole.”
Kristjan (selgitamaks, miks talle mõni riideese ei sobinud): “Seelik oli siit liiga lai.”
Elerin (mõistvalt): “Mhmh, Sul on siis pintselseelikut vaja.”
Eero: “Tead, mis ma arvan? Minu pea sees on teine… suurem pea. Ja ta tahab välja.”
Kristjan: “Veel üks viga, mida ma siis (naisega väljas olles) tegin, oli see, et ma sebisin üht teist tüdrukut. Ja siis me rääkisime pärast sellest, kuidas ma korvi sain.”
Taavet: “Lõpuks kõndisin koju. Vihma sadas. Tegi olemise paremaks.”
Kristjan: “Ma ei usaldaks teda sitakotigagi!”
Elerin: “Kui ma sinna kooli saaksin, oleks ma kõige õnnelikum inimene. Ma võiksin vabalt surra ilma laste ja meheta.”
Aavo: “Ta ei ole väärarenguga. Ta on lihtsalt surnud.”
Kristjan (liibukad jalas, filosoofilise häälega): “Mulle ei meeldi naiste riideid kanda.”
Elerin: “Ma saaksin kõige lahedama poja. Ta oleks gei.”
BZ: “Kas Sul on sitt olla?”
Eero (selgitamaks väitsaga koolitamise isu): “Mul oli küll siuke viisakas tunne.”
Ellu: “Ma täiega armastan Sind!”
Pants (hoiab kätega peast kinni): “Isssssaaaaand, kui vastik!”
Kristjan: “Ei, ma ei lähe selle mantliga välja!”
Ellu: “Seelikuga küll läksid…”
Kristjan: “Mulle see seelik meeldis, aga mantel mulle ei meeldi.”
Taavet: “Ma ei tapnud teda ära. Vaid haavasin surmavalt.”
Kristjan (kliendi kohta, kui palusin ta ees mitte ropendada): “Ma arvan, et tal on sama pohhui, kui minul temast.”
Tsitaate
Elerin: “Ma sureks Sõjakooli uksel orgasmi.”
Kristjan: “Ta küsis mult, kas ma olen purjus. Ma ütlesin: “Ei, mul on raskusi püsti seismisega.””
Eero: “Ma mõtlesin juba, mis ma su isale ütlen. Et oli jah minuga, aga nüüd on kadunud ja surnud?”
Pants: “Me oleks pidanud juua ostma. Ma siis seisan suu lahti kuskil räästa all. Vahet pole.”
Marko: “Nukirauad ei ole parim valik tegelt. Taktikakindad on palju paremad. Neid ei rebi käest keegi.”
Kristjan (kaabu küljes oleva kummipeale kohta): “Ma lõikan selle ära.”
Ellu: “Sa hakkad seda kahetsema.”
Kristjan: “Okei. Siis ma saan ennast sellega üles puua.”
Elerin: “Ma ei seo nukke nii nagu tahaliselt. Ma seon nii, et sinna saab asju vahele siduda. Näiteks võtmeid.”
Kristjan: “Mina ei tea. Minu meelest olen ma perfectly normal.”
Ellu (kui selgitasin Anule, miks tema käest kokkamiseks nõu küsin ja mitte meie emalt, pojad küll pöörduvat ema poole): “Tütred helistavad õdedele, sest emad tegelevad poegadega.”
Marko (avab rõvedalt musta dušikabiini): “Siin on ka vaja naise kätt.”
Kristjan (proovib riideid ja kommenteerib neid): “Seelikul ei ole väga vigagi. See (kaelarätt) on lihtsalt täiega gei.”
Elerin: “Kui ma kunagi PEAN abielluma, siis ma kannan Zac Poseni valget kleiti, mida Coco Rocha kandis NYFW-l.”
Tšauki-plauki :(
Meie Sophiel sündis 4 poega. Nad tundusid beebidena kõik normaalsed ja kuna Soph toodi meile kuskilt megakaugelt, uskusime, et tema pojad on terved ja tugevad ja kõik on hea. Nii see kahjuks ei ole.
Täna on tal 3 poega. Kõige väetim oli hommikuks otsa saanud. Ta pisikesed jalad ei hakanudki normaalselt kunagi tööle. Esikäpad olid korras, aga tagumised olid nagu alaarenenud. Mulle ta hirmsasti meeldis. Suuured silmad ja sassis pehme karv. Ilus hall oli. Siputasin temaga koos. Panin ta omale sülle, rääkisin juttu ja tegin tema eest liigutusi ta pisikeste jalakestega. Tegime nagu füsioteraapiat. Üritada ju võib. Eile juhtusin talle korra ainult pai tegema. Kondine ja liikumatu oli. Tegi häält ainult. Ma läksin minema. Oleks võinud ju kättegi võtta. Õnneks oma siblingutele meeldis ta vist väga. Need magasid alati seal, kus tema oli.
Mulle meeldib millegipärast mõelda, et tal oli soe, kui oma vaevas ära suri.
Ei tea, mis saatus ülejäänusid ootab. Pruunikas-must kassipoeg on hea tervisega. Tema on oma liikumismustrite, toonuse ja üleüldise välimuse poolest minu hinnangul täiesti terve. Aga hall ja beež on sama odava tervisega, kui see pisike, kes ära suri. Selle vahega, et nende tagajalad on arenenud. See annab muidugi suure eelise. Aga ka siuksed väiksed ja kondised ja tudisevad oma jalgadel. Äkki saab neist midagi… sest igavesti toredad on nad küll.
Olete kuulnud, et amööbid surevad ära, kui neile ideaalsed elutingimused tagada? Täitsa lõpp noh. Ema rääkis, kuidas tema isa jutustas talle inimestest, keda hoiti ~15 aastat kuskil maa all vangis. Kui need siis sealt ära päästeti ja maa peale veeti, lämbusid nad ära. Surnuks. Ma isegi ei tea, mida nendest asjadest arvata. Aga ma mõtlen neile.
Bass roomab takistamatult läbi naha. Üks parimaid tundmusi maailmas. Don’t look back in anger. Poetab elutarkusi minusse. Või siis rasestab loo alguses breakdowniga ja kutsub viimase karjumisega abordi esile. Oh yea… see tähendab, et kuulan Skrillexi. Hoiaksin tagasi, et säästa inimesi, kes siin majas veel elavad, aga tundub, et neil on siiralt pohhui. All korrusel käies tundub nagu kopter pargiks ennast katusele, aga need käituvad, nagu see oleks normaalne. Valavad kohvi ja räägivad juttu. Best. Family. Ever.
Midagi uut juhtus. Nad esitasid mulle nõudmise. “Soovitasid tungivalt” oleks parem kirjeldus. Ajab naerma noh. Ainuke asi, millega mulle on peale käidud, on see, et mul on uut telefoni vaja. Et ma läheks ja valiks ja ajaks paberid korda. Oi-oi-oi-oi-oi :D Valisin ära. Eelnevalt uurisin ja vaatasin igasuguseid telefone. Siis läksin läbirääkisimistele eesmärgiga mitte kunagi omale telefoni soetada. Sest kõik mingid touchscreen-peded on nii rõvedad. Pants tuli kui mõistusehääl ja ütles, et ma lihtsalt võtaksin selle, mis mulle meeldib. Nojah, mul on nüüd imekaunis ma-armastan-sind-surmani valge Nokia E5.
Tõstsin numbri Elisast EMT-sse üle. Minimaalselt 5 päeva pärast laseb Elisa numbri lahti ja see aktiveeritakse mul EMT-s. Ou, Pants, Sinu number on ainuke, mida ma peast (peale enda ja hädaabi oma) tean, seega Sina saad kõne stiilis jep-aktiveerime :)
Oleme nüüd lähedased küll, eks? Teate, et on selline ütlemine, et Sa ei saa parata, et hakkad tegelast armastama, kui tead tema lugu. Mina loodan, et olete vähemalt heatahtlikud, sest näete, mida ma elan ja tunnen ja teen. Okei. Nüüd siis räägime rasketest asjadest. Süda kraabib sees. Ma olin ühest sõbrast kurnatud. Ma ei saanud temast enam aru ja ta tundus hoolimatu või lausa kiuslik. Alustasin teadlikku irdumist temast. Nüüd sean ta oma sõbranumbriks, kellega saan tasuta kõik aeg rääkida. Sest kuulsin igasuguseid hirmsaid asju ta kohta ja saan kõigest aru, miks ta minuga imelik oli. Ja nüüd on munni tunne. Mulle isegi helistati ja pakuti raha, et saaksin teda vaatama minna. Haiglasse. Seewaldi. Neljapäev või reede lähen ka. Aga enda rahade eest. Nii munn ma ka ei ole.
Kolmapäeval minna ei saa, sest siis lähen tripile. Juhtusin rääkima endise klassivennaga, kes on umbes sama segases kohas oma elus kui minagi. Ühesõnaga töötu ja koolis ei käi. Ambitsioonid puuduvad. Ma arvan, et just sellise inimesega on mul vaja asju arutada. Kutsus mu Tallinna hängima. Ma kutsusin ta selle asemel Narva. Hommikul sinna ja õhtul tagasi. Minu üllatuseks oli nõus. Reisiplaanid nagu bussiajad jms on ilusasti tehtud, aga nüüd tuleb veel piletite jaoks raha leida. Küll saab (ema pahandas minuga, et ma ei arvaks kogu aeg, et ma olen teistest halvem ja et mul ei ole raha ega muid vahendeid elu normaalseks elamiseks/nautimiseks… ma peaaegu usun teda juba). Tahaks merd näha jälle.
The Adventurous Pursuit of Happiness 
