Iiveldus ja värgid
Kõik laabub ja läheb putsi korraga. Näiteks:
- Tegin rahu. Otsustasin töölt ära tulla juuni kuu lõpuks. Rääkisin tööandjale hommikul. Helistas kümne minuti pärast tagasi, et öelda, et ta valib sellest tulenevalt meie töökoha mai lõpuks täielikult likvideerida.
- Järelikult pean juunis Tallinnas elades natuke rabelema raha nimel, aga samas olen nii palju vaba, et saan natuke seigelda. Bittersweet as always.
- Võitsin juurde mitu päeva lõputöö kirjutamiseks, sest ei suutnud enda varasemat plaani järgida, aga veel varem plaanitud NKK üritus jäi ka ära. Ma hävinen enda käes.
- Siis avastasin, et ma pole juhendajaga sada aastat rääkinudki, aga mul on ta allkirja vaja tiitellehele. Isegi, kui ta on on nagu you go girl! (mida ma vist ainult tahaksin uskuda) ja annab selle, ei garanteeri miski, et saan esmaspäeva hommikul enne mu tööpäeva algust kõik asjad prinditud-köidetud-allkirjastud-esitatud. Kill me.
- Ta tahab ilmselt mu lõputööd lugeda, aga ma ei taha talle mingit poolikut ramblingut saata, sest ta kunagi ütles, et ta ei hakka mitu korda sama asja lugema, aga mul ainult pool valmis ongi.
- Olen hakanud suutma ennast rahustada, aga see läheb liiga kergesti üle selleks, et mul on täiesti pohhui ja ma ei tee mitte midagi. Pidev pohhuismi ja paanikahoo vaheldumine. Hästi kurnav ja kontrollimatu.
Maijooks 2015!
Laupäeval oli järjekordne Maijooks. Meie vahva seltskond koosnes minust, väiksest vennast, tädist, emast, mu õdedest ja nende lastest.
Saime lühikese aja koos istuda. Tuli jooksma minna. Väga veider oli, et suht kõigil olid hästi erksad jooksukingad.
SEB maniakaalne siga stardis oli päris kihvt.
7 km pole enne nii kergelt mööda lennanud, kuigi aeg polnud kõige parem, mis mul olnud on.
Pärast jooksu saatsin ema rongile ja jätsin õdedega hüvasti. Venna võtsin endaga kaasa. Läksime randa
ja edasi minu juurde. Vaatasid Bastardiga Eurovisiooni ja ma sain muretult pesus käia ja muude enda asjadega tegeleda. Hästi mõnus päev oli.
PS. Ostsin sealsamas järgmise aasta pileti ka ära – ootan juba :)
Sügissaak Tallinna tänavatel
Meil Keskturu kandis on kõnniteel maltsade ja nõgeste vahel hapukurgid valminud,
puude all poe kõrval maisitõlvikud.
Jacoby Drexelhand
Olen kodumetsas. On öö. Tahan juttu rääkida.
Nädal tagasi naasesin siia üle mitme nädala. Sõitsin ju peaaegu 4 nädala eest Paide. Sealt Tallinna ja Juminda poolsaarele, tagasi Tallinna ja edasi Saaremaale, sealt Tallinna ja alles sealt siia.
Metsakodu ei jõudnud igatsedagi – nõnda hõivatud püsisin. Ja kuigi Tallinna sattusin tihedamini, igatsesin Saaremaal olles kohutavalt Lasnamäele.
Ent praegu tundub, et ma ei pruugigi enam üldse sinna minna.
Aga kes teab. Äkki on vaja mu abi sealt asjade kolimisel.
Kolimisel meie päris ühisesse koju :)
22. lõpp ja 23. algus
Saanita või saaniga
Õues maas vaid mingi läga
Valget paksu lund ei saja
Ent seda me ei vaja:
Meil on emme tehtud jõulupraadi
Poest ka salatit veel saadi
Kuuse allgi kingid reas
Salmid-luuletused peas
Mina siin vaid loen maha
Aga ise kirjutasin – ehk see päästab maha
carpe die ehk kuidas organiseerida feil nädal
Põnnikell-põnnikell, kuhu aeg jääb seisma sel? Fucking teraapia-aeg!
Loeng on juba ühe minuti peal olnud ja ma ei tea, mis loengusaalis see toimuma peaks.
Telefon huiab. Virgastub ainult, et teavitada mind, et kiirus on piiratud. No shit!? Palun, ma tahan ainult teada, kus see ruum on??? Türa, miks mul läpakat kaasas pole? Vähemalt märkmikku!
Kallis Nokia halastab hetkeks ja juhatab ruumi S116. Tõmban raske ukse lahti, näen tuttavaid nägusid. Ajakirjanduse üliõpilased pilluvad entusiastlikult aktuaalseid teemasid õppejõule. Loengu teemaks on, selgub, uudisväärtuse kriteeriumid ja uudisekünnis. Konspekteeriun hapu näoga tšekkide tagakülgedele: kaustikku, märkmikku, vihikut ega muud pole ju kaasas. Tegin väikse valearvestuse: reede õhtul õue mängima minnes arvasin, et jõuan enne kooli ühikasse tagasi.
Õnneks on kotis Säästumarketi
ja Fenikss Casino
tšekid ja müstiline punane tintekas, millega konspektid kokku panna.
Oijah.
Nädalavahetus tundus nii okei, kui see veel kestis.
Praegu näen, kui jumalast käest ära see läks. Kaotasin ühikavõtme ära ja beib kukkus pool esihammast välja. Ühel hetkel olime kuskil nii rähmases baaris, et kõrvallaua all oli süstal ja ma olen telefoni märkmetesse kirjutanud, et nende peldik haiseb nagu mu vanaema köök. Aa, ja 26 eurot majanduslikku toetust… gone! Mitte, et mul ülejäänud 84 alles oleks, aga nende eest ostsin tõesti vajalikku: 6 3kuulist läätse, printerisse värvid, 2014. aasta märkmiku, suure paberiploki printeri jaoks, pervobussijuhiprillide paranduse, isale sünnipäevakingi, mingeid salaasju veel.
Ainult majanduslikust toetusest selle kõige jaoks vist ikka ei piisanud, elamisrahast läks ka ikka osa. Ühesõnaga, see rahasahmakas kaela sadas, pöörasin peamiselt tähelepanu asjadele, mille arvelt muidu näpistan.
Selle nädalavahetuseteema teeb veel valusamaks see, et see aeg oleks pidanud kuluma õppimisele. Mitte lisaprobleemide tootmisele. Ma olen nagu garanteerinud endale ühe peavalurohke nädala.
Üks asi (et mitte öelda ainuke), mis nädalavahetuse juures täiesti kiiduväärseks osutus, oli viimane jalutuskäik Rock Cafest Lasna. Üks sõber jõi meie taksoraha ära ja nõnda hakkasime kõmpima. Tore oli see, et sain kallimaga quality time’i veeta + esimest korda pärast umbes nädalaajast kasutust tuli sammulugejas kokku üle 10000 sammu päevas. Reede-laupäev tulid nimelt kokku 33251 sammu. Varem on jäänud sammud päevas 2934st kuni 7740ni.
Tundub, et see trend jätkub: soovitatav 10000 sammu on ka täna käes. Siinkohal viskan jällegi tülpinult käppa nädalavahetusele. Sest oleksin ma nädalavahetusel suutnud mõista, et kuupilet kaotab esmaspäevaks kehtivuse, poleks ma pärast kooli ühikasse tipa-tapa teinud.
Värk timestamp-idega
Ammusel a’al 2004. aastal murdis mu vanem õde endal jalaluu. Olime ma-ei-tea-kus, aga seal oli hotell lähedal. Ma jooksin sinna sisse, palusin kiirabi kutsuda. Turvamees vaatas mind nagu NO-WAY-BITCHHH-YOU-LYIN’! Käskisin tal vaatama tulla, et tegelt ka on üks näkk mingi lamava politseiniku juures siruli maas, rulluisud jalas. Ütles raadiosaatjasse, et vedeleb jah tütarlaps, aga “mäda vms ei ole”. Kiirabi tuli. Autos ütles Anu, et tal on janu. Saime teada, et “ega see mingi puhvet ole”. Saime tõesti igal sammul sõimata, aga kipsi sai kenasti peale :)
Nii jäin umbes nädalaks Tallinna Anu juurde tema ühikasse.
Anu andis mu kätte oma tollase fotoka, nagu nüüdki andis oma fotoka mulle kasutada.
Küllap ta suudab näha mu kirge ja õhinat.
Kui praegune kokkulepe on tähtajatu, siis tookord sain kasutusõiguse lühikesteks konkreetseteks perioodideks; näiteks üheks poeskäiguks. Siis ei osanud kahtlustadagi, et peaaegu 10 aastat hiljem käin oma ühikast samasse poodi süüa ostma, kuhu Anu enda omast.
Poodi ja tagasi kõmpides tegin palju pilte.
Mäletan, et keegi onu riidles minuga. Ta kahtlustas, et olen ajakirjanik ja sellepärast pildistan ta avariilist autot. Üritasin siis 13aastasena talle selgitada, et tegin pilti ainult seepärast, see on NII ILUS, kuidas puru aknaklaas sillerdab.
Ühe maja aias mängis väike poiss pisikese koeraga. Põnn nägi, et tegin lilledest ja rohust pilti aia taga. Ta vajus kutsale selga, kallistas teda ja ootas, et pildi teeksin. See on küll foto,
mida tahaks n.ö re-enact-ida.
Kahjuks ei mäleta, mis teid ma tol ägedal nädalal kõndisin ja mis kohti täpselt pildistasin. Mulle meeldiks neid vaadata ja mõista. Siis oskasin pigem näha ja tajuda. Aga kuradi äge ja muretu aeg oli.
Anu kõrvetas pildid plaadile, kui koju hakkasime sättima ja andis selle kohe mulle. Nimed, mis ta satsidele pani, kui neid arvutisse tõmbas, olid imekihvtid:
ellu 000, seiklemas ellu 000, ellu jälle seiklemas 000, ellu kadus 000, fotograaf ellu 000
Praegu teen postituse sel teemal lihtsalt seepärast, et timestamp-id,
mulle meenus, on sitaks ägedad.
Sitt, rõõm ja hammastega vagiina
Oh, I do feel like a little piece of unworthy shit. Hakkan siis mina viimasel hetkel Elisa Eesti AS-le tasuma 5 eurot ja 92 senti Mindi eest: kasutajatunnus ja püsiparool on köki-möki, aga kui paroolikaardi osas tuleb ette numbrikombinatsioon 72, on häda majas. Asi on selles:
Kuhugigi linna satun, vahetan esimese asjana ära. Sest tänane olukord sai lihtsalt liiga nõme. Mitu strateegiat kujunes välja.
- Värskendasin lehekülge.
- Sulgesin lehekülje. Sulgesin terve netiakna.
- Proovisin teist brauserit. Ikka tahtis 72. parooli.
- Kolasin läbi kaustad, kus oleks saanud olla pilte, kuhu oleks teoorias võinud peale jääda paroolikaart. Mõne leidsin. Oli valet pidi, vales asendis või numbritest polnud midagi aru saada.
- Palusin emalt, et tema maksaks. Ta arvas, et ta teab enda kasutajatunnust ja püsiparooli, aga see ei olnud kindlasti nii.
- Nõustusin ema välja pakutud lahendusega. See tähendab, et ta ajas isa üles ja ütles, et minul on tänase kuupäeva jooksul vaja maksta arve. Isa oli nõus.
See, et mu isa nõustub, ei väljenda, mida ta asjast arvab. Tegelikult talle ei meeldi üleüldine kusiklus. Ehk see, et inimene ei suuda kahe nädala jooksul normaalselt enda kuueeurist arvet ära maksta ja siis laseb teisel inimesel veel kolmandalt raha küsida, et seda viimasel õhtul teha.
No kuidagi ei suuda endale pai teha ja öelda, et sitaks survivor, arve on ju tasutud.
Päeval tundsin end küll vägevalt. Ärkasin pooles päevas enda ilusas puhtas toas, sirutasin ja väänlesin rahulolevalt nagu mõnulev kassike päikse käes. Valasin suure sinise plekkkruusilahmaka vett täis, tõin külmakapist sidruni, mille pooleks lõikasin. Pigistasin poolikuid kruusi kohal, et hapu sidrunivesi valutult virgaks teeks. Ema kutsus metsa. Olin kohe nõus. Pigem võtan mehe kombel võsa ja rägastikku maha kui niisama jooksma surun või hommikuvõimlemist teen. Riided selga ja natuke putru kõhtu saanud, võisime minna.
Lugesin emale tee peal tema isa kirjutatud autobiograafiast vanaisa sõjaaastate kohta. Kui küsisin emalt, kas ta ise on lugenud seda, rääkis ta loo, miks ei ole ühtegi vanaisa teost lugenud. Vanaisa andis ühe oma luuletuse talle lugeda ja ema kirjutas sinna juurde täiendusi. Luuletus sai avaldatud ja ema ei näinud seal enda soovitatust sõnagi. Mingil põhjuselt, mille kohta ei küsinud, ei tahtnud ema ta kirjutisi enam lugeda. What a fucking loss, sest Äti kirjutas nii stiilselt ja hästi, et olles lugenud 8 lehekülge tema sõjakäigust ja mis tema vennast sai, tundsin, nagu mul oleks geneetiliselt soodumus olla uskumatu. Ja füüsiliselt takistamatu. Ta oli lihtsalt nii vägev. Ja mul on tohutu au olla tema järeltulija.
Võtsin ta elulooraamatu metsa lugemiseks kaasa, sest olen mõelnud anda Eerole eksemplari. Noormees küsis tast kuuldes tema sõjatee kohta asju, mida mina ei osanud lapsena vanaisa lugudes tähele panna ja meelde jätta. Õnneks hiljuti sellele mõeldes viisin kokku, et eluloos peaks ikka olema kirjas. Ja täpselt temale omaselt, olid raamatus kuupäevaliselt ja detailideni kõik tegemised ja olemised kirjas. Beib suudab seda asjaolu vist veelgi enam hinnata, sest teab Teise maailmasõja käigu kohta minust rohkem. Oskab terve sõja konteksti tema loo panna.
Viimasel Tallinnas-käigul
oli kallimaga (nagu alati) uskumatult äge. Olime koos paduka eest peidus ja vaatasime elevusega, ega meie lõke ära ei kustu. Läksime jõe äärde
muidu kala püüdma
ja grillima. Alguses oli ilm super, aga niipea, kui Eero meie varjualuse püsti sai, tuli padukas alla. Lõppkokkuvõttes sai liha tehtud, sest meie tuli ei tahtnud kuidagi ära kustuda. Mida kõvemini tuul reipis, seda aplamalt ta allasadavat vett aurutas.
Päev oli kihvt.
Ometi bittersweet maiguga. Nagu eelmise suve lõpu lebotamised, kui olime terveid päevi voodis. Lahkusime sealt ainult, et kusta ja/või süüa. Siis oli ka kuklas vaikne sosin, et naudi-naudi, varsti rabelete mõlemad nii, et kui välguga pilti ei tee, ei näegi.
Aga eks ma siis naudin.
Lubasin endal asuda tekkinud filminimekirja kallale. Täna on näiteks The Shiningu päev. Öö, I guess. Eile vaatasime väikse vennaga ära filmi Teeth. Huvitavat mõtteainet andis. Eetilisi dilemmasid. Nt kas see on okei oma vagiinaga hammustada otsast teise inimese peenis? Aga kui ta sind reibib? Aga minna ilma peale jätiseid otsima lootuses, et nad annavad võimaluse oma noku pooleks naksata?
Judge Judy, Steve Wilkos ja Jerry Springer
Magan, pakin, söön, bängin, joon ja vaatan YouTube’ist maailmatasemel saateid: The Steve Wilkos Show, The Jerry Springer Show ja Judge Judy. Ühesõnaga, lebo on.
Täna sõidan koju. Tallinn on korraga nii armas…
ja nii ajudekepp.
Suveks TULEB koju minna, et kooliajal linn liiga üle ei viskaks.
Pirukas.
Teeme tütarlastega pirukat. Hakime suitsuliha kuubikuteks, riivime juustu, segame muna ja hapukoort. Tubli köögimöll käib. Olen ametis enda panuse andmisega, kui näen, et pirukasse peab minema ka kõrvits. Kõrvits on mulle üks vähem lemmikuid toiduaineid üldse. Kui mainin asjaolu, kinnitab ema, et ta praeb riivitud kõrvitsa läbi ja maitse saab suurepärane ja ma ei saa arugi, et kõrvits sees on.
See oli vale.
Ma tahan Tallinna.
Plirts-plärts – käes on märts!
See nädal on mõnusalt tormav olnud. Lisaks agarale kooliskäimisele
on kultuuriprogramm 100% olemas ja asjalikkuse tase hälbivalt kõrge. Esimest korda sai kõrini sellest, et kogu aeg bussidega sõitma ja vara ärkama pean, kuigi minul hakkaksid loengud alles pärastlõunal. Aga see vaibus. Sest keegi ju ei käsi mul kaissu iga õhtu minna. Ainult minu enda südamesoovid.
Juba esmaspäeval sain Pantsi näha, Taavetit ka. Järgmine päev määrasime sotsioloogias eksamiaja. Isegi Elerini oleks kolmapäeval näha saanud, aga tema kahjuks Turovski loengusse
ei jõudnud.
Töönädala lõpuks sain kokku õdede ja pisikese õetütrega. Plaanisime külastada Eesti Loodusmuuseumi, aga kuna puudus võimalus vankriga liikumiseks, läksime hoopis Lennusadama.
Seal oli tõeliselt mõnus. Laps sai vabalt ringi paterdada, kõike võis puudutada ja kuskil ei olnud temaga ohtlik. Ja minul ja õdedel oli ka väga mõnus ja tšill üle pika aja omavahel mõnusalt juttu rääkida.
Praegu on käimas küllaltki palju fotokonkursse. Üleeile lõppes üks, millele oleks hästi sobinud saata pilt,
mille eile tegin. Homme lõppeb üks ja ülehomme järgmine. Loomulikult on auhindadeks uued kaamerad või kotitäitega kulda.
Kevad on ilus aeg. Kõik sitt, mis lume alt välja sulab, ja kõik ilus, mis maas nii räämane, lõhki ja vesine, teevad ilumeelekese nõnda heaks. Nõnda heaks, et jalutaks oma jallud veristeks köntideks ja kobaks sõrmed otsast, et aina uusi ja uusi kevadevarandusi avastada, millest ilusaid ajatuid pilte teha.
The Adventurous Pursuit of Happiness 