uurimisteemade 2. essee
Küsimustikuformaat
Loengus tutvusime huvitava ja kogenud teadlasega, kellel on sotsioloogia ja psühholoogia taust. Ta keskendub väärtuste uuringutele. Sellised uuringud aitavad näha, kuhu ühiskond liigub ja mis suunas areneb. Peamiseks vahendiks kasutab ta hoolikalt koostatud küsimustikke. Kuna minu jaoks oli tema kõigist külalistest, keda me aine Uurimisteemasid antropoloogiateadustes II näha saime, kõige põnevam, otsustasingi oma essees uurida uurimisinstrumentidena küsimustikke, mis tema uuringutes vundamentaalse tähtsusega on.
Esimesed küsimustikud lõi Sir Francis Galton, et koguda enda antropoloogilistes uuringutes inimgruppidelt andmeid genealoogiate ja biograafiate koostamiseks. Peamiselt kasutataksegi küsimustikke inimgruppidelt statistilise informatsiooni kogumiseks. Küsimustikus on mitu küsimust või väidet, millele inimene vastab või ettenähtud märked juurde teeb.
Kõigepealt tuleb kogu uurimisprotsess selgelt ja kindlalt määratleda. Tuleb teada, kus kogutud informatsiooni pärast kasutatakse ja peab endale aru andma, et statistika ei pruugi näidata, mida tellija ootab, aga analüüsi korrektsuse peab tagama. Eelnevalt tuleb ka planeerida eelarve, ajakulu, tööjõud ja tingimused. Tuleb ka üle vaadata küsimustik ise, et iga küsimus annaks panuse uurimistöösse, sest üleliigsed küsimused võivad mitmel põhjusel uurijale kalliks minna: vastajal võib tekkida vastumeelsus või tüdimus; samuti on uurijal endal rohkem tööd väärtusetu informatsiooni läbi töötamisest. Töökord ja -kava peavad olema realistlikult planeeritud.
Kõige efektiivsem ja kindlam moodus küsimustike täitmiseks on näost-näkku küsitlemine. Sellisel juhul toimub küsitlus suuliselt, märkmeid teeb küsitleja. Teine levinud vorm on paberi ja pliiatsiga. Vastajad saavad vahendid ja täidavad ankeedi iseseisvalt, aga läheduses viibib keegi, kellelt saaks täpsustusi küsida. Koolides on selline variant väga levinud. Tehnika, mida kasutavad ettevõtted ja firmad, toimub posti teel. Huvigrupi liikmele saadetakse küsimustik koos tasutud postikuluga ümbrikuga. Sellistele tihti ei vasta inimesed, keda teema ei huvita ja vastused tulevadki inimestelt, kes ühes või teises äärmuses tugevalt teemasse suhtuvad. Viimasel ajal kõige laialdasemalt esinev moodus on arvuti vahendusel. Vastaja täidab ankeeti Internetis ja teeb seda jällegi iseseisvalt.
Küsimustikud jagunevad kaheks puhtaks tüübiks. Esimesel juhul on küsimused lahtised. See tähendab, et vastaja kirjutab ise vastused ja ei vali neid. Näiteks vastab küsimustele, mis tahavad teada, millist toitu ta tavaliselt sööb. Teise tüübi puhul on kasutusel väited ja nende juures skaalad. Sellisel juhul uuritakse, kuidas inimene millessegi suhtub ja ta märgib skaalal kas näiteks hästi, pigem hästi, on neutraalne, pigem halvasti või halvasti.
Küsimustiku õige konstruktsioon on uurimuse seisukohast elulise tähtsusega. Üldiselt peaksid küsimused loogilises järjekorras olema ja omavahel sujuvalt seotud. Osavõtlikumalt vastatud küsimustikes on isiklikumad küsimused pigem lõpus. Seega lõppu jäävad tavaliselt küsimused perekonnaseisu, sissetuleku ja vanuse kohta. Faktilised ja käitumist väljendavad küsimused sobivad ankeedi algusesse ja liiguvad suhtumist peegeldavate küsimuste suunas, mis jäävad tavaliselt lõppu. Üldisemad küsimused arenevad täpsemateks, lihtsamad raskemateks.
Küsimuste ja väidete ehitus on samuti vaja hoolega läbi vaadata. Eelkõige peab silmas pidama, et küsimus või väide oleks erinevate inimeste poolt üheselt mõistetav ega oleks lihtsasti mitmeti tõlgendatav. Väiteid kasutades peavad need olema sellised, et erinevad maailmavaated oleksid selgesti esindatavad. Sealjuures ei tohi vastajate kohta midagi eeldada. Siis on hea kasutada ankeeti, milles on väidete ja valikvastuste järel lahtised küsimused. Need võimaldavad vastajal väljendada oma seisukohta ka juhul, kui ta seda valikvastuste hulgast ei leidnud. Küsimused ja väited võivad olla raskesti vastatavad, kui need on eitavad või topelteituses esitatud. Et vastajat mitte segadusse ajada ja korrektsed vastused saada, peaks iga väide ja küsimus olema positiivselt sõnastatud. Samal põhjusel peab hoolega jälgima, et sõnad oleks grammatikareeglitele vastavad: poleks kirjavigu ega kirjavahemärgivigu, aga jäädes samal ajal oma sõnakasutuses selgelt mõistetavaks ka erineva haridustasemega inimestele.
Küsimustikel on teiste uurimisformaatide ees küllaltki kaalukad eelised. Alustada võib juba sellest, et nad on väga soodsad ja lihtsa vaevaga läbiviidavad ka suure rahvahulga sees. Uurija näeks rohkem vaeva tehes sama küsitlust suuliselt või telefoni teel. Tulemuste analüüsimiseks ja statistika tegemiseks on samuti ühesugused standardküsimused parimad, sest kõik on vastanud täpselt samadele küsimustele täpselt ühel moel.
Samas saab standardküsimused ka miinuseks võtta, sest need võivad küsitletavaid pigem frustreerida. Viimast just selle pärast, et standardküsimus seab piirangud. Seda tuleb meeles pidada ja mõista, et igas demograafilises grupis pole küsimustik parim variant. Lisaks on küsimustike ehituses probleemsed ka lauseehitus ja sõnakasutus, mis võivad mõlemad oluliselt vastuseid mõjutada ja suunata. Veel üks asi, mis võib tulemused küsimärgi alla panna, on asjaolu, et vastaja ei pruukinud küsimust mõistagi või valikvastuste puhul pani märked väiteid lugematagi, sest soovis kiiresti küsimustega lõpule jõuda. See toob välja, et küsimustikke ei tohiks teha ka liiga pikki, et inimest ära ei tüütaks. Samuti ei saa oodata, et kogu huvigrupp üldse need ära täidaks. Hea on jällegi see, et enamus nendest võimalikest vigadest on leitavad ja parandatavad, kui uurimuse läbiviija teeb head eeltööd ja korraldab proovivastamised väikese hulgaga huvigrupist. See aitab selgitada ja näha, kas vastajad saavad küsimustest ja väidetest aru nii, nagu koostaja neid tegelikult ka silmas pidas.
Leian, et õigesti koostatud küsimustik võib õiges olukorras väga efektiivne ja põhjendatud vahend olla. Tõesti parim laialdase statistika koostamiseks ja erinevate inimeste, rahvaste ja piirkondade võrdlemiseks ja analüüsimiseks. Loomulikult on sel formaadil ka omad vead, mistõttu tuleb ankeet ja uurimus üldse hoolika pühendumisega koostada ja kriitilise pilguga üle vaadata. Võib ilmneda, et mõni teine instrument võib osutuda efektiivsemaks ja soodustada uurimistöö kulgu.
Suhtes õnnelik olemisest
Tunnen kohustust tasuda selle eest, et LfL-is uued postitused harvad nähtused on. Õhtune aeg, mis varem on blogimisele kulunud, möödub kallimaga lahe olles. Praegugi juhtun tähti siia tippima ainult ja puhtalt selle pärast, et olen kodus ja puudub võimalus aega temaga veeta.
Tasu või vahend, millega proovin korvata pidevat vaikust, on tähelepanek armastuse kohta. Nõuande kujul.
Lase inimesel, keda sa armastad, tunda ennast sinuga koos olles õnnelikuna.
Et ta olekski õnnelik ja seostaks sinuga naermist ja rahulolu. Versus kõik sitt, mida inimesed on võimelised tootma.
Kui Kleopatra oma kaasaegse maailma kõige võimsamat meest võrgutama hakkas, oli tema taktikaks (lisaks n.ö klassikalisele lähenemisele), et never ever ei oleks Julius Caesar nii õnnelik kui temaga koos.
Ja kas see feilis tal?
Oodake nüüd. Sitaks tähtis on aga, et see ei oleks feik. Täiesti okei (ja õige) on pingutada, aga kindlasti mitte feikida.
Toon näite: ükskord ütles Eero mulle otse (aga sõbralikult) mu hommikuse tusameele kohta:
“Mitte, et sa munn oled, aga kohe, kui sa üles ärkad, sa käitud nagu munn.”
Siis käis nagu kraks ajust läbi, et mida türa ma olen teinud? Tüüp läheb 12 tunniks tööle, ma pean ainult üles tõusma. Ja MINA olen pahur? Sealt alates I made damn sure, et kui hommikul “wakey-wakey, beib” kuulen, naeratan ja sirutan käed välja, et kallim hommikumusiks enda juurde tõmmata. Sest ta ei tee ju midagi, mille eest oleks ühelgi moel aus ta hommik nõmedaks muuta. Siis korraks ütlengi endale, et ole nüüd normaalne. Ja kuna viimane tähendabki armastav ja hea (ja üldse mitte munn), siis pole see ka feik.
See on , muide, stagneeruv bullshit ja laiskus, kui tädid ja onud loevad kuskilt ja siis usuvadki, et sa oled perfect nii, kuidas sünnitusmaja põrandale prantsatasid.
Ei.
Jumalast okei on üritada parem olla. You know… areneda näiteks.
Umbes sellistele inimestele peab ka ette lugema, et heaks tooniks oleks suhtes olles, kui ei laida, piira, sunni, karju, solva, löö, tänita, riidle, alanda, küsitle, valeta, ignoreeri, nori jms.
Ma vist üritangi öelda, et tehes õnnelikuks inimese, keda sa armastad, teeb tema sinu omakorda veel õnnelikumaks. See on asi, mille poole püüelda.
Drawing personality test
The results of your test say:
You tend to pursue many different activities simultaneously. When misfortune does happen, it doesn’t actually dishearten you all that much.
You are a direct and forthright person.
You like to get to the core of the issue right away, with few signs of hesitation.
You like following the rules and being objective.
You are precise and meticulous, and like to evaluate decisions before making them.
You feel morose and are prone to lethargy.
Judge Judy, Steve Wilkos ja Jerry Springer
Magan, pakin, söön, bängin, joon ja vaatan YouTube’ist maailmatasemel saateid: The Steve Wilkos Show, The Jerry Springer Show ja Judge Judy. Ühesõnaga, lebo on.
Täna sõidan koju. Tallinn on korraga nii armas…
ja nii ajudekepp.
Suveks TULEB koju minna, et kooliajal linn liiga üle ei viskaks.
Minu filmikunsti ajaloo essee
Federico Fellini loome analüüs
filmide La Strada, La Dolce Vita ja Amarcord alusel
Federico Fellini oli Itaalia režissöör ja stsenarist, keda loetakse 20. sajandi üheks tähtsamaks ja mõjukamaks suurkujuks filminduses. 73 aasta pikkuse elu jooksul (elas 1920-1993, aga aktiivselt töötas 1945-1992) jõudis ühel või teisel moel isiklikult osaleda peaaegu saja filmi tegemisel.
Hakkasin Fellini filme vaatama alustades teosest La Strada ehk Tee. Mustvalge film algab rannas, kus tütarlaps kuuleb, et ta õde on surnud. Hetki hiljem selgub, et ema on tütarlapse juba õe mehele ära müünud asendamaks õde tsirkuses ja üleüldse naisena. Tütarlaps, kelle nimi on Gelsomina, tahab tsirkuses töötada ja esineda, ning läheb mehega, kelle nimi on Zampano, teele kaasa. Zampano reisib ühest külast teise, väljakult väljakule, kus näitab mütsi ringi saates oma ainsat trikki, mille käigus ta tõmbab sirgeks tugeva konksu, mis hoiab raudketti ümber ta rindkere. Kiiresti saab selgeks, et jõhkra jõumehega ei saa tal tore olema: viimane karistab Gelsominat kohe vitsaga, kui ta valesti trummi lööb või täpselt käsku ei täida. Ühtlasi võtab Zampano lapselikku Gelsominat kui oma naist, aga korduvalt läheb ise ka teiste naistega kaasa. Külmast ja väärkohtlevast käitumisest haavatud ja hirmul, Gelsomina üritab põgeneda. Ta jõuab linna, kus kohtab köielkõndijat, keda kutsutakse nimega Il Matto. Tüdruk on lummatud, aga linna jõuab ka Zampano, kes Gelsominat peksab ja kaasa viib. Nad liituvad rändtsirkusega, kus kohtavad sama Il Mattot. Viimane hakkab Zampanod peibutama ja kiusama, teeb mehe etenduse ajal rahva ees lolliks. Kahe mehe vastuseisu kulminatsiooniks saab tagaajamine ja noaga vehkimine, mis Zampano päevaks vangi saadab. Rändtsirkus ei taha meestega enam mingit tegemist teha, aga pakuvad Gelsomina endaga kaasa võtta. Viimane vestleb Il Mattoga sel teemal küllaltki kurvameelselt ja lootusetult. Segases jutuajamises leiab Gelsomina, et ta peaks nimelt Zampano ära ootama ja tema juurde jääma, sest Il Matto jutt lõi temas kahtluse, et Zampano tõesti armastab teda. Il Matto lahkub, kuigi ta jutuajamise tagamõtteks oli pigem võimaluse pakkumine Gelsominale hoopis temaga teel ühineda. Zampano käitub tüdrukuga halvasti ka siis, kui näeb, et on valinud kõigest hoolimata ja teisi võimalusi eirates temaga jääda. Murdepunkt ja süžee kiirendus toimub, kui paar kohtab juhuslikult Il Mattot katkise autokummiga tee ääres ja Zampano teda nõnda õnnetult ründab, et köielkõndija end kuklaga auto vastu ära lööb. Mees sureb hetk hiljem. Zampano jätab mulje autoõnnetusest ja elu saaks normaalselt jätkuda, aga Gelsomina hullub toimunu järel ja Zampano hakkab vaikselt mõnesid tundeid välja näitama. Ta õigustab ja vabandab juhtunut, Gelsomina äärmustesse muutuvad seisundid hirmutavad teda. Ta jätab tüdruku lõkke äärde magama, asetab ta kõrvale õrnalt trompeti. Aastaid hiljem liigub mees samas kandis ja kuuleb meloodiat, mida Gelsominale mängida meeldis. Kuuleb naiselt, et aastaid tagasi oli nende juurde juhtunud tütarlaps, kellelt meloodiat kuulis. Tütarlaps surnud aga nende juures ära, sest tal oli juba nendeni jõudes palavik olnud. Zampano nutab üksinda mere ääres. Tõenäoliselt mõistab oma viga ja kuidas ta tõepoolest armastas tüdrukut.
Tegemist on klassikalise kaunitari ja koletise looga, kus antud juhul koletiseks on külm jõumees ja kaunitariks lapsemeelselt ja naiivselt atraktiivne tsirkuseabiline. Õnnelikku lõppu neil kahel aga ei leidu.
Teine film, mida Fellinilt vaatasin, oli La Dolce Vita, eesti keeles „magus elu“. Loomulikult olin enne teosest kuulnud. Kutsuvat aga salapäraselt sünget plakatitki Interneti vahendusel kohanud. Olin huvitatud. Esimesed poolteist tundi vaatasin, kuidas inimesed hullusid tühistest asjadest, pühendusid neile viimseni ja siis kõik huvi nende vastu kaotasid. Leidsin, et sellest on üheks korraks küll. Pausi vajasin, sest ei tundnud ühegi tegelasega mingisugustki samastumist: tegelased olid pigem eemaletõukavad ja ebameeldivad, pinnapealsed, muutsid kiiresti meelt, ei püsinud millegi juures ja plahvatasid ülemäära emotsionaalselt kõige peale. Mõjus negatiivselt ja peaaegu rusuvalt. Läks mitu päeva, et jätkata ülejäänud pooleteise tunniga.
Jätkasin siiski samuti huvi ja entusiasmiga. Ja sain üllatuse osaliseks: absoluutselt armusin sellesse filmi! Kui esimene pool jättis tõeliselt tühja ja muutliku (aga samas stagneeruva) mulje ja meelestuse, siis teise poole sees hakkasin filmi sügavamast teemast aru saama. Tervikliku mõtte edasi andmiseks oli seda vaja näidata, mis on see protsess ja elukogemus, mis viib selliste valikuteni, mida võtmetegelased pidasid kõige õigemaks teha.
Suurem osa filmist tõepoolest läheb mööda kildude ja tükkidena pidudest ja suuremat või väiksemat sorti kokkusaamistest Rooma kõrgklassi hulgas. Peategelane Marcello, kes töötab ajakirjanikuna, teeb selles kaasa, aga on tihti kurblik ja tõsine. Reportaažid, öised afäärid, purskkaevudes tantsimised ja ööklubide külastused kulmineeruvad telefonikõnega, milles teatatakse Marcellole, et tema hea sõber ja mees, keda ta kõige rohkem austas ja keda uskus n.ö hakkama saanud olevat – tal oli pere, maja, haritud sõbrad, raha – oli sooritanud enesetapu. Veel enam: enne tulistas ka oma kaht väikest last voodites magamas. Nähtavasti see muudab Marcello ellusuhtumist tohutult, sest ta ilmub järgmises kaadris ajas edasi, vanemana. Osaleb meelsasti ühel kõrgklassi pikaleveninud peol, kus ta varem end nii vabalt ei tundnud. Ta lausa lõhub seal valimatult ja ärgitab inimesi orgiat pidama. Pidulised visatakse majast välja. Nad jalutavad randa, kus tõmmatakse merest välja võrk, milles on suur surnud mereelukas. Kui teised arutavad, mis see on ja kust pärit, siis Marcello imestab kõvahäälselt, miks see võrku kinni jäänud mutant enda silmi kinni ei pannud vaid hoopis lahti hoidis. Minu jaoks oli see filmi kõige mõjuvam koht, sest see annab tunde, et Marcello mõistis täpselt, mille ta on valinud. Ta oli loobunud üritamast õnnelikuks saada, n.ö silmad kinni pannud selles lõksus, millest ta end leidis. Rannas kinnitab ta oma valikut veelgi, kui näeb tütarlast, kes unistas Roomast ära minemisest. Ta ainult lehvitab talle ja läheb teises suunas, kus on ülejäänud pidulised.
Viimasena vaatasin kaunivärvilist filmi Amarcord. Tõlgituna eesti keelde tähendab see „ma mäletan“. Pealkiri on tulnud tõenäoliselt sellest, et jällegi on film parajas osas autobiograafiline, sest tegevus filmis tundub toimuvat ajas, kui Fellini oleks ise noor olnud: fašism oli Itaalias täies jõus, tegelasi ja kohti andis samastada nendega, mis ja kes olevat Fellini nooruses teda mõjutanud ja talle eredamalt meelde jäänud. Näeme ka palju fantaasiad ja lugusid, mis võib vihjata, et mälestused ja mälu on suhtelised nähtused. Filmi on muidu lihtne vaadata, ajab naerma ega jää ühegi raskema teema külge kinni. Sarnaselt La Dolce Vitale käib kiire ja tegemisterohke elu, ilma et kellelgi peale peategelase elus midagi oluliselt muutuks. Vahe saab välja tuua selles, et elu tegevustega täitmine pole valulik ega sunnitud. Sekeldused ja elu tulevad ise õuele, aga La Dolce Vitas oli tihti inimestel apaatiliselt igav ja prooviti leida midagigi, millega aega sisustada. Amarcord on maalähedasem ja ulakam, aga mingil moel siiram. Võiks isegi öelda, et nooruspõlvele omaselt puhas – armistamata tühjustundest ja valust, mida La Dolce Vitas esindatud inimesed juba tunda on saanud.
Film näitab umbes üht aastat ühes Itaalia külas: alguses ja lõpus lendlevad õhus heledad kevadised seemned, samuti on teised aastaajad filmis selgelt eristatavad. Filmi alguses on kevadpidu, mille käigus saab kiiresti aru, millised on inimeste rollid selles külas. Alguse saab ka üldine möll, mis selles külas tavaline ja pidev nähtus on.
Näeme, kuidas lapsed koolis käivad. Nad on näidatud pättidena, õppejõud aga naeruväärsetena. Tunnid näevad sisult ühesugused välja, sest õpetajad on igavad või ebapädevad ja lapsed tegelevad pättustega. Järgnevad teisedki olmelised pildid nagu peategelase Titta isa Aurelio rannas töötamas ehituse peal, nende perekond laua taga söömas ja vaidlemas.
Tänaval tõmbab poisi ja ta sõprade tähelepanu küla kaunitar Gradisca, aga ka kaarikutäis uusi prostituute, kes on teel kohalikku bordelli. Loomulikult on viimane juhtum kogu külale suur vaatepilt. Titta käib küla preestri juures pihtimas. Viimane on huvitatud täpsetest kirjeldustest isiklikest asjadest ja noomib poissi, et see end ei katsuks. Poiss paljastab elavad fantaasiad Gradiscast, tubakamüüjast, blondist nümfomaanist Volpinast, oma matemaatikaõpetajast ja naistest, kes jalgratastega sõidavad, ning lisas, et ta ei saa sinna midagi parata. Nii ta unistab tihti Gradiscast, rallisõiduvõitmisest ja muust. Üks põnevamaid ja visuaalselt ägedamaid kohti filmis on, kuidas hulk külaelanikke läheb merele, et näha mööda sõitvat reisilaeva SS Rex. Oodates avalduvad tegelaste mõtted ja iseloomud paremini, sest paadikestes on peamiseks ajaveetmisviisiks ikkagi jutuajamine. Kõik aga ei jää jutu või fantaasia tasemele. Titta läheb ühel õhtul vormika tubakamüüja juurde ja üritab teda võrgutada. Natukeseks läheb naine tema katsetega isegi kaasa, aga saadab õige pea poisi ära. Talvel tuleb maha harukordselt palju lund. Titta ema satub haiglasse. Ta palub poega, et see täiskasvanulikumalt käituma hakkaks. Noormees jõuab korra veel poisi kombel lumes mängida sõpradega enne, kui ema surm ta lapsepõlvest valusalt välja rebib. Film lõppeb Gradisca pulmasööminguga kevadiste seemnete lendlemise käes. Kui küsitakse, kus on Titta, kõlab vastuseks ainult, et ta on ära läinud.
Film on versioon klassikalisest teemast, kuidas poisist mees saab.
Federico Fellini loome on põhjendatult nõnda kõrgesti hinnatud.
Eelkõige on ta filmid juba visuaalselt tohutult kaunid. Ka igasuguse mõtlemisvõime puudumisel oleks neid vaadata nauding. Peamisteks inspiratsiooniallikateks on olnud tema fantaasia, unenäod ja enda elu. Vaatasin essee tarbeks ära ka tema autobiograafilise filmi 8 ½, mille siin täpsemalt lahkamata jätsin, kuna see ei jäta kuigi palju ruumi tõlgenduseks. Saan aga öelda, et teiste kõnealuste filmide mõistmise jaoks on ta palju teinud, sest see film aitab tõesti suurepäraselt tabada, kui suurel hulgal on Fellini oma filmides kasutanud isiklikke meeldejäävamaid kogemusi ja kindlaid motiive nendest.
Minu jaoks tähtsaim, mis tema loomingut läbib, on võime vaataja jõuliselt aga märkamatult kaasa haarata sügavasse diskussiooni, mida film vaikselt aga järjepidevalt sisse söödab. Sa mõtled ja arutad enne, kui enda tegevust teadvustadagi jõuad. Ja ta söödab sundimatult, sest need on teemad, mis kõiki inimesi huvitavad: kuidas elu elama peab ja mis on elus tähtis?
Tumedad juuksed
Umbes 6. klassis algas komme juukseid mustaks või tumetumepruuniks värvida.
Koolis oli pidu. Jäime sõbrannaga isegi hiljaks sinna just selle pärast, et mõlemad värvisime juuksed enne pidu ära. Tema punaseks ja mina mustaks.
Sealt alates leidsin alati aega, raha ja tahtmist, et tumeda peaga ikka püsida.
(Ülaloleva Rootsi-kruiisi pildi autoriks on mu kallis ema)
Ramble and shit
I’m writing an essay. At 82 words right now. Including the title. I have until midnight. That’s around 5 hours. And there has to be 800-1000 words. I intend to blog AND write the-shit-I-will-proudly-call-my-final-essay at the same time.
Everything is obsolete and miserable. I couldn’t give 2 shits about anything, but a happy alas! – I continue to be in love. And his love is the greatest joy that has ever come to me. Therefore your tormented and ever so humble narrator is unable to let go entirely and be consumed by the rambling shitfuck one calls circumstance. I’ll lean on you through loveforliffe and do this shit.
98 words. I thought I should describe the thing I’m doing. I’m making an essay about questionnaires. Since the person conducting the lectures was a self-admiring idiot I hope he gets that my choice of this broad subject is meant to mock him. He’s going to have to read 800 words about what is a questionnaire. Like that was the only thought provoked in his shitty classroom. Well, back to it.
186 words. I’ll show you my favorite source. Yea, I know what you’re thinking. Because:
- I love and admire Bear Grylls.
- And I find no shame in recycling Wikipedia articles into scientific essays to get the final mark and finish this shit.
So yea, I have to agree, I am a survivor. Shameless and unstoppable.
366 words. I went downstairs to get some milk and rhubarb cake my mom made and I realized my essay is in Estonian. But I would really like for my foreign readers to understand it since I doing this post in English and thus teasing you guys a bit. I thought of a cure. Google Translate – paste – cut – paste. You wouldn’t lose a thing. Neither would I.
Oh, speaking of the delicious rhubarb cake… I’m home. As home as one can be. The fresh cut grass and the far away sound of my father’s lawn mower, the playful kittens, the super yummy food, the funny YouTube videos being all witty and obscene in the other room with my brother’s laughter interrupting them. I’m in my happy tranquil place. I’m as peaceful as I can get with this ton of shit on my back I have to craft into positive exam results.
Getting more cake and milk. Then back to the sturdy shit wagon some call Microsoft Word.
407 words. It is always a bit of a bad sign when you’re only half way through and you think it’s the right time to prepare the e-mail you have to write to send the essay. It feels like it’s just too soon.
415 words. It is unbelievable how little I want to do this.
424 words. Exactly 3 hours left. I’d like to have sex and/or sleep at this point.
I guess I have to continue writing then :(
575 words. This is also a good source. I just translate this shit and ramble on about it in quite logical paragraphs.
Did you know every huntsman has to give the state 10 euros a year now? Just for being a hunter. They still pay for the specific licenses when they want to shoot something etc guns stuff.
I think I’d like to kill something. In general. But I know I’d have a hard time killing an animal.
696 words. Hunger creeps up on me. I have an hour and a half left for at least 1o4 words. As I don’t intend to write more than 111 words more I do declare I shall eat. Probably soup. Since we have some.
818 words. I’m done. 44 minutes before the deadline. Hot as hell in here.
On to the next one.
The Adventurous Pursuit of Happiness 