2013 in review
The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2013 annual report for this blog.
Here’s an excerpt:
The concert hall at the Sydney Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 11,000 times in 2013. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 4 sold-out performances for that many people to see it.
22. lõpp ja 23. algus
Saanita või saaniga
Õues maas vaid mingi läga
Valget paksu lund ei saja
Ent seda me ei vaja:
Meil on emme tehtud jõulupraadi
Poest ka salatit veel saadi
Kuuse allgi kingid reas
Salmid-luuletused peas
Mina siin vaid loen maha
Aga ise kirjutasin – ehk see päästab maha
Pisike roosa armas tühjuseprintess
Rasedad olid istunud laua ääres ja naerdes oma lastele riideid valinud, kui kotist paiskub välja sokipaar! Sokipaar justkui loodud väiksele konnaprintsessile!
Teine rase hõikab joovastunult: “Kas Ellu on ka rase?!? Ma kohe helistan talle!”
Minu emaka osas natuke teadjam naine viskub talle ette ja räägib, mida teab.
Siis ei hakatudki helistama. Isegi mitte selleks, et enda toredat uudist jagada. Nii tähtis olen nüüd oma tühja pisikese emakaga.
And I’ll fuck myself in a hair wig
Inglisekeelne sõna “mondegreen” tähendab valesti kuuldut, väljendi teist tõlgendust. Kõla järgi.
Näiteks, see on mondegreen, kui oled igavesti kuulanud Amy Winehouse’i lugu Tears Dry On Their Own ja arvanud, et seal on sõnad “and I’ll fuck myself in a hair wig! Superman!”
ja siis avastad ühel päeval, et see koht, mis sinu jaoks nii rebel ja fucked-up äge oli, käib tegelt nii: “not fuck myself in the head with stupid men.”
Mondegreen.
Eile-täna on esimesed päevad sel nädalal, kui tunnen ennast inimesena. Kummaline, sest viimane must täpp on esmaspäeva peal. Siiski olen tundnud end Ottomar Hüljesma isikliku soolepõletikuna, mida ta iidsete alternatiivmeditsiini meetoditega leevendada mõnikord vajab. Oksenda, joo vett, maga, joo vett, söö valuvaigisteid, joo vett, maga veel. The sexy bastard, kelle voodis ma elan, ütles, et ta polegi enne kuulnud, et keegi niimoodi häälega pohmaka käes ägiseks. Ka minule oli see esimene kord. Rõõm on suhtes olla ja koos uusi asju kogeda.
Vaatasin ära mingi Amy Winehouse’i teemalise dokumentaali.
Vist sellepärast, et mul on vaja valmis saada sotsiaal- ja kultuurantropoloogia meetodite essee. You guessed it! Ühe meetodi teemal. Teen fotograafiast. Ma tean, et ebaharilikum ja “põnevam” oleks kirjutada, et panen kodutule GPS-seadme külge ja vaatan kaardilt, kelle nägu tekib või teha “non-hipster“* fotosid ja jätta need linna peal eriti diipidesse kohtadesse. No ei. Pigem uurin ja räägin klassikalisest asjast, mis mulle meeldib ja huvi pakub. Mida ma tegelt ka kasutada tahan.
Tihti jääb antroloengutes mulje, et üritatakse kõige veidram lähenemine asjale võtta. Ma eelistaksin klassikalist. Või klassikalist with a twist.
Maksin jooksva kuu õppemaksu ökol. antro. viimases loengus ära. Istusin saali taga. Kuulasin, kuidas looduse säästmisega raha teenida. Ma arvan, et võrdväärselt segane tunne ja küsimus tekib siis, kui kuuled esimest korda Amway äriplaani ja sa oled nagu: “Oot, wtf. Kust tekib teile tulu, kui te ei tooda midagi, aga tarbite seda? Või fuck, millest sa üldse räägid?”**
Point on tegelt üldse selles, et suutsin kenasti kokku hoida terve kuu õppemaksu. Ja ei pidanud seda kuskil laenama ega paluma. Ühtlasi sain omale midagi töölaadset, mille eest saan (don’t laugh!) süüa ja natuke raha. Hullult hea diil. Viimane kord, kui seal
käisin, pakuti kohe veini. Minuga polnud kõik veel okei, siis keeldusin. Kui mu… tööandja… sellest kuulis, saatis mu kohe diivani peale telekat vaatama. Ta jõi ennast täis ja rääkis, kui armas on Tuuli Roosma. Sõime hiina toitu ja ma jäin teleka ette magama. Tehniliselt tegin natuke tööd ka.
*Hipsteriprillidega mees, kes ühe korra asendajaks oli, rääkis asjadest nagu “non-hipster photos”… ma olen harva nii segaduses, kui siis.
**Ma oleksin pidanud vist väheke paremini kuulama. Jäi lihtsalt selline tunne nagu mets oleks mingite inimeste käes pantvangis ja neile tuleb maksta, et nad seda ära ei sittaks. Ja kui sa oled üks nendest inimestest, kes on suutnud võtta mingi künka või metsatuka pantvangi, siis raha tuleb. Ja kui ei tule, siis põleta oma küla maha ja kuse kaevu? Sest mismõttes sa ei nõua raha, kui common sense’i kasutad…
No tõesti ei suutnud aru saada.
badboy12
Jõululoosikettad
Ilusat ja rahulikku 2. adventi!
Eelmise korraga sarnaselt on jõululoos seegi aasta minu korraldatud.
Disain on uus. Loosid said nüüd kettakujulised. Üks pool tumeroheline, teine sametine veinipunane. Vahele panin kahepoolse teibi tüki, et neid kerge eraldada oleks, aga nimed ikkagi ilusti peitu jääks.
Nimede arv on teine asi, mis muutunud. Selline kasv on samas trendiks saanud.
See kõik on väga naljakas-kummaline, sest meie armas kari kasvab kiiremini, kui kõik kälid ja kälimehed üksteisega tutvudagi jõuavad. Näiteks Eero on mu vanema õe meest näinud 2 korda. See on kord rohkem, kui ta selle sama õega mul kohtunud on. Pantsi peiksiga pole nad üldse kokku juhtunud. Ja Pontust on viimased täiendused vist ainult kuulnud :D
Eriti diip kutt Viru Keskuse kõrval
2 kutti jalutavad läbi lumesaju minu suunas. Möödudes kuulen üht jutustamas:
“…Siis ta küsis mu tähtkuju. Ma ütlesin: “Veevalaja.””
Ökoloogiline antropoloogia
Loen teksti, mis juttude järgi peaks olema kõige viimane kodutöö.
Conklin, Beth A., and Laura R. Graham. 1995.
“The shifting middle ground: Amazonian Indians
and eco-politics.” American Anthropologist
97(4): 695-710.
Iga nädal peame läbi lugema ühe artikli ja vastama kolmele küsimusele, mis on eelmise loengu PowerPointi lõpus ja saatma vastused õppejõule enne uue loengu algust.
Loengus kuulame antud korra presentatsiooni, kuulame üliõpilasesitlusi, moodustame kolm rühma, arutame küsimusi ja lõpus määratakse igale rühmale üks küsimus, mida peame tervele auditooriumile selgitama.
Kuna järgmine nädal on semestri lõpp juba, moodustuvad õige pea meie kodused lugemised, üliõpilasesitlused, artikliarvustused, artikliarvustuste arvustused ja esseed kokku hinde kogu selle kursuse eest.
But it’s not all bad, Franz toob meile mõnikord kommi
ja naeratab alati nii ägedalt, et tekib tunne nagu sa oleksid täpselt see inimene, keda ta näha tahtis. Tunned kohe ennast erilise ja heana. Isegi kui sa hilined 20 minti loengusse ja vabandad parasjagu. Lihtsalt nii ilus, siiras ja soe naeratus.
Meediatekstide analüüs
Esmaspäevadele kohaselt olen meediatekstide analüüsi loengus. Selle kombe siseseks traditsiooniks on saanud, et ilmun kohale ise viibides veel täiesti nädalavahetuses. Kord tulin lõkkehaisusena, kord natukese joogisena. Täna olen paksult-soojalt riides, suur roheline kott (täis kartuleid, riideid ja pesemisvahendeid jms) mu kõrvalpinki hõivamas, sest sõitsin kodust
otse Lasna ja pole saanud veel oma kaasatoodud asju ühikasse maha panna.
Meediatekstide analüüs on väga äge. Stimuleerib aju kõige paremal moel. Jäänud on üks kodune töö, mille tähtaeg on sel laupäeval. Veel ei tea, mis see on, aga vihjena on öeldud, et praegu õpime andmebaase just selle tegemise jaoks.
Kontsking aknalaual
Lapselikkuse hüvesid meenutades.
Vabandage-vabandage, kõik küünilised munnid, kes Te Facebooki ja kuuldeulatust risustate sõimuga! Riidlete ja sõimate, et mis jõulumeeleolu nautijaid siin ilmas küll ringi käib!
Ei ole mandakalõhn midagi mõnus? Ega soojad tuled toanurgast mööda seina ronimas kaunid?
Siis nüüd tõesti vabanda, sest mina surun rõõmu ja lootusega oma kaktuste vahele ühe seksika kontskinga, seon paela targemate õpetuste kohaselt ümber
ja jään ootama järgmist korda, kui siia tagasi sõidan.
Sest päkapikud käivad ringi ja ma olen igavesti hea laps olnud.
The Adventurous Pursuit of Happiness 