Zanettorro @ Pizza Grande
Ülemuse naine oli äsja lasknud endale Zanettorro teha. Umbes 3 viimase pitsa vahel on nii raske valikut teha küll, et ahvin vabalt teda. Zanettorro siis. Taimetoidupitsa.
Suitsujuust, spargel, brokoli, metsaseen, päikesekuivatatud tomat, kappar, pesto.
Tegin pitsale juustuääre. Pole seda enne teha proovinud. Tuli väga ilus.
Ja maitsev. Kõik maitsed hakkasid mõnusalt kokku. Kõht on täis ja hea on olla.
Soprano @ Pizza Grande
Sinihallitusjuust, oliiv, pesto ja tomat on jumalast head asjad.
Aga pane nad kõik kokku ja lisa kappar + viska pitsa peale… ei.
Didn’t do anything for me. Mul on vist kopp ees pitsadest.
Siracusa @ Pizza Grande
Veel üks magus pitsa. Teine ja eelviimane minu pitsasöömisteekonnal. Kohupiim, banaan, ananass, virsik, vaniljekaste.
Mul oli räige magusaisu ja see pitsakoogike läks ülihästi alla. Lihtne ja mõnus :)
Seal oleks vist pidanud kaneel ka olema, aga mul on natuke hea meel, et selle ära unustasin.
Etna @ Pizza Grande
Väikese Etna valmistamiseks kulub pool standardpalli (suure pitsa hulk), panen peale pool pisikese kulbi täit tomatikastet, segan hulka supilusikatäie tšillikastet. Hakkliha. Juust. Ananass, paprika, jalopeno.
Food noh, muud polegi öelda. Jalopeno ja ananass ja paprika on umbes täpselt need asjad, mida ma enda pitsa peale ei valiks. Pigem tšilli ja virsik ja tomat.
10 kilo
Paitan Bastardit, hammustan teda õrnalt põsest. Norskab häirimatult edasi. Sirutan ja ringutan voodis, varbad poevad teki alt välja. Pesen hambad, käin pissil. Astun elutuppa maimukesi vaatama. Ilus. Kaal vahib mind maast. Astun sammu. Pilk puurib. Täiesti võõras number on ees. Olen kümnendit vahetanud: tänase seisuga kaalun täpselt 10 kilo vähem kui jaanuarikuu viimasel päeval, kui mõistsin, et enough is enough.
Kümps või 13 veel.
Ood kiropraktikale
2-3h möödas viimastest valuvaigistitest. Jalad seinal. Venitust tunnen, valu minimaalselt. Kümne skaala peal täpselt praegu 1/10. Veel üleeile oli vabalt 9/10 ja antud poosis sai püsida võib olla sekundiks. Siis käisin kiropraktiku juures.
Niimoodi selili + jalad seinal ongi üks asend kahest, milles on nii vähe valu. Et nagu polekski. Teistes ikkagi on, aga enam valu ei lõika-niida mind.
Uurisin täna hästi palju veel kiropraktikute ja igast teipide ja protseduuride kohta.
Olen mina ikka idioot olnud. Kunagi kogu selle loo alguses olin absoluutne idioot. 6 aastat tagasi. Ei oleks osanud arugi saada, milles seisneb liigeste point ja mis teema on närvidega. Et mis on valu kõige anatoomilis-füsioloogilisemas mõttes. Siis füsioteraapiaõpinguil ~4 aastat tagasi hakkasin neid asju mõistma ja arvasin ka, et tean ja mõistan. See oli massiivne viga. Aasta tagasi tutvudes joogaga ja seda praktiseerima hakates, toimus veel uuem valgustus ja avanemine. Et mu keha tahab ise ka paraneda. Anna aint õiget koormust, rulli vahepeal lihaseid, söö häid asju. Ja nüüd üleeile sain kohtuda kiropraktikaga. Kõik opid ja piinlemised tunduvad TÄIESTI üleliigsetena. Kuidas sai nii minna, et mitte keegi mu elus ei osanud sellist asja välja käia? Pigem ~2 kuud piinelda, 2 oppi teha, eks?
Niisiis. Mina saadaksin enda lapsed kergemagi masenduse, väiksema püsivama valugagi kiropraktiku juurde, et see nende asjad paika lükkaks, tõmbaks, vajutaks, whatever. Noa alla laseks nii raske südamega.
See mõttekäik hakkaski must välja pressima, kui uurisin kiropraktika kohta ja vaatasin uuesti enda röntgenpilte. Tegin eile 2 tükki: ühe eest, teise küljelt.
Võrdlesin seda pilti kellegi 16aastase preili pildiga, mida nägin Trigenicsi YouTube’i lehel. Need lülide vahed on normaalsel inimesel palju suuremad. Ma ütleks, et siin pildil on ülevalt kolmas vahe ilusa kõrgusega. Ja sealt edasi on kohutav. Õhukeseks muljutud kettad.
Õnneks ma ei mauninud ära ja vaatasin videot edasi. Seal tutvustas dekompressiooni, mis on ka asi, mille ~10 ravikorda on ka mulle määratud. Need protseduurid seisnevad selles, et inimese alakeha ja ülakeha fikseeritakse eraldi, kui ta laual lebab. See laud hakkab vaikselt üla- ja alakeha laiali tõmbama, siis lükkab jälle kokku. Selline asi parandab verevarustust, suurendab liikuvust. Lülidevaheliste ketaste õige asend taastub ja samuti nende vedelikusisaldus. Järjest dekompressiooni raviplaani lugedes tahaks lihtsalt nutta. Et jess, midagi täpselt minule! Ja samas, et how the fuck seda 18aastasele minule esimese asjana ei pakutud? Perearst oleks ju vabalt võinud öelda, et aga näe, simulant ja tähelepanuhoor, mine maksa end hulluks. Nii raske oli mind aidata?
Aga sellel postitusel on mõte või mingi toon või noot ka: ma olen enda selja osas lootusrikkam kui kunagi varem.
XXX-ray
Hädistasin jälle tublisti, et kogu aeg vaja mind kiiritada. Tuju tõstis ja asjaolu lihtsustas tõdemine, et kes muga millalgi kunagi ikka lapsi tahab. Võtsin tissid paljaks, tõmbasin püksid rebadele. Muljusin tisse kõvasti lömmi ja eest, et nad vaadet kõhule ei blokeeriks: pidin täpselt nabale sihtima valgusvihust heidetud punase risti. Läks pildistamiseks.
Tuleb välja, et mul on väga armas saba.
Ja et see saba on ainuke sirge asi mu kehas.
Seljajamad ja kiropraktika
Käisin esmaspäeval kenasti koolis, rääkisin juttu kursaõega ja tulin koju valmistama õppekava selleks semestriks. Selline god-forsaken iiveldus ja paha olek, et naersin, kuidas verised-ohtlikud olukorrad mu selge ja korras hoiavad, aga EAP-de paigutamine ajab südame pahaks. Wtf.
Ei. See polnud seos. Mingi seljaepisood tuli jälle peale. Mul on selg tihti valus ja kange. Kohe ei tekkinud ühendus, et kui selg valutab ja süda on paha, tuleb seljaga suuri probleeme. Need on nüüd käes.
Teisipäeval oleksin pidanud kooli minema, aga mul oli ammusest ajast hambaarstiaeg Rakveres.
Õhtul koju saabusin, jäin kohe magama. Ärkasin ööks üles. Hommikul tuli Beib töölt, läksin põrandalt talle kaissu. Vahib mind näoga, mille ilmest ma aru ei saa. Ütleb, et see on teine hommik, kui ma mingi seitsme ajal ärkvel ja valudes teda ootan. Küsib, mis toimub, mis edasi saab. Loen siis variante ette. Neid enda suust kuuldes leian, et peaksin kiropraktiku juurde minema.
Käisin täna.
Valus on ikka. Aga mitte nii väga enam. Väga imelik kogemus oli. Superintiimne ja alandlik.
Maksin ära umbes viiendiku enda selle kuu palgast, aga seal olles ma tundsin ikka ka, et ma saan selle raha eest midagi. Ma ei olnud ühelegi töötajale koooooormaks ja vaevaks kaelas, kõik masinad-protseduurid olid variandiks.
Ma räägin sellel teemal varsti veel, sest mul on ikka täitsa arvestatavad lõikavad ja kiirgavad valud, vaikselt jalutan karguga kuni paranemiseni. Ja esmaspäeval käin jälle Trigenicsis. Mingid röntgenpildid pean ka ikkagist tegema.
TAHAN-nimekiri
Augustikuu oli väga tubli kuu. Palju lahedaid saavutusi:
See TAHAN-nimekiri on tegelikult palju pikem. See jookseb ühe pika scrollitava nimekirjana, aga kui arvestada osa, mida korraga vaadata saab, ühe leheküljena, siis kogu nimekirja pikkus on praegu 6 lehekülge. Midagi saan/saavutan, siis tõmban asja maha ja kuu lõpus kustutan täitsa ära. Kuidagi motiveerib, kui näen, mida juba saavutanud olen.
Muudab unistused ja soovid kuidagi tehtavateks ka. Moodustab ajatelje, millal mingid asjad toimuda võiksid. Aju hakkabki lahendama ja tootma nii, et nõnda asjad toimuksidki.
Isegi augustikuud paika sättides mõtlesin, et olen natuke liiga entusiastlik. Kustutasin eelmise kuu saavutusi ja tõstsin soove-eesmärke järjekorda augustikuu jaoks. Kohe ette tõstsin, et toon vanaema korterist ära kirjutuslaua, mida olen suht igavesti endale tahtnud. Sõitsingi kuu alguses koju. Asjad läksid niimoodi paika, et käisime pooles öös sellel järgi ja asetasime selle mu isakoju minu enda kodu ootama.
Teine asi, mis tundus alati selline, et “kunagi oskan,” oli kirsivarre sõlme sidumine. Oskasin seda niikuinii, aga mitte nii kiiresti, et seda kellelegi demonstreerida. Ostsin ühel hommikul teel töö juurde kilo kirsse turult. Kolme päeva järjest sidusin nende varsi suus sõlmedeks. Nüüd tulebki päris kiiresti ja kenasti see välja :)
Poleks seda nimekirja, mõtleksin siiani, et kunagi-kunagi.
The Adventurous Pursuit of Happiness 