Hästi ilus mõte
Mul tuli hästi ilus mõte. Seoses suurte unistuste ja iluga maailmas.
Tahan pihta hakata YouTube’i kanaliga. Näen ja teen nii ilusaid asju, et minu siinne sõnaosavus ei ole piisav nende jäädvustamiseks. Kas mu silm ja käsi nende filmimisel oleks?
Armastan struktuuri. Ilma selleta nagu ei saa. Ei sobi ega meeldi. Poleks õige mulle. Tuli pähe selline mõte: kasutan kanalit enda eesmärkide (lausa unistuste) saavutamise teekonna jäädvustamiseks ja toetamiseks. Sarnaselt sellele blogile, aga fokusseeritumalt.
Mul on aastaid riiulis seisnud raamat, mille sain ükskord oma vennalt jõuludeks. Ausalt ja mõningase häbiga pean tunnistama, et ma olin natuke pettunud seda saades. Arvasin, et ta võttis selle oma riiulist seismast, sest oli nö sunnitud Amwayst asju tellima, et miskite punktide hulka seal õigel tasemel hoidma. Ei mäleta seda süsteemi enam. Igal juhul arvasin, et sama kingi oleks saanud kesiganes teine talle see aasta loosiga oleks sattunud, ei mingit hoolt ega vaeva. Aga raamat on ilus ja korralik, hoidsin seda kenasti. Täiesti puutumata. Raamatu peale on kirjutatud “100 dreams”.
On 100 lehte, igaühel umbes 1/3 pildi jaoks, alake eesmärgi saavutamise soovitud kuupäev jms, hunnik ridu selgituseks. Igal teisel lehel on allservas tsitaat unistuste saavutamise kohta.
Ühel hetkel hakkasin seda raamatut ikkagi hindama. Mõistsin, et see on tõesti, jah, kingitus, mida saaks ja võiks igaühele kinkida. Aga ma olen rahul ja õnnelik, et tõesti mina selle sain. Maksimaalselt aasta eest hakkasin koguma sinna vahele pildikesi ja mõtteid asjadest, mida sooviksin enda ellu. Praegu olen pannud unistused kirja märkmepaberitele
ja need raamatu vahele visanud poolsuvalises järjekorras. Tahan teha nii, et harva postitan videosid, kus näitangi ainult raamatusse sissekannete tegemist. Kleebin pildi, märgin kuupäeva ja kirjutan soovi sisust ja tagamaadest. Päris järjekord tekib selle järgi, millal saan eesmärgi saavutamise teekonda alata ja nendealaseid videosid toota. Vastavalt leheküljele, kuhu unistus satub, saan märkida päriselt sisuga videodel pealkirjas ette nt D1, mis tähendaks, et tegemist on esimese unistuse edendamisega. Selline selgus ja konkreetsus on nii kosutav. Nii palju struktuuri ja raami, aga samas tohutult ruumi loomingulisusele.
Kartsin ja muretsesin korraks, et kes siis enda unistusi maailmaga jagaks ja et keda üldse huvitaks, et ma niimoodi avalikult neid asju jagama peaksin. Leidsin, et midagi nii siirast ja ühekordset lihtsalt peab alles jätma, jäädvustama. Usun kogu südamest, et teekond ongi tegelt nö auhind. Kunagi, kui kõik need asjad ja olukorrad saavutanud olen, mõtlen sellele teekonnale, mis läbi käisin. Suurejooneline oleks kõik see alles jätta. Ja võib olla kedagi inspireerida, lootust edasi anda. Ja muidugi on endalegi suureks toeks ja meeldetuletuseks, kui näen, et oioi pole mitu nädalat teinud ühtegi asja, mida saaks seostada sellega, mida hing ihaldab. Ja siis ennast õigele teele tagasi lükata.
Täitsa lõpp, kui ilus mõte see tundub. Nüüd tuleb aint filmima ja monteerima õppida.
Vanaisa vana kirjutuslaud 5
Plaanid edenevad hästi! Isa juures ootas mind ees juba üks sahtlikapi uks, millel oli isa süvendanud hingede auke. Alles lootsin teda siia saabudes moosima hakata, et võiks sellega pihta hakata. Ja teine sahtlikapp, mis hulga tööd vajas, oli ta ka mulle õigesse kohta valmis viinud. Käin selle märja lapiga üle ja liigun kuivamise ootamiseks elutuppa, kus lõikan valmis ja kinnitan esimesele sahtlikapile vildid,
et jalad põrandaid ei kraabiks. Käin sahtlikappi lihvimas. See tehtud, kannan peale puiduõli
korra. Ootan tunni: proovin, kuidas võtmeauguplaadid sahtlile
ja ustele hakkavad.
Väga ilus. Isa ja vend saabuvad koju. Plaanime-skeemitame koos keskmise sahtli siinide osas. Kannan sahtlikapile peale uue korra puiduõli. Puhkan teleka ees, kuni see sisse imbub. Isa viib eest minema, kui olen sellele ka vildid alla pannud. Saan siine lihvima hakata. Juba veerand tunni pärast krutin siinid toas sahtlikappidele külge
ja proovin, kas need hoiavad keskmist sahtlit õigel kõrgusel. Kõik on ideaalne. Arutame, mida on veel vaja muretseda ja teha. Vaatame viimase (korralikult viga saanud) sahtli seisukorda, isa tutvustab parandamiskava. Mul pole selles rolli. Pärast saan seda ainult lihvida-õlitada. Vaatasime välja, milliseid kruvisid on hingede jaoks vaja osta ja milliseid võtmeauguplaatidele. Selgitan, mida uksenuppude asemele tahan valmistada. See kujuneb laialdasemaks kolamiseks karpides ja sahtlites vajalike detailide leidmiseks. Tuleb mõte märkida ustele ja suurele sahtlile võtmeauguplaatide järgi kruvide tulevased kohad. Töö aga kirjutuslaua kallal on päevaks lõppenud ja märkimine jääb järgmisesse hommikusse.
Vanaisa vana kirjutuslaud 4
My bad, sorry.
Täna ilmnes meeldetuletuse näol, et pakk Gravexist oli saabunud juba paar päeva tagasi. Mulle tuleb lihtsalt neid isa pakke nii palju, et see oli jäänud märkamata. Täielikult minu viga. Avasin paki. Tulemus on täitsa ilus,
aga nad olid tõepoolest jätnud ühe plaadikese tegemata. Kontrollisin eraldi, ega see ka minu viga pole, aga mul on see meilides selgesti kirjas, et üks suur ja kaks tükki väikest. Siiski ei hakanud bravuuritsema ja saatsin lihtsalt meili, et nad teeksid-saadaksid teise pisikese võtmeauguplaadi veel.
Tänasel unetul ööl kirjutasin üles kõik, mis on vaja veel ära teha kirjutuslauaga seoses. Enam-vähem tehtavuse piires surusin neid selleks nädalaks kalendermärkmikku:
- Lihvin vasakpoolset sahtlitekappi 180ga
- Käin niiske lapiga üle. Kuivab nt 1h.
- Lihvin 180ga.
- Õlitan. Seisab 1h.
- Õlitan.
- Siinid üles otsida või uued valmistada isaga.
- Kinnitada kummalegi sahtlitekapile keskmise sahtli järgi.
- Vildid sahtlikappide jalgade alla.
- Enne lahkumist palun järgmiseks korraks panna ustele hinged külge.
- Ja katkist sahtlit parandada.
- Konsulteerime võtmeauguplaatide ja ilunaelte osas.
- Ema juures konsulteerime ja ehk lahendame võtmekimpude koostamise.
- Ja loome vms sahtlikappide uste nuppude asemele tutid (tassels).
- Kuskilt tellida või kuskilt ehituspoest muretseda 18 kuldset/messingist ilunaela.
- Kodus organiseerida ja vabastada kohta, kuhu kirjutuslaud tuleb.
- Kui saan ilunaelad, kinnitan suure võtmeauguplaadi.
- Kui saan ilunaelad, kinnitan väikse võtmeauguplaadi.
- Kui saan ilunaelad ja teise võtmeauguplaadi, kinnitan need ka.
Umbes sama suur hulk ülesandeid on veel ees, aga ei suutnud ette kujutada, et need ka sellesse nädalasse mahuksid. Juba selle listiga läheb põnevaks.
Vanaisa vana kirjutuslaud 3
Täna käisin isa juures. Jaksasin lihvida küll!
Kõigepealt norisin natuke isa. Ta tegi nalja, et mina unustasin ta pakid kindlasti maha, et ma neid talle juba ~20 minutit seal olnuna juba andnud polnud. Mina vastasin, et ootan seda hetke, kui isa räägib, kui palju ta mu kirjutuslauda edasi on teinud, sahtlit parandanud jne. See on ka maksimaalne sundlus, mis ma esile suudan kutsuda tema puhul. Küllap sai aru, naerame. Toon pakid välja. Meil on selline nö diil või sümbioos, et ma käin tema juures läpakaga, ta valib minu osta.ee kontoga välja asjad, mis ta tahab enda kogudesse. Ja mina tegelen sealtmaalt edasi kõige tüütuga: oksjonite jälgimised, tehingud, transpordi kooskõlastamised, pakkide kokkukogumised postipunktist, postkastist, Omnivast või Smartpostist jne jne. Aaa, ja teine pool diilist on see, et ta juhendab-aitab mind kirjutuslauaga. Siiski on kirjutuslaua edenemine aeglasem kui tema kogude paisumine. Seepärast ma üritangi siin norida-vihjata, et ta panustaks sellesse natuke rohkem. Mul juba kiire noh.
Asjad, mida teha oskan, teen ise: lihvisin täna parempoolse sahtlitekapi 180ga viimast korda ja kandsin tunnise vahega peale 2 õlikihti. Imeilus.
See pool on valmis ukse ette panemiseks, minu juurde toimetamiseks ja sahtlite sisestamiseks. Järgmisel teisipäeval katsun vasakpoolse sahtlitekapi samale kaugusele valmis saada. Sellel on natuke rohkem vaja lihvida-töödelda kui tänasel. Vähemalt on kõik liimitud-parandatud ka sellel. Tänu isale.
***
Kuue päeva eest sain võtmeauguplaatide arve kätte. Juures jutt, et pakk postis. Mulle paistis selle järgi, et ei saanud päris seda, mida tellisin. Üks plaadike oli nagu märkimata ja hind oli ka väiksem, kui arvestasin ühe suure ja kahe väikse kohta. You know, nagu tellides kirjutasin neile. Aga pakkki pole veel kohale jõudnud, seega ma pole üldse midagi saanud. Nurisen või kiidan natuke hiljem. Aga natuke häirib juba. Halenaljakas on oodata juba kuid asju, millega pidi minema 2 nädalat. Ei taha mõeldagi, et mingi jama ka veel nüüd.
Heh, poiss või?
“Noh, Sa nii vaikne täna.”
“Ma ei hakanud juttu tegema. Mõtlesin, et Sa pahur, et nii vara pidid ärkama.”
Varsti naerame ja jutustame mõnuga. Saabume haiglasse. Näitan, kus on EMO sissepääs ja kust-kuidas mind otsida, kui ilma temata peaksin ~5 nädala pärast haiglasse saabuma.
Naistearsti ukse taga skeemitame tänast päeva ja uut nädalat. Kokku ootame umbes 20-25 minutit. Lendab. Kihvt on ju koos aega veeta saada. Arst kutsub mu sisse. Ma kutsun Bastardi.
Räägin ära, et nii ja nii palju rase; et ämmaemand saatis lapse asendit kontrollima. Liigume kolmekesi (tegelt ju neljakesi) ultraheli ruumi. Ketsid jalast, viskan lauale pikali. Kõht saab jaheda limaga kokku, arst hakkab uurima. Vajutab õrnalt, see on meeldiv. Mõõdab pead ja miskit jalaluud vist. Loeb ette pikkusi ja mitmele rasedusnädalale need vastavad. Kuskilt kardina tagant kostub arsti öeldule vastu klaviatuuriklõbinat. Kuulan ja vahin kõike toimuvat. Beib ka. Saan minimaalselt aru. Beib ka. Aga asi läheb kiiresti ja kenasti ja kõik ongi hästi, mulle väidetakse. Tähtajaks pakub arst sama aja, mis ~5. kuu ultrahelis arvati – 20. detsember.
Beib on asjalik. Küsib: “Kas saab öelda, kas on poiss või tüdruk?”
Arst: “Saab. *väike paus* Minule paistab poiss. Aga kui tuleb tüdruk, ärge siis mulle kere peale andke!”
Surm pärilikule alaväärsustundele!
Nägin eile poes enda kunagist perearsti. Tekkis silmside. Ma tervitasin, tervitas vastu. Tõstis veel korra pilgu mu kõhu seiramiseks. Üks hetk oli veel nii, et kui sall või mantel langes tissidelt, polnud kõhtu näha, aga see aeg on tõesti möödas. Kõht ulatub kõige kaugemale ette.
Mõtlesin koju jalutades – pardikese kombel paterdades – kahele asjale.
Esiteks, mul on kiiresti vaja jälle siin kandis perearsti. Loomulikult ei saa see olla seesama, sest ma ei usaldaks ta kätte kedagi, kes on hädas. Täiesti terve inimene, palun, suhelge-tehke. Ja mulle on alati teinud haiget, et osad mu pereliikmed on ikka tema juures arvel. Kuidas nad suudavad teda usaldada? Kuidas nad ei karda? Kuidas ei ole minu reetmine ja laimamine nii oluline, et hoiduda sellisest inimesest nii isikliku asjaga nagu iseenda tervis ja selle probleemid?
Teiseks. Ma olengi alati mõelnud, et ma ei ole nii tähtis ja oluline kui teised. Ilmselt seda arusaama toitis minu ema selline mõttelaad. Suguvõsakokkutulekutel katsime meie pikad lauad ja siis tagaruumis pisikese laua taga saime ise ka süüa. Mis on jabur, sest me isegi ei elanud seal, kus kokkutulekud toimusid. Me oleksime pidanud olema samasugused külalised kui teised. Aga teised pered oli nagu erilisemad-paremad. Igatahes see mentaliteet liikus muga kooli kaasa. Ühe parema sõbraga oli nii, et umbes garderoobide juures me enam sõbrad ei olnud. Siis me omavahel ei rääkinud. Ja kui keegi mind noris seal või bussijaamas või bussi peal, minu sõber naeris või ignoreeris olukorda. Ja kui koju nt oli jõudnud, siis saatis sõnumeid või helistas.
Väike fun fact siia vahele: see “sõber” ütles mulle, kui Bastardiga umbes pool aastat olin koos olnud, et Bastard muudab seda, kes ma olen. Sest ma olin hakanud enda eest seisma + päriselt käitusin ja otsustasin lähtuvalt ENDA soovidest ja vajadustest. Ütlesin asjadele “ei” ja nõudsin enda head kohtlemist. Ma ei suhtle selle “sõbraga” enam üldse. Mõnikord saan talt Facebookis sõnumitaotlusi sisuga “ma igatsen sind” ja “kuidas sul läheb?” Ma ei vasta neile kunagi. Ja ta ei ole isegi ainuke manipuleerija, kes Bastardi mõju üle nurisenud on.
Last oodates tuleb igasuguseid mõtteid pähe, kindlasti. Et mis on õiglane ja millisesse maailma ta tulema peab.
Praegu minu poolest siputagu-sirutagu kõhus. Kuulen siiani lugusid sellest, kuidas minu endised koolikaaslased räägivad, et ma olen hull, et ma polnud kooliajal tegelikult haige. Süda murdub sees, et nende koolikaaslaste lastel on üks hetk koolimajas juurdepääs minu järglasele ja räägivad talle endi kurjade-kiuslike idiootvanemate kuulujutte. Loodetavasti on ta selleks ajaks näinud operatsiooniarmi mu seljal miljon korda ja kuulnud lugusid+ näinud pilte minu haigla- ja taastusravikülastustest ega pea nende vääksude juttudest midagi.
Ma tahan, et see sisseehitatud või pärilik alaväärsustunne sureks minu sees ja ei kanduks mu järglasele. Saaks juba läbi.
Vanaisa vana kirjutuslaud 2
Juba jaanuaris alanud kirjavahetus Gravexiga on jõudnud sinnamaale, et sain teate:
“Tere,
plaadid on valmis saanud.
Kuhu saadame?”
Taustalugu on selline: kõigepealt tekkis ideeke, et kuidagi peab jäädvustama töö ja motivatsiooni selle kirjutuslaua restaureerimise taga. Tavapäraselt lummatud numbrist 6, tuletasin kirjutuslaua pealmise plaadi kuusnurgast mõõdud-vahekorrad, mille järgi joonistasin ühe suurema kuusnurkse võtmeauguplaadi keskmisele suurele sahtlile ja kaks ühesuurust (aga suure sahtli plaadist väiksemat) teiste sahtlite ette käivatele ustele. Kirjutasin siis jaanuaris Gravexisse oma plaanist. Nad leidsid, et täitsa tehtav, aga miski joonis võiks olla. Alles natuke rohkem kui pool aastat hiljem suutsin koostada ja saata oma parima joonise,
mille põhjal tehti mulle pädevam joonis, mida veel muutsime ja seejärel sain joonise,
mille järgi võtmeauguplaadid ka ilmselt valmistati. Pöidlad pihku, et saime ikka kõigest ühtmoodi aru ja tulemus on fantastiline. Järgmisena on vaja ilunaelu, millega võtmeauguplaadid paika panna. Neid ei julge enne sebida, kui plaadikesed käes. Plaanin tõesti kuskil Bauhofis need plaadikesed välja võtta ja seal proovima hakata, mis nael kindlasti aukudesse läheb ja tooni poolest sobib.
***
Tükk aega olen kurvastanud-muretsenud, millal lõpuks laud valmis saab. Tahaksin ikka enne järglase tulemist kodu kenasti komplekteerituks saada. Praegu on mul miski pisike lauake, mis siin korteris juba enne oli ja selle all on pappkastid minu kirjatarvete ja muu kraamiga, mis ideaalis kirjutuslaua sahtlitesse paigutaksin. Kortsutan-lömastan jalakestega siin istudes pabereid ja dokumente; pliiatsid pilduvad pidevalt laiali ja vähemalt iga nädal on mõni asi nii salaja põrandale pudenenud, et selle ikka katki astuks. Nii. Ei. Sobi.
Nüüd võtmeauguplaadid nii lähedal, on kohe parem meel. Tunnen end lootusrikkalt. Ent – olgem realistlikud – ei tule siin kaheksanda raseduskuu lõpus eriliselt jaksu ja mahti kuskil lihvida ja peitlit haamerdada. Pean kuidagimoodi isa endale rohkem appi saama. Muidu, kardan, saab see asi alles pika aja pärast valmis.
Achievement unlocked: isadepäev
Räägin välja (vaene igava eluga mees mul), et ta saab hästi praktilise ja ebapraktilise kingituse. ISADEPÄEVAKS.
“Ma ei ole mingi isa veel!”
“Kuidas ma siis mingit last kogu aeg tunnen…”
Lepib. Pakub siis, et ma kingin talle viina. Natuke pettunud, et ta peaaegu kümnesse pani, naeran, nagu ta oleks mingi meeletu nalja teinud. Viskit tahan osta pisikesse karahvini, mille kork on ühtlasi pits. Karahvini mahub umbes 250ml. See on ilusasti valmis-ootamas kodus. Jim Beami vms, mis Bastardile meeldiks, tuleb ainult sebida. Kuskil vedeleb natuke musta värvi õhukest pakkepaberit, tõmbaksin selle ümber. Ja kaardi peaks kirjutama. Mul on hea valik postkaarte, mida lapates leidsin korralikud kandidaadid.
Esiteks: roosa ja sinisega “Õnnitleme!”
Mulle meeldib see ja hiiglasliku tõenäosusega selle kingingi. Tundub ideaalne võimalus kasutada just sellise värvilahendusega kaarti.
Teiseks: 3 näljast linnupoega.
Kihvt, aga las see jääb tulevikuks. Loodan mingi hetk just sellise pesatäiega olla. Siis vaatame edasi.
Kolmandaks: natuke hüpnotiseeritud pilguga ema imetlemas oma beebit.
Sobiks ka paremini tulevikku. Kui beebi on olemas. Kuigi ma ilmselt vahin oma kõhupunni (mis oleks nagu tänase ööga kaks korda suurem kui eile) täpselt sellise pilguga vahepeal.
Siis leidsin ideaalse kaardi säherduseks isadepäevaks, kui lahendame (nagu vaid pooltäis ämbriga vanamutid majatulekahjut) oma lapse/laste (vara?)teismeeategemisi:
Peaksin kaarti ainult täiendama kahe jutumulliga:
- “Two in the pink, one in the stink,” ütleb järglane.
- Ema jutumulli sisse piisab lühendist “WTF” või küsimus “miks ta selline on?”
Viimasena jäi ette ülimeeldiva värvilahendusega kaart, loodud kellegi 12aastase joonistuse järgi.
Selliseks ~ruuduks lõigata ja musta kinkepaberi juurde panna… Perfektne. Siiiiiiski. See roosa ja sinine “Õnnitleme!” paistab antud olukorras sobilikum. Sest juba ~nädala pärast võib selguda, kas minu kõhtu paisutab poiss või tüdruk. Ja siis on mõlema sooga seostuvate värvidega kaart natuke kasutu.
(Kirjutatud isadepäevale eelnenud kolmapäeval)
***
Isadepäeval jäädi rahule :)
Beebiasjadeannetused
Kodu ujutab kilekotitäitest beebi- ja väikelasteasjadest. Ilm on kehv – olen terve päeva toas audioraamatut kuulanud ja riideid-tarvikuid-mänguasju sorteerinud. Selleni viis katse igaks juhuks haiglakott valmis panna.
Kuidas juba teadagi, mismoodi last riietama hakkan? Muudkui sipukatesse või panen kohe suure inimese kombel pükstesse ja pluusi? Kas käib body-sipukad-jakike või lihtsalt üksteise otsa suvaliselt asjad, mis saavutaksid kaetud käed-jalad? Ma ei saa aru veel.
Nii ei ole osanud ise mitte midagi osta tahta. Kõik on minuni jõudnud sugulastelt. See on fantastiline, sest mõnda sorti asjade eksisteerimisest ei teadnudki enne. Ja ikka on olnud nii, et tuuakse punnitav kilekott või mingi kaval jubin ja siis näidatakse kiiresti, milleks-kuidas kasutada. Väga hariv. Ja soodne. Riiete suurustega harjumine võtab aega. Praegu virelengi nende organiseerimise ees. Ei oska hinnata päris hästi, kui pisikene beebi päris pisikesena on. Et mis panna kohe lapsevoodi kummuti sahtlitesse ja mis tuleviku jaoks stange peale rippuma jätta. Omaette maailm ja teadus.
Mänguasjasahtel meeldib. Ostsin õelt ära tema lapsel olnud voodi, kus on mähkimislaud/kummut kohe küljes. Kõige alumine sahtel oli pärast enamuse pisibeebide asjade teistesse sahtlitesse mahutamist päris tühi. Ajasin sinna kõiksugused arendavad ja kihvtid mänguasjad, mis meieni jõudnud on. Mahtusid ära küll.
Otsustasime Bastardiga, et see sahtlitäis ongi ühik, millega mõõdame, kui palju mänguasju järglase jaoks peame korraga.
Vaikselt vist ikka hakkab saabuma arusaamine lapsele vajalikest asjadest. Et pissipoti peaks sebima, igasugused termomeetrid, mähkmetevaru, vannikese jms.
Ikka meie
Istume köögi põrandal nagu miljon korda varem. Eelmistes uskumatutes eludes.
Beib istub prügikoti vastas, pliidiukse ees. Paneb uue suitsu ette. Mina istun köögikapile toetudes, meie jalad põimuvad. Silitan ta pahkluid ja sääri, ta mudib mu varbaid läbi villaste sokkide. Me oleme nagu miljon aastat vanad, kuskil kaalu ja ajata olekus, õnnes. Korraga jubesurelikud ja täiesti surematud.
Me räägime meie suhtest. Mida me päris alguses mõtlesime ja tahtsime. Kuidas me teineteisele haiget oleme teinud. Mida oleme vältinud, sest teadsime juba, mis teisele hinge lõikab. Millal teadsime, et me peamegi igavesti koos olema.
Rääkisime teiste suhetest. Mida peame õigeks strateegiaks; mida ei teeks ise kunagi enda teisele. Kuidas järglast kasvatada tahame. Millal ja missuguse kodu ostame. Mis peab seal olemas olema; mille osas annaksime järgi. Rääkisime lapse ootamisest ja minu kehast+mõtetest selle valguses. Kui nelja ajal kaissu poeme, küsib:
“Kuidas Sul on selline julgus kanda last ja tema saamist mitte karta?”
“Ma lihtsalt armastan Sind nii väga.”
Vastus on ammendav.
Jõululoosituustid
Ma ei ole kindel, mis siin vahepeal toimunud on ja kes siin jõululoose tegi, sest blogis on paari aasta jõululoosid nagu puudu. Pole vist minu tehtud siis. Viimane kord polnud kindlasti. Pätid mul tegid kiiruga loosid ära. Seekord sain jaole (Y)
Esimene plaan oli jälle miskid ägedad origamikujundid teha; siis tahtsin osta pisikesed hõbepaberis ja paberis šokolaadikesed, et sinna vahele nimesildid toppida ja neid loosidena kasutada. Koonerdajana loobusin viimasest variandist. Tuli lihtsam mõte.
Sorteerin muudkui asju, mis kunagi peaksid uues kirjutuslauas resideeruma hakkama. Selles protsessis praakisin välja vanu postkaarte, mis on määrdunud, katki, kulunud nurkadega. Nende hulgas oli ka loomulikult jõuluteemalisi. Lõikasin nendest ja ka suvalistest jõuluteemalistest piltidest välja 21 ketast.
Seejärel otsisin välja õhukest pakkepaberit, kuhu kettad peale kleepida, ja pärast ketastele nimede kirjutamist tuustideks üle ketaste keerata.
Muide, sellised fun facts ka:
- Meid on nüüd 21 loosis. Kui väike olin (kuni vbla 16aastane), oli meid püsivalt 10.
- Sain enda järglase ka loosi, kuigi ta on siis ainult võib olla sündinud :)
- Suuri (mu 16aastane vend kaasaarvatud) on 13, lapsi (vist kuueaastane on kõige vanem) on juba 8.
The Adventurous Pursuit of Happiness 
