Jõululoosisussišokolaadid
Või jõululoosikuldpiletid. Kohe näitan, oot.
Tänavu on loosis 23 inimest. 2020 tõi juurde 2 väikest preilit: üks vennalt, üks minult.
Traditsioon näeb ette, et isadepäeva kandis saavad loosid jagatud. Äkki kuu aega varem hakkasin seekordseid loose skeemitama. Kaasasin ema ja vennanaise. Minu algupärane idee oli selline: vennanaine joonistab kuldpiletid, need lähevad sussišokolaadide paberi vahele ja need ongi me loosid siis. Siis arenes kava edasi. Vennanaine ostis sussišokolaadid, kuldset paberit, tegi piletid. Super. Pakkus veel välja, et äkki võtta tavaline šokolaadipaber ümbert ja teha meie loosi paber eraldi. Olin nõus. Võttis paberid isegi ümbert mu eest ja saatis šokolaadid ja piletid edasi.
Minu uus plaan oli selline: joonistame pildi kodumajast talvel. Kuidas köögiakna valgus üle välja paistab. Proovisime emaga ja keerasime selle asja täiesti pekki. Me ei oska nii hästi peast asju joonistada. Lihtsalt nõrk tuli noh. Mõistsin, et midagi nii närust ma toota ei suuda tahta. Tegin päästmiseks nii: võtsin kuskilt skävvitud jõupaberit, pritsisin valge ja kollase vesivärviga, lõikasin sellest šokolaadipaberid, kleepisin ümber. Lõin peale templi JÕULULOOS 2020
ja kleepisin peale 3 kuldset tähekest. Hakkasin kuldpileteid paberite vahele libistama.
Täielik säästuprogramm, mind you. Ma ei ostnud eraldi midagi selle lahenduse tarvis. Siiski. Perfektne.
Toimetasin loosid isa juurde ja sealt said need laiali jaotatud enneolematu kiirusega. Ja siis kuulsin vaid kiidusõnu. Jäin lahendusega ise ka nii rahule, et pakkisin isegi kingitused samas stiilis:
Jõululoosituustid
Ma ei ole kindel, mis siin vahepeal toimunud on ja kes siin jõululoose tegi, sest blogis on paari aasta jõululoosid nagu puudu. Pole vist minu tehtud siis. Viimane kord polnud kindlasti. Pätid mul tegid kiiruga loosid ära. Seekord sain jaole (Y)
Esimene plaan oli jälle miskid ägedad origamikujundid teha; siis tahtsin osta pisikesed hõbepaberis ja paberis šokolaadikesed, et sinna vahele nimesildid toppida ja neid loosidena kasutada. Koonerdajana loobusin viimasest variandist. Tuli lihtsam mõte.
Sorteerin muudkui asju, mis kunagi peaksid uues kirjutuslauas resideeruma hakkama. Selles protsessis praakisin välja vanu postkaarte, mis on määrdunud, katki, kulunud nurkadega. Nende hulgas oli ka loomulikult jõuluteemalisi. Lõikasin nendest ja ka suvalistest jõuluteemalistest piltidest välja 21 ketast.
Seejärel otsisin välja õhukest pakkepaberit, kuhu kettad peale kleepida, ja pärast ketastele nimede kirjutamist tuustideks üle ketaste keerata.
Muide, sellised fun facts ka:
- Meid on nüüd 21 loosis. Kui väike olin (kuni vbla 16aastane), oli meid püsivalt 10.
- Sain enda järglase ka loosi, kuigi ta on siis ainult võib olla sündinud :)
- Suuri (mu 16aastane vend kaasaarvatud) on 13, lapsi (vist kuueaastane on kõige vanem) on juba 8.
Punase pärdiku plaanid
Ikka veel paneb imestama, et mis juhtus. Kuidas oli 25-kroonine jõulukingitus üle mõistuse kallis kunagi ja nüüd 30-eurone on okei?
Teen need jõulud 3,5 jõulukinki. Ühe koogi teen vist ka. Aga päris kingitustest kõige odavam ja tšillim on NKK jõulupeoks 3-eurone kingitus. Järgmisena leiti töö juures, et peaksime tegema jõulupeo ja 10-eurose kingituse loosis saadud inimesele. Alguses pakuti summaks 20 eurot. Õnneks on ka teisi üliõpilasi mu töö juures. Tõmbasid sellele variandile kiiresti vee peale. Ja siis tegin pere jõululoosis Bastardi eest pool kingitust ära. Eks ta vaatab ülejäänu ise, kui nüüd enne jõule koju sai praktikalt. Ja viimane on mu lemmik. Peaks olema ka mingi 30-eurone pere loosi kingitus. Selle teen loosi kohaselt õelapsele. Tahab “päris oma kaisukat”. Ja õmblen talle selle!
Mulle ei meeldi määratud hinnaga kingitused ja eraldi kingisoovid. Kogu asja mõttest mööda.
Igatahes. Kavand on järgmine:
Mingeid orjamütse-kraesid siiski vist ei tee. Teen punase karvase pärdiku. Punase ahvi aastal sündimise järgi. Kuna ma ei leidnud netist sobivaid lõikeid, hakkasin kavandama-skeemitama. Pärast kiiresti edukaid
ja pikalt mitte nii edukaid kavandamisi,
on lõiked olemas.
Lähipäevil hakkan kokku õmblema (enne sebin punase karvase riide, lõikan tükid välja, traageldan). Eks siis selgub, kas kavandasin piisavalt hästi. Kui mul jätkuvalt nii põnev sellega on, siis kindlasti näitan, kuidas läheb.
Speaking of: värskendaval kombel olen isegi rohkem elevil kui kinki otsides-ostes. Rohkem siirust ja südant läheb asjasse. Tore on ka see, et kingisaaja on umbes aastane – teda lihtsalt ei huvita, et ma 30-eurost arvet kokku ei riisu natukese materjali sebimisega :)
Jõulukingitus 2015: digitaalne mikroskoop
Jõululaupäeval, kui metsas oma suure-suure perelahmaka keskel kingitusi jagasime, esitasin järgneva luuletuse:
Päkapikk, tere-tere!
Näed, Sind ootas kogu pere!
Mina ikka kõige rohkem –
eks ka kink mul kõige uhkem
Siinkohal hakkasid kõik naerma, kuna minu kingitus oli valge kokkumurtud paber, kuldse paelaga suletud. Viimast kaht rida –
Luuletus vaid üsna nadi,
aga nõnda lumegagi
– ei kuulnud läbi naeru vist keegi. Väga lõbus oli :)
Paberitükil oli sõnum päkapikult. Küllap oli mu õel palunud selle kirja panna, sest käekiri on südantsoojendavalt tuttav ;)
Päkapikk andis teada, et see on alles algus ja minusugune hea tüdruk saab oma kingituse sussi sisse. Mingi hetk. Hakkasin tublilt ootama.
Täna hommikul saabus emme õe juurest. Minu kingitus ühes. Noh, päkapikud viisid muidugi sinna kingituse – mul tänavu ainult seal suss aknalaual olnud. Mips pani.
Sain täpselt selle, mida soovisin. Isegi parema tegelikult. Soovisin USB mikroskoopi, millel oleks vähemalt 500kordne suurenendus. Sain kuni 1000kordse suurendusega.
Tarkvara läpakasse sebitud, sõitsin mikroskoobiga suht üle kogu keha. Siis üle Bastardi sõrmede ja varvaste. Natuke äge, natuke rõve. Anton van Leeuwenhoeki austamiseks vaatasin oma riiete kiude ka.
Fisheye jõulud
Pidu on läbi: pooled läinud oma kodudesse, telekas käib multikas mingist turboteost, isa on pika laua lühikeseks lükanud ja minul on võimalus blogida.
Proovin uut fisheye äppi
Ülal on Mipsu kink. LEGOd on ägedad, üks kihvtimaid kinke seekord. Ise sain kotitäie šokolaadi ja Rademari kinkekaardi. Venna sai uhiuue seljakoti ja andis mulle enda teise, mis minu hinnangul on minimalistlikult imeilus.
Kirjutasime ka tänavu ise enda luuletused. Minu oma sai selline:
Istusin ja ootasin pealinnas
Seal Neeruti mets on kõrges hinnas
Unistasin kodust ja isa paist
Ongi aeg minna, ütles vaist
Veab, et jõul mu koju toob
Ja südamesse rahu loob
Igatsesin ennekõike pereringi
Ent nüüd kätte tahaksin enda kinki!
Jõulutunnet meelitades
Kuulaks küll jõululaule ja pakiks kingitusi. Jooksin Pantsiga kuuma kakaod, punased kampsunid seljas. Purustaksin pähkleid ja vaataksin Die Hardi. Käiksin saunas ja kirjutaksin luuletuse kingi lunastamiseks. Ühe Bastardi jaoks ka. Küpsetaksin piparkooke ja ehiksin kuusepuud.
Aga see aeg ei ole veel käes. Vaikselt hiilib jõulutunne ligi küll, aga ma ei julge sellele kuigi kõvasti reageerida, et mitte teda ära hirmutada. Kuidagi nüri oleks poris jalgu vedada ja klappidest Let It Snow’d kuulata. Nii käiks vint üle ja selle aasta jõulurõõm veedaks aega kuskil mujal.
Nõnda ootan lund ja olen jõulutundele igavesti avatud. Ja üldse – kõik omal ajal.
Näiteks.
Kuu aega tagasi ilmusid poodidesse kellukesed-kuljused, mida heategevuseks müüakse. Paar viimast aastat olen ikka kuljuse ostnud ja jõuluajaks võtmehoidjaks pannud. Nüüd valisin helelilla pisikese kellukese ja panin selle koos kuldse mummukujulise ripatsiga võtmehoidjateks.
No pun intended tegelt. Huvitav juhus lihtsalt. Üle lugedes alles vaatasin, et kelluke ja mummu lähevad hästi kokku.
Järgmiseks.
Mängisime Bastardiga Star Wars Old Republicut enne viimast koduskäiku. Tagasi tulin, ostsin Baltijaamast talle jõulukalendri.
Põletasin advendikinke,
kuulasin kaht jõululaulu, olin Kaupsist paki toomisel seltsiks,
ostsin ära jõululoosikingi ja ühe salakingi ka, mis ei ole üldse minu välja mõeldud – käisin lihtsalt kellegi jaoks ära toomas. Loodan, et järgnev pilt kuidagi kellegi jõulurõõmu ei kahanda. Ehk ei ole tegelt aru saada, mis teema on.
Juba reedel saan kinke pakkida!
Olen hakanud kõrgelt-kõrgelt hindama aastaaegadega kaasnevaid erilisi olukordi. Rütmi ja muutuvust. Nendega kaasnevat ootust ja elevust. Elu on ilus küll.
22. lõpp ja 23. algus
Saanita või saaniga
Õues maas vaid mingi läga
Valget paksu lund ei saja
Ent seda me ei vaja:
Meil on emme tehtud jõulupraadi
Poest ka salatit veel saadi
Kuuse allgi kingid reas
Salmid-luuletused peas
Mina siin vaid loen maha
Aga ise kirjutasin – ehk see päästab maha
Jõulumeelne Saaremaakülastus
Hommikul 9 hüppame emmega auto peale. Suund Väike-Maarjale. Vanaema pole mitu päeva kätte saanud, lähme kontrollime üle. Esimene peatus Aia tänaval. Korteri uks pole lukus, tuled sees kustus, lauale on tekkinud altar tema laste piltidest.
Oh fuck. Emme on nähtavalt mures. Siinkohal mainin, et vanaema elukaaslane suri hiljuti ja mitte keegi pole vanaema mitu päeva ühendust saanud. Järgmine peatus Põhja tänaval. Treppidest üles. Koputame uksele. Keegi ei vasta. Sees üürgab raadio. Koputame-koputame-koputame. Hüüame. Loksutame linki. Emme ütleb, et vanaema lihtsalt ei kuule, et peaksime kingi jms lingi külge jätma ja ära minema. Toon välja, et vanaema võib päriselt vajada arstiabi. Taaveti uksemurdmispraktika meeles, pakun välja, et lähme sisse. Loe: ma üritan ust maha murda. Seda vanaema kuuleb, teeb ukse lahti ja küsib naiivselt, mida me seal teeme. Wtf vanaema??? Laseb meil poes käia,
ta haudadele viia ja Aia tänava korterisse sõidutada. 2 tundi kaotatud, saame edasi minna Rakverre. Rakverest Tallinna. Tallinnast Kuressaarde.
Olen siin kuni aastavahetuseni. Siis on Tallinna-minek.
Jõuluõhtul
Taevas hoia kui paks mu magu!
Kogu praest sain üksi jagu.
Kõht on valus ja nii lai,
saaks ma juba pika pai.
Saaks ma kätte kingituse –
selle jõulu rõõmustuse.
Tõmbaks paki sisu valla,
roniks sooja teki alla.
toidukoomas seal ma magaks,
unes lubadusi jagaks:
et järgmine aasta ei söö nii palju,
kahe suupoolega räägiks aint nalju.
Detsember!
Jõulune muusika täidab tuba, ahi praksub, küünal põleb aknal ja 4 paari sokke jalas annavad lootust, et külm saab tõrjutud. Käes on mõnus detsember.
Detsembrikuu on ilus. Mulle meeldib lumi ja jõulud, kingitusi teha ja saada. Pakkida. Meeldib pehme külm ilm ja hingeõhuaur. Kindad ja mantlid, sukad ja sukapüksid. Mütsid ja sallid. Ehitada kindlusi, lumememmesid ja kelgutada. Veel meeldib, et mul ja mu väiksel vennal on sünnipäev. Kaljukitsed ja amburid. See kuu saab mul Eeroga koos pool aastat. Muusika kisub mahedaks ja siiraks ära, inimesed teevad üksteisele head. Kaevavad autosid vallidest välja ja jagavad glasuuriga piparkooke. Emme vaatas täna isegi viimaste retsepti üle. Kuu keskel saab vene keel läbi. Akadeemiline kirjutamine ka. Saab koolist puhata. Saab head süüa ja kodukindluses
täiesti vabalt end tunda. Vanaisa majas mandakakoti kõrval teki sees rõõmsa südamega istuda ja ahju kütta. Ilus aeg :)
Jõululoosiümbrikud
Here it goes again.
Meie peres on kombeks teha loosiga kingid jõuludeks. Kõigi nimi läheb loosi ja kõik võtavad ühe. “Pere” tähendas vanasti meie peret (emme ja issi ja 6 last) ja vanaisa ja onutütart, kes meile nagu õde ja mu vanematele nagu tütar on. Nüüd on vanaisa surnud, vanem õde lapse saanud, 3 inimest oma kallimale jõululoosi kaasamisega au teinud. Anu näitas viimasega teed. Mul oli hetkeks veider enda noormees loosi panna, sest… ta pole kõigiga veel kohtunudki. Aga ma lajatasin ta sinna sisse, sest nad võivad ju kohe temaga ära harjuda. Ühesõnaga, kui esialgu oli meid 10, siis nüüd on 13.
Üks on läinud ja mõned on juurde tulnud.
Tavaliselt teeme loosimiseks sildid ja möllud mina või Pants. See aasta lõikasin silma järgi ruudud, kirjutasin kõigi osalejate nimed peale,
voltisin pisikesteks ümbrikeks. Üliarmsad tulid :)
Kõik on juba ära jaotatud ka. Telefoni, Skype’i, paratamatuse või vana hea näost-näkku teel :)
hr54tfgrttttttttttt(sophie kõndis üle klaviatuuri )
tahtsin sulle häid jõule kirjutada eks ta tahtis ka
häid jõule terve pere poolt
Jõulutervitused
Teen see jõul 2 kaarti. Pigem kirja. Ümbrikutes ju.
Esimene ja igajõulne on mehele, kes päästis mu elu. Surmani tänulik talle. Tahan, et ta teaks ega unustaks seda. Homme tuleb ainult aadress ja mark kuskilt hankida.
Teine kiri läheb koju. Minu eest. Lubab, et küll ma ka kunagi jõuan :)
Puhkuseplaanid
Enne täielikku vabadust tuleb sooritada arengupsühholoogia arvestus ja esitada taastusravi alustes referaat ja presekas teemal motor relearning program. Kuskil nende kahe vahel tutvun uue kooli printimisvõimalustega: vaheajal tahan palju tööd tehtud saada ja paberi pealt kõige mõnusam õppida. Saab väänata ja sodida, lõigata ja kleepida. Raamatukogu pean ka üle vaatama. Mul on alati suured viiviseprobleemid :D
Kui kool läbi, pakin asjad, mida koju saata tahan. Ehk vend võtab kaasa :) Õhtul Püssi kursuse jõulupeole. Edasi Retrole Illukasse. 22. on avatud ettepanekutele kuni 11-ni õhtul :) Siis on kallis Teises Maailmas jõulupidu. 23. panen posti ühe kirja ja saan normaliseeruda kolmeni. Siis reis Võrru. Suurejooneline jõulurõõm ~3 vaatuses. Usun, et umbes 26.-l jõuan koju. Mängin Sofiga, õpin lihaseid, anatoomiat-füsioloogiat, vene keelt, pean sünnipäeva, loen filosoofiaks, mõtlen uueks aastaks plaani välja, pakin asju. 31.-l sõidan Tartu. Suur aastavahetusemöll ja minu sünnipäevakese tähistamine. Kojuminek. Tartutulek. Kooliskäik.
Active vacation selline :) Helistasin emmele, et küsida, mida arvab sellest, et ma jõuluks koju ei sõida. Oli nii armastusväärne ja julgustas mind minema. Mainis ära, et õed-vennad mind selle eest ei armasta nüüd ülemäära. Pantsi ja vennat tahaks hullult näha, aga Pants ütles niikuinii, et ma peaksin Võrru minema, kui mul praegu on selline võimalus ja soov. Seega pahasti ei tunne :)
Palusin emmel issi kingi lauasahtlist võtta ja kuuse alla õigel hetkel panna. Sain eelmise aasta loosis samuti isa. Siis kinkisin talle 2 jahimärki ja kirjutasin juurde ilusa kaardi. Talle meeldivad märgid ja jahimees on ta ju ka, aga ma usun, et ta on arvab juba, et muud peale märkide ma kinkida ei oskagi. Nüüd teen palju praktilisema kingi. Ostsin Universaal Universumist punase elevantidega karbi.
Nad emmega armastavad elevante. Karp on ruudukujuline, 15×15; umbes 3-4 cm sügav. Sinna saaks pärast kihvasid või kruvisid vms sisse panna. Ma ei tea. Praegu läksid sinna kena must väike kalendermärkmik
2012. aastaks. Sellisena viisin ta koju ootama, et viin šokolaadikomme vms juurde. Nüüd läheb lihtsalt nii kuuse alla.
Tõbine
Naudin koolis käimist nagu selle alguses. Viibin hetkes. Võlgu pole, elu on elatav.
Haige olen ainult.
Reedel ärkasin jälle vara. Hommikuti on kurk valus olnud juba mõni päev, aga nüüd tugevamini. Ja ei lähe päeva peale ära. Nohu. Köha. Tõeline katkubeebi valmis. Palavik vist ka, sest kõlbab ainult voodis ümiseda ja varbaid kokku hõõruda. Kooli end ei vea. Liiga laip. Saatsin ilusasti teate sellest.
Õhtul jõuab üks sõber Tartu, jalutan sipsu maad vastu. Kallistab. Ütleb: “Käisin täna ultrahelis. Nad ütlesid, et mul ei ole vähk!” Ravikuuri peab ikka lõpuni tegema.
Vaja tähistada. Süüa. Filme vaadata.
Täna
olen ikka nohune ja enesetunne alla keskmise, kurguvalu oleks nagu üle minemas. Unistan ema hoolitsusest. Veel viimane koolipingutus enne jõule.
Muide, Hea Lugeja, kuhu ma lähen jõuludeks? Koju või Võrru? See on võib olla kummaline, aga ma ei tea, kuhu ma rohkem tahan.
Oleme jõuluks valmis :)
See algas mandakatest ja uisutamise vaatamisest. Ühel õhtul kuulasime ainlt jõululaule ja arutasime, mida me jõuludel armastame. Tulukesed, lumi, glöggi, šokolaad, kingitused, pakid, söögid-koogid, filmid, kakao, teater, laulud, sarjade jõuluosad, jõulumütsid ja kõik muu selline. Käisime täna taarat Lõunakasse viima. Neil jääb liuväljal lund üle ja maja taga on lumekuhi.
Tegi mu nii rõõmsaks. Poes valisime, mida osta, et süüa teha. Sattusime jõulukalendrite juurde. Kiirete arvutuste põhjal leidsime, et meil oleks neid juba vaja. Countdown advendiajale.
Siis ostame veel ühed kalendrid, et jõuludeni countdowni teha :) Vaatame Nigella’s Christmas Kitcheni. Nii valmis. Ostame Pähklipurejale piletid ka jõuluks :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 