Kanada, kodu, kümnis ja igavene areng
Räägin jälle rahast. Et kusmaal ma oma teekonnal olen.
- Mul on nüüd III pensionisammas.
- Kanada-trippi ei tule.
- Rääkisime-arutasime ja seadsime prioriteedi mujale. Olen väga rahul. Ma ei oleks ise suutnud Bastardile öelda, et reisuks kuluv oleks nii hea rahapatakas, mille võiks hoopis oma kodu jaoks kõrvale panna. Õnneks mõtles ta sama. Ja tegi suu lahti. Nüüd ongi nii. Lisaks on meil tekkinud ühine strateegia, millega tublisti säästa. Aga see algab alles paari kuu pärast. Väga põnev, ootan juba.
- Minu täitsa omaette areng toimus andmise küsimuses. Kümnise mõistmises. Kõlab nagu piibli teema vms, aga see tõeliselt ka vabastab. Olen ammu uskunud kümnisesse, aga selle täies mahus andmisest reaalsuses mööda juutinud. A la “ma säästan ju nii palju vähem, kui 10% praegu juba ära annan” või “aga ma kinkisin sellele ja teisele midagi, mis on kümnise väärtusega kokku”. Mööda skeemitanud noh. Nüüd arvestangi enda kuu eelarves, et nii ja nii palju tuleb see kuu raha sisse ja siis kui palju on sellest kümnendik. Ning sellega olen lahke ja helde. Olles kohe leppinud sellega, et konkreetne hulk mu palgast jne tulust ongi mõeldud ära andmiseks, on elu ilusam ja rahulikum. Muidu oli mul tõesti hetki, kui ihnus mu sees vingus ja mögises. Isegi siis, kui Bastardi palvel poest Vytautast tõin. Norisin teda, et ise kõnnib poest mööda koduteel, aga mina ostku talle pudel vett koju. Mis mõttetu kobin, noh!
- Olen hakanud koduste toimetamiste ajal kuulama Dave Ramsey tütre jutumulinat ka. Soovitan!
- Kenasti läheb. Iga kuu õpin selles protsessis midagi uut. Hiljuti mõtlesingi, kui tänulik olen enda vennale ammuste Amway ja Network 21 aegade eest, kui idanesid mus need arusaamad/uskumused, et sihti ja eesmärki on vaja, eelarve tuleb teha ja pärast aru anda soorituse ja efektiivsuse kohta. Et kui tähtis on lugeda raamatuid, hästi ning efektiivselt elada ja oma tõeliste eesmärkide poole häbi või piinlikkuseta liikuda.
Punase pärdiku plaanid
Ikka veel paneb imestama, et mis juhtus. Kuidas oli 25-kroonine jõulukingitus üle mõistuse kallis kunagi ja nüüd 30-eurone on okei?
Teen need jõulud 3,5 jõulukinki. Ühe koogi teen vist ka. Aga päris kingitustest kõige odavam ja tšillim on NKK jõulupeoks 3-eurone kingitus. Järgmisena leiti töö juures, et peaksime tegema jõulupeo ja 10-eurose kingituse loosis saadud inimesele. Alguses pakuti summaks 20 eurot. Õnneks on ka teisi üliõpilasi mu töö juures. Tõmbasid sellele variandile kiiresti vee peale. Ja siis tegin pere jõululoosis Bastardi eest pool kingitust ära. Eks ta vaatab ülejäänu ise, kui nüüd enne jõule koju sai praktikalt. Ja viimane on mu lemmik. Peaks olema ka mingi 30-eurone pere loosi kingitus. Selle teen loosi kohaselt õelapsele. Tahab “päris oma kaisukat”. Ja õmblen talle selle!
Mulle ei meeldi määratud hinnaga kingitused ja eraldi kingisoovid. Kogu asja mõttest mööda.
Igatahes. Kavand on järgmine:
Mingeid orjamütse-kraesid siiski vist ei tee. Teen punase karvase pärdiku. Punase ahvi aastal sündimise järgi. Kuna ma ei leidnud netist sobivaid lõikeid, hakkasin kavandama-skeemitama. Pärast kiiresti edukaid
ja pikalt mitte nii edukaid kavandamisi,
on lõiked olemas.
Lähipäevil hakkan kokku õmblema (enne sebin punase karvase riide, lõikan tükid välja, traageldan). Eks siis selgub, kas kavandasin piisavalt hästi. Kui mul jätkuvalt nii põnev sellega on, siis kindlasti näitan, kuidas läheb.
Speaking of: värskendaval kombel olen isegi rohkem elevil kui kinki otsides-ostes. Rohkem siirust ja südant läheb asjasse. Tore on ka see, et kingisaaja on umbes aastane – teda lihtsalt ei huvita, et ma 30-eurost arvet kokku ei riisu natukese materjali sebimisega :)
Rahamaius
Mmm, kuidas mulle raha meeldib. Olen muidugi aeglane õppija-orienteeruja selles. Mis on okei. The journey is the reward. Mul on väga põnev.
Mäletan, kui olin pisike ja mõistsin, et ma ei pea iga viimset senti puhvetis ära kulutama. Tõsine ahhaa-moment. Mu elu on täis selliseid.
Nii tubli olen juba aastaid olnud, et pean arvestust kulude-tulude üle. Teen igakuised spetsiifilised eelarved. See kõik on tore ja hea ja saan ilma igasuguse kõrvalise abita hakkama, oskan majandada küll. Aga.
Aga nüüd on mul plaan pikemaks perspektiiviks. ja see on uus asi. Plaan ei ole minu oma. Ma lihtsalt kopeerin ja taastoodan seda. Dave Ramsey noh.
Dave Ramsey soovitatav plaan raha osas on selline:
- Kogud 1000 enda hädaolukorrafondi nii kiiresti kui võimalik
- Teed nimekirja enda võlgadest. Maksad kõigi võlgade eest miinimumi ja kõige väiksemale lähed täiega kallale. Müüd asju, võtad lisatöö jne, et väikseim ära maksta. Sedasi võtta ette altpoolt järgmine ja järgmine. Kui võlad makstud või ainult kodu eest tasuda, võib edasi minna järgmisele sammule.
- Kogud 3-6 kuu elamisraha suuruse hädaolukorrafondi
- Siitmaalt võib rahulikumalt võtta. Tuleb igakuiselt investeerida 15% pensionifondi intresse koguma.
- Koguda laste hariduse jaoks
- Maksta ära oma kodu
- Kasvatada rikkust ja olla helde/lahke
Põhitõed või filosoofia tema plaaniga kaasas on need, et midagi ei ostetaks võlgu ja elataks alla oma võimete. Ja paarid majandaksid koos, ühise eesmärgi nimel. Sammud 4.-7. käivad üldiselt korraga, aga muidu ei tohiks samme segamini teha ja suvalt skeemitada. Having said all that… :D
Minu tõlgendus DR plaanist on selline:
- Kuigi mul oleks esimene hädaolukorrafond panna kõrvale, plaanin seda teha aeglasemalt. Eesmärk oleks hiljemalt veebruaris see samm lõpetada. Asi on lihtsalt nö formaadis, milles seda koguda tahan. Don’t ask, skeemitamine:D
- Oktoobris oleksid “võlad” makstud. See on mingi jääk mu idiootsematest aegadest. Mingi kaks aastat tagasi “ostsin” tahvelarvuti järelmaksuga. Mingi 5 euri kuus ikka veel. Ja kui ma sooviksin seda asja varem lõpetada, peaksin juurde maksma 70 eurot. Ma polnudki vist nii sitasti ühtegi klienditeenindajat kohelnud, kui seda feikabistavat meeshoora Elisa esinduses, kui see ütles, et jepp, muidugi saad varem ära maksta ja lepingu lõpetada. Lihtsalt anna lisaks jäägile veel seitsekümmend eurot. Samahästi võin ju maksta seda kõike oktoobris lõpukuupäevani. Ka odavam noh.
Mul on mingi natuke lahtine küsimus õppemaksuga. Mu õde tasus mu eest ja ütles, et kunagi maksan tema lapse õppemaksu vms. Mõtlen soovitada mingi kogumisfondi, kuhu aegamööda midagi sisse paneksin. Koguks intresse ka ja siis ei tule mulle üks hetk üllatusena, et Mipsul vaja. Peame arutama seda, kui mul kool kunagi läbi saab. Praegu ilmselt sellega pead ei vaeva. - Arvan, et juba veebruarist koguksin suurema hädaolukorrafoni jaoks raha ja 2017 aasta jooksul oleks see koos. Siis hakkab veel põnevam.
- ja 7. sammu tahan ka 2017 alustada. 5. ja 6. on natuke kauge teema. Vajavad uurimist-skeemitamist. Vaatab.
Saan aru, et on korralikud kõrvalekalded ettenähtust, aga see on sitaks parem kui üldse ilma plaanita mingi hea tulemuse ootamine.
Mis puutub sellesse, et paarid peaksid koos majandama, siis pangaarved võiksid jääda eraldi ja makstaks-planeeritaks koos või skeemitades. Skeemitamine siinkohal on nt see, et ma ostan ühe suure asja, Sa ostad kaks väiksemat asja. Või siis see, et ou, Sa pead maksma seda või teist kooliga seoses, ma maksan seekord ise kogu üüri. Päris hästi peab usaldama, et teise eest asju maksta. Olla siis abielus või mitte. Peab päriselt ka armastama, muidu mõtled veel surivoodil, et ostsid tegelt kokku rohkem saia kui kaaslane. Muidugi on sitaks põnev kellegagi koos skeemitada.
Loomus tõstab pead
Varsti pärast seda kadus side Bastardiga. Ta on vist nii kaugel üleval, et seal lihtsalt pole Internetti. Või ta lendas üle parda ja sellest tulenevalt ei saa midagi kätte ega kirjuta mulle. Ei tea. Panustan siiski sellele, et kuskil polaarjoone taga pole neti tagamine prioriteet.
Tema puudumine on lasknud pead tõsta mu loomusel või millelgi. Ma olen koguaeg üksinda.
Septembrist, kui ta lahkus, olen teinud iga päev kasvavalt kükke. Mul on eraldi süsteem. Tol pühapäeval, kui Beib minema läks, tegin 6 kükki. Pühapäeviti ainult 6 nüüd teengi. Esmaspäeval tegin siis 12, teisipäeval 18, kolmapäeval 24 jne kuni pühapäevani, mil tegin 6. Esmaspäeval tegin seejärel hoopis 18, teisipäeval 24, kolmapäeval 30 jne. Niimoodi kasvabki. Tänasel teisipäeval teen juba 66 kükki.
Paari päevaga lisandusid kätekõverdused. Nädal aega järjest teen sama hulga. Alustasin kuuega ja tõstan igal nädalal ühe võrra. Täna tegin 14 tükki.
Hakkasin kesklinnast Viimsi tööle sõitma jalgrattaga. Armusin rattasõitu absoluutselt ja poleks lund, sõidaksin ikka veel rattaga. Kõige parem mõte maailmas, sest
- ma jõudsin alati tööle õigeks ajaks (vs see, kui bussist napilt maha jäin ja 20 minti tühja pidin vahtima, et siis hilineda)
- säästis umbes ühe kuupileti raha
- sain sujuvalt väga praktilise ~35-40 minutilise trenni päevaplaani suruda
Siis tekkisid kohustuslikud hommikused päiksetervitused. Kes ei tea, siis see on seeria joogaharjutusi. Väga sujuvalt kulgev ja mõnus. Esimesed sirutused-venitused. Seda tuleb 6 tk teha. Lisandus õhtune pikk joogasessioon, kus teen pikemalt venitusi. Üldse liigutan-töötlen kogu keha, kõiki liigeseid. Umbes pool tundi.
Misjärel poen tudile. Uni on saanud peaaegu kõige tähtsamaks asjaks. Uni on püha. Magan 8-9 tundi öö jooksul. Haige, et 25aastasena alles saan aru, kui tähtis on magada piisavalt. Uni on eriliselt hinnas, sest
võtsin endale teise töökoha veel. Sest raha.
Niimoodi kogu aja ära lahendamine teeb mu efektiivsemaks. PEAN esimeses töökohas kooliasju tegema, sest nende tööpäevade õhtul ei jõua. PEAN kodused asjad teise töökoha päevadel ära tegema, sest muud aega selleks lihtsalt pole. Kõik peabki olema planeeritud ja tehtudki nii, nagu plaan ette näeb.
Tubli ja türakas märtsikuu
Eelmine kuu – märts – oli erakordne selles osas, et suutsin ära teha ja saata south pacificu ja majandusantro esseed
Kummagi eest pole veel hinnet väljas ja ikka hoian hinge kinni, et kas lähevad veel arvesse või on need takistuseks kooli lõpetamisel. Praegu piisab takistuseks ka täiesti minu võimetusest ennast kokku võtta. Enam kui küll sellest.
Teine hea asi oli tuludeklaratsioon,
mida ma oodata ei osanudki. Siiski oli midagi kogunenud eelmise aasta alguses – maksin siis natuke õppemaksu veel.
Tubli osa sellega ka lõppeb. Olen lõputööga grandioosselt luuserdanud. Lällanud.
Telekat vahtinud. Plaaninud ja skeemitanud. Ilma suurema tulemuseta.
Tegin uued eelarved KÕIGELE ja pean nüüd mingi üüberpingutuse esile kutsuma selle lõputööga seoses.
Tere-tere, 2016!
Tänavusest luban, et ei muretse nii palju.
Kohe hommikul helistab Beib: unustas tööriided maha. Muretsemata, et mis praegu ärkamine mu niigi sassis unerežiimiga teeb, luban heatujuliselt püksid ja pluus kotti visata ja tema juurde silgata. Milleks plõksidagi inimesega, kes peab 1. jaanuaril tööl olema? Pealegi, tänane karge ilm on imeline!
Luban, et annan endast parima, et kool lõpetada.
Beib joodab mulle musta magusat kohvi, räägime juttu. Kuigi väsinud, ei lähe tema juurest otse koju. Lähen jalutama. Jalutan, et jääda oma mõtetega üksi. Näha linna tema kummalises aastavahetusejärgses olekus.
Jalutan, et korraks ennast kodust välja võtta, et hiljem seal värske peaga koolitöödega jätkata.
Saavutan ideaalkaalu ja ületan seljaprobleemid harrastades igapäevaselt joogat
ja jätkates eetilise vegani elustiili.
Sikupilli keskus avatakse 20 minuti pärast. Tean täpselt, kuhu suundun. Sisenen Prismasse. Kõnnin suure koridorilaadse vaheni, mis risti jäävate riiulite vahel laiub. Jalutan kogu selle pikkuse kuni alkonurga sein ette jääb. Liigun vaid sammud paremale ja skoorin taimseid feikvorste ja -viinreid ja -kotlette.
Olen rahaasjades veel valvsam.
Koduteel loksuvad kotis kõik kolm. Peaaegu keksin. Arvestan peas, kui palju võiks täna toidu sisse panna, et homseks ka jätkuks.
Mul on homseks põnev plaan ;)
Loobun suitsetamisest.
Istun susside ja kampsuniga täiendavalt soojustatuna köögis ja kütan meie külma kodukest. Pliidist õhkub sooja, aknapragudest külma. Rahulik tunne on sees. Nagu midagi läheks hästi.
Uurin välja, mida elult tahan – mis on mu elukutse?
Vidinad Sõjamuuseumis elu ja surma piirilt
Võtan kogu julguse kokku ja kutsun deidile kõige seksikama kuti, keda elus kohanud olen:
“Käime äkki vaatame seal Sõjamuuseumis *õhk ja julgus saab nagu otsa ja tekib paus* seda väljapanekut asjadest, mis sõdurid üle maailma on kaasas sõjas kandnud? Mis arvad, Beib?”
Nõustub nagu muuhulgas.
SITAKS SKOOR!
Varustame end pere Salernoga (Pizza Grande kõige suuremas suuruses konkreetne pitsa, mis on “juhtumisi” Sõjamuuseumis töötava sõbra lemmik). Saame veel ühe teise sõbraga kokku ja jalutame kolmekesi muuseumi õuele. Juba hõigatakse.
Saame tuttavat väheke assisteerida: aitame vedada relvaruumist ~120 püssi auto järelkärusse, et need miskisugusel üritusel/festivalil kasutust leiaksid. Vaatame veel õuepealset tanki säravate silmadega ja siseneme hoonesse.
Tutvume loomisel oleva osaga näitusest.
Liigume läbi püsiväljapanekute.
Leidsin üles selle relva, mis issil oli, kui pisike olin. Loomulikult mitte täpselt sama, aga samasuguse. Ta oli vist Kaitseliidus, et tal kodus automaat oli. Mingi hetk ta pidi selle tagasi viima, aga ilus mälestus on mul olemas sellest, kuidas issi relvi puhastas ja mulle ka neid asju natuke seletas. Seisan siis niimoodi Sõjamuuseumis vitriini ees ja tahan issit kallistada :D
Teisel korrusel saabki seda näitust uurida, mis aasta lõpuni või isegi kevadeni Tallinnas peatub: vidinad elu ja surma piiril.
No nii sitaks põnevaid ja natukese uskumatuid asju leidub. Nagu what noh.
Aa, poisid, kellelgi veel shark repellentit on järgi? -Mhmh, vaata mu kotis ukulele ja langevarju vahel.
?!?
Vidinavitriinid on teisel korrusel koridorides ja teistes tubades. Mõnes toas on autasud ja sõdurite öist laagrit kujutavaid eksponaadid. Üks tuba on päris eriline. Pühalik tunne lausa tekib sisse.
Maja läbi kammitud, seame sammud rasketehnika ekspositsiooni suunas.
PS. Minu või Bastardi FB-s on veel üks sitaks äge pilt
Selline MoneyLover!
Kulutasin esimest korda elus raha äpi peale. Appkreidisin premiumi peale nelja euro ja 99 sendiga. Veel mõnusam ja mugavam on nüüd!
Tõmbasin arvutisse ka, süngib päädi omaga.
Minu ametipostid ja kaasnev ramble
Vaikne tööpäev tuleb kuidagi sisustada. Niisiis räägin meeletupika sissejuhatuse järel, kus ja miks ma praegu olen.
Endale teadaolevalt mäletan asju umbes 3. eluaastast. Kuidas ma küsisin emalt, kui vana ma olen ja ta vastas jms. Mäletan, kui sain teada, mis mu perekonnanimi on ja mis mu ema nimi on. Mingid ülielementaarsed asjad. Ent emaga rääkides tuli välja, et mul peab olema üks äärmiselt selge mälestus teisest eluaastast. Ma ei teinud küll tööd siis ilmselgelt, aga see selgitab minu esimesele tööotsale sattumist.
Mu ema ja isa ja õed-vennad olid suvel kultuuri peal tööl. Tol ajal tõenäoliselt nad alles istutasid seda. Praegu on see korralik mets juba. Mina olin tekikese peal, suht beebi. Olin siis umbes nii kaugelt,
aga natukese kaugemalt näinud, et seal majas on valge mänguhobune ja seda nõudma hakanud. Kuna seal elasid meie sugulased, läksimegi sinna. Ema oli natuke segaduses, et mis hobust ma nõuan, aga kohale jõudes mõistis. Meiepoolses esikus/verandamoodi asjal oligi hobusemänguasi. Pererahvas lihtsalt andis selle mulle. See on siiani mu toas. Natuke katki mängitud, aga ise kunagi lapsed saan, teen korda. Väike vend on minust koos kõnealuse hobusega pilti ka teinud.
See valge siis.
Ma armastan seda hobust. Ratsutasin sellega umbes kogu aeg. Kuni liiga suureks sain ja natuke pooleks enda raskusega tegin :(
Poiss, kelle oma ta enne oli, suri ära umbes 8. klassis. Ta oli sitaks populaarne ja minuga sõbralik. Kunagi ei norinud bussijaamas ja üldse oli lahe inimene. Aga me ei vestelnud päriselt vist kunagi.
Ahjaa, kuidas ma tean, kui vana ma olin? Selle kultuuriga möllamise ajal oli ema sõnul meie kandis suur metsatulekahju, kuhu minu isa pidi ära kultuuri pealt minema kustutama. Ja see oli umbes ’92. Söestunud puutüvesid on 5. järve kandis siiani näha.
Ühesõnaga, meie metslasteperel oli komme suvel kultuuri peal töötada ja mina hakkasin suht vara sellest osa võtma. Otseselt seepärast, et ema ja isa mõlemad läksid ja meid ei hakatud üksi koju jätma.
Sama loogika järgi olin põldude peal tuulekaera korjamas.
Mõlemat tööd olen teinud umbes igas eas. Veel eelmine suvi käisin matšeetega kuusepoegi võsast ja rohust välja peksmas. Õnneliku juhusena on mul pilt, kuidas lähen metsa läbi viljapõllu ka veel.
Selline siduvus siin postituses.
Väiksena sain 40 krooni, kui pühkisin ja pesin vanaisa juures põrandad, kloppisin vaibad. See oli räigelt raske. Tiigist pidi mitu korda vett ämbriga tooma ja vaibad oli rasked.
Teine asi, mille eest talt raha sain, oli Ex Libriste kleepimine raamatutesse. Ta lasi mul endal määrata, kui palju raha oleks sobiv. Mõtlesin hetke ja ütlesin mingi lapseimeliku loogika järgi, et kümps 40 raamatu eest. Hiljem muutis ta selle ära ja arveldasime ühe Ex Librise järgi. 50 senti üks. Tal hakkas must vist kahju.
Aitasin tal mõnikord mingitel kultuuriüritustel enda raamatuid müüa.
Juba suuremana sain raha selle eest, kui tema raamatuid avaldamise jaoks arvutisse trükkisin. Selle eest oli ta väga tänulik: andis mulle 2-3 korral mitutuhat krooni.
Umbes 14- või 15aastasena töötasin Huljal Aru Grupis. Lõhkusin mingi värvimasina ära ja lihvisin aknaid. Ostsin omale suve lõpus teksapüksid :)
Mingi 17aastasena andsin umbes kaheks nädalaks puhkust venna sõbrannale. Ta oli Rakvere Kroonikeskusesse kingituste pakkija. Absoluutselt armastasin seda. Üks tuli kitarriga, mille pisikese leti peal ära pidin pakkima. Kari poisse käis mind vahtimas ja heeliumi ostmas. Mingid punastavad näkid lasid vibraatoritekomplekti pakkida. Nägin ilusaid lõhnaõlisid ja serviise. Rääkisin päevadläbi Sassiga. Püüdsin lae alla põgenenud tiigreid :)
Kohe pärast seda palus ülemuse sõber mind enda juurde tööle. Andsin tema töötajale puhkust Centrumis? See surnud onn keset Rakevere. Olin müüja lasteriietepoes. Äärmiselt igav, joonistasin ja kirjutasin terve aja.
Umbes samal ajastul hakkasin Ristipoes tööl käima.
See meeldis ka tohutult. Koristasin ja sättisin asju päevadläbi, tegin pilte ja lobisesin klientide/sõpradega. Pappi eriliselt ei saanud, aga riideid ja meelelahutust küll.
Pärast keskkooli ja seljaprobleeme peatun korra Rakveres Müügimeistrite juures. Olin umbes 4 kuud telefonimüüja. Ja mitte selles mõttes, et oleksin müünud telefone, aga nagu telemarketer. Meeletult hea kogemus. Loomulikult on rott töö, aga naha teeb paksuks ja õpetab chillaxiks jäämist ka eriti kettas inimesega rääkides. No elust õppisin ka ühtteist.
Nii. Ja nüüd.
Käisin juba tervisetõendit tegemas ja täna sain Maksu- ja Tolliametilt sellise sisuga kirja:
Alates 01.07.2014 peavad kõik tööandjad oma töötajad registreerima Maksu- ja Tolliameti töötamise registris.
Seoses sellega anname Teile teada, et PIZZA GRANDE, OÜ on registreerinud Teid töötamise registris alates 01.03.2015.
e-maksuameti/e-tolli rubriigist “Töötamine ja väljamaksed” saate ülevaate, kas tööandja on Teile tehtud väljamaksed deklareerinud ja maksud tasunud.
See kuu käin kooli kõrvalt kümnel päeval tööl. Saan kena summa, et endale uus läpakas osta. Esimeste kuude palk läheb tõenäoliselt sellele, et meie ühiskonna arvestuses inimväärset elu elada: tellin läätsed, maksan päädi järelmaksu ära, viin Bastardi endaga kuhugi spaasse. Siuke värk :)
Tänan tähelepanu eest!
Ps. Kui ma kuidagi ära unustasin mingi laheda tööotsa, siis võib meelde tuletada :)
Dexter on ammu läbi, sorri
Long time no see. Põhjus ja probleem on järgmine: ei oska mõtteid ja kogemusi kokku võtta ja artikuleerida; ma ei saa isegi aru, mida ja miks ma teen; kõik mu sees ja väljas ja ümber on sassis; ei tea, mida endast ja teistest arvata.
Sõlmes. Türa, ma ütlen, mul on ainult üht kodu linna vaja.
Proovisin eelmisel nädalal jõuda teemaloengusse ajaplaneerimise teemal. Ei jõudnud sinna. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis oli ka selline seminar. HILINESIN. Üritasin nalja teha, et oioioi ajaplaneerimine – jep, see on nähtavasti midagi mulle. Keegi ei naernud. Aa, üks superhot kutt ainult naeris. Score, ühesõnaga tegelt.
Eile jõudsin sama sarja leongusse. Teema oli perfektsionism. Samal ajal, kui mina arvasin, et ma olen lihtsalt ebapädev ja kasutu inimene, tuleb välja, et mul on selgelt perfektsionistlik hoiak. Arvasin, et mingitel väärastunud ajuprobleem sunnib mind kõiges feilima ja pooltes asjades alla andma. Poolteist tundi koolipsühholoogi ettekannet kuulates sain aru, et asjad jäävad pooleli, kui ma neid kohe hästi ei tee ja ma jätan asjad üldse alustamata, kui feilimistõenäosus on suur.
Siiski ajuprobleem.
Nüüd tean vähemalt, kuidas ennast ohjata ja mismoodi reageerida, kui jälle mingid viha täis sundmõtted tulevad. Sõimavad mind, kui kooli ei lähe või piisavalt hästi midagi ei tee, aga julgustavad venitama ja kõike viimasele hetkele jätma. Ma olen laisk perfektsionist – kõige nõmedam kooslus. Cocktail for failure.
Eilses pisikeses seminaris õpetati, et perfektsionismist peaks avatult rääkima. Võtan kuulda nõu, sest usun niigi, et ilgelt raske on oma sõnu hiljem süüa, kui need varem Internetikivisse raiuda. Kui kõik mu ümber teavad, milline hiilijast ajuhälvik ma olen, oskavad äkki mind eriti valulikult ja alandavalt vahele võtta.
Loomulikult ei ole see asi, millele nüüd toetuma hakkaksin ja lootma jääksin. Proovin ikka ja ainult endale vastutust külge riputada.
Samas, ma ei saa ka selle pärast tihti kirjutada, et (nagu üks imelahe BFMi tüüp ütleb ja – I kid you not – vilistab nagu see sitaks lahe Donald Sutherlandi mängitud arst M.A.S.H.is): I’m allllllllways a BUSY MOTHAFUCKAAAAAAAAAA. BFMi lebola on alati mu lemmikhängimiskoht. Blogimiskoht ka, for that matter.
Praegugi olen siin, et
- Blogida
- Vaadata filme September
- Ja Ma elasin Eesti Vabariigis
Kõik on vähemalt double-booked ja kogu aeg valin mingi 3 asja vahel, et mis nüüd teen ja kõige tähtsam mulle on.
Muidu on pigem talutav. Hüppasin täna kooli ees nr 5 bussist maha ja silkasin Swedbanki pangaautomaadi juurde. Seal kõrval on kohe ka SEB oma. 2 noormeest on see ees hästi nõutute nägudega. Vasakpoolne võtab kaardi siis välja. Teeb paar kohmetut liigutust ja ütleb teisele, et tal on vaja koju ära minna, et “kuradi limiit” peale panna.
Limiitidele ja eelarvetele mõeldes imestan alati, et aga selleks peaks ju olema rohkem raha kui peost-suhu, et selliseid asju kasutada saaks.
I swear to God, et ma proovin vähem maunida ja mingeid parakaid ja probleeme omale toota.
Juba tunnen end paremini.
Siinkohal tervitan Triinu ja Rauli.
Tunni- ja muud plaanid.
Vahenädala veetsin teadupoolest surivoodil. Siiani on kummalised köhahood peal. Katk vist.
Nii idiootlikult aset leidnud haigestumine korraldas elunatukese selliselt, et pean leidma aja, millal toimuvad ümbrikueksamid, ja eksamisessiooni koormus kooliaasta lõpus on nõksu suurem. Katki õnneks midagi pole.
Veel enam, et mu tunniplaan on sel semestripoolel vähe lebom. Esmaspäev, neljapäev ja reede on koolipäevad. Esmaspäev ja neljapäev algavad kahest päeval ja reedel 12st. Hiljemalt peale kuut olen iga päev vaba. Valdavalt hakkan vabanema neljast.
Sellest ajendavalt kavatsen minna tööle. Ideaalplaan oleks nüüd siuh-sauh! kooliasjad kenasti rööpasse saada ja kuhugi graafikupõhiselt tööle ennast sebida: 3 päeva vajaksin ainult kooli jaoks ja ülejäänud aja saan näiteks pitsasid kuskil räpases köögis vorpida.
Nüüd tuleb Põhjus ja Päris Vahend.
Mõistsin ühel päeval, et kui minu õde, kes maksab mu koolitee eest, tahab veel lapsi,
siis ühel hetkel tal ei ole enam raha minu jaoks. See oli Põhjus. 1800-eurone õppemaks aastas, that is.
Siit tuleb Päris Vahend. Eelmisel aastal läks põhikooliaja klassiõde
laevale tööle ja rääkis mismoodi seal on ja palju pappi annab kokku riisuda. Pole temaga nüüd rääkinud ega seega kuulnud, kui heaks või halvaks see kõik osutus, aga mõtlen seda proovida… sest where the fuck else am I gonna get that €1800?
Kulud, tulud ja eelarve
Yes, I know, I’m not 30+ years old, aga mulle meeldivad raha ja tabelid. Mis ma teha saan? :)
Üle aasta tagasi proovisin pidada järge enda kuludel ja tuludel Rahakooli leheküljel. See oli isegi edukas,
kuni mul kõigest nii pohhui hakkas, et me kõik teame, kuidas mul Tartu lõppes :)
kõik kategooriad on juba ette antud ja kõik tundub kena. Eelarvet veel seadnud ei ole, sest ei tea, palju ma üldse kulutan. Saab näha. Mul ila juba vaikselt jookseb. Raha suudab nii põnev olla.
Mäletan, kuidas paar aastat tagasi istusin ühe noormehega pargipingil. Ta huvitus minust, aga ma huvitusin kõigest muust. Nt blogimisest ja tigudest. Vahtisin unistavalt kaugusesse. Ta küsis pehmelt (et mitte öelda “jälestusväärselt imalalt”) ja midagi romantilist ootavalt, millest ma mõtlen.
“Rahast.”
Umbes kahe nädala pärast, kui temaga isegi viisakusest suhelda ei talunud, kuulsin, et ta oli ennast minu pärast ära üritanud tappa. Ma ei küsinud, mis juhtus või kas kõik on ikka korras, sest selleks ajaks teadsin juba, et ta ei saa elu sees ühegi asjaga hakkama. Tal ei oleks õnnestunud ennast ära tappa.
Ma mainin seda, sest ma küsisin talt tihti, millest ta unistab ja mida ta elult tahab ja miks ta üldse siis tööl käib ja üldse asju teeb. Ta ei osanud kunagi vastata. Aga ta väitis, et ta on nii hea inimene, et ta valib olla nii rott. Et ta saaks küll olla miljonär, aga kuna ta ei taha kedagi ära kasutada ja äri kui kurjusega tegeleda, elab ta oma emaga ühetoalises korteris ja elab peost-suhu. Köögipõrandal on junnid, sest neil pole raha, et osta kassiliiva. Ta on siiani suurepärane ühena kahest isiklikust näitest sellest, milleks ma ei taha kunagi saada: vaimselt täiesti ebastabiilne ja illusioonide käes vaevlev ohver. Alati ja ainult ohver. Mitte kunagi ei võidelnud millegi eest. Ei juhtinud mitte ühelgi moel, mis suunas ta elu liigub.
See ma ei taha kunagi olla. Kui märkan nagu nüüd, et olen oma rahaasjadega ääre peale/kanti sattunud, tuleb tema meelde. Siis ma pingutan rohkem, et kõik jälle üliturvaliselt kontrolli all oleks.
cash rules everything AROUND me
Jääksin justkui puutumata. Sest kuidas mind saaks mõjutada miski, millega ma kokku ei puutu?
Õigus-õigus. Teil on õigus.
Väntan mereroheka jalgrattaga poekese ette. Kops koos, tööle hilinetud, suur naeratus näol. Valgetest nuppudest kõrvades laulab mulle imeilus Johnny Cash Folsomi vangla teemadel. Keegi memm ootab juba ukse taga. Minu TERE! peale tõstab maast üles oma suure koti ja kõnnib minema. Saadan ta samme rõõmsa pilguga. Avan ukse, joon vett, avan poe. Mingil äraarvamatul põhjusel tahaks oksendada. Panen kassa kõrvale väikse kilekoti selleks puhuks. Parem karta kui kahetseda! :D Nii elegantsetel hetkedel on igavene maailma rääm olla. Ei jõua sissegi seada, kui poes tuigub ~45aastane mees kahe suure pungil kotiga. Tugevast materjalist kandekotid. Söögipiltidega. Nagu oleks oma naise poekotid rabanud ja riideid täis ajanud. Tahab poele annetada. Välimus reedab, mida ta “annetamise” all silmas peab. Tal on mõned hambad puudu. Ja mis on alles, pole hambaharja ammu näinud. Viltu prillidelt on üks klaas puudu. Riietel on erinevatest kehavedelikest mälestusi jäänud. Naeratan talle siiralt ja sõbralikult. Kui nad mind puudutada ei ürita, siis sellistele on palju sümpaatiat välja pakkuda. Sest nad on igavesed diplomaadid, nendega annab mängida. Räägib, kuidas Soomes tööl käib ja kui head riided kottides on. Tänan ja ajan sitta nagu “see on tore ja me oleme väga tänulikud, et võimaldate nii heas seisus riideesemeid inimestele, kes neid uutena poest osta ei saaks”. Naerab. Mina ka. Sööt alla neelatud, küsib, kas saaksin sümboolselt natuke nutsu ka nende eest anda tegelikult. Suurte silmadega neiu Ellu pidi kahetsusega selle peale avaldama, et selliseid asju siin poes küllllll teha ei saa. Ta hääl läheb jämedamaks ja selgitab, et ega tema vaene mees ole, et niimoodi hirmsasti vajaks seda raha, aga peab üles tunnistama, et tal on pohmell ja ta ei pääse oma arvetele ligi. Ausad põhjused küll. Issand, kui hea see on. Selliseid asju ma igatsesingi siin poes. Arutame, miks ma talle raha ei saa anda. Pakub ulaka pilguga välja, et me koos konjaki teeksime, kui midagi nendest asjadest raha sisse toob. Naeran. Ütlen: “Kui ma midagigi nendest asjadest maha müün, teen ma sinuga konjaki.” Miks võiks blogi kangelanna midagi sellist ülirääbakale parmule lubada? Kottides on suusariided ja joped. Mul on suurem võimalus praegu seda kirjutades äiksega näkku saada kui tänase ilmaga talveriideid maha müüa.
Kirikuõpetaja käis siin. Andis mulle teada, et “me oleme nüüd Facebookis ka”. No nii lihtne Jumalaga ühendust nüüd saada. Andke kõik minna.
Olin juba kodust välja tulles
imelikult elevil. Unesageduste sodis toimus kaks ülendavat asja:
- Näen unes, kuidas ütlen asjalikult kellelegi: “Õigus-õigus. Teil on õigus, ” täpselt nagu Helena ükskord poes oma väiksele sugulasele vastas. Ainuke meeles asi unenäost.
- Avan läbi une silmad. Ja kes pikutab sealsamas ja vahib vastu hiirvaiksena? Pisike nööp.
Tuju sai ebatavaliselt hea. Tööle hilinemine oli paratamatuseks kujunenud juba hammastepesuks, aga tõepoolest… tuju tuli hirmus hea.
The Adventurous Pursuit of Happiness 