Kõhukliiniku esimese nädala kogemus
Nagu aruanne. Teen praegu hajaasustuse programmi kraami peale ka üht. Pendeldaksin nende kahe vahet, et natuke stressi maandada. Vaadake, ma sain arve, kus on täpselt üks kuluartikkel – terve mu projekt. Ja mina pean olema võimeline koostama täpse aruande kulude kohta. You can’t make this shit up.
Kõhukliinik on täpselt nii fantastiline, kui mäletan. Umbes kolmandal päeval tundsin, et kõik õiged lihased (nö lihaskorsett) on aktiveeritud. Teraspiffi tunne oli peal. On ikka veel: tõin täna 2 korvi puid 19 astmest üles nii, et kerge bounce oli sammus sees. Väga kenasti tunnen juba toimet. Olen nüüd 7 päeva teinud.
Don’t mind the augud. Ma ei saa märkida, kui pimedas harjutusi teen ja ma ei saa tagasiulatuvalt ruudukesi värvida. Üks on füüsikaline paratamatus, teine lihtsalt kiiks. Mis teha.
Hakkab 2. nädal. Harjutused on kõik samad, aga mõne kordused-kestused on tõusnud. See on ainult esimesel kahel nädalal nii. Edaspidi on uued harjutused/muudetud versioonid eelmise nädala omadest. Aga nagu ma enne olen maininud, siis see programm ongi selline, et ta suudab iga algaja igasugusest seisust üles korjata ja oma lihaseid tunnetama ja õigesti pingutama panna. Nii teen minagi religioosselt ettevalmistavaid hingamisharjutusi ja aktiveerimisi iga päev.
Olen teinud nii, et õhtul, kui lapsed magama olen saanud, teen oma harjutused. Hea on teha kogu kava matil läbi, aga on kaks harjutust, mida võiks teha 2 korda päevas. Need kordused jäävad mul üldiselt ära. Pean natuke oma strateegiat edendama, sest soovin tõesti maksimumi võtta sellest kavast. Tahan see nädal teha harjutused järjest matil läbi hommikul esimese asjana/hommikupoolikul ja siis päeva peale proovin saada eraldi kordused nendele kahele harjutusele.
Kava näeb ka ette, et iga päev peab liikuma (soovitatavalt värskes õhus) 20 minutit. Ka see pole iga päev nö meelega õnnestunud. See pigem juhtub. Kui juhtub. Okok, liigun tagasi selle teise horror-aruande peale.
What a mess :D Uskumatu, et tahan liikuda ametikohale, kus peaksin selliselt skeemitama iga päev. Nädala lõpuks saamegi teada, kas järgmise aasta jõuludeks on oodata mul hõbehalli lakka. Aga tagasi treeningprogrammi juurde, vajan stressimaandust.
***
Esimese poole kirjutasin hommikupoolikul ja nüüd on õhtu. Sain eelmainitud töökoha. Käisin viisakalt õues jalutamas. Varsti alles hakkan harjutusi tegema. Ja see keerulisem aruanne on ikka veel pooleli. Kiirelt jauran selle nädala liikumisplaanidest ka ja siis oleme kõik tänaseks vabad.
Esimese nädala nüüd ei jälginudki, kas liigun kenasti 20 minutit järjest õues. Panin telefonist lihtsalt kirja, mitu sammu kokku tuli. Lapsed on haiged ja ma ei pressi mingite palavikus lastega erinevate sajuvariantide kätte. Nüüd on lapsed terveks saamas ja ma võtan eesmärgiks liikuda iga päev õues vähemalt 20 minutit. Ja kui see pole õnnestunud kella poole seitsmeks õhtul, väntan toas diivanil oma pisikest velotrenažööri.
Ma tänan! Tule ja võitleme koos selle elupeletisega homme jälle!
1/6 eesmärk käes!
Mul on öelda tänusõnu:
- Tänan abikaasat, et tekitab mus tunde, et olen erakordne ja võimas.
- Tänan Erik Orgut. Tema antud nõu asetas mind olukorda, kus olin vaimselt valmis sellise suure tööga pihta hakkama. Tema audiobookis on koht, kus soovitab harjutada enda mugavustsoonist lahkuma. Üks variant selleks on külma duši alla minemine. Käin peaaegu iga päev septembri algusest. Haigena ei soovitata, seega see nädal on see asi pausil olnud. Muidu kastan end üleni külma veega, lasen kehal uuesti natuke soojeneda ja siis sunnin end uuesti külma duši alla. Teen selliseid kastmisi senikaua, kuni ma tahan uuesti külma veega kastetud saada. See juhtub umbes 5.-6. korral. Kui viiendal korral, siis teen tegelt alati kuuenda ka nagu boonuseks.
- Aitäh, Elerin, et minuga koos seda teed käid!
- Tänan kuut minutit ühe tai hoora elust, mis mind nii traumeerisid, et mul läheb siiani isu ära, kui meelde tuleb. Lihtsalt iiveldus, süda paha. Sitaks hea võitluses ülesöömise vastu, elu mõttes lihtsalt rõve.
- Siinkohal sobib tänada kalorivabu Monstereid.
- Suur-suur aitäh raamatu Saledaks saada, saledaks jääda koostajatele!
Ja mul on öelda anti-tänusõnu:
- Mu ema köögikapp võib putsi käia. Miks on seal alati šokolaadi jms maiustusi.
- Mõnulemismülgas võiks kinni minna. Kõrini enesesabotaažist.
- Ma vihkan raiskamist. Miks mu lapsed ei või süüa lihtsalt seda, mida ma neile vaaritan.
***
Arvan, et juba see annab enam-vähem ülevaate sellest, kuidas ma esimese vaheeesmärgini jõudsin. Kokkuvõtvalt ütleksin ise, et suvalt improviseerisin. Hommikusöök jäi vahele/hilineks? Joo lihtsalt üks valge Monster Zero. Kardad üle sööma hakata? Mine beebiga koos magama. Lapsed jätavad kõik hinge ja armastusega tehtud toidu alles? Viska peldikupotti, pohhui.
Tõesti, selle saavutuse eest saan minimaalse vastutuse võtta, sest jõudsin siia pooljuhuslikult. Tähendab, mu lahendused on olnud efektiivsed, aga vb mitte kõige jätkusuutlikumad.
Ainult iseendaga pean sõdima
Olen tuvastanud endal katastroofilise hedonismimülka. Seda võib kutsuda ka nädalavahetuseks, kui abikaasa meiega kodus on. See oli nüüd kolmas nädalavahetus mu reipa kaalulangetuse algusest, kui mu ponnistused lössi vajuvad, vähemalt pausile jäävad. Ikka selleks, et lõdvaks lasta ja kallimaga koos luuserdada. Sööme krõpsu ja mingeid maitsekoorikuga pähkleid. Oleme pikalt üleval, lapsed ka. Pohhui plaanid, kavad, programmid, rutiinid. Siis on lebo ja kuidas juhtub. Raisatud aeg ja raisatud edu.
Usun, et suur roll edu saavutamisel saabki olema sellel enesedistsipliinil, mis ma peaksin ellu kutsuma, et mitte sinna mülkasse vajuda (teinekord märkamatult libiseda ja siis mõnikord pommi hüpata).
Mis ma siis teen endaga? Äkki peab telefoni täis laduma meeldetuletusi ja harjutan end, et ilma nendeta ei tee midagi? Et ei vaata söögi poolegi, kui lubav helin pole käinud. Ma ei tea. Proovin.
Abikaasa tuli just koroonatestilt. Kotis krõpsupakid ja mõnus haisev juust. Hedonismimülka haiguslehe-eri. FML.
Üks fundamentaalsemaid küsimusi, millele üks kaalulangetaja peab enda jaoks vastama on, kas mu ideaalkaal on mulle tähtsam kui mu praegune mõnuleja elustiil. Et kas ma tahan kunagi hiljem oma perega mõnusalt olla või ma tahan praegu oma perega mõnusalt olla. Keeruline on end veenda perega nö tõrges olema, kui neil on lõbus ja mõnus. Söövad krõpsu kambaga teleka ees, siis ma lähen kööki salatit valmistama, et seda kahe tunni pärast süüa, kui kava lõpuks loa annab? Või abikaasa tuleb ja pakub ampsu Kalles Kaaviariga saiast. No ei saada ikka küll minema. Aga siis õhtul vaatan, et aa ok ma olen jälle selles õgimismülkas koos viit eri värvi glasuuripritsi ja kausitäie piparkookidega. Ja et ei saa ju raisku lasta, lastel on huvitav ja tänane nkn pekki keeratud.
See on peaaegu uskumatu, kui põhjalikult vaimuhaige ma olen. Mis ma siis teen endaga?
Kasutan võimalust ja teen siin enda jaoks kiire ülevaate hetkemõnulemise plussidest-miinustest, et mu aju kauplemisosakond edaspidi nii julgelt nii lolli jutuga lagedale ei tuleks:
+ MÕNUS on
+ Megane kuuluvustunne
– Mul pole autentne olla. Nagu ma oleks end mingi hetk reetnud, hüljanud
– Ma usun, et mu laste elu saab olema väga sitt, kui ma ei jaksa ega taha enam üks hetk midagi teha, näen superrõve välja või surnud olen
+ See on lihtne
– Kohene kahetsus, enesevihkamine. Nö häirekellad, et see pole ju õige ega hea
Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis
Olen 2 päeva üle söönud. Rehvid ootavad vahetust, praegustest on üks täiesti katki. Terve meie pere on haige. Ja mul sitaks kopp ees.
Ma olen lihtsalt nii sitt lapsevanem ja mõttetu abikaasa, et kõigil on mind KOGU AJA VAJA. Mitte miski ei tööta ilma minu tööta. Kõik on kadunud, laiali, must ja puruks, kui mina vähegi rajalt maas olen.
Tahaksin lihtsalt elada, aga mulle tundub, et pean mingi koolmeistri hoiaku võtma. Neid peab nagu piitsaga karjatama, et enam-vähem õiges suunas liiguksid. Noh, eemale rasvumisest, perseussidest ja lagunevatest hammastest. Ma olen nagu võtnud vastutuse hunniku lollide hedonistide eest. Iga päev on rassske.
***
Selles vaimus on sobiv nüüd siis uneajast uuesti pihta hakata Kõhukliinikuga. Nagu ma lubasin. Järgnevale 12 nädalale lendan peale kolme ootusega:
- Olen nende lõpuks valmis muuks trenniks. Hirm ja kahtlused treeningute osas on läinud, sest tunnetan oma lihaseid adekvaatselt; pingutan ja hingan õigesti
- Jätkub kaalulangus vähemalt soovitatud tempos, mille järgi kaaluksin 12 nädala pärast maksimaalselt 85,6 kg.
- Tunnen end jälle fantastiliselt oma kehas. Jaksan ja suudan, pole jäikust ega alaseljajamasid.
Jepp, tundub, nagu sihiksin madalale, aga reaalne elu on näidanud, et need eesmärgid on mu jaoks küllaltki raskesti kättesaadavad. Nii raskesti, et tuleks nagu mingi palve lugeda või püüdlik loits üle sõnuda, et tegelt ka õnnestuks.
Trenniblokk
Ma ei tea, meil koolis ei õpetatud normaalselt treenima. Tegid oma kehalised katsed ja ettenähtud ülesanded ära ja keegi ei õpetanud strateegiat ega jälginud tehnikat.
Aastaid pärast kooli, kui Bastardiga Tallinnas kuskil korterikräul olime, said kõik kutid kõvasti naerda, kui me tüdrukud proovisime teha kätekõverdusi. Kuuldavasti oli käte asend ja kehahoid täiesti valed.
Ja kui esiklapse sünnitanud olin, rääkis Beib, et järgmise põnni jaoks peaksin ikkagi ära õppima, kuidas läbi pingutuse hingata. Et õpetab ise mulle, kui vaja.
Ma ei tea midagi. Ma ei oska treenida, mul pole kogemusi. Ffs, mind visati Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist füsioteraapia erialalt välja akadeemilise edasijõudmatuse eest. Ma ei tea midagi. Kõigest on saanud lihtsalt kuidagi läbi improviseeritud.
Aga pärast teise lapse sünnitamist oli taastumine visa. Mind ei kimbutanud diastaas (või olen liiga paks, et aru saada, et see mul on/oli) ega muud hullemad rasedusjärgsed vaevad. Lihtsalt selline nõrk ja habras oli olla. Nagu see ei läheks ise mööda. Aga ma kartsin teadmatusest endale igasugu hädad külge korjata, kui pärast sünnitust hakkan oma lollpealuuga hullult jõudu tegema. Järelikult oli vaja Kõhukliiniku sünnitusjärgne treeningprogramm läbi teha.
Alguses pildistasin end ja printisin ankeedi ja trenniplaani. Reipalt hakkasin pihta ja ruttu (esimestel nädalatel juba) tundsin, et suudan ja julgen elust osa võtta. Asi jäi katki 10. nädalal. Olin end 6 nädalat läbi surunud harjutusest (iga nädal uued või uuendatud harjutused), mis mu põlvedele ei sobinud.
Raseduse ajal ja imetades on liigesed ja üldse kõik kuidagi nõmedamad ja tahavad oma kohalt ära liikuda. Mul oli paari harjutusega selline tunne, et põlv lukustub või hakkab välja minema. Ja tegemist polnud lihtsalt sellega, et ma nii paks olen – harjutus oli pikali asendis. Motivatsioon ja usk kadusid ära. Selle asemel, et füsioterapeudile kirjutada ja arutada, vb alternatiivseid harjutusi saada, ma jätsin asja katki. Ja midagi asemele ei võtnud.
Päris selgelt hakkas tunda andma, et oioioi see on halb. Ei jaksanud enam hästi, endal oli kuidagi löss ja küürakas olla. Muidu olid lihased kenasti aktiveeritud ja mingi teraspiff olla, aga pärast trennikava jätmist oli olla pigem nagu…
hüljes.
Null graatsiat. Jube. Kohmakas. Suutmatu.
Aga hea uudis on see, et juurdepääs Kõhukliiniku kavale on aasta aega. Ja mul pole see aeg veel möödas. Seega pean uuesti pihta hakkama, sest see koolitab ja harjutab naise kasvõi nullteadmistega õigesti hingama ja pingutama. Programmi lõpuks oled niivõrd tugev juba, et saad hakata tavalisele inimesele mõeldud treeninguid tegema. Noh, seda juhul, kui mõttega kaasa normaalselt teed.
Mulle tundub praegu, et ma ei hakkagi julgema normaalselt jõutrenni tegema, kui ma seda ettevalmistavat programmi enne läbi ei tee. Niisiis. Plaan on järgmine. Võtan Kõhukliiniku baasharjutuste tabelid ja hakkan tänasest tegema seda kava täiesti algusest peale ja sajaprotsendiliselt. Mõttega. Kui on probleemid põlvedega vms, kirjutan füsiole ja/või tõesti teen täiesti suvalise analoogse (kasvõi netist kuskilt võetud) harjutuse, millega asendan. Katki ei jäta.
Nüüd on siis vaja lihtsalt tegema hakata. 12 nädala trenniplaan kohe olemas.
Miks mul orgutamine ei toiminud ja muu toidumula
Tean 2 strateegiat, mille korral saavutad oma kaalueesmärgi absoluutse kindlusega.
- Kaalud kõik oma toidud ja vaatad kuskilt tabelist või äpist, palju kaloreid need toidud annavad, ja lõpetad söömise, kui saavutad nt 2000 kalorit. Või misiganes on normaalne hulk Sinu jaoks. See peab olema õigesti arvestatud: aktiivsusaste peab olema adekvaatselt hinnatud ja arvestatud.
- Teedki/ostad ainult ettenähtud toite ja sellises koguses, mis Sinu personaalne plaan ette näeb. Nagu Orgu äpis või Fitlapiga.
Ongi kõik. Nii lihtne. Esimesel juhul pidasin kuskil poolteist nädalat vastu. Probleemid tekkisid, sest igal pool polnud võimalik kaaluda või midagi ei leidnud tabelist ja tuli ise välja mõelda mingi kombinatsioon või enam-vähem asendus ja siis tundus juba vale kogu mu arvestus. Heitusin. Andsin alla.
Teisel juhul ostsin kuskil aastaajase orgutamise nö pääsme. Tegin vb kuu aega max. Sellega hakkas selline skeemitamine, stressitase kohe tõuseb sellele mõeldes. Uskuge või mitte, aga selles kavas pole minu pere lemmikuid nagu “haiglasupp” ja “pannkoogid nagu mu ema tegi, kui ma väike olin” jms kraami mu isiklikust retseptiraamatust. Kohe tuli see, et kas ma olen siis terve päeva ära rikkunud või et kuidas ma nüüd arvestan. Lapsi ei saa sinna kasutajate listi lisada. Tegin nende tarvis mingi fantoominimese, kes võiks enam-vähem nii palju süüa, kui need vajavad. Hiljem enam-vähem sellise, et kui palju nad vb ära söövad. Siis tegin kasutajad abikaasa ja abikaasa tööl. Need lasi ta teha ühe tema normaalse kaaluga ja ühe väiksema kaaluga, et töö juurde võetav hulk väiksem oleks. Siis mõnikord vaatas lihtsalt peale, et aa ei seda toitu ikkagi ei taha. Siis oli mul kuhi fancyt toitu, mida ma süüa ei saanud enam, sest minu kaloraaž oli selleks toidukorraks juba täidetud, ja keegi teine ei tahtnud ja ma pidin kuidagi kalkuleerima, et kui palju sellest ma järgmisel toidukorral süüa tohin ja/või et mida-kuidas ma sellele liiga väiksele hulgale lisan, et ma kõhu ikka täis järgmisel korral saaksin. See lükkas kõik täpse nimekirja järgi ostetud toidud nö edasi ja ma pidin hakkama skeemitama, et midagi halvaks ei lähe selleks ajaks, kuhu nad nüüd lükkunud on. Orgutamine oli tegelt sitaks hea, mu perekond sealjuures täielik horror. Et meil töötaks, peaksin endale orgutama ja perekonna jaoks lihtsalt friikaid ja viinreid grilli ja grillist välja kahlama. Pahad kassid on.
Siit võib jääda mulje, et need variandid on praktikas lihtsalt halvad, aga nii see pole. Sellised variandid on hästi head selleks, et aru saada, kui suured peaksid Su portsjonid olema/kui palju saab päevas süüa. Loodetavasti on mingi taju juba tekkinud selleks hetkeks, kui enam täpselt ei jaksa teha.
Minu personaliseeritud lahendus võiks olla järgmine. Harjumaks sööma õiget kogust enda aktiivsusastme ja muutunud kehakaalu jaoks, peaksin iga kuue saavutatud vaheeesmärgi järel tegema Orgu kava nii kaua, kui suudan. Ja edasi lähen enda geniaalse flowchartiga.
Kuu aja edu
Umbes kuu aja eest kirjutasin selle what-happened-postituse. Kaalusin 96 kilogrammi ja mul oli enda ülekilodest tõsiselt kopp ette saanud. Ja hakkasingi tublisti lahjutamisega pihta.
Selgelt improviseerides ja veel igasugu häid harjumusi töösse saamata, olen täna täpselt 90 kilogrammi. Paaril päeval olen juba isegi paarsada grammi alla selle olnud, aga selline kõikumine on normaalne ja selle üle ei tohi masetseda. Väga ilus, kiire. Nii kiire tempoga oleksin juba märtsi lõpuks ideaalkaalus ja mitte ülejärgmine aasta nagu tervislik kaalulangetustempo soovitab :O
Mu mõttemustri jaoks on hästi keeruline taluda seda kõikumist. Nt ühel päeval olen 89,1 ja kaks päeva hiljem jälle 90,1. Peksan end, et saaksin aru, et see ON kõik normaalne: lõpuks on järjepidevus see, mis määravaks saab. Ikka kaalule, ikka head toidud. Ja iga päev nii. Ükskõik siis, mis numbrit kaal näitas või mis ma endast arvan. Ja isegi kui midagi läheb nihu, siis järgmise söögikorra saab ju alati mõistlikult teha.
Praegu toppan blogimajanduses kahe teema taga – mul on mustandid olemas ja pidevalt täiendamiseks lahti võetud, aga teemad pole mu jaoks piisavalt töödeldud, et saaksin midagi nii lõplikku (nagu terviklik postitus) kokku panna. Mõistagi on need teemad toitumine ja trenn. Küll see kaalulangus mul seiskub/aeglustub, kui ma enda jaoks neis asjus selgust varsti ei saa. Tõelisi ja õigeid muutusi on vaja. Lihtsalt hommikusööke siin-seal ära jättes ei saa edukalt edasi liikuda.
Proovisin mingi pildi hetkeolukorrast ka saada ja pmst võin ka suvalise pildi sellest seeriast panna, sest nö parem pilt ei annaks selgemat ülevaadet: kannan ~iga päev musta värvi XXXL T-särke ja täna musta värvi liibukaid + poeg photobombis halastamatult. See ongi mu hetkeseisund: hõivatud lastega ega taha ennast kuigi reipalt näidata.
DIY või flex
Lahjutajal on hea, kui on igast hobisid-tegemisi, mis hoiavad nii palju hõivatud, et ei räkka oma lahjutamist ära õgimisega hõivatud olemisega.
Mul on hea DIY selleks välja pakkuda. Või flex. Ise hindate pärast, kuidas teile mõjub.
Esimese asjana võta oma püksirihm ja midagi terava otsaga nagu käärid või nuga.
Teiseks, pane oma püksirihm kahekorra ja joonda servad ja augud nii, et üks vana auk jääks sellele kohale, kuhu peaks pannal kinnituma, et püksid ilusasti jalas seisaksid.
Kolmandaks, stäba kääride või noaga uus auk.
Eighties coming, eighties coming
Eighties coming back!
Kaalun end hommikul, kui olen juba pissil käinud, aga ei ole veel midagi söönud-joonud. Olen aluspesus, peaaegu paljas. Sellistes tingimustes peaks kaal näitama mu minimaalset võimalikku kehakaalu sellel päeval. Siis ei saa endale jura ajada, et ah eks ma olen ka klaasi vett joonud või ajada enesepettust teemal, et kui ma pissil käiksin, oleksingi enam-vähem õiges kaalus. Selliselt saadud tulemusega ei saa vaielda. Ainult adekvaatseid järeldusi teha.
Täna kaaludes sain 90,9 kg. Kena edenemine, ettenähtust isegi natuke kiirem. Kahtlustan, et praegu leiab aset see nähtus, et kilod kolisevad alla, kui oled ära kaotanud kõik ebatervisliku vastutöötamise oma normaalsele tervisele. Nt ei söö üle. Siis on kehal tee vaba normaalseks minna ja nii esimese hooga tulebki kenasti alla. Mingi hetk langus muidugi aeglustub jälle, aga siis pead lisaks halbade harjumuste eemal hoidmisele ka oma liikumise ja toitumise tõsiselt üle vaatama, et jätkuks kaloridefitsiit.
Loodan lähitulevikus kaalunumbriga igaveseks lahkuda kümnendist, mis algab üheksaga, ja vajuda kaheksakümnendatesse.
Igasugused edusammud ja verstapostid on head – neid tuleb tähistada ja eriliseks teha. Ei tohi lasta endal heituda, tüdineda, pettuda jms. Ainult optimism ja usk on vastuvõetavad sellisel teekonnal. Sest see kõik ongi täiesti tehtav.
Vabandage nüüd mind, ma lähen trenni tegema ja siis teen kalasuppi. Ilusat ja edulist päeva kõigile!
Stiilivärskendus
Varem olen maininud, et rasvumine (ja ülekaal, juhhuu!) ei lähe minu mina-pildiga kokku. See pole see, kellena end näen.
Asi, mida seostan enda selle miraažliku mina-pildiga, on nö stiilne olemine. Ilmselt sööbis see mu teadvusse, kui olin põhikoolis või jumal-teab-kus stiilsemas ajas. Aga praegu mu väljanägemine vireleb, let’s be fair. Kuidagi ebamäärane. Ja sitt.
Ja siis tuleb asju muuta. Kaks pisikest-head Bastardi eelistustega seotud muudatust viisin sisse, kui abielluma hakkasin:
- Ma ei pane juukseid krunni.
- Ma kannan sukapükste asemel sukki.
Juba väga hea. Naiselik, ilus, hoolitsetud. Super. Aga hetkel jälestan oma ülejäänud laialivalguvat “stiili” väga intensiivselt ja otsustasin tappa kärbsehunniku ühe hoobiga.
- Kannan lihtsalt ajatut musta.
See tähendab siinkohal seda, et vabanesin hunnikust veidratest värvilistest-kirjudest riietest, mis kuskilt saanud olin, ja ostsin omale kastitäie musta värvi XXXL T-särke.
Üldisemalt on asja mõte see, et kõik riided-aksessuaarid on musta värvi, ma saan neid kanda igale poole, kõik läheb omavahel kokku, kõik on mugav ja kena. Nt oma uut kümmet megasuurt T-särki saan kanda kodutšilliks, nädalavahetusel tööle, voodisse, peole, trenni, rasedana: you name it. Ma armastan musta värvi, ma tunnen end selles kõige paremini.
Tahan kuskilt head mustad püksid ka leida, aga ma pole veel jõudnud otsusele, kas ostan hunniku tavalisi teksapükse, mis loodetavasti kohe liiga suureks jäävad, või proovin praeguste värviliste nartsudega läbi ajada kuni väheke meelepärasemas suuruses olen. Või peaksin leidma mingid one size fits all püksid. Mis ongi lohvakad või sellised, mis nö mässid omale ümber.
Ilmselt toimub asjade-riiete välja vahetamine jooksvalt ja vastavalt vajadusele. Mingit värvilist kraami enam igatahes vastu ei võta ja omale ei osta.
Juba tuleb mõnus rahu peale.
Kaalumisest
Olen nüüd leidnud oma konarlikul teekonnal, et kaaluma peab iga päev ja mitte lihtsalt nt iga pühapäev. Sest kui ma lasen üle 7 kaalumispäeva, olen luuserdanud nädala ja see pole üldiselt kuigi hull. Kui lasen üle 7 kaalumispühapäeva, võin kaotada kogu oma varem saavutatud edu. Umbes nagu on juhtunud siin:
Kui end muudkui kaalusin ja tulemuse äppi kandsin, kehakaal langes. Siis oli müstiline mitmekuuline paus luuserdamiseks ja üldiseks enesepettuseks, paistab. Uuesti lõpuks kaaluma hakkasin, oli kehakaal sitaks suur. Aga jälle kaalul käies ja tulemust üles märkides hakkas kehakaal langema. Mis muud ma sellisest asjast järeldada saan.
Koletisel peab kogu aja silma peal hoidma. Ei saa anda vaba voli, kui sellega ainult paska toodetakse.
IGA PÄEV TULEB MINNA KAALULE JA SEE STATISTIKASSE SISESTADA.
Mulle on varem vee reipalt peale tõmmanud see ka, kui kaalulangus pole pidev. 2 nädalat järjest kaal seisab või on paarsada grammi tõusnud? Kõik on halb, ma ei suudagi osata ja üldse on mõttetu. Kunagi oli nii, et kasutasin mingit päris head äppi, mis näitas ka triipu, et kuidas kaal peaks keskmiselt langema, et mingiks ajaks mingi kaal saavutada. Sellest ülespoole muudkui jäin, lõpetasin kasutamise. Sarnaselt idiootne komme oli märkida üles kaalunumber ainult siis, kui see oli eelmisest korrast väiksem. Siis jäi ka katki. Mõni ime siis, et ma nii paks olen, ausõna. Tegelt on ju nii, et võid 3-4 nädalat rõõmsalt lolli näoga kaalul käia, kuni saad midagi järeldada oma numbritest ja strateegia üle otsustada.
Ma olen ülekaaluline. Jess!
Jepp, sitt asi, mida tähistada, aga that’s the best I can do :)
Mina ei kvalifitseeru enam rasvunuks kehamassiindeksi järgi. Olen lihtsalt ülekaaluline nagu kolmandik Eesti rahvast. Suur pidu!
Suur pidu? Hakkasin siis guugeldama, et mis ohud mul kohe vähenevad sellest, et enam rasvunud pole ja punasest alast oranžile liikusin. Ei ole mingit pidu. Pmst on kõik kehamassiindeksiga 25+ ühtmoodi ohus ja reaalsed erinevused tulenevad pigem geneetikast.
Hea harjutus, mida teha siis, kui motivatsioon langeb ja enesevihkamine pead tõstab, on selline:
- Võta on algne kaal. Mul 96 kg.
- Arvesta oma kõige kõrgem tervislik kaal – Sinu BMI 25. Mul on 76 kg.
- Arvesta, kui suur osakaal algsest kaalust on üleliigseid kilosid – lahuta oma algsest kaalust see kõrgeim tervislik kaal. Minul tuleb üleliigseid kilosid 20.
- Astu kaalule. Mis on tänane kaal? Mul 91,4 kg.
- Nüüd arvesta, kui palju oled juba alla võtnud. Minu arvutuskäik: 96-91,4=4,6.
- Siis vaata, mitu protsenti on see alla saadud hulk nendest üleliigsetest kilodest. 4,6 kg 20-st on 23%.
Pmst pean ainult 3 korda veel sama palju pingutama, et kõrvaldada päris rämedad ohud oma tervisele. Kui nii võtta, tundub täitsa tehtav, pole midagi hirmutavat ega ületamatut. Ja tekib tunne, et olengi natuke tubli olnud.
Millal siis finišisse saab?
Väidetavalt on aeglane kõhnumine parem kui kiire kõhnumine. Jõuad käbe kohale ja siis loobud piirangutest-muudatustest, mis ei jõudnud kinnistuda või olidki hullud, ja oled sama ajaga jälle mingi paks valmis. Mina loodan koostada mingi realistliku plaani,
aga see peab olema nii palju intensiivne, et mu aju ei hakkaks tootma, et see nädal luuserda ja siis järgmine pane hullu ja siis saadki selle kuu eesmärgile pihta. Ma tean küll, et ma hakkan sellist idikat kaupa iseendaga tegema. Õõh.
Hea kõhnumistempo on kuskil 250-500 grammi nädalas. See eeldab energia puudujääki 250-500 kalorit päevas (mingi 5 minti burpeesid?). Ma kaloreid ei loe: see pole pikas perspektiivis kunagi õnnestunud, seega proovin päeva rohkem liikumist toppida ja mitte üle süüa. Igal juhul läheb sellise programmiga aasta, et võtta alla 13-26 kilo. Mul on vaja alla saada hetkel 26,6 kg. Aga siin on aga.
Ma nimelt tahan järgmise aasta sees korra käbe rase olla.
Praeguse aasta detsembri lõpuni võin kindlalt reipalt lahjutada. See on järgmised 8 nädalat, ~4 kg. Täna olen 92,6 kg, seega 88,6 aastavahetuseks oleks eeskujulik. See ongi enam-vähem, mis mu esimene vahe-eesmärk sai (89,11 kg).
Mis järgneb, on natuke ajugümnastika ja fantaasia, aga proovime ikkagi mingid eesmärgid seada. Raamatus midagi minu toodetud nüansi kohta pole, seega pean lähtuma enda võimest loogilist mõtlemist kasutada. Eks me kõik peame läbi ajama sellega, mis meil on :(
Nii, kui Taevataat lubabki mulle järgmise aasta sees lapsukese, siis on 9 kuud, mille jooksul võiks minusuguse tünni kaal omal käel langeda või vähemalt sama püsida. Minul ei ole vaja juurde võtta. Jääb üle 3 kuud lahjutamiseks. Hea kõhnumistempoga sobiks seega järgmisel aastal alla võtta 6 kilo. Nõnda on järgmise aasta lõpu kaalueesmärk 82,6 kg. Ja see ongi enam-vähem teise vaheeesmärgi kandis (83,76).
Kui raseduse ajal on kaal sama püsinud, tuleb 2023. aastal alla saada viimased 16,6 kg. Hea kõhnumistempo järgi arvestades on aasta teises pooles kauaoodatud finiš. Siis aint sära ja õitse.
The Adventurous Pursuit of Happiness 