Ma ei anna alla
Olen lihtsalt allunud pausile praegu.
Erinevad kohustused lämmatavad ja minu vajadused/tegevused on täiesti tahaplaanile jäänud. No nii hullusti, et küüned viilimata, juuksed rasvased, õhtuti ei jõua asjadega enam joonele.
Blue jeans ja rõvedad 3XL T-särgid
Valisin siis pluusi pükste juurde ja kunagi lõputult armastatud hiigelsuured mustad T-särgid paistavad nii rõvedad.
Seega panin ühe neist selga, et pildile saaks enne, kui neid ükshaaval lõkkeks muutma hakkan.
Pükse ja juttu
Lapsed saavad aega vanaemaga veeta, mina aga abikaasaga. Väga kihvt päev on olnud. Käisime isegi koos riidepoes, kuigi see on asi, mis meile kummalegi eriliselt ei meeldi. Saime poole tunniga ilusti hakkama. Tema sai omale voodriga ruudulise jope/tagi ja mina ostsin siis ikkagi omale uued parema hakkamisega püksid. Ja võtsin kaks paari – ainult ühed neist mustad.
Proovingi normaalseks saada. Proovin end aktsepteerida/mitte nii agressiivne ja vihkav olla selles rahulolematuses. Pmst katsun elada praegu ja mitte keskenduda mingi tulevikuhetke ootamisele. Olla andestavam ja rahulikult järjepidevalt edeneda.
Uus taustapilt
Õõh, see endapildistamine on horror. Olen mingi 15 pilti juba teinud (kell on 12) ja nii halb on, et ma ei saa ühtegi normaalselt kasutada, sest ma ei taha vist, et selliseid pilte minust maailmasse kuhugi alles jääks.
Tähendab, toimib, tahan öelda. Vastik ja kole on – tore! – võtabki söögiisu ära. Panen talutavaima neist omale taustapildiks:
See on täpselt hea motivatsioonipilt. See kuidagi viitab sellele, et saaksin ju küll räme hot olla.
Aga tegelt on lihtsalt mingi rämeltoe.
Kuidas mitte valida riideid
Võimalusel abikaasa norib mind, et nii palju musta kannan. Ostsin siis sellise pluusi:
Ta ütles, et see on midagi, mida 50-aastased kannaksid ja kiitis mind, et üritan. Väljendas ka lootust, et järgmine kord ehk võtan midagi, mida 40-aastased kannaksid.
Olen tuvastanud, et mulle sobivad küll nt jahedad toonid: roosad-sinised-lillad, mõni roheline. Riidekapis on peamiselt ikka kõik must, aga kui oleks mõnda eelmainitud värvi, perfektne hakkamine, vajadus, toon ja hind, siis soetaksin uue ja värvilisema riideeseme küll.
Mul on selline asi, et ma ei raatsi osta riideid, kui nii paks olen. Elan mingis fantaasias, et ostan omale kvaliteetsed ja korralikud riided siis, kui olen ideaalkaalus, sest kui ma need praegu ostaksin, jääksid ju seisma, sest ma võtan ju KOHE alla. Olen juba aastaid sellist ajugümnastikat teinud. Nõnda käin sisuliselt samade riietega iga päev ringi kuni mõnel riideesemel auk sees ja siis vahetan vastutahtmist vaid selle ühe langenu välja.
Nüüd siis teate, mis valemiga saab iga päev nii sitt välja näha :)
Mingi pseudofaas
Mul juhtus nii, et esimese faasi lõpus hakkas jaks kaduma, kopp sai putrudest ette. Ja kuigi saavutasin 3. nädalal esimese eesmärgi, kukkusin tegelt sellega järje pealt maha. Nö teise faasi läksin ettenähtust kõrgema kaaluga, millest enam allapoole ei saanudki
ja iga söögikord oli kauplemine, et nkn läheb juba kuidagi valesti ja pärast võtan end uuesti kokku, vajangi vaheldust, vahesnäkid on ok jms jobujutt.
Nii veetsin 4. ja 5. nädala saavutatud edu raisates. Kutsun seda väärakaks vahefaasiks või pseudofaasiks. Sildistan seda lihtsalt seepärast, et saaksin sellele joone alla tõmmata ja värskelt lehelt jätkata.
Kihvatab, vastik on. Loodan, et piisavalt, et meelde ka jääks. Aga pidevad ebaõnnestumised elus on minus arendanud kombe või usu, et kõigest saab ja tuleb midagi õppida. See asi nüüd õpetab mulle, et
- on vaja mingit lollikindlat protseduuri, mis läheb käiku, kui selliselt ree pealt maha kukun
- suudan väga üksluiselt toituda umbes 2,5 nädalat (nt ainult puder hommikusöögiks + alati ainult supp lõunaks);
- üritan ikka veel perfektsionismi viljeleda, nö halbu numbreid eirata.
Kõige haigem on see, et ma peaaegu sain käe vahele, kui tegin selle postituse, kus avaldasin statistika, kus luuserdamine hakkas välja paistma. Aga no ei osanud pidurit tõmmata, õiget kurssi enam võtta.
Aga see selleks. Õppimiskoht. Improvise, adapt, overcome. Nüüd kuuendat nädalat ja uut esimest faasi saadab kindlasti edu.
Pühapäevasest kodukoristusest
Meil (või lihtsalt mul) on selline korraldus, et igal õhtul, kui töölt koju saabun, panen pesema nõud ja pesu, koristan toad. Aga mitte superpõhjalikult: selliselt, et põrandal midagi ei vedeleks ja asjad oma õigetel kohtadel oleksid.
Alles nädalavahetusel toimub suurem koristus, kui pesen põrandad, vahetan kõik voodipesud jms, mis nädala sees teeksin vaid suurema katastroofi puhul (nt läheb preili šokolaadiste kätega oma voodisse või ajab poiss klaasi mahla põrandale). Toimub vetsu küürimine, külmkapipesu ja sisu kontroll jms, üldine edendamine.
Mina suhtun sellesse kohustusse kui võimalusse trenni teha. Panen abikaasa 4-kilosed jalaraskused külge ja hakkan askeldama. Niimoodi saab paar head tundi möllata ja kaloreid põletada.
Shaming of the day
Ajude raginal jõudsin võimaliku lahenduseni. Vb geniaalne, vb mõttetu. Vaatame. Hear me out.
Igapäevane kaalumine on selgelt aidanud nö peeglisse vaadata ja mitte lasta endal maailmalõppu luuserdada ja silmi kinni pigistada tõe ees. Selles valguses tekkis kahtlus või lootus, et äkki mu edevus tõmbab kaalulangetussae odavalt käima, kui iga päev endast pilti teeksin – peaksin ise nägema ja vaesele lugejale näitama, millise masendava rasvavaadina ma ringi käin.
Davai, proovime! Täna sai bussile jalutatud:
Maksimumid-miinimumid
Mäletan ammusest, kuidas mu õde rääkis, et ta vist kaalub ~70 kilo, sest ta enesetunne oli imelik/halb. See pidi olema tema piir – see kaal, kust allapoole vajudes on jama olla.
Minul sellist kogemust pole. Et appi, ma kaalun liiga vähe. Mäletan, kui sain selja pärast haiglas aega veeta ja kaalusin külastuse lõpuks kuskil 68 kilo ja tundsin end väga okeilt. Nõnda mina enda miinimumi ei teagi.
Minul on aga olemas kogemus teise äärmusega. Oskan siin viimased ~2 aastat enesetunde järgi öelda, kui kaalun parasjagu 96 kilo. Vat siis on selline tunne, et ma parem ei liiguks ringi, parem ei aja end püsti. Kõik on raske ja halb. Siis mõtlen, et oioioi, pean end käsile võtma, teen kavad-plaanid, hullult pingutan, tegutsen.
Ja siis võtan nii palju alla, et enesetunne on ok. Kuskil 91 kiloni. Sealtmaalt algavad sellised reipad ajuprobleemid, et ununeb kõik see, miks nii kõvasti alles paar nädalat tagasi oli vaja pingutama hakata. Norm on olla ja kõik jääb vinduma. Stabiilne tilpnemine vahemikus 91-95. Just nii, et tundub, et not great, not terrible, aga tegelt maksimumidioot miinimumeduga.
The Adventurous Pursuit of Happiness 