Ikka meie
Istume köögi põrandal nagu miljon korda varem. Eelmistes uskumatutes eludes.
Beib istub prügikoti vastas, pliidiukse ees. Paneb uue suitsu ette. Mina istun köögikapile toetudes, meie jalad põimuvad. Silitan ta pahkluid ja sääri, ta mudib mu varbaid läbi villaste sokkide. Me oleme nagu miljon aastat vanad, kuskil kaalu ja ajata olekus, õnnes. Korraga jubesurelikud ja täiesti surematud.
Me räägime meie suhtest. Mida me päris alguses mõtlesime ja tahtsime. Kuidas me teineteisele haiget oleme teinud. Mida oleme vältinud, sest teadsime juba, mis teisele hinge lõikab. Millal teadsime, et me peamegi igavesti koos olema.
Rääkisime teiste suhetest. Mida peame õigeks strateegiaks; mida ei teeks ise kunagi enda teisele. Kuidas järglast kasvatada tahame. Millal ja missuguse kodu ostame. Mis peab seal olemas olema; mille osas annaksime järgi. Rääkisime lapse ootamisest ja minu kehast+mõtetest selle valguses. Kui nelja ajal kaissu poeme, küsib:
“Kuidas Sul on selline julgus kanda last ja tema saamist mitte karta?”
“Ma lihtsalt armastan Sind nii väga.”
Vastus on ammendav.
Koristamismõtted ämma külastuse eel
Mehe ema tuleb külla. Kodu võiks saada nii 8-9 punkti kümnest puhtuseskaalal. Kunagi ei tohi liiga korda teha, harjutakse ära sellega. Kui siis ühel päeval oled kahe ja kolme peal, on jube-jube. Praegu – enne alustamist – on asi mingi 5-6 peal. Keskmiselt, erinevad toad erinevas seisus.
Täna tahan lihtsalt ära koristada. Sellises vähesel määral jätkusuutlikus mõttes. Meie korter on meie jaoks kas liiga väike või meil on vale mööbel ja hoiustamistehnika. Minu kirjutuslauda pole veel siin – see tekitab paraja segaduse, jah. Aga nt köögis on paras organiseerimatus kuigi kappides tegelt ruumi oleks. Kapid on üksteise peale kuhjatud koogivorme ja lõikelaudu jms täis. Mingi hetk enne järglase saabumist tahan saada kodus kõik niivõrd organiseeritud, et igal asjal on oma hea koht ja segadusel-korralagedusel on raske tekkida.
Esimesena sellistel koristamis-spreedel puhastan WC ja dušinurga, sest see on nii pisike ruumike, et motivatsioonile mõjub hästi, kui midagi koheselt korda saab. Hakkan pihta!
*paar minutit hiljem*
Nojah, eks WC ja dušinurk ole sellised kohad, kus kõik vähesed asjad, mis seal on, ongi oma kohakese peal ja kiire küürimisega ongi kõik korras. Sobib. Järgmisena magamistuba!
*14 minutit hiljem*
Järglase voodi on ka meie magamistoas nüüd. See on nagu mingi auraga asi, et ma proovin pärast selle tekkimist seda tuba alati tühjemaks saada. Olekski magamise tuba. Et sinna ei jääks redutama läpakad ja riiete kuhjad. Kogu koristamine oligi sisuliselt nende asjade kokku korjamine ja õigetesse kohtadesse toimetamine. Nagu pesumasinasse. Kastsin aaloe, vahetasin voodipesu. Ilus on, päike paistab soojalt sisse.
Beib saab alati rõõmuga vaadata, kuidas naine koristama elavneb, kui ämm külla on tulemas. Teda ennast huvitab vist minimaalselt, mis seisus kodu siis on. Või ta on kindel, et minu vajadus ta emale muljet avaldada (või vähemalt piisavat meeldiv püsida) kannab hoolt selle eest, et kodu viisakaks saaks külastuse ajaks.
Nälg ajab kööki – koristan selle siis vaaritamise kõrvalt ära.
*10 minuti pärast*
Avastan praegu, et mul on tegelikult vaikselt asjad päris heaks läinud. Viimastel kuudel on küll asjadele nende õiged kohad hakanud tekkima. Väga kiiresti laabub kõik. Olen muidugi kõige nö keerulisemad ruumid jätnud viimasteks. Köögiga ei saanud praegu ühele poole, aga pühkisin põranda, korjasin pinnad paljaks. Veel on vaja nõudepesumasina sisu kappi panna, käsitsi pesta paar asja, mis nõudepesumasinasse ei mahu, pliidipind pesta. Aga söök sai valmis, seega paus.
Söödud, ingressitud, tõin vaibad tuppa. Paus läbi. Natuke köögis kraamida siis.
*27 minutit hiljem*
Ma unistan suurest-massiivsest köögikapist, mis on maast laeni ja seinast seinani, osad uksed akendega, osad täispuidust, on riiuleid-sahtleid. Iga serviis ja liigspetsiifiline köögitarvik saaks omal kohal ilutseda. Sest, jah, korda sai nüüd, aga kapist võib kaante-kausside laviine ette tulla. Oh well. On to the next one: elutuba.
*18 minutit hiljem*
Viimane tuba veel. See on nagu minu ala. Siin oma meie riidekapid, peeglilaud, minu asenduslauake. Siin kirjutangi blogi :)
Võtab tihti kolikambri ilme. Hetkel peatub siin suur ~40-liitrine pott, müümiseks mõeldud lahtivõetud riidestange, õuest tuppa toodud vaibad, kastidega kirjutuslauakraami. Jpm. Siiski 20 minti max.
Vaba elama
Tuba on soe. Mul on ilus mees, kes armastab mind, usub minusse, on toeks. Punnkõht kisub ja sügeleb, vahepeal liigahtab. Tunnen end fantastiliselt.
Öösel näen küll unes, kuidas kõik kokku variseb ja käest pudeneb. Ärgates aga tean, et vundament on piisavalt hoolega ja tugev laotud, et kannatab tegelt kõik välja.
Jään varsti ametlikult dekreeti. Seniajal kasutan ära kogunenud puhkusepäevad. Üleeile veel rügasin leivaotsal. Ja eile juba tegin kodus hommikuks pannkooke maasikamoosiga. Naised töö juurest lubasid küll, et mul hakkab igav kodus. Aga minu arvestuse järgi põnev osa alles hakkab.
Jõuluväljakutse KOLM KUUD ILMA
“Kolm kuud ilma?! Huahah! Proovime järgi!”
Ma ei ole sellest näitlejast muidu nagu midagi arvanud, aga praeguseks pean teda hullumeelseks sadistiks. Aga eks see ole mu isiklik asi.
Beib läks ära täpselt kolm kuud tagasi. Naaseb ühe päeva ja kolme tunni pärast. Pehmelt öeldes… igatsen teda juba natuke :D
Täna hommikul magamiskotis kössitades tunnistasin endale, et see on hea asi, et ta nii pikale praktikale läks. Positiivset mõju näen kahes süsteemis: minu+Bastardi vahelises suhtes ja minus eraldiseisva inimesena.
Ma ütleks, et minu ja Bastardi kommunikatsioon oli niisamagi suurepärane. Meil on täpselt sama hoiak ja standard suhtluses: kõigest annab rääkida, lihtsalt räägime selgeks. Ükski teema ei ole selline, et kumbki ütleks “lõpeta”, “aitab” või “sina mõtlesid?!”
Kuidagi on need kolm kuud ainult Facebooki chatis kribamist ja paari kiire kõne võtmist loonud mingi uue taseme teineteisega suhtlemisel. Veel uuema sordi vabaduse. Kuna me ei tee midagi koos, räägime rohkem enda soovidest, plaanidest, fantaasiatest. Sellistest asjadest, mida ahju kütmise ja saia ostmise vahel hästi ei puuduta. Haavatavamad asjad. Ja see on väga lahe :)
Lisaks sellele avatusele andis see kogemus mulle võimaluse ennast tõestada Bastardile. Minge putsi, see ongi enda jaoks, kui ennast teisele tõestada saad. Vaadake, ma kirjutan talle luuletusi ja ütlen välja kohe kõik ilusad asjad, mis ta vastu tunnen. Nüüd ma sain näidata, et ma ootan ta ära ka närustes tingimustes ja need sõnad ei ole niisama öeldud.
Ja olen enda kohta meeletult palju õppinud. Sain näha, kes ma olen ja mida tegema hakkan, kui ainult endaga arvestan. Muutusin äärmiselt säästlikuks, korjasi oksi ja pudeleid, kui need mu teele jäid. Võtsin teise töökoha, tekitasin igapäevased ülesanded, et oma elukvaliteeti vaikselt tõsta. Mõistsin aspekte endast, mis normaalsemas olukorras välja ei paista ega loegi. Hakkasin tegema ettevalmistusi Bastardi naasmiseks.
Hakkasin kuidagi suuremas perspektiivis asju nägema. Nagu mu ees oleks maal. Ma olen sellel oma olukorras, aga see on nii välja suumitud, et näen ümbritsevat ka.
Woohoo!
Beib helistas mulle täna hommikul! Puterdasin midagi enam-vähem talle. Naeratus oli kõrvuni! Polnud nii ammu ta häält kuulnud, üle nädala nüüd polnud tal netti isegi. Nüüd korraks sattusid kuhugi tsivilisatsiooni lähedale.
Ülihea päev :)
Loomus tõstab pead
Varsti pärast seda kadus side Bastardiga. Ta on vist nii kaugel üleval, et seal lihtsalt pole Internetti. Või ta lendas üle parda ja sellest tulenevalt ei saa midagi kätte ega kirjuta mulle. Ei tea. Panustan siiski sellele, et kuskil polaarjoone taga pole neti tagamine prioriteet.
Tema puudumine on lasknud pead tõsta mu loomusel või millelgi. Ma olen koguaeg üksinda.
Septembrist, kui ta lahkus, olen teinud iga päev kasvavalt kükke. Mul on eraldi süsteem. Tol pühapäeval, kui Beib minema läks, tegin 6 kükki. Pühapäeviti ainult 6 nüüd teengi. Esmaspäeval tegin siis 12, teisipäeval 18, kolmapäeval 24 jne kuni pühapäevani, mil tegin 6. Esmaspäeval tegin seejärel hoopis 18, teisipäeval 24, kolmapäeval 30 jne. Niimoodi kasvabki. Tänasel teisipäeval teen juba 66 kükki.
Paari päevaga lisandusid kätekõverdused. Nädal aega järjest teen sama hulga. Alustasin kuuega ja tõstan igal nädalal ühe võrra. Täna tegin 14 tükki.
Hakkasin kesklinnast Viimsi tööle sõitma jalgrattaga. Armusin rattasõitu absoluutselt ja poleks lund, sõidaksin ikka veel rattaga. Kõige parem mõte maailmas, sest
- ma jõudsin alati tööle õigeks ajaks (vs see, kui bussist napilt maha jäin ja 20 minti tühja pidin vahtima, et siis hilineda)
- säästis umbes ühe kuupileti raha
- sain sujuvalt väga praktilise ~35-40 minutilise trenni päevaplaani suruda
Siis tekkisid kohustuslikud hommikused päiksetervitused. Kes ei tea, siis see on seeria joogaharjutusi. Väga sujuvalt kulgev ja mõnus. Esimesed sirutused-venitused. Seda tuleb 6 tk teha. Lisandus õhtune pikk joogasessioon, kus teen pikemalt venitusi. Üldse liigutan-töötlen kogu keha, kõiki liigeseid. Umbes pool tundi.
Misjärel poen tudile. Uni on saanud peaaegu kõige tähtsamaks asjaks. Uni on püha. Magan 8-9 tundi öö jooksul. Haige, et 25aastasena alles saan aru, kui tähtis on magada piisavalt. Uni on eriliselt hinnas, sest
võtsin endale teise töökoha veel. Sest raha.
Niimoodi kogu aja ära lahendamine teeb mu efektiivsemaks. PEAN esimeses töökohas kooliasju tegema, sest nende tööpäevade õhtul ei jõua. PEAN kodused asjad teise töökoha päevadel ära tegema, sest muud aega selleks lihtsalt pole. Kõik peabki olema planeeritud ja tehtudki nii, nagu plaan ette näeb.
Merenduseteemaline südamevaluluule
Las ma suudlen
Ja las ma hoian
Ilma, et kuulen –
Lähvad Su koivad
Las me oleme lihtsalt koos
Kuuse all sobib iga poos
Sööks nõgesesuppi ja ka naati
Ootasin Sind lapsest saati!
Nüüd, kui lõpuks oledki mul
Üksi ärkan hommikul.
Tšillimaimukesed
Lubasin, et lisan maimukeste pilte, et Beib ka näeks. Isegi märkan alles praegu, et enamus kaunu erkpunased juba :)
(Uurimistöö ja) lektüürid
Hommik. Beib värskelt tööle läinud. Ema koju tagasi sõitnud. Paar tundi veel minu tööpäeva alguseni aega. Soojaveekott kaisus, vaatan voodis tahvelarvutist videosid. Varg Vikernes õpetab ämbri kusema ja seda aeda lehehunnikusse valama, et sinna puu või põõsas pärast kasvama panna.
Where the fuck did my life go wrong, et see on asi, mida ma TAHAN, aga EI saa?
***
Õhtupoolik. Olen tööl. Praen omas rasvas. Nii mitmes mõttes: ma olen paks ja mul on palav, aga ka selles ülekantud tähenduses, et ma olen idioot, kes endale ise paska toodab ja selle pärast kannatab. Nt:
“Uurimistöö ja lektüürid on 4 EAPd ehk 4 x 26 h tööd ehk 104 tundi ehk 40 töötundi on ühes nädalas, teises ka 40 ja siis jääb veel kolm 8-tunnist tööpäeva. Ehk siis kui Sa 2,5 töönädalat loeksid iga päev 8 h. Siuke ulk. Mina ootaks vist ca pool lk teksti nt iga artikli/peatüki kohta. Aga sõltub sellest, kuidas Sul see lugemispäevik on tehtud, et ümber ei peaks formaalselt tegema hakkama.Võiks olla öeldud, mis on asja põhipoint ja mis seal Sulle kasulikku oli. Kunagi päris alguses me rääkisime, et siuke asi võiks isegi olla, sest aasta tagasi läbiloetud asjad on kerged ununema. Aga ma arvan, et ma olen valmis ka aktsepteerima täiesti nt baka töö sidusat viidetega teooria või kirjandusülevaate peatükki. No kui loed 2 artiklit päevas, siis peaks olema 26 viite ringis, 13 lk ühese reavahega tihedat teksti. Ma ei ole veel ju ühtegi juppi näind. Aga need kõik numbrid on umbkaudsed, eksole, lihtsalt formaalse suurusjärgi mõttes.”
I: Mesilaskannatus
Sisustan Bastardi esimese laevaaja selle õppeaasta lõpetamisega. Ained-hinded korda + info, kuidas järgmine aasta välja näeks (kui kõik peale superkorrektse lõputöö ja viisaka kaitsmise tehtud on). Täna möllan lektüüridega. Homme lähen kaitsmisi vaatama. Laupäev-pühapäev proovin võib olla kuskile mesiniku jutule end saada. 6.-7. ilmselt ka lektüüride kokkuvõtted, sest pean tööl passima. 8.-10. oleks üliäge kuskil nö osalusvaatlust teha. Ja 10. peavadki mõlemad (lektüürid ja praktika) saadetud olema. Kui ta nüüd ainult nädala on, siis selleks ajaks tuleb tagasi, aga kui 2 nädalat järjest on, siis kirjutan lihtsalt bakatööd, kuni Beib tagasi on.
***
Eile õhtul tunnike-kaks enne sulgemist astus Beib mul töö juures uksest sisse ja tellis pitsat. Juustuäärega Lipari. Teda ei saanud nimelt laeva jätta, sest kajutit polnud anda.
Saime kaissu pugeda. Imelik oli temaga koos umbes keskööl tudile heita: muidu on meie graafikud ja unetsüklid värdjad ja igatpidi paigast. Nüüd läksime mõlemad normaalsel ajal tudile. Pea mul ka hirmsasti valutas – väga lohutav oli ta kallistuse sees magama jääda.
Liviko elamuskogemus
Ajastu lõpp.
Täna hommikul saabub Beib töölt ja ei pea sinna enam kunagi tagasi minema. Käisin siis ka öösel koha ja traditsiooniga hüvasti jätmas. No, me oleme ju alati pidanud igast trikke tegema, et saada aega koos veeta. Nüüd siis suure naeratuse ja laiali meigiga sealt naastes meenutasin igasuguseid nimesid-rolle, mis mul nendel kohtumistel olnud on. Pitsapreili, Veteranivabatahtlik. Mingid olid veel, aga mulle meeldib alliteratsioon. Postapopiff nt. Ja kui selged või erilised need kostüümid olid.
Beib läheb nüüd teisele tööle. Me ei tea veel graafikut, aga süsteemi või stiili küll. Aeg, mida ma peljanud olen, on kohe-kohe käes. See üks osa merel, üks osa maal variant. Katsun siis mitte hulluks end igatseda.
Liffix Killl
Hakkasime Bastardiga DDO-d täna mängima. Sombune ilm ja värki. Tegin endale punase peaga haldja.
Ema lendab parasjagu Hispaaniasse
Päike keevitab, kissitan silmi. Bussijaamas kohtume emaga. Kallistan teda rõõmuga. Pisarad tõusevad silma nagu poleks igavesti näinud. Räägin koolist. Ta enda omast. Räägime igast asjadest.
Ta näeb elurõõmus ja nooruslik välja. Silmad säravad noh. Vahin neid. Eriti rohelised täna,
muidu meil ikka tumedamad. Või misiganes värvi tal need nüüd on. Mulle ikka meeldib öelda, et mu silmad on Orajärve muda värvi. Leia sealt misiganes pruunrohelist ollust siis :)
Liigume Sikupilli keskusesse pissile (minu jaoks) ja siis Ülemiste keskusesse pissile (emme jaoks) :D Viimase fotoputkas teeme pilti ka. Lemmikkoht. Käisin vennaga ka seal koos pildistamas, kui ta vaheajal minu juures oli. Tänastest pooled pildid on lahedad, pooled tekitavad soovi ninaoperatsioon sebida. Lennujaamas istume maha kohvikusse, kus veel juttu puhume.
Saabub ka tädi. Temast aga saab 10-20 minutiga isu vägagi täis – jätan hüvasti. Beib ootabki kodus tomateid ja kurke :)
5. bakaseminar
Beib räägib, kui rõvedad on laste kolbad, kui neil ei ole hambad veel vahetunud. Räägin talle siis molaaraukudest ja kuidas mulle hambad meeldivad, kõverad ja valesti arenenud hambad. Kui äge oli kolba anatoomiat õppida.
Sa seda pooleli asja ära lõpetada ei taha?
Misasja?
Füsioteraapiat. See sobib Sulle nii hästi.
***
Valisin tänaseks
oponeerida tööd, mis uurib ühe mängu põhjal meeleliste tajude arendamist. Valisin selle, sest füsioteraapiaõpinguil oli tajude arendamine läbivalt teemaks, ei olnud ainult lihaste-liigeste teema. Me bakaseminaris ikka valime oponeerida töid, mis meid endid kotivad ka. Nii oli huvitav kokkusattumus, et olles elevil, et saan enda füsioteadmisi/mälestusi kasutada, mainib Beib füsioõpingute jätkamise varianti.
Veel enam, käisin laupäeval Meepäevadel. Ma suutsin osta kotitäie piparmünti, pisikese kotikese kurkumi ja ühe raamatu, luua isegi kontakti ühe paljulubava informandiga. Meil jutt jooksis ja ta oli nõus, et ma intervjueerin teda lõputöö tarvis. Siis hakkas seal lambaselgade ja mesilasokseämbrite vahel nii tülgastav, et ma tegin vägisi veel ühe tiiru ja läksin Viru Keskusesse enda õelapsele tähestikuklotse otsima.
Ma tahan nii väga selle asja lihtsalt lõpetada.
Suht armas päev
Saime nii mõnusalt kaisus olla ja juttu rääkida täna. Täitsa igatsesin sellist päeva, kui saame rahulikult ja tšillilt võtta. Kõõmadest-kiimadest kuni maia-saiani arutasime läbi lõbusalt. Päris armas päev :)
Armsat valentinipäeva!
Täna pole Beib minuga koos. Olen metsas veel. See on suht suva ka, sest minu jaoks ei ole valentinipäev kunagi olnud see üks päev, mil enda kiindumust ta vastu väljendan. See on lihtsalt järjekordne päev, mil seda teen :)
2. bakaseminar
Oponeeritud. Olin täna
see piff, kes istus tagapingis ja köhis, et pealkirja lõppu ei käi punkti. Esitaja töö uuris bändi kui sotsiaalset gruppi ja mehelikkust selles. Kokkuvõtvalt öeldes.
Esimese asjana oponeeringu koostamisel võtsin lahti TLU teadustööde vormistamise juhendi. Sealt tulidki need kõige maalähedasemad kommentaarid, et peatükid nummerdada ja võõrkeelse tsitaatsõna eestikeelne käändelõpp eraldatakse ülakomaga, raisk. See oli väga sobiv, sest ma ei teadnud neid asju enne. Tore oli näha, kui pikk üldse mu bakatöö peab olema. Tõeline ahhaa-moment. Paningi end esimesena oponeerima, et end nõuetega kohe kurssi viia.
Teise asjana hakkasin teksti sisust läbi purema. Beib oli voodis kõrval ja tootis sellise räänti maskuliinsuste ja rokkmuusika kuvandamise teemal, et loengus oli raske mitte naerma puhkeda teatud lõikude juures. Pani ikka odavalt puid alla.
Ülejärgmine kord esitan enda (veelsündimata) kirjatüki. Ja saan ise oponeeritud. Olen natuke elevil, sest mu lõputöö iva on mulle selgem, kui kunagi varem on olnud. Peab ainult kirjutama hakkama. Ja juhendajaga üle mitme kuu kokku saama-asju arutama…
Koolialased uudised
Minul ja Bastardil mõlemal on kooliga seoses midagi uut ja potentsiaalselt otsustavat ilmnenud. Ütleks, et ööpäevaga läksid meie seisud kooliteemas täiesti vahetusse.
Eile otsustas üks mees Bastardil koolis asju, mis võivad takistada tal nüüd kooli lõpetada.
Mina just lugesin enda ainepunkte miljon korda kokku, tegin graafikuid-jooniseid ja märkasin suurt ebakõla. Ma ei olnud arvestanud kõrvalaine punkte vabaainete punktide alla. Kuigi nad käivad sinna. Nii on mul on ainepunktid põhimõtteliselt koos. Läheb ülegi, kui võlad ja nüüd registreeritud ained tehtud saavad.
Nüüd on siis saata 3 esseed enne vahenädalat ja kogu ülejäänud aja saan tegeleda ainult lõputööteemaliste asjadega.
Käiksingi kohal ainult bakaseminaris. Iseseisvalt (juhendajaga konsulteerides) teeksin “praktikat” ning lektüüride ja uurimistöö ainet. Mõlemad avati just minu soovil ja vajadusel ÕISis registreerimiseks. Nende ainete juures oli alati suur küsimärk, et kuidas nendega saab siis lõpuks. Sellega oleksidki mul moodulid olemas ja korras. Või noh, oleks ainult vaja veel lõputöö ära kaitsta.
Nii käegakatsutav. Ei julge hingatagi. Selline tunne, et kohe läheb raudselt midagi perse. Ma ei saa ju nii lähedal olla…
The Adventurous Pursuit of Happiness 