Vanaaastamõtted
Vaatame, kuhu ma täna selle jutujärjega jõuan. But first, toon keldrist puid ja panen tule alla. Kuigi sulab, on mõõdukalt külm. Pantsi kingitud küünlad põlevad hingesoojaks.
Bastard rääkis, et teeb uuel aastal mingit sorti challenge’i. Igaks juhuks ei hakka sõna pikemalt võtma seejuures, sest ma ei tea, milles see täpsemalt seisneb. Kasutan asjaolu vaid sissejuhatusena enda mõlgutusteni samas kandis.
Jess, see on nii hea, kui ma tahan pliidi alla tuld teha, et sidrunipuukesed ära ei jäätuks, aga nii hullusti sisse ajab, et ma pean akna lahti tegema. Fucking ülendav õnnetunne.
Chill.
Mm. Uus aasta. Õige. Õnnelikul kombel oli postkasti ilmunud 2015 kalender. Praegu puude järgi käies leidsin terve kuhja. Pildid on üliilusad. Veebruarikuusse oli muidugi Savisaar vaja suruda. Aga keda see üllatab. Savisaar on igal pool: viimati oli minuga voodis, kui YouTube’st videosid tahtsin vaadat. Hüppas uiskudel näkku. Ma olen üllatunum, et Jaan Poska vahakuju on ahju ette seisma pandud. See on ainuke asi, mis mind selle pildi juures üllatab.
Ei, aga ilma naljata, enamus pilte on päriselt väga kenad.
Kõige parem asi suitsu sisseajamise juures on kiirus, millega tuli ära lämbub ja võimaluse loobuda annab. Elu on üldiselt ikkagi andestav ja aus, ma ütleks. Pakuks. Äkki?
Mulle tundub ikkagi, et see on mingi trikiga värk. Surusin siis siibri kinni ja räigelt suitsu surub sisse. Tekib lootus, et jesssssss tõmbab! Ei tõmba ikka küll. Lihtsalt tahab, et ma üritaksin ja lämbuksin veel natuke.
Tutvusin päev enne enda sünnipäeva Omegles mingi Uus-Meremaa lauljaga. Maailmaränduriga. Kuidagi sütitas soovi midagi hästi osata ja liikuvam maailmas olla.
Täitsa lõpp. Tuli jäi lõpuks alla ja köögi tagumist seina on näha. Mis toimub?
Nii ma siis mõtlesin nendele kahele punktile järgmise aasta sees tähelepanu pöörata. Trippida-reisida ja/või iseend mobiilsemaks muuta näiteks sellega, et teen autojuhiload lõppude lõpuks ära. Hästi hea oleks ka see, kui lonkamisest lahti saaksin, aga füüsiliste asjadeni jõuan veel :)
Jaa köögis on nähtavus halvenenud. Ma ei tea enam üldse, mida ta tahab :D
Tõin kodust Amway Green Meadows õhuvärskendaja. Käin sellega koridoris ja pihustan seda ohtralt liigutusrega nagu raviksin lombakat või ajaksin geinoorest vaime välja.
Mis oskustesse puutub, siis lauljaks ma oma uue tuttava kombel ei saaks hakata. Midagi peaks looduse poolt ette juba antud olema. Vähekegi. Ma tahaksin esiteks perfektselt ja kiirelt osata kirsivart suus sõlmeks siduda (sest praegu võtab see natuke liiga palju aega) ja näiteks massööripaberid kuskil teha. Ideaalne oleks joogaõpetaja koolitus. Siinkohal on suured probleemid minu erinevate õpiraskuste ja füüsiliste (loe: lülisamba) puudujääkidega. Ühtlasi ma tean seda, et jooga on teekond, mida ei lihtsalt ei õpita mingi aja sees ära. Selles arenetakse ja saavutatakse omal ajal mingi tase.
Aga ma lihtsalt oksendangi siia, mis mulle meeldiks. Reaalsed plaanid tekivad uhke Tallinna Kesklinna kalendrit täites. See on see, mis minu järgmise aasta plaanidel silma hakkab peal hoidma.
Nüüd olengi füüsilise peale jõudnud. Ma olen 24. Ma peaksin olema füüsiliselt maailma tipus. Ma lonkan. Juuksed on vaevu üle saamas õudustest, mis ma nendega teinud olen. Ma ei hakka teiste teemadega detailidesse laskumagi. Sest mul on küllaltki hea tuju ja ma ei taha seda ära rikkuda.
Hoolimatus või mingi juutlus ja koonerdamine on selle pasa mu peale toonud. Kui midagi üldse LUBADA järgmiseks aastaks, siis endast hoolimine võiks number üks olla. Natuke kaua olen üle lasknud.
Siinkohal peabki mainima joogat. Parim asi, mida enda jaoks teinud olen viimasel ajal. Kindlasti jätkan sellega. Kohe jaanuaris teeb Adriene ühe challenge’i, et inimestele joogat tutvustada; neid selles praktikas hoida; et see külge hakkaks. Mina võtan osa. Mis Sa teed? ;)
Juba joogale mõtlemine teeb rõõmsaks. See on nii isiklik. Kõigest muust eemaldav. Kui ma kunagi vangi peaksin sattuma, siis see oleks peamine asi, mida ma seal teeksin, et normaalne püsida. Tegelt, mul on terve nimekiri asjadest, mida ma tegema peaksin, kui tunnen, et mu elu on kuidagi ootele pandud.
Kool!
Järgmise aasta jooksul peaksin jõudma sinnamaale, et valin juhendaja ja lõputöö teema. Oeh, millest ma teha võiksin?
Ja see asi seoses kooliga ka, et pean enda pooleli jäänud ained ära tegema. Judin käib üle. Mõni aine on sitaks raske ja/või nõme olnud.
Oioioi, kui tegus aasta tuleb.
Aa, nüüd meenub, miks kirjutama saabusin. Mulle öeldi pooljuhuslikult, et vanaema korteris ootab mind midagi. Et kui ma endale oma kodu saan, võin selle kaasa viia. See on minu, aga mitte minu valduses otse. Ühtlasi ei mahuks see vist ka parima tahtmise juures minu isakoju.
Vanaema korteris on kõiksugu vana mööblit. On ülikena täispuidust riidekapp, lihtsalt imeilus. On massssiiiivne kirjutuslaud. Samuti korralik, puidust. Kunagi vanaemaga koos suurpuhastust tehes tegin selle laua puhtaks ja nägin esimest korda, kui uhke ja ilus see pealt on. Kujundid jms. Mu vanaema korjas igast sitta kokku, mistõttu olengi lauapealset ühe korra vaid näinud. Laua keskosas on lai sahtel. Kahel pool on kapiuksed, mida avades on juurdepääs sahtlitele. No imeline mööblimeistriteos lihtsalt. Ja see nüüd ootabki mind, sest olin kunagi emale vaimustunult rääkinud, kui ilus ja vägev see on. Minu kirjutuslaud
Peaks korteri kuhugi ostma. Vahepeal ikka mõtlen, et tahaks midagi enda oma. Siis hakkab common sense natuke mu üle nalja tegema ja surub vahele: “Yea, how about your very own fucking job?”
Vahepeal unistan tsirkusetööst, kus mu tööintervjuu koosneks omaniku lühikokkuvõttest elevandi väiksest tasakaalukaotusest ja lõhkenud assistendipeast + küsimusest, kas ma ikka veel tahan värskelt vabanenud kohta.
Kui mu elu räigelt perse peaks kuidagi minema, siis ma kindlasti üritan mingi aja enda elu põletada sellises seltskonnas.
Mhmh, kaldun teemast kõrvale.
Selle kodu või korteri teemal. Tahaks mingit hoonet. Aeda. Metsa, mida kodumetsaks teha. Viiksin oma kirjutuslaua sinna. Aga eks aega on. Kuhu ma ikka kaon? Nii mõni aeg mul veel kindlasti on. Usun, et plaane teha on täitsa okei.
Katsun nüüd midagi asjalikku ja reaalset järgmiseks aastaks kokku panna :)
Fisheye jõulud
Pidu on läbi: pooled läinud oma kodudesse, telekas käib multikas mingist turboteost, isa on pika laua lühikeseks lükanud ja minul on võimalus blogida.
Proovin uut fisheye äppi
Ülal on Mipsu kink. LEGOd on ägedad, üks kihvtimaid kinke seekord. Ise sain kotitäie šokolaadi ja Rademari kinkekaardi. Venna sai uhiuue seljakoti ja andis mulle enda teise, mis minu hinnangul on minimalistlikult imeilus.
Kirjutasime ka tänavu ise enda luuletused. Minu oma sai selline:
Istusin ja ootasin pealinnas
Seal Neeruti mets on kõrges hinnas
Unistasin kodust ja isa paist
Ongi aeg minna, ütles vaist
Veab, et jõul mu koju toob
Ja südamesse rahu loob
Igatsesin ennekõike pereringi
Ent nüüd kätte tahaksin enda kinki!
Ei kuulu sulle see, mis õnn su omaks tegi
Olen koolis. Loen-vastan-saadan viimast kaht filosoofiateksti.
Äärmiselt raske on. Kogu aeg iiveldab ja tahaksin oksendada. Närvid on nii pingul. Usun, et kui keegi mulle pikemalt kui paar sekundit silma vaataks ja naerataks ka veel soojalt, hakkaksin nutma või karjuma.
Muidu läheb hästi. Olen kenasti graafikus ja nii.
Hesburgeris: suur juustuburgeieine sinihallitusjuustunajoneesiga
Turvamees: siin on pildistamine keelatud
Mina: mis ma siis teen nüüd?
turvamees: mina ei tea
Maailmalõpu eelpidu BZiga
BZ: Aega on, see on maailmalõpp kõigest!
…kui ma meid peole vedadq üritan. Pean nõustuma.
Juuksed said täna ilusaks mustaks otstest ja muu on pärisvärv või mürkroheline ;) BZ tegi pildi.
Viimane filosoofia sissejuhatuse loeng: haiku
No mida fakki?
MIDA TÜRASTUND FAKKI?
Varsti saab koju :)
Jõulutunnet meelitades
Kuulaks küll jõululaule ja pakiks kingitusi. Jooksin Pantsiga kuuma kakaod, punased kampsunid seljas. Purustaksin pähkleid ja vaataksin Die Hardi. Käiksin saunas ja kirjutaksin luuletuse kingi lunastamiseks. Ühe Bastardi jaoks ka. Küpsetaksin piparkooke ja ehiksin kuusepuud.
Aga see aeg ei ole veel käes. Vaikselt hiilib jõulutunne ligi küll, aga ma ei julge sellele kuigi kõvasti reageerida, et mitte teda ära hirmutada. Kuidagi nüri oleks poris jalgu vedada ja klappidest Let It Snow’d kuulata. Nii käiks vint üle ja selle aasta jõulurõõm veedaks aega kuskil mujal.
Nõnda ootan lund ja olen jõulutundele igavesti avatud. Ja üldse – kõik omal ajal.
Näiteks.
Kuu aega tagasi ilmusid poodidesse kellukesed-kuljused, mida heategevuseks müüakse. Paar viimast aastat olen ikka kuljuse ostnud ja jõuluajaks võtmehoidjaks pannud. Nüüd valisin helelilla pisikese kellukese ja panin selle koos kuldse mummukujulise ripatsiga võtmehoidjateks.
No pun intended tegelt. Huvitav juhus lihtsalt. Üle lugedes alles vaatasin, et kelluke ja mummu lähevad hästi kokku.
Järgmiseks.
Mängisime Bastardiga Star Wars Old Republicut enne viimast koduskäiku. Tagasi tulin, ostsin Baltijaamast talle jõulukalendri.
Põletasin advendikinke,
kuulasin kaht jõululaulu, olin Kaupsist paki toomisel seltsiks,
ostsin ära jõululoosikingi ja ühe salakingi ka, mis ei ole üldse minu välja mõeldud – käisin lihtsalt kellegi jaoks ära toomas. Loodan, et järgnev pilt kuidagi kellegi jõulurõõmu ei kahanda. Ehk ei ole tegelt aru saada, mis teema on.
Juba reedel saan kinke pakkida!
Olen hakanud kõrgelt-kõrgelt hindama aastaaegadega kaasnevaid erilisi olukordi. Rütmi ja muutuvust. Nendega kaasnevat ootust ja elevust. Elu on ilus küll.
Kui me juba Herakleitosest räägime
Ärkasin viimati eile õhtul kell 10. Tuba on harjumatult soe. Mõnus. Käperdan Bastardit, teen suitsu ja võtan varem valmistatud vorstikastet ja keedukartulit. Maitseb hästi. Köök on külm. Päeval ajas pliit suitsu sisse, nüüd haiseb kogu ruum. Põgenen hommikumantlis tagasi voodisse. Jagame toitu.
Alustan sarja Kid Nation vaatamist. 11. osa jääb pooleli, sest 14:15 algab sissejuhatus filosoofiasse. See ja 2 osa on veel vaadata.
Siis peab vist õppima hakkama. Järgmisel nädalal on 3 eksamit.
Trying to give a fuck ja värki
Vana luuletus, aga enam-vähem sobib ka täna
Jälle vaatan kella
Kisun kaelakeed
Kus võid Sa olla?
Mida seal teed?
The Adventurous Pursuit of Happiness 