New perspective via odd cropping
I’m always searching for interesting blogs to follow/enjoy and sometimes I find really inspiring posts that way. Like this one.
I accidentally cropped a photo in a strange way today. Without thinking about I “fixed” “the problem”. But I couldn’t stop thinking about it. What if I had kept it like that? Only hours later I stumbled upon the post I linked above.
Needless to say, I’m very excited and satisfied with this new perspective I got.
Leitsak
Jõudsime alles Kadrinast. Käik iseenesest oli kasutu. Ei saanud Elerini ega Triinuga kokku + ma ei viitsinud hilpe vaadata, sest nii palav on. Kui nüüd hakata otsima, et oioioi-midagi-head-oli-ka-ju-kindlasti, siis võin ausalt öelda, et meele tegid heaks, et sain raamatukogust 3 raamatut, pildistasin igast toredaid asju
ja polnud võimalust ärgata alles 11:oo kuni 16:oo. Ärkasin kenasti kaheksast.
Udo on meil. Hull aktivist. Tuli loosidega minu juurde. Teiste juurde muidugi ka. Lugesin enda paberilt “1 tuba”. Teiste nägudest on näha, et joppas. Ka oli võimalusi nagu “3 tuba”. Nina all rulliti lahti nimekiri, kust pidin selle ühe toa valima. Mille ma siis ära koristan. Hmm. Millise küll? Äkki Ellu toa nimelise? Nüüd vedelen poolpaljalt leitsakus oma voodi peal, ümber igavene uhke kultuurikiht. Ehk siis loos väga mu olukorda ei muutnud. Liiga saun noh.
Korras ja puhtasse tuppa on pärast mingit trippi igavesti mõnus tagasi tulla – seega postituse valmimise järel teen ta korda ka. Sest mõtlesin homme Tartu ja sealt edasi Võrru sõita. Loodan, et jõuan Misso välja. See oleks äge. Võtan raamatu ja lällamiskingad kaasa. Aitab aega rõõmsalt süüa, et 9. kuupäev lihtsamini läheneks.
Sai jälle Tallinnas käidud.
SAISis on seis sama. 4 tasuta kohta: 3 on kinnitanud, 1 mitte; ma olen olen 5.. Lootus on. Usun/loodan, et inimene mu ees sai kuhugi mujale sisse ja tal on ülipohhui, mis muu tal SAISis toimub. Palun-palun-palun, ole tõesti nii!
Muidu on ka kõik ikka nii nagu ikka. Ma olen rõõmus-armunud muidusööja, kes degusteerib eelkõige maailma visuaalsemaid palu :)
Antropoloogia sisseastumisvestlus
Hommikul ärkan seal, kus kõige rohkem maailmas olla tahan. Äratused on ägedad. Minu oma on Inceptioni soundtrackilt Edith Piafi Non, je ne regrette rien selle mõnusa creepy kajaga nagu filmis; temal on tulistamine ja pommitamine nagu sõjas. Üldse ei taha tõusta ja ära minna. Aga peame. Sest. “Noooooor neiu, teie tulevik on kaalul!” Ühesõnaga, on antropoloogia sisseastumisvestlusele vaja jõuda. Ja noh, mõni käib tööl ka.
Minu aeg on 11:15. Olen kohal nii 45 minutit varem. Raamat, mis valisin, pole päris lõpuni loetud ja sama lugu on artikliga. Lugesin Shostaki Nisa ja Geertzi Tihe kirjeldus. Üritasin siis nendega edasi jõuda, aga minu juurde tuli meesterahvas, kes küsis mult inglise keeles, kas olen seal antropoloogia vestluseks. Küsis, kas mu nimi on Sh-midagi. Vastused saanud, küsis minu nime. Pakkus välja, et kuna kõik pole väga hästi välja ilmunud, võivad nad mu ka varem ette võtta. Olin kohe nõus. Lõviosa materjalidest oli loetud ja ega see mingi raamatuvastamine pole, et iga detaili pean teadma. Astusin Tallinna Ülikooli ruumi M-328. Istet võttis mees, kes mu kutsus, ja ees ootasid 2 naist. Meie vestlus jätkus inglise keeles. Imelikul kombel olin mingil põhjusel lootnud, et nii oleks. Inglise keeles siis. Tutvustavad endid. Sellest osast jäi mulle vähe meelde. Ainult ülihea mulje neist kõigist. Ja et nemad hakkaksidki meiega tööle.
Tutvustan ennast. Räägin, et õppisin ka füsioteraapiat, mis oli liiga spetsiifiliselt füüsilisele inimesele keskendunud. Mainisin, et mind huvitab rohkem kultuur ja ühiskond juurde. Eksmatrikuleerimist otseselt teemaks ei võtnud. “Didn’t work out” võis olla väljend, mida kasutasin. Tahtsid, et räägiksin, miks antropoloogiat tahan õppima minna. Küsisid, mis keeli ma oskan. Tõin välja ka need, mis koolis ainult imevähe puudutanud olin. Palusid mul kirjeldada, millised omadused peaksid ühel antropoloogil olema. Noogutavad. Arutasime raamatuid. Naeratavad. Rääkisin, kuidas mu vanaisa Krimmi eestlaste elu ja olu oli kirja pannud ja mul sisse laskis trükkida. See neile meeldis. Saime edasi juba väga mõnusalt ja vabalt rääkida. Lõpus küsisid, kas mul on küsimused. Mõtlesin hetke ja küsisin: “How did I do?” Nad hakkasid naerma.
Aga üks asi läks pahasti ka. Enne vestluse lõppu küsisid nad, kas ja kuidas ma saaksin oma õpinguid rahastada, kui ma ei saaks tasuta kohale. Ja idiootsuse tipp tuli sealt. Kuigi on täiesti kindel, et ma ei lähe kooli, kui ma ei saa tasuta kohale, ütlesin, et võtaksin vist õppelaenu ja äkki vanemad aitaksid. WTF!=!==!=!??!?!?!)= Oijah.
Üritan oma päeva kuidagi sisustada
kuni kell 9 saab ja minu jaoks maailm jälle ilus-tore-hea on :)
Lubage minul järgmisena lotoga võita
Vahtisin kojusõidul oma beebiõetütart ja maunisin paar hetke, et nahhui me enam aknad all ja muusika põhjas kuskil põldude vahel sõita ei saa (korra siiski saime :P). Peab vist ka autojuhiload ära tegema, auto muretsema ja kruiisima minema. See oli liiga hea asi, et nüüd juba pisikeste vastu vahetada. Isegi kui nad on nii armsad.
Olen tagasi kodus. Mu aknalauale jäänud vesi on roheliseks tõmmanud. Tuba nii hubaselt sassis. Nagu kutsuks pehme käheda häälega, et ma elaks temas natuke. Paks Soph vedeleb põrandal. Esialgsest 8 kassipojast on alles 2: karu ja Lipi-Lapi must. Ema on veel leerilaagris kokkamas. Pantsi pole: teeb suguvõsa kokkutuleku jaoks süüa juba küla peal. Issi on sama muhe ja mõnus nagu ikka. Venna oli nii rõõmus, kui issit nüüd üle pika aja nägi. Anu ja pisike vedelevad ka minu juures siin. Minu tuba on üldse pop koht, mulle tundub.
Elu on ikka üks hunnik mahlast sitta küll. Vaatasin just, et antropoloogias on 4 tasuta õppekohta. Ma olen juba praegu 15. kohal. See on kõik, mis mul jäänud on. Mingi tasuline koht EBS-s on ka, kuhu mind veel ei taheta. Mõlema vestlused on 18. juulil. Üsna lubage-ma-suren-tunne on. Mkm. Täpsustan: lubage-minul-järgmisena-lotoga-võita-tunne.
Kui mind vittu saadetakse, peaks ka laevale tööle minema. Lucky Strike’i ja Jack Daniel’si maha tooma ja selle papi eest need samused autojuhiload ära tegema. Aga ärme kaota lootust: lähen nussin veel viimast korda nimesiltidega ja siis hakkan hoolega antropoloogia sisseastumisintervjuuks ette valmistama. Üks raamat ja artikkel peavad olema läbi loetud.
Never the fuck again.
Sain täna sellise telefonikõne, et murepilv mu pea kohal kasvab veelgi. Müriseb ja tilgub. Vajub mulle lähemale. Hakkab veel pilkugi hägustama. Kõne tuli kelleltki, kelle elust välja roomasin. Põlend käe ja kivist südamega. Lootsin, et unustab mu ära ja elab oma minu-jaoks-fucking-talumatut-elu edasi.
Nüüd helistab nagu muuhulgas. Et noh. Küsida, mida ma teen. Wtf. Mitte praegu, palun.
Ruhnu asemel Hiiumaale
Anu Ruhnu-isu hääbus ruttu, kui selgus, et see läheks maksma sama palju kui tagasihoidlik reisuke Hispaaniasse. Võtsime auto, ladusime asju täis ja kimasime Hiiumaale. Mina, Aavo,
Anu ja Midli.
Sõime kuskil Sõnajala söögikohas. Võtsin šampinjonikaste ahjukartuliga ja jõin tomatimahla kõrvale. Hea oli. Ülejäänud aja ropsida ja suremist tunda nii hea ei olnud. Õhtul (kui mind haiglasse taheti viia) kirjeldasin enda olukorda selliselt: enam suremistunnet pole, lihtsalt rõve on. Selle peale olid kõik nagu hahahaahhahahahaha ja tegid rõõmsaltnalja. Nt et äkki saab tasuta peielaua ka sealt. “Jääb ELLU! hahahahahahaha” tuli ka ära. Järgmisel päeval oksendasin ainult korra. Seda ka omal algatusel. Et ma spontaanselt kõike täis ei oksendaks. Profülaktika mõttes. Kuskil peldikus enne viimast praamisõitu. Lihtsalt nii kahtlane oli olla.
Anuga päris nii lähedaseks veel ei saanud, kui kunagi olime, aga sipsu avanesime ka. Minu meelest oleme päris kaugeks temaga jäänud. Sellest on kahju. Aga küll me sinna ka jõuame :) Reis oli muidu põnev küll.
Tagasiteel on kerge nututuju. Ennastki paneb imestama, et mis siis nüüd on. Kuigi minus põlevad suure lahmava leegiga asjad nagu need neetud nimesildid ja suguvõsa kokkutulek ja sisseastumisvestlused, siis ma ei saa aru, mis minuga on, et ma kohe nutta tahaks. Natuke uued asjad vist viimasega kaalul. Õnneks öösel helistas noormees. Aitas mul natuke lahti (h)arutada mu ajus toimuvat. Peamiselt olidki teemaks sisseastumisvestlused. Leevendas mu piinu. Ma ei oska temaga väga hästi veel arvestada. Et ma, noh, ei ole enam täiesti üksi, kui mingid deemonid mind sööma hakkavad. Et võingi väga lihtsalt ja avameelselt rääkida, mis muga toimub. Päris lahe tunne. Ta on ikka nii jackpot mul, et ise ka ei usu :)
2 asja, peaaegu 3
Kõige tähtsam on siin valmis saada nimesildid. Kokkutuleku koosolekul andis ema mu rõõmsalt ära. Lubas, et teen lõtva valmis. Selgituseks ütles mulle, et olen loov ja mul ei ole niikuinii midagi teha. Thanks. Ühel hetkel arutasime kõik koos, millised need sildid olema peaksid. Küsiti minu arvamust ka. See puudus. Siis küsiti, et kuidas nii saab, et otsustavad minu eest ära. Ütlesin, et nad said minu eest selle ju ka otsustatud, et üldse need nimesildid teen. Otsustagu muu ka siis. Siis tuli sealt “Ellu. Ära meiega küll kärgi. Me tahame sind aidata.” Nägin vaeva, et suu kinni hoida selle peale ja sealt mitte nahhui tõmmata. Jõudsime sinnamaale, et pean ostma-lõikama-augustama sinised ~magnetkaardisuurused sildid, neile peale printima selle aasta logod. Homme poodi, siis ostan. Siis prindin, lõikan välja, augustan.
Ja siis randa. Päevitan ennast natuke lihtsamaks vaadata. Kui esimene ja kõige tähtsam asi on tehtud. Lihtsalt olen. Nt hea oma keha vastu. Siinkohal ei viitsi kuulata, et Päike on paha. Küll ma kreemitan jms. Jooks vett ja lihtsalt oleks.
Ja viimane asi (mis tegelt on teine asi, sest eelmine oli see peaaegu kolmas) on mu lemmik. Ta on mulle natuke hirmus, aga ülimeeldivalt väljakutsuv. Kui minu kallis meie juures eelmine nv oli, märkas ta üht mu joonistatud pilti.
Talle hakkas see väga meeldima. Täpsemalt see stiil. Mingil põhjusel ei tulnud mul pähe talle pohhuilt ette visata kaustu, mis neid kutte täis on. Mis oleks mugav olnud, sest hiljem sellest rääkides tahtis ta neid veel näha, aga siis olid mul ainult sellised ette näidata. Tahtis, et ma joonistaks talle neid. Süngeid ja kondiseid. Üsna väljakutsuv, sest ma ei joonista peaaegu üldse enam ja olen liiga õnnelik süngete asjade joonistamiseks. Aga mulle väga meeldib, et talle need meeldivad ja midagi kihvti tahaks valmis teha enne, kui uuesti temaga kokku saan. Mul on väike aimdus, milleks ta seda tahab. Kui mul on õigus, siis ma olen sellest umbes nii meelitatud, kui olla saab.
Saaremaanädala algus
Jõudsingi Saaremaale.
Keegi randa muga tuleb? Elerin-kallis ei jõudnud päris hästi bussile. Ma küll ka mitte, seega ei pahanda. Läksin järgmisega. Elerin jäi telefone, fotokaid jms otsima. Sõit oli normaalne: magasin üliebamugavas asendis, võpatasin mingile naisele sülle vajudes üles, Lihulas suri buss sajakümneks aastaks ära, passisime,
kohalik mehhaanik üritas piletiteraha taskusse pista. Igav ei hakanud. Anuni jõudsin ka ise. Ta pistis mulle kohe oma pisikese vankriga ette ja saatis poodi. Põlved värisesid, aga käisime vennaga kenasti ära. Midli oli terve aja nii imetubli ja uudishimulik nööp, et ikka veel ei usu.
Praegu olen hullult väsinud. Sest mul oli Tallinnas väga tore. Igast asju oli vaja teha. Homsest hakkan tubliks. Möllan suguvõsakokkutuleku nimesiltidega. Vaadake, enne Tallinna sõitmist läks kõik käest ära. Oli tööpäev. Sõbrad tulid läbi. Päeva lõpuks olin närvivapustuse äärel. Toredad noored küll.
Tšillid ajad
Teate, olen viimasel ajal ühe naljaka asja peale mõelnud. Pole eraldi uuringut korraldanud – äkki on vastus imelihtne ja ma ei suuda lihtsalt märgata. Aga mind on hakanud huvitama, kes on Kopiwaara. Ma lihtsalt ei tea. Ma jälgin ta blogi ja Twitteri ja tema minu oma. Lugesin mingeid põnevaid asju, mis ta tweetis ja pärast seda on alati küsimus KES TA ON? kui midagi uut jälle postitatud on. Ma vahepeal mõtlesin isegi, et ta võib Harri Laiv olla. Tegelt ka. Sest tundub, et tal on mingi mõnus silmaring ja hea analüütiline meel. Aga ma ei suuda aru saada, kas ta on mees või naine või noor või vana. Või kus ja miks ta on. Nendele mõtetele võib julgesti kommentaariumis kaasa rääkida. Et ma väga enam põlema ei peaks :)
Selles kõik-mis-kopiwaara-tviidib-võib-anda-vihjeid-meelestatuses sattusin ühe 14aastase tütarlapse blogi peale. Jaa-jaa, ma tean, mida nüüd mõelda võib. Nt, fuck off, Ellu, me ei vaja mingit linki mõne blondeeritud teismelise blogisse. Mina arvan, et ei. Vajate küll. Loomulikult tuleb ka minul kerge oksemaitse suhu, kui mingi blogistunud egoaltari otsa satun, aga see blogi polnud selline. See oli mõnus ja elurõõmus ja aktiivne. Lõpuni nauditav oli seda lapata. Positiivse laengu andis. Sellest inspireeritult mõtlesin enda kallitega ka natuke oma elu jagada. Normaalne sissejuhatus, eks? :D Olen siit eemal püsinud. Sest elu on elamist tahtnud. Ja teate, viimane kuu aega on olnud üks ilusamaid mu elus. Olen nii tänulik ja õnnelik, et ise ka ei usu. Ma, vaadake, olen armunud. Varem pole olnud usku sellesse, et su ellu lihtsalt tuleb inimene, kes teeb kõik ilusaks ja heaks. Sest ma polnud seda ise varem näinud. Aga just nii praegu on. Mu ellusuhtumine oli enne selline, et nojah-kui-täna-peaksin-ära-surema. Kui tundsin, et olen haigeks jäämas, siis mõtlesin, et nojah-ongi-millegagi-oma-aega-sisutada. Aga nüüd on vaikselt huvitama hakanud, et elus-terve oleksin. Ja oma armastuse lähedal.
Olgu nii, good talk. Pakin nüüd asjad ja vaatan, mida teha vaja enne tööle minemist. Plaan näeb ette, et lähen kümneks Ristikasse tööle, näen ära seal Kristjani, Taaveti ja Triinu, panen poe kinni, sõidan Tapale, hüppan Tallinna rongile, saan natuke oma imekalliga olla ja laupäeval sõidan
Eleriniga Saaremaale Anu juurde. Olen seal nädalakese. Käime rannas ja meisterdame suguvõsakokkutuleku jaoks nimesildid. Tšillid ajad :)
SAISi plaani 4. punkt
Tol päeval, kui ma tööle hästi ei jõudnud ja Ristipood kinni seisis, olin proovinud SAISis igale poole kandideerida. Kuhugi ei saanud. Maunisin. Suitsetasin. Magasin. Kolmeni. Palusin, et ema mu juba vallandaks. Samal ajal sadas poodi keegi naine, kes mind taevani kiitis. Ema ainult muigas mu vallandamissoovi peale. Fuck. Mind muidu ei kiideta müüjana. Kliendid aitavad omavahel ka paremini kui mina üldse kedagi.
Ühesõnaga, ma ei saanud kuhugi normaalselt kandideeritud. Värvid jooksid silme ees ja peas ei teadnud ju ka, kuhu tahan. Ainult Tallinn oli kriteeriumiks.
Praegu kandideerisin õeks :D, ajakirjanikuks, antropoloogiks ja mingiks hotellikorraldustüübiks. Tuju on täiesti null. Peaks raamatu kirjutama või midagi leiutama.
The Adventurous Pursuit of Happiness 