Vaatamisi 1198, lemmikuks 0 kasutajal
Päeval/hommikupoolikul üht e-loengut kuulates jäin magama. Nägin unes kõiksugu tavalist idiootsust, aga iga nurga peal olid Rein Raua maheda häälega inimesed, kes rahulikult midagi seletasid. Istusid treppidel ja seisid tee ääres. Jahusid kultuurist.
Ma ei ole vist ammu normaalselt õppida vägistanud. Pähe tagunud. Mitme-mitmepäevaselt. Ometi meenub juba küll, et aega eksamini ei arvestata üldsegi päevades. Loeb, mitu ööd on kasutada. Täna-homme-ülehomme.
Huvitav, kas iga aasta helistatakse Rauale eksamisessiooni öödel, et küsida, mida ta teeb. Kui ütleb, et magab, siis öeldakse vastu hapult: “Jaah, aga mina õpin kultuuriteooriat!”
Kuidas muidu see nali nii elujõuline on?
Ometi…
Mina talle ei helistaks. Kõriauguni ta mõnusast rahulikust häälest.
Vaatamisi 1423, lemmikuks 0 kasutajal
Lõpuks. Lõpuks ometi. On hea ja lainel õppimine hoos – algab öö.
Sissejuhatus kultuuriteooriasse on nii uskumatult põnev, et peaaegu iga ula peale pagend mõte (siinkohal jätan välja need, mis Bastardi kaissu poevad) sõimab mind, et ma selleks aineks varem nii põhjalikult õppinud ei ole.
Aga räägi, hea (eks)tudeng või mitu, milline see eksam on? Mis hinde kui suure pingutusega kätte saab? Mis on eriliselt tähtis?
Vana luuletus, aga enam-vähem sobib ka täna
Jälle vaatan kella
Kisun kaelakeed
Kus võid Sa olla?
Mida seal teed?
Va-va-vahenädal
On öö. Või varahommik. Maitse asi. Pool seitse, noh. Loomulikult pole ma varajane ärkaja – olen üleval eilsest. Kell pool neli päeval ajasin silmad lahti, käisin hambaid pesemas ja pissil; pugesin uuesti kallima kaissu. Käib ju vahenädal ja mul pole vaja kuhugi jõuda.
Kooli on vahenädalal nii palju, et esmaspäeval käisin viimases ajakirjanduse ja ühiskonna loengus, kus meile tutvustati erinevate riikide ajakirjandusmaastikku. Oli noori Soomest, Hollandist, Saksamaalt, Namiibiast, Sambiast jm. Nad rääkisid üksi või kaksi oma riigist ja hiljem tutvustasid üksikult enda uurimisteemasid.
Ma ei ole siiani aru saanud, kas sain selle aine muidu läbitud või mitte. Ta pidi kõigi punktid eri ülesannete eest kokku liitma ja vaatama, kas keegi peab midagi juurde tegema… Kas siis peab ja kes siis peab? Sellest pole kuskil infot.
Teine asi on artikli või raamatu osa review ökoloogilises antropoloogias. See on esimene kirjalik kodune ülesanne, mis on mul üle aja läinud. Tänase tähtsaim eesmärk on see asi valmis teha ja ära saata.
Kolmas asi, millega olen nüüd kokku puutunud, on arheoloogiliste kaevamiste praktika aruanne. Leidsin juhuslikult, et mingid küsimused on kuhugi ilmunud. Vastasin neile kiirelt ära ja panin teele. Sain kena positiivse vastuse, umbes et tore on ja saab arvestatud ikka.
Muidu on täitsa vaba. Selles vaimus käisin ka nädalavahetusel muretult kodus, et tuua sooje riideid ja asju talveks,
valimas käia
ja pere näha. Üsna suur protsent oli kohal, igast kihvte asju sai teha ja arutada. Nagu tellitult maandus vanim õde ühel õhtul mu tuppa ja me arutasime kõike nagu vanasti. Ta näitas mulle oma uut fotokat… Mõni staažikam lugeja saab aru, kui suur oli mu üllatus ja heameel :)
Nädalavahetus oli tore. Saime Äti juures katuse peale, ma vedasin vammi täis keldrit lõkkesse tühjaks.
Äärmiselt terapeutiline värk :)
Alguses tundsin justkui süüd, et lammutan laiali riiulid, mis vanaisa ehitas ja põletan ära onu mesindusasjad. Mõlemad olid nii sitas olukorras, et mul ei jäänudki lihtsalt teist valikut. Riiulid olid selgelt vammi täis ja mesindusasjad, mis onul aastaid vanaisa keldris niisama passinud, pudisesid puudutamisel ära ja olid nõnda kopitanud,
et viskasin kõik südamevaluta lõkkesse.
Riiulite kohale jäi järgi vaid rõve poolligane mass. Seda eemaldades leidsin tammetõru. Pimedas vanas keldris tundis ta, et hakkab jah kuskil sitas riiuli all välja ajama idulehte. Loomulikult võtsin samast tühja lillepoti, kraapisin müüri äärest kive põhja, mullamutihunnik õues varustas musta mullaga – tõru sai istutatud.
Vanaisa punutud kodu mälestuseks või milleks – ma ei tea, aga tundus õige asi, mida teha tol hetkel. Nagu midagi pidin sellest kõigest alles jätma.
Eetris on ööprogramm
On öö. Maja on pime. Mul käib raadio ja läpakas kumab. Beib on Skype’i vahendusel juba head ööd soovinud ja ma olen üksi jäänud: väike pere magab ja Pants on kallimaga ula peal. Kuigi homme vaja esimest päeva vaja metsa tööle minna, tahan blogida: meil on nüüd nett tagasi!
Täna olin Ristipoes viimast päeva. Õige ajastus katkestamiseks. Eile flippisin väheke ära. Poodi tuli naisterahvas kahe lapsega. Godforsaken sitasti kasvatatud kahe lapsega, I might add. Rebisid kõike kõikjal ja emal oli pohhui. Vahepeal muidugi nähvas oma järglastele. Käis juba ajudele, et nad letile üritavad ronida ja viimseni kõike näppida vajavad. Leidsid riiulilt Matrjoška. Koorisid sellelt kihte vähemaks ja hakkasid kokku panema. Kumbki hästi ei viitsinud, aga ühistööna võtsid selle siiski ette. Ütlevad siis, et ühel nukul pole alumist poolt. Tegin siis viisakalt kisa, et otsigu pingi ümbert ja et nii ikka ei saa, et kaotavad komplekti osad ära. Ema sõimas neid ja nad lahkusid suhteliselt ruttu. Ma teadsin väga hästi, et sel Matrjoška-nukul olid jubinad puudu algusest peale.
Sellised juhtumid ilmnevad ikka siis, kui midagi on ajus paigast liikumas: parim aeg paus teha. Raskemini talutavad ongi halvad vanemad, muidu on poes vahva töötada.
Ühel päeval tulid Jehoova tunnistajad Piibleid ostma. Ja jagasid kirjandust.
Meenusid kiiresti Rocco õpetussõnad, mis kattuvad tegelt Jehoova tunnistajate omadega: “Don’t watch Internet porn, it makes you nasty!”
Põnevaid elutarkusi jagatakse. Ja üldiselt meeste kohta. Üks peaaegu kurt mees käis esimesel aastal mulle tungivalt peale, et ma ei lepiks kunagi mehega, kes joob ja lööb. See on selgelt meelde jäänud, sest ta oli äärmiselt pealekäiv sellega. Ta meeldis mulle väga, aga ta on vist praeguseks surnud. Täna sain ühelt vanatüdrukult küsitava väärtusega tähelepaneku võrra targemaks, käis see meeste kohta: “Mehed ei ole ikka üldiselt ausad.”
Viimase peale olin natuke nõutu. Ma hindan nõuandeid inimeste enda järgi. Näiteks, kui mulle ütleb keegi piff, et ära ole noormehega, kel pole autot, vaatan ma tema elu. Kui see on worth shit, ma tegutsen otse vastupidi tema nõuandele. Kui ta ei suuda endalegi normaalseid inimesi oma ellu valida, ei ole mul mingit põhjust kasutada tema tehnikaid. Nt, praegusel juhul, kui ma ei taha saada vanatüdrukuks, ma pigem ei mõtle, et “mehed ei ole ikka üldiselt ausad”. Am I right or am I right?
Sel suvel on poes lastega palju juhtumisi. Eile näiteks tuli poodi imepisike blond plikatirts. Hakkab põrandal mängima. Kui ta on seal jupp aega seletanud ja lelusid väntsutanud, küsin igaks juhuks, kas ema teda äkki õues taga ei otsi. Laps vastab naeratades, et ema saatiski ta sinna mängima. Normps.
Meie konkurendid on ka kihvtid. Käivad meil riideid ostmas ja juttu rääkimas. Sõnu oskavad aga meie reklaamimeeskonnast hulga paremini seada:
Tundub, et selleks suveks on Ristipoega minu jaoks kõik. Saan nüüd 2 päeva metsas olla, siis Tallinna maailma kõige seksikamale noormehele kaissu ja pühapäeval on sõit Saaremaale – lähen arheoloogilistele kaevamistele kaheks nädalaks.
Keegi teab midagigi viimastest? Pean vist guugeldama hakkama.
Kell on nii palju!
Kuhu kõik aeg lippab???
Kesköö on möödas. Maja on vait ja pime. Minu toas on ainult hämar tuli, läpakas sosistab igatsevalt The Hillbilly Moon Explosion – Touch Me. Mu keha on räsitud ja väsinud. Varbad ja jalad tulitavad kohtadest, mis said päeval kiviaedu välja rohides nõgestada. Ka sõrmedel annavad uued kriimud ja lõiked tunda. Seljalihased on valuskanged. Puhkehetkel tulevad sellised asjad välja. Töötuhinas pole midagi. Pärast saunas külma veega pesemist ja nüüd puhta voodilina sees pikutades tahan vaid blogida, et kosutavasse unne vajumine enda järgi oodata ei laseks.
Vanaema on ikka veel meie juures. Meenutab mulle loo, mida looduskaitseala muuseumis pisikesena rebase ja mägra topise juures külastajatele rääkida sain. Kõigepealt pidin rääkima, et mägra uru tunneb ära selle järgi, et koopasuu ees on vagu pidevalt koristamisest – puhtusearmastajast loom roogib alatasa oma uru jamast tühjaks. Aga mugav ja munn rebane võib hakata mägra koobast endale tahtma. Siis ta käib salaja mägra urus nii kaua kusel, et vaesel omanikul pole võimalik lehka välja kaevata. Parem kaevab uue uru.
Kuigi kuupäevaliselt täna peaks vanaema saama minema veetud, lähen mina ka ära. Tallinnas vaja kaisus ja rannas olla. Naasen pühapäeval, et esmaspäeval jälle poodi tööle laekuda.
3 tööpäeva sel nädalal võtsid mu täiesti läbi. Kõik eraldiseisvalt. Esimese päeva lõpus jäin kohe pärast tööd kodus magama. Tõusin nelja ajal hommikul. Käisin jooksmas
ja jäin uuesti tudile. Õnneks jättis issi mulle jalgratta
ja ma ei pidanud tööle hilinema. Muidu oleks 10 minutit ikka avamisega üle läinud. Järgmistel päevadel sundisin end ärkvel püsima, et õiges tsüklis oma unega püsida. Kuumus ja passimine teevad asja raskeks. Õnneks on mul läpakas või raamat kaasas olnud :)
Öölohesünnimärgiga tüdruk
Ma olen sünnipäraselt öökull. Pole minu asi päevaks üles ärgata. Vastik, paha ja ahistav. Või ma täpsustan: olen öölohe. Sest ega ma nii hirmus tark ja produktiivne öösel siis ka ole. Aga pigem eksisteeriksin öösel.
Sain semiootika hinde teada. Ilmus ÕISi. Vahtisin seda. Polnud enne sellist tähte hindena näinudki. Ei saanud kohe aru, kui kaugel see A-dest ja B-dest on. Liikusin väsinud pilguga “korras?” lahtri juurde. All oli kirjas “jah”. Ei-no-jaa-davaii-siis ja jätkasin varahommikust seminariteksti ajjureipimist. Fun times. Kui õppejõud septembris ütlesid, et koolis antropoloogid ainult loevadki, siis nende naer jättis mulje, et see on nali. Aga ei, kindlasti polnud nali.
Midagi Tartu oskab õpetada küll. Peale valetamise, enesevihkamise ja halbade kommete, I mean. Et hinded olgu korras. Ja “korras” all pean silmas, et kui on olemas lahter “korras?”, siis selle all oleks alati “jah”. Mis hinde eksami eest täpselt said, pole nii kohutavalt tähtis. Pigem “korras” kui ultimaatum A-või-mitte-midagi. Nii ei visata välja :D (Y)
Mul tuleb töökam olla. Vene keel hingab kuklasse. Kuum lehkav hingeõhuaur. Jääb nagu kondens või higi mu peale. Sodi ja karvu nahale kleepima. Ajab sügelema. Ega’s midagi – detsembris saab traatharjaga maha kraabitud. Senikaua aga on sitaks ebamugav ja rõve kõik. The End.
Ära nägin oma kumavad korstnad
Tartu algusest peale on mind õrritanud korstnad kuskil teises maailma otsas.
Näen neid aknast, aga mis ja kus nad teevad – beats the motherfuck outta me. Küll ma vahtisin ja pildistasin ja uurisin.
Paar ööd tagasi 4AMi ajal tahtsin teha rännaku nendeni. Halb mõte – läksin lihtsalt magama ära. Umbes 24h hiljem ülivingete kokkusattumuste mõjul ronisin (suurepärasest joobest olulist abi saamata) autost suurima naeratusega välja, toetasin oma Läbukaamera vastu auto katust ja sain pildi :)
Püsin lainel
Rõõmustada väga ei ole, sest täna pean jälle üüratustes kogustes tööd ära tegema. Aga vahepalaks rõõmustan ikkagi,
et arengupsühholoogia, mida öö otsa tuupisin, nüüd tehtud on. Arvestatud. Ametlikult ei ole praegu midagi kuskil võlgu. Lihtsalt ise tean, et lihased olid alla igasugust arvestust. Aga eks lähipäevil antakse mulle sellest teada.
Õppides läks 6 tundi, et jõuda konspekti neljanda lehekülje lõppu. Öösel, kui juba piisavalt oli endaga huiatud, suutsin keskenduda ülejäänule 25-le. Hommikust hakkasid kohe loengud, aga mina ärkasin alles 11:06 tänu BZ-le. 11:00 algas kordusarvestus.
Ma olen väsinud. Kui 30 minuti pärast veel ärkvel olen, hakkan jälle õppima. Vastasel (ja väga oodatud) juhul õpin lihtsalt õhtul pärast magamist, kui natuke selgem olen :)
Tundub, et läheb paremaks
Ärkasin kahest öösel ja esimese loenguni huiasin endaga. Eesmärk oli ennast õppima saada. Umbes seitsmest hakkas Teie Lemmikblogija lõpuks normaalseks õpilaseks. “Tudeng” ei ütleks. See ma ju olin juba öö otsa. Aga hommikul ma ÕPPISIN. Peaaegu eeskujulikult.
8:15 kool. Närvisüsteem. Eelmisel korral loengusse ei jõudnud. See on muidugi paha ja mul olid nii kõvad parakad,
et mind visatakse koolist välja ja ma suren ära, sest viimane kord oli tunnikas, mis mul tegemata on. Pärast põnevat loengut läksin ja rääkisin õpetajaga. Kõik läks oodatust paremini: küsisin, kas saan järgi teha vms. Naeratas ja oli nagu: “Ei-ei, seda pole vaja järgi teha. Peamine, et osa õpitud.” Skooor!
Taastusravi alused: terviseedendus. Me võtame läbi üht raamatut selliselt, et kõik teevad ühe peatüki kohta ettekande. Olen 26. Veel minu kord pole. Kõik tuubivad lihaseid, on väsinud, naeravad suvalistel hetkedel, mõned esinejad loevad täiesti valesti oma teksti maha, haigutavad. Jäävad vait, et tunnistada, et ei mäleta, millest just rääkisid. Zombikari. Mulle meeldib. Pean ka selle õppejõuga rääkima jääma, sest ei jõudnud ka tema loengusse eelmine nädal. Kiidab mind, et ise küsima läksin ja jälle saab kõik imekerge vaevaga lahendatud (Y)
Paus enne lihaste arvestust. JÄÄN MAGAMA. Wtf. 10 minutit enne arvestust üles ärgata on… värskendav. Tean, et kukun läbi. Sest ma ei ole jõudnud sinnamaale, et tõeliselt kõigest aru saada. Ma lihtsalt ei hooma veel. Ja kui ma mingi ime läbi tehtud sain, pole ma seda väärt. Patsiendi ega kliendi juurde ma ennast ei laseks nende teadmistega. Õppejõudu oli kihvt näha, aga töö läks nii nagu läks.
Praegu olen lainel. In the zone. Tahan õppida. Muusika on kinni jms. Tantsukursusele isegi ei lähe. Lihtsalt mina, hetkel blogi ja arengupsühholoogia konspekt.
Homme on selle kordusarvestus. 28 lehekülge psühholoogia teooriat. Ei karda, ei muretse. Kodust tulles — literally seisin õues ja ema uksel — sain natuke lohutust ja tuge. Ei rääkinud, mis mind täpselt hetkel sööb, aga palusin talt, et ta ütleks mulle, et misiganes kus-kuidas juhtub, võin ma koju minna ja oma emme-issi kallis tütar olla. Kinnitas seda mulle sellisel toonil nagu ma oleksin nõudnud, et ta vannuks, et taevas on sinine. Rahul, sain tulema. Lisaks kindlustundele lihtsustas mu elukest detailne kooliasjade planeerimine. Ja paar reeglit siia-sinna.
Kodus lendab aeg alati imekiiresti. Elerini oleks tahtnud näha. Tuli just meelde, kuidas me mu sünnipäeval õues olime. Ütlesin talle midagi nagu “oota, mul on enesekaitseks siin midagi” ja kummardasin ette, et saapa juures midagi käega teha. Tüdruk küsis kõige entusiastlikuma häälega:
“Mis Sul on seal? Nuga vä?”
Ma sättisin helkurit.
The Adventurous Pursuit of Happiness 