Füsioterapeutiline hindamine
Suuremeelne tööandja võimaldab nüüd meie asutuse töötajatele Stebby kaudu ka füsioteraapiat. Kvartal lõppes äsja ja ma võtsin ka nõuks raha ära kasutada ja midagi füsioteraapia kategooriast valida. Võtsingi lihtsalt esmase visiidi/füsioterapeutilise hindamise.
Kogu sinna jõudmise lugu on omaette horror (kus autod, kellega lapsed, kui haige jms). Rakverre saabunud, hüppasin kiiresti mingist spordipoest läbi ja ostsin spordijalanõud ja liibuvad spordiriided, et saaksin võimalikult riides olla, kui mind vaadeldakse.
“Mis siis mureks?”
Vms, küsib pöördumise põhjust. Räägin, kuidas mind häirib mu kehakaal, kuidas kõik võtab võhmale, kuidas ei jaksa lapsi ringi vedada, kuidas põlved nagisevad. Ja et tahan spordiga kaalulangetuse luua, sest toitumise piiramisega ma hakkama pole saanud.
Oskab kohe ette kujutada neid faktoreid, mis minu edu pärsivad. Räägime lastest, tööst, normaalsest toitumisest, sobivast treenimisest.
Teeme hindamise. Laseb teha erinevaid liigutusi, et hinnata liigeste liikuvust, tasakaalu hoidmist ja jõudu. Nagu kergelt üllatunud v nagu avaldas muljet, et sain kõigi ülesannetega hästi hakkama. Võttis hindamise kokku sisuliselt nii: mul on väga hea keha, mis on väga hästi vastu pidanud ebasoodsatele tingimustele.
Ma ei olegi veel kõike pekki keeranud?! Ja ma tean küll, et olen oma imelise ja võimeka keha arvelt mugavat loheelu elanud. Seda on olnud hea teha, sest mu keha ongi võimas ja andestav.
Teeme koos läbi harjutuste kava, mille mulle meili peale paneb. Fantastiline. Arvestasin enne, et see tulevikumuusika ja lisakulu. Nope, kohe.
Pärast vastuvõttu lippasin kohe samasse spordipoodi, kus umbes tund või poolteist varem olin omale seljas olevad riided saanud. Võtsin 2 kolmekilost hantlit.
Win the morning – win the day
Eelmise kuu alguse eluaudit näitas selgelt, et olen fucking luuser hommikul. Venitan ärkamisega. Juuksed jäävad kammimata või hambad pesemata, hilinen tööle või jääb midagi maha, ei arvesta mingit sündmust või tähtpäeva. Lappab noh.
Ja küüned on rõvedad.
Meenutan imetluse ja nostalgiaga perioodi, kui ärkasin alati kuus või minut enne – keha nagu tahtiski see aeg pihta hakata. Ja no ei suuda enam järgi teha seda. Ei taha ärgata, ei taha häält teha, teisi üles ajada.
Pean kuidagi tahtma hakkama. Aga kuidas noh.
Traktorirehviunistus
Ühel päeval – ammusel ajal – nägin Pinterestis harjutusi, mida saab teha traktorirehviga. Sellel maagilisel päeval kujunes välja üks üldine unistus, mille üht koostisosa kutsun traktorirehviunistuseks (seda literally tänasest, kui seda asja sõnadesse proovin panna).
Kui minu skeemitaja-säästja aju hakkas otsima kohta või viisi traktorirehvi soetamiseks, tundus kõige soodsam-mõistlikum variant see kuskilt põõsast omale koju tuua. Aga mitte lihtsalt viskan-autosse-tuua, vaid jooksen-rehvini-ja-flipin-seda-kodu-suunas-kuni-käed-tahavad-otsast-kukkuda-ja-jooksen-siis-koju-tagasi-ja-kordan-seda-rutiini-kuni-see-rehv-mul-kodus-on-tuua.
Esmasündinu beebiversiooni kunagi ringi kärutades märkasingi üht ~traktorirehvi. Oligi võsas kuskil. Täpselt nagu olin ette kujutanud! Jep-jep-jep, saatus ja värgid :D Nüüd alati vahime teineteist, kui mööda silkan.
Täna ajas mind teemast kirjutama asjaolu, et (aprillikuu sammukogumise väljakutse raames) käisin hilisõhtul jalutamas ja käisin siis ka seal põõsas seda rehvi esmakordselt kangutamas.
Fantastiline oli. Selline tunne on, nagu ma elaksin oma elu.
Wtf, sammulugejad?
Loomulikult sütitas võistlusmoment midagi ürgset ja jõulist minus – siban tublilt ringi ja proovin aru saada, et palju samme teinud olen.
Natuke keeruline on.
Nt kella pealt vaadates oli juba lõuna paiku eesmärk – 15000 sammu – saavutatud. Ja nüüd, voodisse maandunud, näitab väga kena tulemust:
(Kell on tegelt umbes 22 ja ma ei räägi saksa keelt, aga preili häkib nii palju, et ma ei vaevu enam selliseid asju õigeks seadistama).
See tulemus on siiski kuidagi valesti: väljakutses ei näita nii palju.
Ent see number omakorda ei klapi ka teiste äppide arvudega:
Ma ei tea noh. Kõnnin nüüd aprillikuu lihtsalt ringi ja kasutan võimalust anger managementi võimeid arendada :)
Aprillikuu väljakutsest
Puhkan korraks: saabusin alles suurelt jalutusringilt.
Muidu kindlasti ei ajaks end õue mingi üllatuslumega laupäeva hommikul, aga on esimene aprill ja meie asutus on liitunud sammude kogumise väljakutsega – miks mitte siis ju.
Väljakutse seisneb selles, et vähemalt 24 päeval tehakse vähemalt 15000 sammu. Kestab terve aprilli ja mina hoian hinge kinni ja pöidlaid pihus, et ehk see nüüd on see, mis minu kaalulangetuse/elustiilimuutuse esile kutsub.
The Adventurous Pursuit of Happiness 