5. bakaseminar
Beib räägib, kui rõvedad on laste kolbad, kui neil ei ole hambad veel vahetunud. Räägin talle siis molaaraukudest ja kuidas mulle hambad meeldivad, kõverad ja valesti arenenud hambad. Kui äge oli kolba anatoomiat õppida.
Sa seda pooleli asja ära lõpetada ei taha?
Misasja?
Füsioteraapiat. See sobib Sulle nii hästi.
***
Valisin tänaseks
oponeerida tööd, mis uurib ühe mängu põhjal meeleliste tajude arendamist. Valisin selle, sest füsioteraapiaõpinguil oli tajude arendamine läbivalt teemaks, ei olnud ainult lihaste-liigeste teema. Me bakaseminaris ikka valime oponeerida töid, mis meid endid kotivad ka. Nii oli huvitav kokkusattumus, et olles elevil, et saan enda füsioteadmisi/mälestusi kasutada, mainib Beib füsioõpingute jätkamise varianti.
Veel enam, käisin laupäeval Meepäevadel. Ma suutsin osta kotitäie piparmünti, pisikese kotikese kurkumi ja ühe raamatu, luua isegi kontakti ühe paljulubava informandiga. Meil jutt jooksis ja ta oli nõus, et ma intervjueerin teda lõputöö tarvis. Siis hakkas seal lambaselgade ja mesilasokseämbrite vahel nii tülgastav, et ma tegin vägisi veel ühe tiiru ja läksin Viru Keskusesse enda õelapsele tähestikuklotse otsima.
Ma tahan nii väga selle asja lihtsalt lõpetada.
22. lõpp ja 23. algus
Saanita või saaniga
Õues maas vaid mingi läga
Valget paksu lund ei saja
Ent seda me ei vaja:
Meil on emme tehtud jõulupraadi
Poest ka salatit veel saadi
Kuuse allgi kingid reas
Salmid-luuletused peas
Mina siin vaid loen maha
Aga ise kirjutasin – ehk see päästab maha
Tumedad juuksed
Umbes 6. klassis algas komme juukseid mustaks või tumetumepruuniks värvida.
Koolis oli pidu. Jäime sõbrannaga isegi hiljaks sinna just selle pärast, et mõlemad värvisime juuksed enne pidu ära. Tema punaseks ja mina mustaks.
Sealt alates leidsin alati aega, raha ja tahtmist, et tumeda peaga ikka püsida.
(Ülaloleva Rootsi-kruiisi pildi autoriks on mu kallis ema)
Kulud, tulud ja eelarve
Yes, I know, I’m not 30+ years old, aga mulle meeldivad raha ja tabelid. Mis ma teha saan? :)
Üle aasta tagasi proovisin pidada järge enda kuludel ja tuludel Rahakooli leheküljel. See oli isegi edukas,
kuni mul kõigest nii pohhui hakkas, et me kõik teame, kuidas mul Tartu lõppes :)
kõik kategooriad on juba ette antud ja kõik tundub kena. Eelarvet veel seadnud ei ole, sest ei tea, palju ma üldse kulutan. Saab näha. Mul ila juba vaikselt jookseb. Raha suudab nii põnev olla.
Mäletan, kuidas paar aastat tagasi istusin ühe noormehega pargipingil. Ta huvitus minust, aga ma huvitusin kõigest muust. Nt blogimisest ja tigudest. Vahtisin unistavalt kaugusesse. Ta küsis pehmelt (et mitte öelda “jälestusväärselt imalalt”) ja midagi romantilist ootavalt, millest ma mõtlen.
“Rahast.”
Umbes kahe nädala pärast, kui temaga isegi viisakusest suhelda ei talunud, kuulsin, et ta oli ennast minu pärast ära üritanud tappa. Ma ei küsinud, mis juhtus või kas kõik on ikka korras, sest selleks ajaks teadsin juba, et ta ei saa elu sees ühegi asjaga hakkama. Tal ei oleks õnnestunud ennast ära tappa.
Ma mainin seda, sest ma küsisin talt tihti, millest ta unistab ja mida ta elult tahab ja miks ta üldse siis tööl käib ja üldse asju teeb. Ta ei osanud kunagi vastata. Aga ta väitis, et ta on nii hea inimene, et ta valib olla nii rott. Et ta saaks küll olla miljonär, aga kuna ta ei taha kedagi ära kasutada ja äri kui kurjusega tegeleda, elab ta oma emaga ühetoalises korteris ja elab peost-suhu. Köögipõrandal on junnid, sest neil pole raha, et osta kassiliiva. Ta on siiani suurepärane ühena kahest isiklikust näitest sellest, milleks ma ei taha kunagi saada: vaimselt täiesti ebastabiilne ja illusioonide käes vaevlev ohver. Alati ja ainult ohver. Mitte kunagi ei võidelnud millegi eest. Ei juhtinud mitte ühelgi moel, mis suunas ta elu liigub.
See ma ei taha kunagi olla. Kui märkan nagu nüüd, et olen oma rahaasjadega ääre peale/kanti sattunud, tuleb tema meelde. Siis ma pingutan rohkem, et kõik jälle üliturvaliselt kontrolli all oleks.
Öölohesünnimärgiga tüdruk
Ma olen sünnipäraselt öökull. Pole minu asi päevaks üles ärgata. Vastik, paha ja ahistav. Või ma täpsustan: olen öölohe. Sest ega ma nii hirmus tark ja produktiivne öösel siis ka ole. Aga pigem eksisteeriksin öösel.
Sain semiootika hinde teada. Ilmus ÕISi. Vahtisin seda. Polnud enne sellist tähte hindena näinudki. Ei saanud kohe aru, kui kaugel see A-dest ja B-dest on. Liikusin väsinud pilguga “korras?” lahtri juurde. All oli kirjas “jah”. Ei-no-jaa-davaii-siis ja jätkasin varahommikust seminariteksti ajjureipimist. Fun times. Kui õppejõud septembris ütlesid, et koolis antropoloogid ainult loevadki, siis nende naer jättis mulje, et see on nali. Aga ei, kindlasti polnud nali.
Midagi Tartu oskab õpetada küll. Peale valetamise, enesevihkamise ja halbade kommete, I mean. Et hinded olgu korras. Ja “korras” all pean silmas, et kui on olemas lahter “korras?”, siis selle all oleks alati “jah”. Mis hinde eksami eest täpselt said, pole nii kohutavalt tähtis. Pigem “korras” kui ultimaatum A-või-mitte-midagi. Nii ei visata välja :D (Y)
Mul tuleb töökam olla. Vene keel hingab kuklasse. Kuum lehkav hingeõhuaur. Jääb nagu kondens või higi mu peale. Sodi ja karvu nahale kleepima. Ajab sügelema. Ega’s midagi – detsembris saab traatharjaga maha kraabitud. Senikaua aga on sitaks ebamugav ja rõve kõik. The End.
Läll&mäll
Ho-ho-ho, täna Tartu-minek. Näen Kätut-Axi üle pika aja. Klassikaline Tartu-õhtu/öö tuleb. Selline läll&mäll :)
Ja kuigi see juba hullult äge mulle on, siis guess who I’m gonna get to see tomorrow noh :D (Y)
Never the fuck again.
Sain täna sellise telefonikõne, et murepilv mu pea kohal kasvab veelgi. Müriseb ja tilgub. Vajub mulle lähemale. Hakkab veel pilkugi hägustama. Kõne tuli kelleltki, kelle elust välja roomasin. Põlend käe ja kivist südamega. Lootsin, et unustab mu ära ja elab oma minu-jaoks-fucking-talumatut-elu edasi.
Nüüd helistab nagu muuhulgas. Et noh. Küsida, mida ma teen. Wtf. Mitte praegu, palun.
kriibimagnet aktiveerus
Õlad ja kael on rõvedalt kanged. Tunnen, et keegi on mu lähedal. Tõmban teki näolt. Issi seisab natuke murelikult mu kõrval. Ma ei oskaks talle kuigi hästi selgitada, miks ma köögis pingi peal magan. Teen vestluse vältimiseks unise näo ja siban sealt minema oma tuppa.
Ilge väss on veel peal, sest normaalset und sain umbes tunnikese jagu. Plaan on olla Tallinnas kuni neljapäeval Tartu üheks päevaks sõidame. Reedel millalgi võiks nagu koju jõuda, aga ma kardan, et kui Tartus õigeid inimesi kohata, võib see üks päev paljunema hakata. Nüüd vaja siis asjad kibekiiresti pakkida, et Anu ja Midliga ilusti hommikusele rongile jõuda. Söön toidulisandeid ja joon kohvi. Korjan sahtlitest ja riiulitelt asju, mida ehk võiks vaja minna. Anu ei vaata kõige rõõmsama pilguga, kui ainult alukates ta ette ilmun, kui teda huvitab, kas olen valmis juba. Mõistagi ei kavatse ma valmis olla varem kui nt 5 minutit enne aega, kui me peaksime kodust välja minema. Ma lihtsalt ei näe mõtet.
Pakkimisega feilin suurejooneliselt, sest kõik mu lemmikriided on pesus. Olen umbes 15 minutit šokis enne, kui otsustan, et ma teen lihtsalt nägu, et kõik on korras.
Ma võin selgitada küll – ma tahan olla kena. Millegi jaoks. Täpsemalt kellegi. Ja kõik riided, mis mu liikuvas garderoobis nüüd on, ei tee must just kõige enesekindlamat tütarlast. Siis tuleb endale meenutada: ta on sitaks kihvt, ma olen jumalast lahe ja kõigil nii tšillidel inimestel on alati pohhui, mis kellelgi seljas on. And also, CALM THE FUCK DOWN.
Olen praegu Taaveti juures. Siia jõudsin, tegi ta üliunisena ukse lahti. Koostas mulle pesa, kus magada, ja sinna ma vajusin. Ta jäi ise ka jälle magama, aga ärkas mingil normaalsel ajal üles, et endisele palatikaaslasele 2 kirjandit kirjutada. Lasi mul terve selle aja kenasti välja puhata. Vaatame esimese filmina edasi God Bless Americat, mis eelmine kord pooleli jäi.
Ta on ikka nii uskumatult lebo suhtumisega.
Hommikul teel rongile jooksid kiisud meiega kaasas. Lipsteri hall ja must ja minu Soph. Ema helistas, et küsida, mis kassidest sai. ??? Nad nimelt kadunud nüüd. Kuradi Sophie, raisk.
Kui ta mul nüüd auto alla ei jää, siis koju jõuab lõpuks ikka. Aga et ta va rott need Lipi-Lapi pojad kaasa meelitas… No selle eest vahiks talle külmalt näkku, kui akna taga tuppa palub.
Paluks ta ainult.
Küsisin rongijaamas mingilt onult, et meid vankriga aitaks. Tallinna jõudnud, hakkas meiega rääkima. Et kust ta pärit ja uuris, kes meie oleme. Pakkus mulle tööd. Mis oli enam kui eemaletõukav. Ma arvan, et see oli hetk, kui selleks suveks see kurikuulus kriibi- ja parmumagnet jälle aktiveerus.
Seda tundmust kinnitas meesterahvas oranži vestiga. Ta vahtis meid juba eemalt. Istusime kohviku ees ja sõime Anuga maasikaid. Kõnealune onu tuli meie juurde. Ütles midagi oma täiesti arusaamatu diktsiooniga. Ütles siis natuke selgemalt, et tema siin ikka koristab. Tuli ja toetas oma keha minu külje vastu, et üle laua haarata tuhatoosi järgi. Ebamugavusesest hoolimata katsun viisakalt liikumatu püsida. Anu irvitab. Thanks. Vaatan, kuidas mees nopib oma räpaste näppudega välja suitsud, millel paar mahvi veel oleks, teised jäävad tuhatoosi. ARE YOU FUCKING KIDDING ME? Get the fuck off noh, sa suvaline parm. Anu pakub suure naeratusega härrale rõõmsalt maasikaid.
Mhmh, siis on nii tore ja naljakas, kui Elluga keegi jälle pervo on (Y)
Sõidan bussiga Lasnamäele. Peale tulevad naine ja poiss. Viimane on selgelt puudega. Tean, et kõigist vabadest kohtadest on vaja sellel poisil maanduda minu juurde. Mhmh, ikka. Ta ei ole just väike, seega olen surutud natsa vastu akent. Tunnen läbi riiete, et ta on väga soe. Vahib mind näkku. Annan endast parima, et silmsidet ei tekiks. Üritan kuulata muusikat ja netis erinevaid tähtsaid asju teha. Loen kirja. Pistab oma pea mulle pmst sülle, et näha, mis mu naeratama pani.
Personal space is a thing of the past nüüd.
Ära nägin oma kumavad korstnad
Tartu algusest peale on mind õrritanud korstnad kuskil teises maailma otsas.
Näen neid aknast, aga mis ja kus nad teevad – beats the motherfuck outta me. Küll ma vahtisin ja pildistasin ja uurisin.
Paar ööd tagasi 4AMi ajal tahtsin teha rännaku nendeni. Halb mõte – läksin lihtsalt magama ära. Umbes 24h hiljem ülivingete kokkusattumuste mõjul ronisin (suurepärasest joobest olulist abi saamata) autost suurima naeratusega välja, toetasin oma Läbukaamera vastu auto katust ja sain pildi :)
Juurdlen puruks
Külmetasin öösel jälle rõdul, vahtisin armastatud kollaseid valgusallikaid üle linna ja mõtlesin maailma peale. Imestan nüüd, et pea ei valuta ja kõrvadest verd ei jookse. Nii palju suuri küsimusi tahavad vastuseid ja tähtsad otsused tegemist. Rahutu torm peas.
Üks lähenemine on see, et kui ma kallis Tartus
edasi peaksin õppima, milleks ma siit üldse ära läheksin?
Siis. Suveks läheks ma niikuinii koju. Samas, kas see on nii kindel?
Äkki ma lähen üldse Tallinna vms õppima?
Võib olla oleks mul aeg teha maailmaavastamist ja mõneks ajaks tiirelda niisama riigist riiki.
Oijah. Miks ma kõike nii väga armastan? Eelistaks ma midagi konkreetset, oleks nii lihtne.
The Adventurous Pursuit of Happiness 