Lipari @ Pizza Grande
Kana, krevett, sinihallitusjuust, virsik. Juust, tomatikaste ja pitsapõhi ka. Olen alati seda kollast-roosat pitsa näljase näoga vaadanud.
Viimane tööpäev proovisin ära lõpuks.
Photos w/ Pentax K20D
Bastard gave me his camera to use until Wednesday (and to get properly acquainted with it). I’m already having tons of fun. This camera is a real treat.
Kuidas rongile jõudsin
Jään Hobujaama peatuses nr 1 trammist maha. Olen seeläbi 15:40 lahkuvast rongist maha jäänud. Õnneks mingi narkar annab trammi sulgunud uksele paar korda raevunult jalaga ja ma ei pea seda ise tegema. Vahime kaugenevat trammi lootusetult. Tunnen kurbust. Narkaril on lihtsalt külm. Mul hakkab ka. Lähen ülikooli sooja külalisloengut kuulama. Afterlife of Events: Memory Studies.
See on huvitav kogemus. Tavaliselt käin ainult enda loengutes. Mitte mingite teadusekuttide omades, kes oma viimast uuringut või teooriat tutvustavad. Tõsine sotsioloogide ja antropoloogide seltskond: inimesed tilguvad omal ajal rahulikult sisse, lehvitavad auditooriumi teises otsas istuvale tuttavale, naeratavad, suruvad kätt üle ridade ja inimeste, vahetavad ja muudavad kohti. Kõik on kenasti riides, kuigi esineb mingeid kiikse või iseärasusi: käepaelu-ehteid, patse, tatoveeringuid, deformatsioone, mustreid. Vanuse aritmeetiline keskmine võib olla 45-50. Tundun endale kõige noorem inimene seal. Kõige aeglasem ja hallim meesterahvas võiks minu hinnangul olla nt 80. Tahaks piitsa ja kaabut, raisk.
Rongile! Tõmban läpaka välja. Loen. Ajan asju. Ilmneb, et rongis on ka Elerin.
See nv lubab mõnna tulla :)
Get it on like twice before?
Teil ka nii, et mõne konkreetse inimese nimegi kuulmine… nägemine… saadab mõnusa väriseva judina üle selja, kisub kavala naeratuse näole ja paneb keele huultest üle limpsama?
Juubelipidu
Pole kojugi veel jõudnud, kui süda nii-nii soojaks kisub. Vanasti jätsime selliseid südant soojendavaid sõnumeid palju. Joonistasime maha, vedasime jooni, ladusime kive. Lumememmed oli vanasti muidugi väiksemad. Ja ma ei teadvustanud neid nagu praegu.
Kunagi väga-väga seljahaigena vajusin viimasel sirgel enne kodu põlvili maha, sest ei saanud käia. Vaatasin mäe otsa kodu poole ja tõmbasin oksaga maasse “ma *süda* kodu”. Vedasin ennast majani, vahetasin riided ja eksisteerisin nagu ikka. Issi tuli koju. Küsib: “Kas Sina kirjutasid tee peale?” Noogutan. Naeratab. Loodan, et mu vanematel on uhke tunne, et me kõik nii väga kodu ja neid armastame.
Vaatan valdused üle. Soff
on ikka armas-kallis. Kaktus on õitsema läinud.
Pants tahab teada, mis ma pakun raseda õe lapse sooks ja sünnipäevaks. Tüdruk ja 6. veebruar. Saab näha.
Saabuvad rase õde, ta mees ja Pontu. Viimane on põhimõtteliselt ka üks mu õdedest. Armus Kristoifferseni kunagi. Nüüd ütlesin, et võib enda juurde võtta. Enda omaks
lausa. Nii läkski.
Pidu ületas kõik mu ootused, väga kihvt ja rõõmustav. Liiga kiiresti sai ainult nv lõpule ja peatas juubelipidustused. Bussiga
Tartu. Võtan poest uue kalendermärkmiku
ja viimase lihvi loosipakile.
Vara magama ja homme varakult vigu parandama. Tsau.
mu naaber kuulab öö otsa Kings of Leoni
Because I don’t leave her much choice.
I wonder if they ever dreamed they would get just what we gave them.
Do or Die
Homme on luude 1. kordusarvestus ja 2. histoloogia kordusarvestus. Kui olen õigesti aru saanud, siis saab üht tööd 3 korda teha. Tähendab, et kõige tähtsam asi praegu mu elus on see jumal-hoia-kui-huvitav-aga-mulle-kui-vene-keel histoloogia ära teha.
Ma ei taha elada, kui mind siin koolis ei taheta.
Leboooooooooo
Facebook pakkus just sõbraks kõige neurootilisemat mõrda, kes mulle kunagi viinakoksi näkku visanud on. See on küllaltki valus, kui silmad lahti jäävad. Chills jookseb mööda selga üles, kui seda eite näen. Nii helesinised silmad, et vastik hakkab. Selged-ilusad on okeid, mu isal on sellised. Aga no HELEDAD ja ühtlaselt sama tooni nagu merekoletistel ja mingitel õudukatontidel, kelle silmad pimeduses elades haiglaselt heledad on. Nagu kae :S
Olen viimased tunnid oma asju lahti pakkinud. Vahelduva eduga. Räägin msn-is, vahin ilusaid blogisid, poole silmaga uurin kodutöid jne. Lebotan ühesõnaga. Aga igast asju vedasin seekord kaasa.
Riided teatrisse, mulgikapsad, õunamoosid, 2 tasuta kinopiletit (mis kunagi rasedalt õelt sain), kampsunid-jakid jms.
Also, mind huvitab, kes Headest Lugejatest helistas mu Zeni-numbrile. Nii põnev. Mujal ma seda ju jaganud ei ole.
*156 & üks viimaseid luude seminare
Kui olen BZile uhkustanud, et viin täna esimest korda oma mantli garderoobi, räägib mulle lähemalt garderoobitädidest. Sellega seonduvalt usun, et tänane saab põnev olema :)
Lähen oma kalli TTK garderoobi. See on madala laega pikk ruum. Vasakut kätt algab pikk lett, mille taga on nagide read. Paremat kätt – akende all – on pingid. Kaugemal toa lõpus on mingisugused kapid vms. Sealt leiab mu pilk ka arstikitlis lühemat sorti tüsedama tädikese. Kohmitseb seal midagi taimepottidega. Sibab minu poole. Tõstan oma punase mantli ja lilla salli üle leti. Vastu annab võtmehoidjarõnga otsas hõbedase ketta, kus peab on * ja 156. 6 kinnitab, et garderoob on lahe :)
Luude seminar.
Pole nii jumalast kerge üldse. Mul on vist keskendumishäired, sest ma ei suuda neid õppida. Hirmutavalt raske. Mõtlen ~veerandi seminarist, kuhu tuleks pöörduda, et neid keskenduma panevaid tablette skoorida.
Juba järgmine kord on suuline vastamine. Mu horoskoop on eriti asjakohane noh: Pead pingutama, tõestama, et oled võimeline raskete ülesannetega hakkama saama ja vastutust kandma. Keskendu sellele, mis toimub nüüd ja praegu, toeta ja julgusta neid, kelle eest sa mingilgi määral vastutad. Ära mine kergema vastupanu teed – praegusest tublist tööst on tulevikus kasu.
Koridoris lippan mööda kursusevanemast. Teatab mulle, et sain embrüoloogia A. Ega ma ei tahagi vähem ju saada. Kunagi. Lihtsalt ei lepi. Teeks endaga kokkuleppe. Te siin saate tunnistada ja värki. Starting Tuesday morning (18.1o) ei lähe ma välja kuni histoloogia arvestuseni (27.1o). Üks erand oleks, aga sellest räägin siis, kui see tegelt ka ette tuleb. Ehk tuleb :) Eelmainitud perioodi jäävad järgnevad arvestused: suhtlemispsühholoogia, inimese areng, luude suuline ja lõpuks histoloogia.
Tagasi garderoobis. Pööran oma koti tagurpidi, aga ikka ei leia numbrit. Ilusat läikivat numbrit. Selgitan kiisumiisu silmadega, et unustasin oma numbri vist kuhugi kooli, küll see välja tuleb, vaja oma punast mantlit. Räägib midagi vene keeles. Eesti keeles ka: “Otsige.”
Mu mantel on pantvangis ja õues on 2 kraadi sooja. SOOOOOJA. Mkm. Nii ma seda ei kutsuks. Õnneks hakkab nii külm, et mu soendust pakkuvad käed tunnevad rinnahoidja sees midagi ebatavaliselt kõva. Leidsingi oma numbri üles :) Natuke naljakas, natuke irooniline.
Okei, kiisupojad. Ma sukeldun koolitöösse :) I love it.
The Adventurous Pursuit of Happiness 