Pereplaneerimisest
See on kõige hiljutisem pilt mu tütrest. Traditsiooniline jalapilt, sobib hästi siia blogisse. Ultrahelis küsisin eraldi, kas ta jalgu sirutab või hoiab krussi. Pidin natuke selgitama oma küsimuse tagamaid, mispeale lasi mulle eraldi sellise pildi välja. Kannad koos ja varbad laiali. Paistab, et preilil ei ole komppöiad.
***
Meie pereplaneerimine on olnud algusest peale põhjalik. Teadsin, et tahan kindlasti vähemalt kolme last. Nüüd (olles hoolitsenud vastsündinu eest ja kasvatanud ta pooleteiseaastaseks) ka maksimaalselt kolme. Kolm on ideaalne:
- Mu vanaisal oli oma vennaga sõja ajal diil, et kes ellu jääb, saab vähemalt 3 last, et kodumaa koolnuid korvata. Sai ka mulle justkui eeskujuks, eesmärgiks.
- Aastaid tagasi, kui mehega alles kokku sain, valis mu isa kodu lähedalt kuskilt võssi vahelt mu vanema õe lapse jaoks väikest tammepuukest ümber istutamiseks ja siis näitas kolme kampas tammekese peale, et “näe, need on Sulle” ja mulle meeldis see. Kohe tahtsingi neid.
- Olen sisemiselt rahus, kui midagi on 6 või 3. Ja 6 oleks PALJU.
- 3 aga pole palju ega vähe: maja nagu lapsi täis, aga päriselt jõuab nendega suhelda ja neid kasvatada, neid teada ja jälgida. Alates neljandast hakkab mo meelest sellealane võimekus lapsevanematel kiiresti langema.
- Mingi special papp on kolme lapsega.
- “One is for pussies, two is for faggots, three is the bare minimum.” (Gavin McInnes)
Mina olen kuuest lapsest viies. Vahe mu noorema vennaga on 11 aastat. Ta oli kindlasti armas laps nagu mu pojake praegu, aga MA VIHKASIN, et ma pidin teda kantseldama, kui mu vanemad seda teha ei saanud või valisid midagi muud teha. Mina pidin.
Nõnda tahan kindlasti saada nad suhteliselt lühikeste vahedega (2 aastat, hetkel oleme graafikus) ja mitte väga palju (3 on normaalne ja maksimaalne). Nõnda on mul viimase sündides nulli-, kahe- ja neljaaastane. Aasta pärast ühe-, kolme- ja viieaastane; siis 2-, 4- ja 6-aastane jne. Siis nad on kõik koos lapsed ja keegi pole mingi närvihaige 10aastane lapsehoidja beebile. Ma hindan selle täiesti mõistlikuks ja tehtavaks. Mingi umbes 5aastane periood on mulle ja mehele sitaks raske, jah, aga ma olen sellega arvestanud. Kuni kõige väiksem on vb kolmene, järgmine viiene ja suurim seitsmeaastane koolilaps. Ma kindlasti oigan ja kurdan selle aja, aga ma usun, et see on seda väärt. Lisaks, ma ei kavatse seda perioodi kaks korda ette võtta: kui need käes, lasen end steriliseerida. Vb pean meest natuke ära rääkima, aga just nii heaks pean oma plaani.
***
Siiski. Pärast poja sündi ja komppöia ilmumist meie reaalsusesse mõtlesin enda jaoks ikkagi seda teemat üle, et mis on õige tee edasi. Kas ma tohiksin üldse veel lapsi saada? Pärast komppöiaga lapse saamist on arvestatav tõenäosus saada järgmine laps sama trikiga (üks 24-st? vms). Ja algus on sellise lapsega meeletu pingutus. Ja talle jääb see asi elu lõpuni tegelikult: soovitatakse tutvustada lapsele spordiala nagu uisutamine või ballett, et ta vabaajategevus ei laseks korrigeeritud jalal tekkida tagasilangust. Ja olen kuulnud, et korrigeeritud komppöiaga täiskasvanutel on jalas miski valu sees tihtipeale.
Nähtavasti – kannan ju meie teist last – hindasin, et kõnealune trikk pole nii hull. Isegi poisi raviarst küsib meilt kontrollis käies, kumba jalga lõikaski. Nii oleme ikka oma plaani juures. Meeldiv kindlusetunne. Ja seatud raamid teevad kõik ka väga eriliseks. Teatav bittersweet ainukordsus.
Tagasi linnas
Metsas oli nii tore. Nii kosutav.
Olen tagasi oma pesas ja koristan siin laiuvat korralagedust. Nüüd vaatasingi, et kell juba hirmus palju – kohe on kesköö. Nii tegin puhkepausi,
et blogida.
Hommikul vara tulin rongiga linna ja pugesin otse Bastardile kaissu. Ärkasin, oli ta uuesti tööle läinud.
Kuulan siis raadiot ja teen kodu korda. Pisike ühetüdrukutantsupidu :)
Tere-tere, 2016!
Tänavusest luban, et ei muretse nii palju.
Kohe hommikul helistab Beib: unustas tööriided maha. Muretsemata, et mis praegu ärkamine mu niigi sassis unerežiimiga teeb, luban heatujuliselt püksid ja pluus kotti visata ja tema juurde silgata. Milleks plõksidagi inimesega, kes peab 1. jaanuaril tööl olema? Pealegi, tänane karge ilm on imeline!
Luban, et annan endast parima, et kool lõpetada.
Beib joodab mulle musta magusat kohvi, räägime juttu. Kuigi väsinud, ei lähe tema juurest otse koju. Lähen jalutama. Jalutan, et jääda oma mõtetega üksi. Näha linna tema kummalises aastavahetusejärgses olekus.
Jalutan, et korraks ennast kodust välja võtta, et hiljem seal värske peaga koolitöödega jätkata.
Saavutan ideaalkaalu ja ületan seljaprobleemid harrastades igapäevaselt joogat
ja jätkates eetilise vegani elustiili.
Sikupilli keskus avatakse 20 minuti pärast. Tean täpselt, kuhu suundun. Sisenen Prismasse. Kõnnin suure koridorilaadse vaheni, mis risti jäävate riiulite vahel laiub. Jalutan kogu selle pikkuse kuni alkonurga sein ette jääb. Liigun vaid sammud paremale ja skoorin taimseid feikvorste ja -viinreid ja -kotlette.
Olen rahaasjades veel valvsam.
Koduteel loksuvad kotis kõik kolm. Peaaegu keksin. Arvestan peas, kui palju võiks täna toidu sisse panna, et homseks ka jätkuks.
Mul on homseks põnev plaan ;)
Loobun suitsetamisest.
Istun susside ja kampsuniga täiendavalt soojustatuna köögis ja kütan meie külma kodukest. Pliidist õhkub sooja, aknapragudest külma. Rahulik tunne on sees. Nagu midagi läheks hästi.
Uurin välja, mida elult tahan – mis on mu elukutse?
Kauuuges küüülas…
Tunni aja jooksul kuuleb seda laulu ikka hea 3 korda. Olen 12 tundi täna tööl. Kuus ruudus noh, enam paremaks ei lähe. Kummitanud juba mitu päeva niikuinii. Eile ahistasin naabreid sellega. Laulsin terve vaba päeva üksinda korteris kaasa ja värki. Vahepeal muidugi sõin
ja ropendasin. Koristasin ju ja värki.
Uut sorti koduigatsus
Pääsesin kuuma pitsaahju ja linna tolmuõhu käest metsa. Linnaõhku hingata on umbes sama lahe kui näiteks kalakesel ämbritäies kuses ujuda: sitaks rõve, aga sa ei saa midagi selle vastu teha.
Metsas oli võõras tunne. Okei, uued kassipojad värskelt surnud ja järvevesi külm – täpselt nagu alati, jah, aga tunne oli enda sees teine. Pilk käis tõk-tõk-tõk üle minu ja mu ema-isa asjade, et kui mul enda maja oleks, mis kaasa viiksin, mis tuleks enne ära parandada või puhastada, mida vanematelt endale paluksin. Täitsa omaenda kodu igatsen.
Maijooks 2015!
Laupäeval oli järjekordne Maijooks. Meie vahva seltskond koosnes minust, väiksest vennast, tädist, emast, mu õdedest ja nende lastest.
Saime lühikese aja koos istuda. Tuli jooksma minna. Väga veider oli, et suht kõigil olid hästi erksad jooksukingad.
SEB maniakaalne siga stardis oli päris kihvt.
7 km pole enne nii kergelt mööda lennanud, kuigi aeg polnud kõige parem, mis mul olnud on.
Pärast jooksu saatsin ema rongile ja jätsin õdedega hüvasti. Venna võtsin endaga kaasa. Läksime randa
ja edasi minu juurde. Vaatasid Bastardiga Eurovisiooni ja ma sain muretult pesus käia ja muude enda asjadega tegeleda. Hästi mõnus päev oli.
PS. Ostsin sealsamas järgmise aasta pileti ka ära – ootan juba :)
Catacaidizi @ Pizza Grande
Lihtne ning maitsev pitsa. Hariv ka. Ma ei teadnud enne eilset, et kukeseen on inglise keeles chanterelle.
Ma ei oodanud taimetoidupitsadest palju – see ja Marherita on mind meeldivalt üllatanud. Teisi võtta juba võib olla päris hea mõte.
Minu ametipostid ja kaasnev ramble
Vaikne tööpäev tuleb kuidagi sisustada. Niisiis räägin meeletupika sissejuhatuse järel, kus ja miks ma praegu olen.
Endale teadaolevalt mäletan asju umbes 3. eluaastast. Kuidas ma küsisin emalt, kui vana ma olen ja ta vastas jms. Mäletan, kui sain teada, mis mu perekonnanimi on ja mis mu ema nimi on. Mingid ülielementaarsed asjad. Ent emaga rääkides tuli välja, et mul peab olema üks äärmiselt selge mälestus teisest eluaastast. Ma ei teinud küll tööd siis ilmselgelt, aga see selgitab minu esimesele tööotsale sattumist.
Mu ema ja isa ja õed-vennad olid suvel kultuuri peal tööl. Tol ajal tõenäoliselt nad alles istutasid seda. Praegu on see korralik mets juba. Mina olin tekikese peal, suht beebi. Olin siis umbes nii kaugelt,
aga natukese kaugemalt näinud, et seal majas on valge mänguhobune ja seda nõudma hakanud. Kuna seal elasid meie sugulased, läksimegi sinna. Ema oli natuke segaduses, et mis hobust ma nõuan, aga kohale jõudes mõistis. Meiepoolses esikus/verandamoodi asjal oligi hobusemänguasi. Pererahvas lihtsalt andis selle mulle. See on siiani mu toas. Natuke katki mängitud, aga ise kunagi lapsed saan, teen korda. Väike vend on minust koos kõnealuse hobusega pilti ka teinud.
See valge siis.
Ma armastan seda hobust. Ratsutasin sellega umbes kogu aeg. Kuni liiga suureks sain ja natuke pooleks enda raskusega tegin :(
Poiss, kelle oma ta enne oli, suri ära umbes 8. klassis. Ta oli sitaks populaarne ja minuga sõbralik. Kunagi ei norinud bussijaamas ja üldse oli lahe inimene. Aga me ei vestelnud päriselt vist kunagi.
Ahjaa, kuidas ma tean, kui vana ma olin? Selle kultuuriga möllamise ajal oli ema sõnul meie kandis suur metsatulekahju, kuhu minu isa pidi ära kultuuri pealt minema kustutama. Ja see oli umbes ’92. Söestunud puutüvesid on 5. järve kandis siiani näha.
Ühesõnaga, meie metslasteperel oli komme suvel kultuuri peal töötada ja mina hakkasin suht vara sellest osa võtma. Otseselt seepärast, et ema ja isa mõlemad läksid ja meid ei hakatud üksi koju jätma.
Sama loogika järgi olin põldude peal tuulekaera korjamas.
Mõlemat tööd olen teinud umbes igas eas. Veel eelmine suvi käisin matšeetega kuusepoegi võsast ja rohust välja peksmas. Õnneliku juhusena on mul pilt, kuidas lähen metsa läbi viljapõllu ka veel.
Selline siduvus siin postituses.
Väiksena sain 40 krooni, kui pühkisin ja pesin vanaisa juures põrandad, kloppisin vaibad. See oli räigelt raske. Tiigist pidi mitu korda vett ämbriga tooma ja vaibad oli rasked.
Teine asi, mille eest talt raha sain, oli Ex Libriste kleepimine raamatutesse. Ta lasi mul endal määrata, kui palju raha oleks sobiv. Mõtlesin hetke ja ütlesin mingi lapseimeliku loogika järgi, et kümps 40 raamatu eest. Hiljem muutis ta selle ära ja arveldasime ühe Ex Librise järgi. 50 senti üks. Tal hakkas must vist kahju.
Aitasin tal mõnikord mingitel kultuuriüritustel enda raamatuid müüa.
Juba suuremana sain raha selle eest, kui tema raamatuid avaldamise jaoks arvutisse trükkisin. Selle eest oli ta väga tänulik: andis mulle 2-3 korral mitutuhat krooni.
Umbes 14- või 15aastasena töötasin Huljal Aru Grupis. Lõhkusin mingi värvimasina ära ja lihvisin aknaid. Ostsin omale suve lõpus teksapüksid :)
Mingi 17aastasena andsin umbes kaheks nädalaks puhkust venna sõbrannale. Ta oli Rakvere Kroonikeskusesse kingituste pakkija. Absoluutselt armastasin seda. Üks tuli kitarriga, mille pisikese leti peal ära pidin pakkima. Kari poisse käis mind vahtimas ja heeliumi ostmas. Mingid punastavad näkid lasid vibraatoritekomplekti pakkida. Nägin ilusaid lõhnaõlisid ja serviise. Rääkisin päevadläbi Sassiga. Püüdsin lae alla põgenenud tiigreid :)
Kohe pärast seda palus ülemuse sõber mind enda juurde tööle. Andsin tema töötajale puhkust Centrumis? See surnud onn keset Rakevere. Olin müüja lasteriietepoes. Äärmiselt igav, joonistasin ja kirjutasin terve aja.
Umbes samal ajastul hakkasin Ristipoes tööl käima.
See meeldis ka tohutult. Koristasin ja sättisin asju päevadläbi, tegin pilte ja lobisesin klientide/sõpradega. Pappi eriliselt ei saanud, aga riideid ja meelelahutust küll.
Pärast keskkooli ja seljaprobleeme peatun korra Rakveres Müügimeistrite juures. Olin umbes 4 kuud telefonimüüja. Ja mitte selles mõttes, et oleksin müünud telefone, aga nagu telemarketer. Meeletult hea kogemus. Loomulikult on rott töö, aga naha teeb paksuks ja õpetab chillaxiks jäämist ka eriti kettas inimesega rääkides. No elust õppisin ka ühtteist.
Nii. Ja nüüd.
Käisin juba tervisetõendit tegemas ja täna sain Maksu- ja Tolliametilt sellise sisuga kirja:
Alates 01.07.2014 peavad kõik tööandjad oma töötajad registreerima Maksu- ja Tolliameti töötamise registris.
Seoses sellega anname Teile teada, et PIZZA GRANDE, OÜ on registreerinud Teid töötamise registris alates 01.03.2015.
e-maksuameti/e-tolli rubriigist “Töötamine ja väljamaksed” saate ülevaate, kas tööandja on Teile tehtud väljamaksed deklareerinud ja maksud tasunud.
See kuu käin kooli kõrvalt kümnel päeval tööl. Saan kena summa, et endale uus läpakas osta. Esimeste kuude palk läheb tõenäoliselt sellele, et meie ühiskonna arvestuses inimväärset elu elada: tellin läätsed, maksan päädi järelmaksu ära, viin Bastardi endaga kuhugi spaasse. Siuke värk :)
Tänan tähelepanu eest!
Ps. Kui ma kuidagi ära unustasin mingi laheda tööotsa, siis võib meelde tuletada :)
Selle aasta paast
Vanasti oli Eestimaal ikka kombeks vastlapäevast lihavõteteni paastuda.
Eelmisel aastal võtsin isegi osa. Feilisin veel esimesel-teisel päeval, sest liha on nii tavaline osa mu toidust, et ei mõistnud kohe, et midagi valesti teen.
Leidsin kiiresti, et pean kala lubatuks arvestama, et ma inimesi vihahoos tapma ei hakkaks.
Kõige raskem osa kogu selle pooleldi taimtoidulise kogemuse juures oli see, et kus vähegi ütlesin, et ei-ei, ma liha ei soovi, sain sellise peapesu ja kobisemise sihtmärgiks. Tulist vaenu ei osanud küll oodata. Ja keegi ei mõistnud ega vaevunud kuulama, et miks ma liha tagasi lükkan. Et ma paastungi vana kombe kohaselt, et teada saada, mis värk värk. Midagi uut kogeda. Aga räägi seda inimesele, kes karjub sulle näkku: “AGA MILLEST SA ARVAD, ET SU VÖÖ TEHTUD ON?”
Kuidas saadki sellisega suhelda? Oijah.
Tänavu on teisiti. Olen haige ega kavatsegi piirata enda isu/vajadust liha järgi. Teine moodne paastuvariant oleks suhkrut ja komme vältida. Suhkrut ei tarbi niikuinii, komme tahan ka üliharva süüa. Praegu haigena lähevad millegipärast isegi loosi. Nii liha kui kommidega on see asi ka, et olen mõlemaid vastlapäevast peale söönud juba. AGA. Ma ei ole tarbinud alkoholi. Ja see on küll asi, millest ~40 päeva vahelduseks eemal hoiaks.
Keegi veel paastub? :)
Tudengidate 2015 ehk uudisloo kirjutamine
Tallinna Ülikooli praktilise ajakirjanduse õppekavas on kohustuslik aine uudislugu. Praktiline ajakirjandus on minu kõrvalaine. Kõrvalaine on sisuliselt nagu kõrvaleriala, aga poole vähemate ainepunktidega.
Uudisloos olen praeguseks pidanud koostama uudise idee tutvustuse: teema, allikad, lisamaterjalid nagu fotod ja nt tabelid. Valisin teemaks Tudengidate 2015. See esitatud, käisin ka üritusel, et inimesi intervjueerida ja korraldajatega rääkida, et hiljem hea uudislugu kokku panna. Tegin ka pilte.
Üritus oli üllatavalt fun. Läksin varem kohale, et saaksin deitimist segamata noortega rääkida. Küsisin peamiselt 3-4 asja. Kas on varem käinud? Mis ürituse ideest arvab? Mis on ootus/plaan? Kust/kuidas üritusest kuulis? Küsisin vestluskaaslaste telefoninumbrid ja helistan nüüd nädala sees tagasi, et sisukam uudis saada.
Poisid-tüdrukud olid endid kenasti üles löönud, paljudel poistel roosiõied kaasas.
Kella neljast otsisid tudengid enda numbriga kaaslast ja mina rohkem ei piinanud küsimustega. Jälgisin ürituse kulgemist, et parem lugu kirjutada. Suhteliselt lõpus lasti alla suur hulk punaseid õhupalle, mis tuli ära lõhkuda, et kõiksugu kuponge jms kätte saada. Tegin pilte ja naersin, kui õhupallid mulle kaela sadasid. Päris kihvt elamus :D
Need alla sadasid, hakkas nagu sõda peale: kõrvad olid paukumisest peaaegu lukus. Vilisesid väheke. Üks pisike tüdruk hakkas poole lõhkumise ajal must kinni hoidma, et jalaga trampides mitte tasakaalu kaotada :D
Enamasti pildistasin, aga pärast leidsin ise ka mõned kupongid õhupallitükkide vahelt.
Nii sain kaks Oriflame’i huulepalsami.
Oleks ma keegi kuulus blogija, annaks kuuendale kommenteerijale ühe ära, aga ma ei ole ju :D Andsin variandid Bastardile nuusutada ja jätsin temale meeldinu endale. Ta valik oli hea, sest mõtlesingi õrnema lõhnaga huulepalsami enda õekesele kinkida. Nüüd siis tead, Pantsessa!
30eurone Rademari kinkekaart
Sain kelleltki jõuludeks Rademari kinkekaardi väärtusega 30 eurot. Aitäh!
Täna hommikul oli ainult jooga ja ülejäänud päev vaba – magasin rahus kella kolmeni, misjärel seadsin sammud Sikupilli poole. Leidsin Rademari üles ja tegin poes tiire head 20-30 minutit.
Esimesena valisin käte- ja jalaraskused. Proovisin alguses 0,6kiloseid, aga lõpuks võtsin kaks korda raskemad.
Ma olen ikka see piff, kes hindab harjutusi tehes raskust/pingutust ja mitte meeletuid kordusi.
Teiseks valisin hüppenööri.
Saan Rocky kombel keksida ja räigelt bad ass lõpuks olla :)
Viimaste eurode eest valin punase hambakaitse maeiteaisegimillejaoks ja 2 ampulli magneesiumi katsetamiseks.
Morning fog
Nii luuleline olen täna :)
Ühesõnaga, tuju on hea, pea ei valuta, aga eilse õhtu tegemised on äratuntavad natukese udusest-aeglasest olemisest.
Mul oli eile tööpäev.
Sõidan pool tundi enne töö algust kodust välja. Arvestades kodu kaugust töökohast, olen peaaegu kindlasti tööle hiljaks jäänud. Peatun veel vanatädi juures, sest ta palus eelmisel õhtul mu emal kellegi teda hommikul kontrollima saata, sest ta plaanis võtta õhtul 2 Sudafedi tabletti. 2 ja mitte ettemääratud ühe. Vanatädi täitsa elus, vaatas Õnnet. Sõidan edasi. Lõpuks on ilm talutav. Pilvealune ja värki. Kell kümme olen oma tööpostist nägemiskaugusel. Poe avamine võis hilineda vaid paar minutit. Suurepärane.
Laupäevane tööpäev on lühike: 10-14. Ometi tuli kassa päris korralik. Järjest käisid tädikesed, kes maksid 20-eurosega ja jooksid kokku nagu võõrkeelt kuuldes, kui ütlesin, et mul pole enam peenraha alles. Seisid mu ees, raha näpus ja ootasid. Maitiamida.
Eksisin, kui arvasin, et see on kõige frustreerivam mu päeva juures. Läksin ju veel emale appi suurmüügikaupa kokku panema.
Üldkokkuvõte olukorrast: taustal üürgab Koit Toome, näkid proovivad riideid ja vahepeal tõesti panevad neid kokku, mina lapin ja pakin tuhatnelja, ema sööb komme ja joob kohvi. Ennustab, et paar tundi läheb tõenäoliselt veel.
Oijah.
Tulen ära. Saan endise klassivennaga Konsumis kokku. Ostis juustustritsli. Minu meelest ei ole see päris see, millest me eelnevalt rääkisime. Käime läbi Grossi poest. Võtame erinevat märjukest. Tohutult tore ja põnev on üle pika-pika aja kokku saada ja juttu puhuda. Much fun was had :)
Kell on 00:05. Sõidan pimedal jahedal tänaval. Tuul on juustes. Pärast alevipiire püsib silmapiiril paks udu. Naudin rattasõitu.
Mu mugava voodi soojus uinutab koheselt.
Hommikul elavnen kergelt, kui kuulen samme enda toas. Ometi ei pea veel täitsa ärkama:
õde hiilib :)
Kuressaares Lasnamäel
Õe raamaturiiulis hakkas silma Viktoria Ladõnskaja Lasnamäe valge laev. Linnaosa on end mu südamesse puurinud – loengi nüüd huviga. Huvitav on näha vene päritolu pere vaadet Lasnamäele, lugeda linnaosa ajaloost ja tänavatest, kus isegi iga jumala kord Lasnas käin. Kirjaniku kool on Bastardi koduga ühel tänaval ja 2 poodi, kus me peamiselt käime, on samal tänaval kirjaniku lapsepõlvekoduga.
Bastardit on niimoodi lihtsam või praktilisem igatseda :D
Muidu ikka ootan. Küll õe last, küll mere äärde minemist,
küll kollektiivset lõunauinakut, küll sedasamust Lasnamäed.
BaltoScandal 2014! + Atlas Rakvere
Uhke on linna sisse sõites näha keset ringteed massiivset traktorilaadset masinakolakat, mille küljes lehvib tervituseks säravsinine BaltoScandali lipp. Olen õiges kohas.
Läbi linna liikudes näeb sarnaseid kobakaid veelgi – festivali toetavad muuhulgas John Deere ja Case IH Agriculture, ümberkaudsed Rivalte Mets ja Raktoom. Nii on BaltoScandali meeskonnal kenasti (loe: festivalile omast veidrust paisutades) võimalik asetada iga hoone ja platsi juurde, kus festivali raames midagi toimuma hakkab, buldooser/kombain/traktor või muu sarnane koljat. Võimas vaadata!
Samal ajal ülipraktiline: sinine lipp veel otsas lehvimas ja mitte ükski külaline ei kõnni oma sihtmärgist mööda.
Piletid käes, pitsa ja vein olemas, asun turuplatsil festivali avamist ootama.
Leian end meenutamast varasemaid kordi ja natuke mingitelt hipsterimõtetelt. Kardan, et “festival on muutunud” jms. Rikun siinkohal häbitult loo lõpu ära: it’s still edgy as fuck.
Aga no tõesti oli hirm. Kuulsin, et inimesed võtavad oma lapsi kaasa ja teevad armasviisaka pereürituse. Järeldasin siis kohe, et enam ei tohi esinejad endid etenduse lõpus niisama paljaks võtta ja näidata esinemise jooksul erootilisi kirju ja munnipilte, mis fännid neile saatnud on. Kartsin, et ongi nüüd kohitsetud ja nõme.
Oot-oot! ALGAB! Rolleri seljas sõidab kohale jänes. Kutsub erinevaid inimesi lühikese juhtmega mikrofoni rääkima; kui need lõpetavad, teeb nendega selfiesid. Lõpuks püstitab ta turuplatsi kombaini otsa BaltoScandali lipu. Publikut on parajalt, fotograafe täpselt nii palju, et igasse heasse kaadrikusse vähemalt üks saada :D
Sean sammud festivali esimese etenduse toimumispaika: Rakvere Teatrisse. Istun väikse aja teatripargis ka: ega üks vein ennast ise lahenda :)
Esinejad on 100 inimest Rakvere kandist ja nad ükshaaval ütlevad sama lauset. See muutub vastavalt nende elualale ja järjekorranumbrile. Mõned üksikud pisikesed variatsioonid on veel. Aga üldjoontes ainult nii ongi. Niimoodi esimesed 5 inimest teinud on ja aru saad, et 95 on veel, tundub see etendus odav mindfuck.
Miks nii? Milleks selline etendus? Mida see tähendab? Mida see näitab?
Nemad kulutavad väsimatult lavalaudu ja mina jõuan seeläbi kõige diibimate ja ühiskonnakriitilisemate mõtete juurde. Samas on see absoluutselt lootustandev.
Naljakas.
Lihtne.
Siiras.
BaltoScandal hiilib ligi!
Olen uhke omanik kahele BaltoScandali etenduse piletile:
Seekord vaatan varasemad etendused. Nii jõuan viisakalt koju pärast etendust.
Ja nii ehk ei ole päeval liiga palju ootamist, et asjad käest läheksid. Nagu meil eelmine kord natuke juhtus :)
Oo-hoh, kaevu puurimine meie juures!
Seda postitust mäletad?
Täna jõudsin metsast koju tagasi. Jõudsin pesus käia ja süüa teha. Siis algas möll pihta! Parklasse saabus kolm suurt masinat puurimisatribuutikaga. Kaks sain isegi pildile.
Tööpäevast väsinuna jään oma voodikesse magama ja ärkan alles siis, kui mehed minema sõidavad – kena pool päeva puurisid seda.
Ajan siis minagi riided selga ja vaatan asja üle.
Ootan põnevusega, mis edasi saab :)
Rõõm on omal nahal tunda, et mingid asjad meie armsal kodumaal ikka õigesti toimivad.
The Adventurous Pursuit of Happiness 