Mis edasised eluplaanid ka on?
Selle täpse sõnastuse copy‘sin vestlusest BZ-ga.
Aga tegelt kõik küsivad sisuliselt seda. Kui mul oli veel hea-pädev plaan (minna mu surnud vanaisa ehitatud majja elama koos Bastardiga) umbes 3 nädalat tagasi, oli okei rääkida, mida ma nüüd tegema hakkan jne, eks. Aga kui see plaan rämpsuks kägardati maailma poolt (mingi memmekas-kusik bussijuht oli tegelt pmst), pole mul paremat ega esinduslikumat plaani, kui see, et naudin suve.
See you on the flippity
Sõbrannat
Mitte üldse mingit Sex and the City teemat. Ega Girlsi. Mitte mingit bullshit poodlemist ja viisakat brunchi.
Sellist päris ja siirast. Seepärast igatsen tohutult BZi. Ta oli ja on lihtsalt uskumatult äge inimene.
Lihtsalt ta elab Kanadas ja ma räägin temaga umbes korra 3-4 kuu jooksul nüüd. Siiski mõtlen temale tihti. Ta oli igas enda rollis täiuslik.
Läbi aegade on olnud igasugu põnevaid sõbrannasid, ükski neist
ei ole alles jäänud. Räägime nendega pigem siis, kui füüsiliselt kohtume ja mingi nostalgia peale tuleb. Reaalselt, igapäevaselt neid minu jaoks ju enam ei ole. Kelle puhul kahjuks, kelle puhul õnneks.
Ometi tahaksin, et mul oleks selline naiselikum olend, keda vabalt usaldada. Ja kellega ägedaid asju teha. Kes mind metsa ja trenni kaasa veaks. Kellega naerame pisarateni ja täbaramatel hetkedel lohutust pakume. Kellega me teineteist taluks ja kuulaks.
Siinkohal saaks küsida, miks mulle enda kallimast ei piisa. Vaadake, ma sooviksin olla temale midagi enamat kui kimp enesekahtlust ja -viha. Pole nagu atraktiivne värk. Sooviksin seda kuskil maandada ja lahendada. Ilma, et ma oma elukaaslasel alkoholismi või muud sorti depressiivseid kalduvusi esile kutsuks. Ja, mulle tundub, tütarlastega annab sellised mured viimseni läbi sõeluda, kõik parakad ja ebakindlused maha lihvida. Mulle on lihtsalt selline mulje jäänud, et beib ei viitsiks ka parima tahtmise juures viilida ja värvida tund aega minuga koos küüsi ja arutada, mis tundeid see tekitab, kui söögi valmistamisel midagi ebaõnnestub või esialgset plaani muutma peab. Või olen ma millestki valesti aru saanud?
Õed
on (küllap vist läbi veresundluse) nõnda mul olemas olnud. Nüüd jälle vähem. Oleks nad koguaeg võtta ja kallistada, ei märkakski, aga kui puudust tunned, kipuvad mõtted ikka fokusseeruma asjaolule.
Pants teab mind läbi ja lõhki.
Viimati kohtudes tundsin murdvat hellust ta läheduses. Kõik kurb ja valus tahtis välja pressida. Äkki teadmisest, et ta mõistab mu pilke ja liigutusi. Ma ei peagi ütlema, mida tunnen. Sest ta saab aru. Spetsiifilised detailid olukorra kohta on vaid need, mida pean ütlema, et ta saaks mind aidata. Tunnen hirmu, et ta eemaldub minust. Mitte millegi konkreetse pärast, mis meie vahel oleks olnud. Lihtsalt elu teeb oma töö.
Anuga on see olnud naljakas, et kuigi meil on vahet umbes 8 aastat, oleme suutnud alati samale lainele häälestuda. Mäletan, kui ta oli vahetusõpilane Saksamaal ja ma ema telefoniga talle sinna helistasin. Minul oli varane teismeiga, temal varased kahekümnendad.
Võiks arvata, et räägime teineteisest mööda ja ma ei tšeki üldse biiti, mida ta mulle elust räägib. Aga ta käis ära ja tuli tagasi ja meie vahel oli kõik sama. Rääkisime kodu välipeldikus tundide viisi. Siiani armastan neid aegu. Seda ka, kui me käisime hääletamas koos. Tegime nii, et läksime hommikul vara häälega Paide, olime seal terve päeva. Nii jäi mulje, et ma olin koolis olnud. Ostsime turult riideid, ma ühe roosidega hõbesõrmuse ja hääletasime tagasi. Kord võtsid meid peale mingid poisid. Ma olin umbes 14 või 15. Ja juht ei saanud olla minust vanem. Oleksime ühes kurvis autoga teelt välja lennanud, turvavööd oli pinkide vahel ja me ei saanud neid kätte. Hoidsime käest kinni ja mõtlesime, et järgmisesse kraavi jäämegi. Kui palusime, et meid välja lastaks, oi need tatid sõimasid ja plõksisid. Kui nad meid lõpuks välja lasid, kallistasime teineteist vaikuses vist mitu minutit. Temaga tunnen juba paar aastat, et asjad pole enam päris samad. Lahku kasvanud. Üksikutel hetkedel tunnen ära meie sünkrooni ja rahu.
Elerin elab ka nii tobedalt kaugel. Muidu annaks selle piffiga igasugu põrgut üles kista
ja pauside ajal rääkida mahlast ja joogast. Ometi ei saa ma praegu mitte tunnistada, et ta on nagu hard drugs (millest ma tegelikult ei tea midagi õnneks/kahjuks), sest ta on fun umbes 15 tunniks, aga kui ma peaksin temaga kauem koos aega veetma, tekiksid mu erinevad psüühilised ja kehalised probleemid. Love her, though.
Ma tahan arutada ja teha tüdrukute asju. Tahaks kellegagi koos kooki küpsetada ja lillepotte Bauhofis valida. Tantsida ja glamtrashilt hulkuda.
Aga mul ei ole kedagi kuskilt nende asjade jaoks võtta.
Esimene tarkusehammas eemaldatud!
Juba 2 aastat tagasi oli mul tugevaid probleeme tarkusehammastega. Pärast seda on mul põsk üles paistetanud ja hambad periooditi valu teinud. Mõni kuu tagasi käisin hambaarstil, sest plomm oli ära tulnud. Vaatas suu üle ka. Leidis pisikese augu kahe hamba vahelt. Ütles, et asi on selles, et kõige tagumine hammas nügib teised liiga kokku ja sellepärast seal auk on. Ütles, et need tarkusehambad tuleb üldse välja võtta. Soovitas ka kohta, kus nüüd klient olen. Sain aja alles BZi sünnipäevaks, aga täna hommikul helistati ja öeldi, et minu olukorra tõttu saavad pakkuda täna kell 1 mulle aja, kui mulle sobib. Olin kohal. Saadeti hammastest panoraampilti tegema.
Kartsin väga jälle kiiritada saada. Õnneks pandi mulle kohe tinapõll ette ja mu vastumeelsus vaibus. Sain pildi CD peal kätte, silkasin arstile. Täitsin paar paberit. Ja läksin arstikabinetti. Arst ja assistent olid mõlemad väga sõbralikud. Sain pilti näha.
Ütleb, et kõik viimased hambad võtame välja. Alustame parema poole ülemise hambaga. Tuimestus oli ülifun. Enne kui arugi sain, muljetasid arst ja ta assistent minu konksjuurega hamba üle :)
BZi sünnipäeval läheb järgmine hammas. Paremalt alt viimane.
Sess
Eksamisessioon on olnud talutav. Tegin eelmisel nädalal antro teooria eksami. Usun, et see läks hästi. Kirjutasin veel teise essee. Usun, et ka see saab hea hinde. Semestri lõpust on puudu ainult vene keel. Mul tuleb iiveldus ja rindkere tahab sisse vajuda, kui sellele mõtlen. See tähendab praegu. Ma vihkan seda. Kahetsen hinge põhjast. Ma võiks sama hästi pähe õppida lehekülgede ja lõikude kaupa, millest jutt käib, sest teksti ja sõnu vaadates ei saa ma aru. MIKS MA SELLE VÕTSIN? Tunnen kohutavat hirmu ja survet. Tahan natuke nutta. Vihkan nii saamatu olla. Ema ütles, et ta tahab, et ma pingutaksin. Vabandage, aga ma pingutan selle sitaga nii väga, et ma ei oska valida, kas ma saan insuldi, infarkti, songa või hemorroidid.
palju 6nne kuu aja p2rast toimuvaks synni p2evaks
Aitäh, emme, polnudki märganud. Üritasin talle helistada, sest võtsin viimaks mõistuse pähe (loe: Eero surkis piisavalt mu hoolimatut suhtumist) ja ma tellisin korralikud läätsed. 6 tk. Ostan-3.20-eest-päevased-läätsed-ja-kannan-neid-kuni-tahaksin-need-koos-silmamunadega-välja-kista-meetod pole vist jah kõige tervisesõbralikum. 16 euri eest 3 kuud. Tõenäoliselt neid kannan ka nii kaua kui annab. Emale helistasin selle jaoks, et ta koju postkasti neid oodata oskaks. Mmm, või tahtsin niisama ta häält kuulda. Nagu ta muidu ei vaataks postkasti, kui talle selleks käsku ei anta. Ole, Ellu, nüüd normaalne ka vahepeal.
Toakaaslane läheb iga päevaga aina lahedamaks. Meil ei ole tekkinud mingi superklapp nagu BZ-ga, aga saame kenasti läbi. Ühesõnaga, me ei sodi seintele, ei joo ennast linna peal umbe, ei naera pisarateni ega vii koos taaramägesid välja. Aga me küsime alati, kas teine midagi poest tahab, kui poodi peaksime minema. Pakume süüa ja oleme muidu väga kenad ja sõbralikud teineteisega.
Pontu
tuli mulle kooli oma jõululoosile järele. Nokib ümbrikku, loeb, silmad säravad. Kuigi tean, kes Eerole teeb, küsin, kas ta ikka teab, kes see inimene on, kelle nime ta sai. Naerab. Ütleb, et ikka teab. Küsib kohe, kas on siis kedagi, keda ta ei tea. “Mhmhmm – Eero!” Eks ma natuke vaja eputada ka. Ta on lihtsalt nii super. Aga Pontu on kuulnud küll. Anu käest. Mu noormees pidavalt olema “väga lahe”. Anu pole ka Eeroga kohtunud. Aga eks Anul ole alati hea vaist olnud inimeste suhtes. Pontu veel kallistab mind ja ütleb: “Ära siis ennast välja lase visata.” Vastan siiralt: “Ma nii üritan.”
Speakin’ of. Ma hakkan nüüd õppima.
Ps. Oli sotskultantro, õppejõud rääkis, et teeksime oma feilinud vaheeksami ümbrikueksamina järgi. Tundus, et paljud kukkusid läbi. Läksin oma tööle ka siis järele. C.
Ilusaid ütlemisi
Eero: “Ma ei kasutaks Sind KUNAGI kilbina! Ainult siis, kui sa zombi oleksid… Või ma näeksin, et Sinust elulooma pole.”
Kristjan (selgitamaks, miks talle mõni riideese ei sobinud): “Seelik oli siit liiga lai.”
Elerin (mõistvalt): “Mhmh, Sul on siis pintselseelikut vaja.”
Eero: “Tead, mis ma arvan? Minu pea sees on teine… suurem pea. Ja ta tahab välja.”
Kristjan: “Veel üks viga, mida ma siis (naisega väljas olles) tegin, oli see, et ma sebisin üht teist tüdrukut. Ja siis me rääkisime pärast sellest, kuidas ma korvi sain.”
Taavet: “Lõpuks kõndisin koju. Vihma sadas. Tegi olemise paremaks.”
Kristjan: “Ma ei usaldaks teda sitakotigagi!”
Elerin: “Kui ma sinna kooli saaksin, oleks ma kõige õnnelikum inimene. Ma võiksin vabalt surra ilma laste ja meheta.”
Aavo: “Ta ei ole väärarenguga. Ta on lihtsalt surnud.”
Kristjan (liibukad jalas, filosoofilise häälega): “Mulle ei meeldi naiste riideid kanda.”
Elerin: “Ma saaksin kõige lahedama poja. Ta oleks gei.”
BZ: “Kas Sul on sitt olla?”
Eero (selgitamaks väitsaga koolitamise isu): “Mul oli küll siuke viisakas tunne.”
Ellu: “Ma täiega armastan Sind!”
Pants (hoiab kätega peast kinni): “Isssssaaaaand, kui vastik!”
Kristjan: “Ei, ma ei lähe selle mantliga välja!”
Ellu: “Seelikuga küll läksid…”
Kristjan: “Mulle see seelik meeldis, aga mantel mulle ei meeldi.”
Taavet: “Ma ei tapnud teda ära. Vaid haavasin surmavalt.”
Kristjan (kliendi kohta, kui palusin ta ees mitte ropendada): “Ma arvan, et tal on sama pohhui, kui minul temast.”
Diaad vs triaad
Üks neiu läheb meie kolmekohalisest toast ära. Peaaegu kõrvaltuppa. Oli eelmisel aastal sõbrannadega ühes toas ja tahtis nüüd ka. Tore ühikamajandus tuli talle sellega ka vastu. Kuu algusest on vist ametlikult välja kolinud meie tagasihoidlikust pesakesest.
Teisele toakaaslasele helistati siis, et kas me soovime kahepeale seda tuba nüüd või toovad meile uue kaaslase. Ikka uue! Hind tõuseks kohe ~35lt ~50le. Pluss, ega mingit ruumipuudust ju eksisteeri.
Mmm, ma selgitan midagi koolisõpitut ka: diaad on kahene grupp ja triaad on kolmene. Diaad on hea stabiilne. Grupis on ainult 1 suhe. Kui diaadist keegi lahkub, laguneb ka grupp. Triaad on põnevam. Kõigi osaliste vahel on isemoodi suhted. Triaadi tekkimisega kaasneb selline põnev nähtus nagu vähemus ja enamus. Ja üleüldine draama. Peaaegu et määratud lagunemisele :) Reisile nt nii minna ei tasu, sest siis mõtleb igaüks grupis, kui nälg või väsimus peale tuleb, et ülejäänud 2 on tema vastu. Ei saa lõbus olema.
Praeguse kolmiku ehk triaadiga ei tekkinud meil peaaegu mingeid suhteid. Viisakus ja sõbralikkus. Ma suudaks oma faalanksite peal üles lugeda, mitu korda ma kummagagi rääkinud olen. Ärge saage valesti aru – tüdrukud tunduvad täitsa toredad. Muidugi BZi mõõtu välja ei anna, aga kindlasti pole nad ka mingid Helenid.
Miks see mind üldse huvitab? Well, mulle on ühikas meeldima hakanud. Veetsin juba 3. korda Tallinnas viibitud aja jooksul oma öö siin
ja hetkel valmistan omale ühikaköögis tatraputru. Ma arvan, et ma lähen siit ära pessa alles siis, kui viimane täiesti korras ja valmis on.
Also, TATRAPUDER ON CRAZY_DELICIOUS!!!
Läll&mäll
Ho-ho-ho, täna Tartu-minek. Näen Kätut-Axi üle pika aja. Klassikaline Tartu-õhtu/öö tuleb. Selline läll&mäll :)
Ja kuigi see juba hullult äge mulle on, siis guess who I’m gonna get to see tomorrow noh :D (Y)
Esimene ujumine, telefon ja meelelahutus
Varsti saab jälle telefonis suhelda. Aga mõnda aega veel ei saa. No, sest me läksime eile Pantsi ja vennaga
ujuma. Pool järve veel jää all, aga no mis sa teed – kutsus. Nii kõvasti veel, et telefon sadas esimese asjana redeli kohalt süngesse vette. Kui käega enam rabada ei andnud, kaalusin sekundiks, kas lähen üldse ise sinna järgi või mitte. Järgmine hetk kakun riideid seljast ja suman vette. Kui telefoniga pinnale tulen, võtab Pants selle, et kuivama panna. Me arvasime, et kõik on hästi nüüd. Siis tuli tuul ja viis sillal kuivava SIM-kaardi minema. Natuke sajatasin ja mölisesin maailmaga, aga siis haaras mind üllatavalt vabastav tunne ja üldine muretus. Tahaks kohe kuhugi metsa rännata ja näiteks kalendermärkmikust lõkke teha. Ja jalanõudest. Vabalt. All in all oli fun.
Nokia E5 ahvatleb. Elerinil on selline. Hirmus kalliks saanud mulle. Ja no eks telefon ka :D Mis oleks hea telefon?
Asendasin ema üleeile poes, astus Elerin läbi. Nägi välja nagu Megan Fox ja tõmbas suvalistest hunnikutest ülikihvte riideid välja. Istus leti peal
ja kujunes mu vennaga koos korralikuks nuhtluseks. Lots of love.
Töö juures oli üldse rõve olla. Käisin enne Tartus BZi sünnipäeva tähistamas.
Praegu on jumalik aeg – sõnnide sünnipäevad. Lihtsalt imeline.
Praegu olen kodus. Mõnus on. Linnud laulavad, aken on lahti. Olulist mõtet elul ei ole. See teeb kurvaks vahepeal. Aga Pinterest tõstab mu tuju selles osas. Näitab, et on asju, mida tahta või millest huvituda.
Muidu kulgeb kõik isude peal. Näiteks jalutama ja metsa kisub :)
Inimeste pildistamine ehk selle suutmatus
Kunagi suvel ootan Rakvere bussijaamas. Päike keevitab – isegi imeväheste riietega on meeletult palav. Kuskilt satub kätte ajaleht, mis räägib kaduma läinud noormehest. Ta võis olla minuvanune. Oli läinud kuhugi koopa/tunnelisse paadikesega pildistama ja tõenäoliselt sinna vette kaduma. Olin juba niigi temaga samastanud ennast: käib-üksi-suvalistes-kohtades-pildistamas-inimene ju. Ja siis kirjeldati artiklis tema pilte ja stiili. Ühe punktina öeldi, et naljalt tema piltidelt inimesi ei leia. Leidsin, et ega minu piltidel ka pigem inimesi pole. Huvitav.
Mul võib olla mingi father issue. Sest talle ei meeldi kui pildistatakse. No, talle meeldib, et ma maja ehitamist ja liblikaid-linde pildistan, aga ta ei taha, et teda pildistatakse. Äkki tuleb sealt universaalne suhtumine inimestesse, et oi-oi-ma-parem-ei-pildista-äkki-ta-ei-taha. Et jääme käte- ja jalapiltide juurde.
Selline patoloogia ei sega, kui elad enda metsakodus, kus Sinu ja lähima “naabri” vahele jäävad terved metsad ja sood ja järved. Linnas elades on inimesi kõik kohad täis. Katsu siis teha kuskil pilti ilma probleemi tajumata.
Aga miks ma sellele kõigele nüüd mõtlen? Kui oma asju hakkasin maha müüma, soovitasin tungivalt BZ-l need endale selga järjest panna, et head illustratiivsed pildid saaksin teha. Ta ajas need selga, naeris, oli jumalast vaba. Aga mina higistasin ja sättisin valgust ja tõmbasin õlad kõrgele-kõrgele pea ligi, nagu BZ võiks ühel hetkel mu täis sõimata. Tundsin ebamugavalt. Aga tema ainult täiesti omase kergusega naeratas ja küsis, kas midagi on veel. Kui ma muidu vaid teadsin, et ega ma ei kibele inimesi pildistama, siis see hetk sain aru, et mul on probleem. Ja et mul oleks megafun, kui ma suudaks inimesi välja mõeldud probleemideta pildistada. Jumal-hoia-kui-fun :D
Seik ja asjaolu oleks ununenud, kui ma poleks kohe mõni päev pärast seda käinud ühe sõbraga väljas söömas. Pildistasin sööki ja teokarpe ja raamatuid ja kõike. V.a teda. Ütleb, et ma võin teda ka pildistada. Siukene fuck-miks-ma-ei-suuda-teda-lihtsalt-pildistada-siis???????-tunne.
Okei. Niigi hästi. Aga siis ja seal võtsin eesmärgiks inimesi pildistada, et ma normaalseks selles saaksin. Ja “normaalse” all pean ma silmas portreepilte võõrastest inimestest. See on ideaal. Järgmine päev oli vanaema sünnipäev. Küll ma klõpsisin :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 