Värk timestamp-idega
Ammusel a’al 2004. aastal murdis mu vanem õde endal jalaluu. Olime ma-ei-tea-kus, aga seal oli hotell lähedal. Ma jooksin sinna sisse, palusin kiirabi kutsuda. Turvamees vaatas mind nagu NO-WAY-BITCHHH-YOU-LYIN’! Käskisin tal vaatama tulla, et tegelt ka on üks näkk mingi lamava politseiniku juures siruli maas, rulluisud jalas. Ütles raadiosaatjasse, et vedeleb jah tütarlaps, aga “mäda vms ei ole”. Kiirabi tuli. Autos ütles Anu, et tal on janu. Saime teada, et “ega see mingi puhvet ole”. Saime tõesti igal sammul sõimata, aga kipsi sai kenasti peale :)
Nii jäin umbes nädalaks Tallinna Anu juurde tema ühikasse.
Anu andis mu kätte oma tollase fotoka, nagu nüüdki andis oma fotoka mulle kasutada.
Küllap ta suudab näha mu kirge ja õhinat.
Kui praegune kokkulepe on tähtajatu, siis tookord sain kasutusõiguse lühikesteks konkreetseteks perioodideks; näiteks üheks poeskäiguks. Siis ei osanud kahtlustadagi, et peaaegu 10 aastat hiljem käin oma ühikast samasse poodi süüa ostma, kuhu Anu enda omast.
Poodi ja tagasi kõmpides tegin palju pilte.
Mäletan, et keegi onu riidles minuga. Ta kahtlustas, et olen ajakirjanik ja sellepärast pildistan ta avariilist autot. Üritasin siis 13aastasena talle selgitada, et tegin pilti ainult seepärast, see on NII ILUS, kuidas puru aknaklaas sillerdab.
Ühe maja aias mängis väike poiss pisikese koeraga. Põnn nägi, et tegin lilledest ja rohust pilti aia taga. Ta vajus kutsale selga, kallistas teda ja ootas, et pildi teeksin. See on küll foto,
mida tahaks n.ö re-enact-ida.
Kahjuks ei mäleta, mis teid ma tol ägedal nädalal kõndisin ja mis kohti täpselt pildistasin. Mulle meeldiks neid vaadata ja mõista. Siis oskasin pigem näha ja tajuda. Aga kuradi äge ja muretu aeg oli.
Anu kõrvetas pildid plaadile, kui koju hakkasime sättima ja andis selle kohe mulle. Nimed, mis ta satsidele pani, kui neid arvutisse tõmbas, olid imekihvtid:
ellu 000, seiklemas ellu 000, ellu jälle seiklemas 000, ellu kadus 000, fotograaf ellu 000
Praegu teen postituse sel teemal lihtsalt seepärast, et timestamp-id,
mulle meenus, on sitaks ägedad.
Nikon Coolpix S9
Viimasel Saaremaa-külastusel tegi õde kauni üllatuse: ta laenas (asjake oli kingitud talle ja sõnastus peab selle liikumise osas õige olema) mulle enda pisikese mugava Nikon Coolpix S9, millega on ka järgnevad pildid tehtud. Olen käinud piltidega ümber enda soovide kohaselt: olen lõiganud servi, küllastanud värve (või just vähendanud), kontrastiga mänginud jne.
Eksamisessioonikriis
Registreerusin äsja kaheks nädalaks suvel arheoloogilistele väljakaevamistele. Uuritav objekt võiks nagu olla matmispaik, aga kuna inimluid pole leitud, ei teata, mis see ikkagi on. Seda avastama lähemegi.
Hädistasin korralikult eksamisessioonihirmus. Vestlesime sellest üks öö Eeroga. Üks põhjusi, miks teda nõnda armastan, tuli esile ja ütles mulle otse ja täpselt näkku, mida ma teen ja kuidas see kõik paistab. Olin natuke mök-mök ja nihutasin ennast talle kaissu tudile.
Vaadake, ta ütles, et ma nagu tahaksin ennast kogu aeg risti lüüa.
Ja mul ei olnud sellele vastuväidet. Ega õigustust.
Loomulikult tundsin ennast kuni uinumiseni veel sitemini kui enne.
Aga ärkasin pisikese hakkamist täis lover-anthropologistina (need on mu kaks lemmikrolli antud ajastul ja parematel hetkedel nendega ennast ka defineerin).
Vähe ratsionaalsemalt nüüd asju vaadates peaksin ära muutma ühe eksamiaja ja järgmise kuu aja jooksul keelduma lahedate asjade tegemisest, et võtta rohkem aega õppetööle. Nii, tõepoolest usun, peaks minuga kõik korras olema. Tuleb ainult tööd teha ja nendest eksamitest läbi närida.
Minu Olympus µ 740
Teadsin ostes, et ta pole midagi tavalist – mõnus defektiga fotokas. Aga ma arvasin, et ta on pisikese defektiga fotokas. Et pildistab küll, aga suumides jääb alumine parem nurk mustaks. Nagu kirjelduses öeldud oli. Läbukaamera puhul oli tavaline nähtus, et vastasservad (või leebemal juhul -nurgad) mustaks jäid.
Mulle meeldis see kohutavalt.
Sain oksjonilt ostetud kaamerakese kätte. Välimuselt igati okei – kriime polnud üldse. Metallkorpuses üks mõlk oli, aga mu idiootlik ilumeel hindas seda eripära kohe kõrgelt.
Aku laetud, sain pildistamist proovida. Loomulikult võttis laadimine piisavalt aega, et ma tunneks (et mitte öelda “emotsioneerisin”), et võiks küll osta.ee-s müüjale positiivse kommentaari kirjutada. See oli viga, Ellu.
Vaadake, see fotokas suudab fookuse seada ainult oma hetkeisu järgi. Kõriseb veidralt (natuke vaiksemalt siiski kui Läbukaamera nüüd katkisena) ja jääb vait nagu tahaks öelda: “Ahh, ma niikuinii ei saa seda pilti teravaks.” Olen tuvastanud umbes 1,5 seaduspärasust ta fookuskäitumises: välja suumides saab ülemine vasak nurk fookusesse
ja tundub nagu makro režiimil teeks ta kohati sama.
Muudel juhtudel jääb pilt lihtsalt rõve ülekunstiline poolühtlane udumass erinevatest toonidest.
Ja “muude juhtude” all pean silmas muidugi enda soove.
Pole isegi kindel, mida ma nüüd teen. Jätan alles ja teen sellest kohast mingi pornoblogi, kus iga pilt külastajat lihtsalt silma armutult vägistab?
Tahan raha tagasi? Jätan riiulile seisma juhuks, kui mega artsy-fartsy tuju pildistamiseks tuleb?
Ps. Pildid, mis üles laadisin on KÕIGE PAREMAD KÕIGIST piltidest, mis ma siiani selle fotokaga teinud olen. Absoluutne koorekiht. Pilte on mõnel juhul lõigatud ja värve-kontrastsust muudetud, aga ainult nii palju, et ma ennast silmadesse ei peaks pussitama neid vaadates.
kirjutamise tagamaad
Kui meil kestis selline aine nagu akadeemiline kirjutamine sotsiaal- ja kultuurantropoloogias, selgitati, et esseed ega muud kirjatükki ei anna luua, kui ei ole enne informatsiooni sisse neelatud. Ta peaks hakkama üle voolama. Välja pressima. Täpne sõnastus ja/või jutu mõte võisid otse loomulikult hoopiski erineda sellest, mis mina siia praegu trükin, aga see on see, mis mina tollest loengust omale kaasa võtsin. See siis, et toimub ringlus: neelad materjali, toodad materjali. Kui blokid ja ei taha midagi lugeda, ei kirjuta lambist ka midagi.
Tammsaare kirjeldas, kuidas ta ennast tühjaks võis kirjutada. Et tal oli mõtteid ja ideid, mis ta kõik paberile oksendas ja siis pikalt tühja passida võis. Ilma midagi kirjutamata, sest ta oli endast kõik välja reipinud. Jällegi – sõnastus võis mõne Tõe ja õiguse trüki järelsõnas vähe teine olla. Aga mingi ringlus või vahetus eksisteerib.
Mõtlen sellele praegu, sest
- mul on vaja kirjutada 2 esseed
- ajus ei suuda asjad koonduda teemadeks ega õppetundideks (kui nad muidu mul selliste nähtuste alusel blogipostitusteks kujunesid)
- olen terve päeva valdavalt voodis lebotanud ja üritanud oma elukesest natuke selgust saada
- mul on pilte, mida tahan postitada,
aga mingisugune muster või narratiiv võiks neid loogiliselt ühendada - …kui sul ei ole millestki kirjutada, siis kirjuta sellest, KUIDAS sul ei ole millestki kirjutada
- mul on alati hea meel, kui ma saan 6 punkti täpselt kirjutada, muide
Natuke ideid ja maailmavaateid olen sisse ahminud tegelikult küll. TED. Terve laupäevase? päeva passisin ühikas
ja vaatasin erinevaid jutte. Koristasin ja kuulasin. Mõni päev on lihtsalt vaja üksi olla ja kõrvalisse asja sukelduda, et olmele mitte mõelda. Olme juures muidu koristamine ja söögi
tegemine meeldivad väga. Toiduaineid
valida
ja mõelda, mida millest valmistada võiks. Nii mõnus. Nendest eemale ei hoia. Ilusad ja neutraalsed tegevused.
Nägin täna jälle halbu asju unes. Õnneks need ei traumeeri mind eriti enam. Tunduvad reaalsed küll, aga emotsioonid ei püsi väga tugevad. Ärkan üles, saan aru, läheb üle. Nooremana võisin täitsa nutta ja öösel helistama hakata, et ON SINUGA KÕIK IKKA KORRAS? Täna vaatasin unes pealt, kuidas üks mu pereliige surnuks põles trammis ja mu noormees hästi kõrgelt trepi küljelt alla pudenes, kuni kivine kauge pind ta peatas. Ärgates pugesin noormehele kaissu-kaissu ära, aga päeval ma isegi ei helistanud sellele pereliikmele, sest ma ei taha oma saikoaju toita
mingite ettekujutuste ja hirmudega. See ei ole päris ja ma ei pea selle pärast muretsema.
Erinevalt Tammsaarest mina ei tunne, et oioioi olen nüüd täitsa tühjaks kriband end. Sest ma ei kirjuta siia, et ennast toita. Minul on hea meel, kui ennast nulli ära kirjutan, endale mingi järelduse või teadmise tekitan ja siis valge ilusa lehena uude seiklusesse/päeva astun.
Ilma kuigi suurt segadust tundmata, et mis toimub, kes ma olen või mida ma ühest või teisest asjast ikkagi arvan.
eks ma ikka ole elus
Telefonist kajab Guns N’ Roses’i Sweet Child of Mine. See helin tähendab, et mu õde helistab. Pants. See on tema laul, sest “her hair reminds me of a warm safe place where as a child I’d hide. And pray for the thunder and the rain just quietly pass me by“. Vastan. Tunneb huvi, kas ma olen üldse elus. Eks ma ikka olen.
Natuke räbal ja vatti saanud, aga elus. Kukkusin nimelt. Esmaspäeva hommikul.
Silkasin ühikas treppidest alla, et pesu pesema minna. Ühel vaheosal väänasin jala korralikult välja. Kohutavalt valus oli. Oigasin maas paar hetke. Mõistsin, et pesuruumini ma ei jõuaks. Lonkasin tuppa. Jalg tegi sellist valu, et mul läks süda pahaks. Vaevu jõudsin külmutatud juurviljad sügavkülmast rabada, kui voodile valutama heitsin. Hoidsin alguses külma ilusasti peal, aga kuna mul oli aeg all pesemiseks kirjas, teipisin hüppeliigese otsustavalt kinni ja jätkasin olmega.
I love waking up
Koolis
on põnev. Juba on igasugu asju vaja teha. Nt vene keele õppimist võetakse väga tõsiselt. Ja tõsise all ei pea silmas, et õpetaja lähedal ei julge eesti keeles hingatagi, vaid sõbralikult asjalikud oleme. Olengi nüüd 2 õhtut lehti ja lehti harjutusi teinud. B1.1 tase. Tundub, et sinna on kohale tulnud inimesed, kes oskavad juba täiesti vabalt rääkida, mis tagab mulle idiootpede tunde. Sest kõik on paremad. Kuigi mina peaksin olema õiges kohas. Sest ma ei oska veel, aga neil on juba lebo. See pole õppimine.
Teine asi, mis juba kuklasse hingab, on esitlus ühe Marxi teksti kohta. Umbes 30 lehekülge läbi töötada ja ette kanda. Pole alustanud. Homme on seminar. Loodan, et väga öösse ei sõida selle tegemisega. Poen ju ikka ööseks noormehe kaissu – ühikas on kõige mõttetum asi, mille eest kunagi maksnud olen. Eile arvasin, et 15 euri 3 filmirulli eest on kõige rumalam tehing, millega olen nõustunud, aga nüüd ühikale mõeldes… Ei. Postkasti tuli isegi kiri, kus paluti, et annaksime teada, kui kaua meie tubadega juba läinud on, et ühikas saaks normaalse kaebuse ehitajate kohta esitada. Aga mul on küllaltki suva. Tahan juba pessa elama minna. God knows, et ma pole hommikuinimene, aga need viimased ~2 nädalat… I love waking up.
Next to him.
Reedel on rebastemöllud + kutsuti kooki sööma ka. Rebase asju sain Tartus teha küll. Praegu kipun arvama, et lähme parem sööme kooki ja hängime sõpradega. Koju see nädalavahetus ei jõua, aga järgmine kindlasti. Mantlit igatsen ja viiviseketsid said otsa.
Vansid on mul veel olemas, aga vähe aastaajakohasemalt võiks riietuma hakata ikkagi. Ja ega ma siis varja – tahan oma pereliikmeid kallistada.
Saaremaanädala algus
Jõudsingi Saaremaale.
Keegi randa muga tuleb? Elerin-kallis ei jõudnud päris hästi bussile. Ma küll ka mitte, seega ei pahanda. Läksin järgmisega. Elerin jäi telefone, fotokaid jms otsima. Sõit oli normaalne: magasin üliebamugavas asendis, võpatasin mingile naisele sülle vajudes üles, Lihulas suri buss sajakümneks aastaks ära, passisime,
kohalik mehhaanik üritas piletiteraha taskusse pista. Igav ei hakanud. Anuni jõudsin ka ise. Ta pistis mulle kohe oma pisikese vankriga ette ja saatis poodi. Põlved värisesid, aga käisime vennaga kenasti ära. Midli oli terve aja nii imetubli ja uudishimulik nööp, et ikka veel ei usu.
Praegu olen hullult väsinud. Sest mul oli Tallinnas väga tore. Igast asju oli vaja teha. Homsest hakkan tubliks. Möllan suguvõsakokkutuleku nimesiltidega. Vaadake, enne Tallinna sõitmist läks kõik käest ära. Oli tööpäev. Sõbrad tulid läbi. Päeva lõpuks olin närvivapustuse äärel. Toredad noored küll.
Püsin lainel
Rõõmustada väga ei ole, sest täna pean jälle üüratustes kogustes tööd ära tegema. Aga vahepalaks rõõmustan ikkagi,
et arengupsühholoogia, mida öö otsa tuupisin, nüüd tehtud on. Arvestatud. Ametlikult ei ole praegu midagi kuskil võlgu. Lihtsalt ise tean, et lihased olid alla igasugust arvestust. Aga eks lähipäevil antakse mulle sellest teada.
Õppides läks 6 tundi, et jõuda konspekti neljanda lehekülje lõppu. Öösel, kui juba piisavalt oli endaga huiatud, suutsin keskenduda ülejäänule 25-le. Hommikust hakkasid kohe loengud, aga mina ärkasin alles 11:06 tänu BZ-le. 11:00 algas kordusarvestus.
Ma olen väsinud. Kui 30 minuti pärast veel ärkvel olen, hakkan jälle õppima. Vastasel (ja väga oodatud) juhul õpin lihtsalt õhtul pärast magamist, kui natuke selgem olen :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 