Lillekimp sünnipäevaks
Ülemus tõi umbes nädalakese pärast mu sünnipäeva mulle lillekimbu. Tegi mu väga rõõmsaks. Hoidsin seda töö juures letiäärel
kuni mul järjestikused tööpäevad olid. Nüüd tõin koju ära. Närtsivad vaikselt köögis külmas.
Proseminar
PROOOOOOOOOOOSEMINAR!
Üks ilusamaid sõnu, mida viimasel ajal kuulnud olen.
Kui ma juba ilusatest asjadest ja üldse proseminarist räägin…
But first, introduction!
Meil oli esimene seminar ära. Rääkisime kõik teemadest, millest tahaksime lõputöö teha. Selleks ju proseminaris valmistuma. Ükshaaval rääkisime, mis meid üldse huvitab uurimisvaldkondadena, mida oleme juba uurinud, mida tahaksime lõputöös uurida ja kes sobiks juhendaks.
Nii. Olen juba väga lähedal osale, millel on igasugu ühist ilu ja proseminariga.
Minu kord seminaris sõna sekka öelda. Olen igasugu suvalisi asju uudishimust uurinud, et saada kätte biiti, kuidas antropoloogia toimib, aga ei soovi neid asju kuidagi edasi uurida. Sitaks huvitab uurimisvaldkonnana Eesti ja üldse põhjapoolkera, loodus. Ja tahaksin uurida mesindust, täpsemalt mesinike hullumeelselt ägedat maailma.
Vahele esimesest kirjalikust mõttesähvatusest väljajäetud lõik:
“Tahaksin uurida seda harukordset maailmavaadet, mis mesinikel ilmneb. Kirjeldada keskkondlikke plusse ja miinuseid just mesinike omapärasest vaatenurgast.
Olen mesindust alati peaaegu müstiliseks pidanud: alates väiksena jälgitud valgesse riietatud naisest, kes naerma hakkas, kui mesilane teda nõelas ja mind seeläbi suuresti imestama pani, kuni minu enda vanaisani, kes raputas kirsipuu otsast tarust lendu läinud sülemit kaussi, minus seeläbi meeletut adrenaliinilaksu esile kutsudes, kuna pidin kõnealust kaussi otse sülemi all käes hoidma.”
Ma väga lihtsalt arvasin, et see on liiga hipi jutt, et terve kursusega jagada.
Siin aga ei ole vaja kuivust ja akadeemilisust sundida :)
Niiiii. Olen hästi lähedal. Järgnes ju õppejõu kommentaar. Aga enne – ma teen teise sissejuhatuse veel.
Minu hinnangul ei ole Tallinna Ülikoolis nii räigelt palju seksikaid meesõppejõude. Mõned suht kobedad on, aga sellist, kelle juttu on raske kuulata, kuna ta seksikad-seksikad huuled liiguvad samal ajal ja tähepanu endale tõmbavad, on… täpselt kaks. Teravate pilkude ja veel teravamate mõistustega. Peaaegu kardaksin nendega rääkida, aga neil on ka see osa täiesti seletamatult äge – nad suudaksid vist igaühega juttu puhuda ja panna selle inimese unustama, et teisi inimesi on veel olemas.
Ja olengi kohal. Proseminari õppejõud kuulas mu ära, küsis-soovitas asju. Ja tõi välja KAKS kõige tõenäolisemat varianti minu juhendajateks. Nüüd olen superkohal ja huvitava dilemma ees: khm, kas võtta juhendajaks see sitaks hot ja tark või see meeletult hot ja tark. Decisions, decisions.
Rattamatka 3. päev
Matka viimane päev oli planeeritud väga tšilliks. Nautisime mõnusat olemist.
Kogu väntamine oli kokku ~4 km – sugulaste juurest Piusa rongijaama. Sama lebo suhtumine jätkus ka rongis.
Järjest hakkasid inimesed kodudesse ära pudenema. Tapal läksid Pants, Siim ja emme. Baltijaamas läksid teed lahku Anu ja Midliga. Lasnas tuli Taavetiga hüvasti jätta. Eks järgmisel aastal tuleme jälle kokku.
Milline oli rattamatka esimene päev
Retk algas 12.-l hommikul vara: rong Valka lahkus Tallinnast 6:40midagi. Selle eel tuli minul koos Taavetiga sõita Lasnamäelt Baltijaama. Umbes 300 meetrit enne rongi peatuskohta läks minu (Taavetilt laenatud) rattal tagumine kumm katki. Mõistsin, et siiski on tegemist joppamisega: jõudsime rongile ja kõik olid virgad ja rõõmsad. Loomulikult jõudsin mitmetunnise sõidu alguses siiski juba magama jääda. Kui ärkasin, oldi ametis ratta sisekummi vahetamisega, mille eest olen siiani tänulik :) ja ühtlasi olid kõik matkalised komplekteeritud. Nimelt tulid Tapalt viimased peale. Nii me Valka sõitsimegi.
Valga rongijaamas
sättisime endid ja rattad koos varustusega väntamiseks valmis. Panoraamvõtte eripära abil õnnestus juhuslikult jäädvustada mu ema olemus sellel matkal (ja üldse elus) täiuslikult:
Pikalt peatusime lähedal asuvas Maximas, et süüa teele kaasa osta. Hakkasin mõistma, mis sellest reisist saab, kui mu ema leivakotiga kaasatoodud kruupe oma mägiseljakoti küljetaskusse suruda üritas.
Tal õnnestus asjaolu mulle selgitada selliselt, et mõistsin teda, aga jään ikkagi arvamusele, et ta on parandamatu ülepingutaja ja unistaja. Põhjus, miks võtta kaasa paar kilo kruupe rattamatkale on järgmine: me peatume teisel ööl sugulaste juures, kes ei söö üldse liha, kelle maja on ehitatud puidust, põhust ja savist, kes elavad Lõuna-Eesti metsas kuskil… ja kruubid oleks külakost, mida nad tõepoolest hindaksid. Hea valik? Ikka! Praktiline? No ei.
Pärast seda pikka peatust olin enam kui valmis teele asuma. Matkalised olime
Pants, Siim, Taavet, mina, Anu, Midlynx ja emme.
Esimesel päeval
läbisime umbes 30km. Minu jaoks oli see imekerge. Oleksin võinud veel sama palju sõita. Põhjus oli selles, et enda seljakotti pakkisin ainult asju, mida vajan ja mida reaalselt kanda jaksan. See on parim asi, mida mulle trippide kohta on õpetatud, ja see tuli ammusel Avensise a’al Udolt:
Võta kaasa ainult need asjad, mida sina ise jaksad kanda.
This has never led me astray. Tundub küll loogiline ja üleni loomulik, aga iga tripp, kus ma olen käinud, on keegi eksinud selle vastu.
Päev lõppeski nii, et sõitsime mööda teed, vahtisime ringi ja hõikasime omavahel, kas kõik oleksid nõus ühte või teise kohta ööseks oma telgid püsti panema. Kõigile sobis kohake tiigi ja sauna kõrval heinamaal. Lükkasime ema tanki ja pererahvaga rääkima. Võrukeelne mees tuli rehaga, rääkis midagi, millest ma ainult osaliselt aru sain, ja tõmbas väikse platsi meie jaoks heinast puhtaks. Pani meie jaoks oma saunagi küdema. Koht oli maaliline mahedas õhtuvalguses;
heina, sauna ja tiigi lõhnad koos mõjusid peaaegu luuleliselt, tõeline suvetunne. Mõnusast saunast
kuumana tiigikonni täis veesilma sulpsata oli nagu kirsiks tordi peal. Ja uni tuli magus ja kosutav.
Kui vanaema meie juures on
Võtsin hetki tagasi vastu väga halva otsuse. Müügil olid mingid beebitoidud. Järgmise aasta kuupäevaga alles, aga absoluutselt jälgi maitsega. Näljane inimene ikka arvab, et võiks süüa midagi. Ostsin ühe, leidsin kahvli. Sõin ja aju hakkas tootma pilte külmadest kartulitest, tuhast, õietolmukollaste äärtega porilompidest.
Aga ma söön selle ära, sest ma saan olla veendunud, et see on ainuke asi, mida mu vanaema solkinud pole. Vaadake, mul on vanaema külas. Asjaolu on ka põhjus, miks olen tööl 10-18, kuigi 12-16 on tavalise esmaspäeva tööpäev. Vanaema on talumatu printsess, kes näperdab ja limpsib kõik toidu üle, mis ta meie majast leiab. See tekitab väga palju probleeme.
Nii ma söön töö juures pisikesest purgist kollakaspruuni läga ja olen rõõmus, et ma kodus näljane ei pea olema.
Ilma vanaema invasioonita oleks kodus rõõm olla.
Siis suudaks ainult üks massiivne magnet mind kodust ära kiskuda. Ja Tallinna poole sõitma panna.
Tunniplaani- ja ühikahädaline
Esmaspäevaks peab olema kinnitatud/esitatud tunniplaan. Või õpingukava. Isegi terminoloogia on mul veel ähmane. Mul on kerged probleemid ainete valimisega. Või üldse mõistmisega. Täna saan Pantsessicaga kokku. Tema oskab alati aidata. Muidugi oleks mul veel kuhugi andnud muretult pöörduda.
Ühikas on aknavahetus ikka veel pooleli. Aken on ees, aga maalritööd on tegemata. Kõik tolmu ja sitta täis, minu voodi on külili kile all. Kodutu värk. Poleks võimalik noormehe kaissu ära minna, ei teakski, mis must saaks. Sucks balls. Muidugi ma kahtlen, kas mu ööbimisharjumused tegelt muutuksid, kui ühikatuba ükskord korda saaks. Kaisus on ju nii palju parem.
Västrikul üldiselt tundub lahe.
Olen korra kummagi toakaaslasega kohtunud. Pedagoogideks lähevad vist mõlemad. Pisikest kasvu armsa välimusega tüdrukud. Säravate silmade ja ilusate naeratustega.
Edit1: Miks ma ei näe tunniplaanis midagi, kui olen aineid valinud? Millised on kohustuslike, üld/valik- ja vabaainete osakaalud ühel semestril? Kas ma võtan mõne keele? Millise? Mis ainetele kästi infotunnis kohe ring ümber teha, et me need kindlasti võtaksime? Palju ma puududa tohin? Kas loengute puhul on alati pohhui, kas olen kohal või mitte? Kuidas ma saan selle ülilebo oranži tabeli juurde, kus kõik nii loogiline tundus?
Edit2: valmis ja esitatud :)
Taotlen Indreku stippi
Kõiksugused toetused on nii põnevalt kavandatud, et suur osa tudengitest jeee viitsib neid taotleda, kui nendega nii palju närvekõditavaid tegemisi kaasneb. Joppab siiiiis, et närvekõditavad tegemised on just need, millega mina end hõivata armastan.
What should I do I’m just a little baby
Hei, mister Kali. See laul seal filmi lõpus pidi olema Shivaree – Goodnight Moon, sest see kummitab mind :)
What can I say? Käisin Tamsalus. Seal on hästi sõbralik bussijaam.
Niitsin rõõmuga muru. Leidsin, et minu hellitatuse tase teeb minust hästi hea sõbra. Enne seda niitsin viimati kuskil 2-3 aastat tagasi ja nüüd oli seda nii fun teha.
Vaatasime ära umbes 8 filmi. Esimesel päeval olid. Kes. Host. Suicide Club. Four Rooms. From Dusk Till Dawn. Fierce People. Teisel Kill Bill vol 1. Kill Bill vol 2. Need läbi, läksime tiiruga
rongile. Ta ema andis mulle kaasa banaani, pirni ja 2 kohukest.
Sain täna Tartu Tervishoiu Kõrgkooli sisse. Ma olen 26 kõige parema hulgas. Mis nüüd saab? Kus ma elama hakkan?
The Adventurous Pursuit of Happiness 