Sitt, rõõm ja hammastega vagiina
Oh, I do feel like a little piece of unworthy shit. Hakkan siis mina viimasel hetkel Elisa Eesti AS-le tasuma 5 eurot ja 92 senti Mindi eest: kasutajatunnus ja püsiparool on köki-möki, aga kui paroolikaardi osas tuleb ette numbrikombinatsioon 72, on häda majas. Asi on selles:
Kuhugigi linna satun, vahetan esimese asjana ära. Sest tänane olukord sai lihtsalt liiga nõme. Mitu strateegiat kujunes välja.
- Värskendasin lehekülge.
- Sulgesin lehekülje. Sulgesin terve netiakna.
- Proovisin teist brauserit. Ikka tahtis 72. parooli.
- Kolasin läbi kaustad, kus oleks saanud olla pilte, kuhu oleks teoorias võinud peale jääda paroolikaart. Mõne leidsin. Oli valet pidi, vales asendis või numbritest polnud midagi aru saada.
- Palusin emalt, et tema maksaks. Ta arvas, et ta teab enda kasutajatunnust ja püsiparooli, aga see ei olnud kindlasti nii.
- Nõustusin ema välja pakutud lahendusega. See tähendab, et ta ajas isa üles ja ütles, et minul on tänase kuupäeva jooksul vaja maksta arve. Isa oli nõus.
See, et mu isa nõustub, ei väljenda, mida ta asjast arvab. Tegelikult talle ei meeldi üleüldine kusiklus. Ehk see, et inimene ei suuda kahe nädala jooksul normaalselt enda kuueeurist arvet ära maksta ja siis laseb teisel inimesel veel kolmandalt raha küsida, et seda viimasel õhtul teha.
No kuidagi ei suuda endale pai teha ja öelda, et sitaks survivor, arve on ju tasutud.
Päeval tundsin end küll vägevalt. Ärkasin pooles päevas enda ilusas puhtas toas, sirutasin ja väänlesin rahulolevalt nagu mõnulev kassike päikse käes. Valasin suure sinise plekkkruusilahmaka vett täis, tõin külmakapist sidruni, mille pooleks lõikasin. Pigistasin poolikuid kruusi kohal, et hapu sidrunivesi valutult virgaks teeks. Ema kutsus metsa. Olin kohe nõus. Pigem võtan mehe kombel võsa ja rägastikku maha kui niisama jooksma surun või hommikuvõimlemist teen. Riided selga ja natuke putru kõhtu saanud, võisime minna.
Lugesin emale tee peal tema isa kirjutatud autobiograafiast vanaisa sõjaaastate kohta. Kui küsisin emalt, kas ta ise on lugenud seda, rääkis ta loo, miks ei ole ühtegi vanaisa teost lugenud. Vanaisa andis ühe oma luuletuse talle lugeda ja ema kirjutas sinna juurde täiendusi. Luuletus sai avaldatud ja ema ei näinud seal enda soovitatust sõnagi. Mingil põhjuselt, mille kohta ei küsinud, ei tahtnud ema ta kirjutisi enam lugeda. What a fucking loss, sest Äti kirjutas nii stiilselt ja hästi, et olles lugenud 8 lehekülge tema sõjakäigust ja mis tema vennast sai, tundsin, nagu mul oleks geneetiliselt soodumus olla uskumatu. Ja füüsiliselt takistamatu. Ta oli lihtsalt nii vägev. Ja mul on tohutu au olla tema järeltulija.
Võtsin ta elulooraamatu metsa lugemiseks kaasa, sest olen mõelnud anda Eerole eksemplari. Noormees küsis tast kuuldes tema sõjatee kohta asju, mida mina ei osanud lapsena vanaisa lugudes tähele panna ja meelde jätta. Õnneks hiljuti sellele mõeldes viisin kokku, et eluloos peaks ikka olema kirjas. Ja täpselt temale omaselt, olid raamatus kuupäevaliselt ja detailideni kõik tegemised ja olemised kirjas. Beib suudab seda asjaolu vist veelgi enam hinnata, sest teab Teise maailmasõja käigu kohta minust rohkem. Oskab terve sõja konteksti tema loo panna.
Viimasel Tallinnas-käigul
oli kallimaga (nagu alati) uskumatult äge. Olime koos paduka eest peidus ja vaatasime elevusega, ega meie lõke ära ei kustu. Läksime jõe äärde
muidu kala püüdma
ja grillima. Alguses oli ilm super, aga niipea, kui Eero meie varjualuse püsti sai, tuli padukas alla. Lõppkokkuvõttes sai liha tehtud, sest meie tuli ei tahtnud kuidagi ära kustuda. Mida kõvemini tuul reipis, seda aplamalt ta allasadavat vett aurutas.
Päev oli kihvt.
Ometi bittersweet maiguga. Nagu eelmise suve lõpu lebotamised, kui olime terveid päevi voodis. Lahkusime sealt ainult, et kusta ja/või süüa. Siis oli ka kuklas vaikne sosin, et naudi-naudi, varsti rabelete mõlemad nii, et kui välguga pilti ei tee, ei näegi.
Aga eks ma siis naudin.
Lubasin endal asuda tekkinud filminimekirja kallale. Täna on näiteks The Shiningu päev. Öö, I guess. Eile vaatasime väikse vennaga ära filmi Teeth. Huvitavat mõtteainet andis. Eetilisi dilemmasid. Nt kas see on okei oma vagiinaga hammustada otsast teise inimese peenis? Aga kui ta sind reibib? Aga minna ilma peale jätiseid otsima lootuses, et nad annavad võimaluse oma noku pooleks naksata?
Individuaalne häälestumine päevaks
Magasin tõelises king size voodis. Kuigi teadsin, et õde põõnab teises voodi otsas, poleks elu nimel seda vanduda julgenud- pimedas ei näinud ega puutunud üle voodilahmaka temaga ühelgi moel kokku. Hommikul ärkasin ka ihuüksi.
Õde ja pisike ajasid elutoas juba omi asju ja lasid mul suurel pehmuseväljal rahus sirutada ja väänelda, kuni olin valmis ise nendega liituma.
Jumaldan selliseid hommikuid. Keegi juba liigutab ringi ja tegeleb enda tähtsate tegemistega. Saan teda ühe silmaga jälgida või hoopis teki alla peitu pugeda. Või vaikselt varbaid teki alt välja lükata, kui püstine asend kutsuma hakkab.
Siirdusime õue peesitama. Lugesin Fifty Shades of Grey’d peaaegu 19 lehekülge. Mingi olematu enesehinnanguga omg-ma-olen-kõigist-nii-palju-kehvem-ja-kohmakam-aga-seega-nii-eriline-ja-nunnu-suhtumine surus end näkku, kuni teost oli lihtsalt võimatu edasi lugeda. Üldse, kui sitta hakata näiteks kurgust alla või ninast üles toppima, hakkaks ju ka vastu.
Anu valmistas Mipsuga koos imelise roa. Aitasin ainult söömisega. Kena vaheldus.
Vajusin paaritunnisesse siestasse ära diivani peale. Jällegi ei tulnud mind keegi kiusama ega mingi väga tähtsa asja jaoks üles ajama.
Mips tudile läks, hakkasime meie pärlitega möllama. Mu õde on praegu full-time mom, aga rahulikumatel hetkedel nõelub pärle karpideks kokku. Et temaga rahulikult juttu puhuda, lasin tal endale ka nüüd õpetada.
Mu kallim hakkab meremeheks. See tähendab, et iga natukese aja tagant ei näe teda 2 nädalat kuni 3 kuud. Kuna mul ei ole plaanis teda kellegi vastu kunagi vahetada, olen juba praegu hakanud välja mõtlema, mida ma teen siis, kui minuga ei ole seda inimest, kellega tahan igat päeva oma elus jagada. Mu lahendus on väga lihtne. Teoorias vähemalt. Ma õpin erinevaid uusi oskusi. Vajalikke ja lihtsalt fancy‘sid.
Anult ehete ja karpide tegemise õppimine on nimekirjas täiesti olemas. Praegu viibin eemal küll enda eriala pärast, aga olukord on lõppkokkuvõttes sama.
Kuigi tahaksin teda mõnel korral oma uue skilli või saavutusega meeldivalt üllatada, jagan siin pisikese osa oma nimekirjast.
- Kõige maitsvam letšo. Õpin valmistama ja jätan keldrisse riiulitäie ootama.
- Harin end mesilaste pidamise osas ja korraldan koju Neeruti mesitarud ja vajaliku kraami.
- Teen lõpuks ära oma autojuhiload.
- Sebin vinüülimängija ja ägedaid plaate.
- Kenamad lipsusõlmed.
- Õpin huultelt lugema.
Hoiab ehk lollid mõtted ka eemal. Absoluutne lemmik mu idiootsetest mõtetest, kui olen Eerost eemal, leiab, et musil on õnnestunud lambist surma saada ja mulle kui ametlikult suvalisele inimesele lihtsalt ei teatata sellest. Üldiselt kui märkan selle mõttemustri algust, üritan detailselt hakate ette kujutama erinevate sõlmede tegemist. Olen kuulnud, et halvad mõtted tuleb seostada millegi hea või kasulikuga, et kohe ümber lülituda. Sellega ei taha nagu õnnestuda. Visuaalselt kujutan halli paela sõlmeks roomamas, aga loll monotoonne hääl jaurab ikka, mis temaga juhtuda on võinud.
Õnneks käib Kalmer Tennosaare Vana Klaver või TÕ-TÕ-TÕ-TÕ—-CAPTAIN!—INCOMING MESSAGE! piisavalt tihti, et rumalad mõttekäigud rumalaks naeratuseks muutuksid.
Tutvumine kivihunnikuga
Mulle mõnikord tundub, et valuvaigistitega on nii, et väikeses ja suures koguses nad ei tööta. Mingi müstiline vahepealne hulk oleks nagu parim.
Ühtlasi, mul on vaimne blokk prolongeeritud mõjuga ravimeid tarbida ettemääratust rohkem. Tavalistega ei ole mingit probleemi. Pigem on reegel, et suhtun “õigetesse” doosidesse halvakspanuga. Aga no kui ravimi mõju kestab järgmised 12 tundi, siis ei taha kuidagi neist segi ennast tarbida.
Nüüd ma siis olengi siin, valutan oma kuuma pead ja loodan, et äkki on see kohvist, suitsetamisest, tolmust, väsimusest, aga mitte külmast tuulest. Kuidagi ei taha esimesel kaevamispäeval haigeks jääda. Ma oleks nagu mingi idikas, kes ei oska ennast riide normaalselt panna.
Ma igatsen Eerot. Ma igatsen teda juba nii väga, et ma tahaksin juba kooli algust, sest siis saab teda iga päev näha.
Hommikul ärkasin täpselt plaanikohaselt. Lahmasin potti silma järgi liiga palju vett. Keema läks, viskasin silma järgi kiirkaerahelbeid sisse. Kuigi pudru kogus tundus juba natuke liiga suur, oli ta ka liiga vedel. Well, fuck. Keetsin seda ettenähtust sitaks kauem, et vett ära kaoks. Lisasin suhkrut ja soola. Lasin seista. Kutsusin kõik sööma. Andsin pannkoogimoosi juurde.
Kõik kiitsid.
Läksime kaevamisplatsile. Tutvusin kivihunnikuga. Jõudsin sellest enne 6-10 korda mööda käia, kui mõistsin küsida: “See ongi vä?”
Tuli välja, et see on jah.
Ma ei suudagi kohe praegu kokku panna, kas ma tahan oksendada valu või selle quaššvärvimaitselise vee pärast. Huvitav-huvitav.
Aaaaaanywhoooo, esimene ülesanne oligi see kivihunnik ära rohida. Päike paistis ja tuul puhus. Ei olnud külm ega palav. Mõõtsime ja panime atribuutikat üles. Jõudsime nõksu isegi kaevata enne, kui päike kadus. Alles jäi mingi külm kõva tuul. Meenus kohe praamisõit. Pea hakkas valutama ja kõikvõimalik tolm pressis silma. Surusin muidugi kurtmata läbi sellest päevast, aga mind ennastkui huvitab, et kuidas ma ülejäänud 13 tööpäeva üle elan. Pean uurima, kas selle eest ainepunkte saab skoorida. Keegi kindlasti teab.
Kaevamisplatsi kõrval on talumaja, kus keegi ei ela. Selline niiske kopituslõhn peksis näkku kohe, kui sisse astusime. Seal saame lõunaks purgisuppi teha ja kohvi-teed keeta. Kaevamiste läbiviija hoiatas mind, et tema kaevamistel on alati kohvi ja tee pausid koos küpsistega.
Läbi kanade ja hanede aediku viib maja kõrval tee hüljatud välipeldikuni. Mitu korda sai seal endale käsu anda: MITTE PISSIDA ENNE, KUI OLED KUKEST MÖÖDA PELDIKUSSE JÕUDNUD!
Suhtes õnnelik olemisest
Tunnen kohustust tasuda selle eest, et LfL-is uued postitused harvad nähtused on. Õhtune aeg, mis varem on blogimisele kulunud, möödub kallimaga lahe olles. Praegugi juhtun tähti siia tippima ainult ja puhtalt selle pärast, et olen kodus ja puudub võimalus aega temaga veeta.
Tasu või vahend, millega proovin korvata pidevat vaikust, on tähelepanek armastuse kohta. Nõuande kujul.
Lase inimesel, keda sa armastad, tunda ennast sinuga koos olles õnnelikuna.
Et ta olekski õnnelik ja seostaks sinuga naermist ja rahulolu. Versus kõik sitt, mida inimesed on võimelised tootma.
Kui Kleopatra oma kaasaegse maailma kõige võimsamat meest võrgutama hakkas, oli tema taktikaks (lisaks n.ö klassikalisele lähenemisele), et never ever ei oleks Julius Caesar nii õnnelik kui temaga koos.
Ja kas see feilis tal?
Oodake nüüd. Sitaks tähtis on aga, et see ei oleks feik. Täiesti okei (ja õige) on pingutada, aga kindlasti mitte feikida.
Toon näite: ükskord ütles Eero mulle otse (aga sõbralikult) mu hommikuse tusameele kohta:
“Mitte, et sa munn oled, aga kohe, kui sa üles ärkad, sa käitud nagu munn.”
Siis käis nagu kraks ajust läbi, et mida türa ma olen teinud? Tüüp läheb 12 tunniks tööle, ma pean ainult üles tõusma. Ja MINA olen pahur? Sealt alates I made damn sure, et kui hommikul “wakey-wakey, beib” kuulen, naeratan ja sirutan käed välja, et kallim hommikumusiks enda juurde tõmmata. Sest ta ei tee ju midagi, mille eest oleks ühelgi moel aus ta hommik nõmedaks muuta. Siis korraks ütlengi endale, et ole nüüd normaalne. Ja kuna viimane tähendabki armastav ja hea (ja üldse mitte munn), siis pole see ka feik.
See on , muide, stagneeruv bullshit ja laiskus, kui tädid ja onud loevad kuskilt ja siis usuvadki, et sa oled perfect nii, kuidas sünnitusmaja põrandale prantsatasid.
Ei.
Jumalast okei on üritada parem olla. You know… areneda näiteks.
Umbes sellistele inimestele peab ka ette lugema, et heaks tooniks oleks suhtes olles, kui ei laida, piira, sunni, karju, solva, löö, tänita, riidle, alanda, küsitle, valeta, ignoreeri, nori jms.
Ma vist üritangi öelda, et tehes õnnelikuks inimese, keda sa armastad, teeb tema sinu omakorda veel õnnelikumaks. See on asi, mille poole püüelda.
Eksamisessioonikriis
Registreerusin äsja kaheks nädalaks suvel arheoloogilistele väljakaevamistele. Uuritav objekt võiks nagu olla matmispaik, aga kuna inimluid pole leitud, ei teata, mis see ikkagi on. Seda avastama lähemegi.
Hädistasin korralikult eksamisessioonihirmus. Vestlesime sellest üks öö Eeroga. Üks põhjusi, miks teda nõnda armastan, tuli esile ja ütles mulle otse ja täpselt näkku, mida ma teen ja kuidas see kõik paistab. Olin natuke mök-mök ja nihutasin ennast talle kaissu tudile.
Vaadake, ta ütles, et ma nagu tahaksin ennast kogu aeg risti lüüa.
Ja mul ei olnud sellele vastuväidet. Ega õigustust.
Loomulikult tundsin ennast kuni uinumiseni veel sitemini kui enne.
Aga ärkasin pisikese hakkamist täis lover-anthropologistina (need on mu kaks lemmikrolli antud ajastul ja parematel hetkedel nendega ennast ka defineerin).
Vähe ratsionaalsemalt nüüd asju vaadates peaksin ära muutma ühe eksamiaja ja järgmise kuu aja jooksul keelduma lahedate asjade tegemisest, et võtta rohkem aega õppetööle. Nii, tõepoolest usun, peaks minuga kõik korras olema. Tuleb ainult tööd teha ja nendest eksamitest läbi närida.
Minu hambaharjad minu kodudes
Eero juures Lasnas on üks
Teine on ühikas
Kolmas veedab aega pere juures Neerutis
Ma saan varsti niimoodi quote’ide postituse teha
Pants: “Sa ei pea, vaid sa tahad.” (koju tulemise kohta)
Vanaema: “Kes ees, see mees!” (kui ta ei tahtnud, et ta seljakott auto tagaistmelt pagasiruumi tõstetakse (kui ta lapselapsed ka autosse istuda tahtsid))
Pants: “Pants on odavalt hea hüüdnimi, sest kui sa paned “Pants” otsingusse, tuleb odavalt pükse.”
Bussijuht: “Ärge hakake piletit ostmagi, ma lähen niikuinii sinnapoole.”
Pants: “Sul on sinine ring ümber silma nagu munal, kui seda on liiga kaua keedetud.” (Kui mul sinaka äärega läätsed silmas olid)
Aavo: “Mis Su lemmiklimonaad on?
Ellu: “Garaaži.”
Aavo: “Mm. Mul on Valge Klaar.”
Eero (kui poes pusa otsisime): “Siin on aint mingid vestid ja peded.”
Ehte: “Ära naera ainult. Kuula ka.” (kui vene keelt koos tõlkisime)
Pants: “Ma mõtlesin, et ma ostan omale käekella, siis mul pole telefoni enam üldse vaja.”
Eero (kui koju saabusime): “Ära mind kohe reipima hakka. Oota natukene.”
Pants: “Täiesti perses! Ma olen jumalast veendunud, et ma olen vaimuhaige.”
Emme: “Teinekord helista natuke mitmeid kordi.”
Taavet: “Tema ainuke viga on see, et ta on inimesena hea.”
ei ole veel inimene
Keskkoolil, kus ma käisin, oli vilistlastepidu. Mõnusa osalemistasuga. Kuuldavasti selleks, et mingi selektsioon kohaletulijate osas teha. See võib tegelt ka suvaline kuulujutt olla. Minule isiklikult pakkus 20eurone osalustasu ilusa ajendi veel mitte sinna välja ilmuda. Keegi mu Headest Lugejatest käis? Mingeid häid tähelepanekuid/uudiseid oli?
Praegu käib vahenädal. Istun neljandat päeva ühikas – õues pole üldse käinud. Ega koolis for that matter. Eero ja Pants käivad kordamööda vaatamas ja tohterdamas. Kägaras teki sees köhin ja läkastan ja loodan, et varsti jälle inimeseks saan.
22.
Hommikul laulavad mind ema ja õde üles, saan ühe õuna ja 3 piparkooki.
Anu toob müsli piimaga voodisse, jätab ka oma pisitütre natukeseks minu juurde.
Kingib mulle imefancy fascinatori ja kõrvakad.
Emme kingib kaardi ja raha. Siis sööme praadi ja jäätist. Jään umbes viieks tunniks suvalt magama ja siin ma nüüd olen – 22, fascinator peas ja vaatan üksi öösel Scroogedi Bill Murrayga peaosas. Ja of course, blogin.
Nt seda, et 21. eluaasta on olnud üks huvitavamaid. Sünnipäevavandalismist aastavahetuse, füsio ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja eksmatini, soulsearchingu ja Eeroga kohtumiseni, immatrikuleerimise ja Tallinna Ülikoolini. Oh the the wonderful shit I had never done, felt or experienced before :)
Muuseumi, botaanikaaeda ja jõulueelsele tšillile
Nädal on lennanud ja lebo olnud. Vedelesime voodis ja vaatasime sarju. That’s it. Kingitused ostsime, tähendab, ka. Mina ostsin midagi ilusalt lihtsat, Eero ostis midagi lõbusalt maailmalõputeemalist :D Jõulud tulevad toredad!
Elerin, va gorgeous BAMF, kuulutas oma linnatulekut. Ütleb, et me peaks midagi tegema. Panen kohe ette, et arheoloogiamuuseumi või botaanikaaeda vaja minna. Ise usun sekundiks, et naerab mu välja. Aga ei, ta on ju Elerin – ütleb, et me läheks mõlemasse. Nojah, seda me siis ka teeme.
Sellega mu päev ei lõppe. Lähen Nõmmele, Pantsi ja Udo juurde. Teeme süüa, oleme lahedad.
Pool aastat koos olnud.
Kui Eero mulle 6 kuud tagasi kukla peale umbsõlme sidus, rääkis ta, et ~kui saunas olen ja kuul kaelas kõrvetama hakkab, tuleb pael vist läbi lõigata.
Ütlesin, et mina seda enam ära ei võta.
palju 6nne kuu aja p2rast toimuvaks synni p2evaks
Aitäh, emme, polnudki märganud. Üritasin talle helistada, sest võtsin viimaks mõistuse pähe (loe: Eero surkis piisavalt mu hoolimatut suhtumist) ja ma tellisin korralikud läätsed. 6 tk. Ostan-3.20-eest-päevased-läätsed-ja-kannan-neid-kuni-tahaksin-need-koos-silmamunadega-välja-kista-meetod pole vist jah kõige tervisesõbralikum. 16 euri eest 3 kuud. Tõenäoliselt neid kannan ka nii kaua kui annab. Emale helistasin selle jaoks, et ta koju postkasti neid oodata oskaks. Mmm, või tahtsin niisama ta häält kuulda. Nagu ta muidu ei vaataks postkasti, kui talle selleks käsku ei anta. Ole, Ellu, nüüd normaalne ka vahepeal.
Toakaaslane läheb iga päevaga aina lahedamaks. Meil ei ole tekkinud mingi superklapp nagu BZ-ga, aga saame kenasti läbi. Ühesõnaga, me ei sodi seintele, ei joo ennast linna peal umbe, ei naera pisarateni ega vii koos taaramägesid välja. Aga me küsime alati, kas teine midagi poest tahab, kui poodi peaksime minema. Pakume süüa ja oleme muidu väga kenad ja sõbralikud teineteisega.
Pontu
tuli mulle kooli oma jõululoosile järele. Nokib ümbrikku, loeb, silmad säravad. Kuigi tean, kes Eerole teeb, küsin, kas ta ikka teab, kes see inimene on, kelle nime ta sai. Naerab. Ütleb, et ikka teab. Küsib kohe, kas on siis kedagi, keda ta ei tea. “Mhmhmm – Eero!” Eks ma natuke vaja eputada ka. Ta on lihtsalt nii super. Aga Pontu on kuulnud küll. Anu käest. Mu noormees pidavalt olema “väga lahe”. Anu pole ka Eeroga kohtunud. Aga eks Anul ole alati hea vaist olnud inimeste suhtes. Pontu veel kallistab mind ja ütleb: “Ära siis ennast välja lase visata.” Vastan siiralt: “Ma nii üritan.”
Speakin’ of. Ma hakkan nüüd õppima.
Ps. Oli sotskultantro, õppejõud rääkis, et teeksime oma feilinud vaheeksami ümbrikueksamina järgi. Tundus, et paljud kukkusid läbi. Läksin oma tööle ka siis järele. C.
Jah, on küll kontekstist välja võetud
Kätu (joob Borjomi pudelist Tallinna kraanivett): “Tead, tallinna vesi maitseb halvemini kui Borjomi päriselt.”
Eero: “Nii on päris mõnus, kui sul mask ees on.”
Kristjan: “Ma kannaks maikat. Kui mul muskleid oleks.”
Eero: “Harju ära. Sa oled lihtsalt überpandav.”
Elerin: “Mina olen mingi rõve nunn. Mina ei k***.”
Müüja Maximas: “Alkoholi ei saa osta. Kell pole kümme veel.”
Eero: “Sa endale pipragaasi ostmise peale oled mõelnud?”
Ene: “Kuidas nad sisse said? Ma panin ukse lukku, et mardisandid ei tuleks.”
Eero: “Ma ei saa vaadata, kuidas Oll ennast üksi lolliks teeb.” *ühineb*
Innu: “Sul ei olnud eelmine kord nii mustad juuksed.”
Elerin: “Mu nägu väsis ära. Ta ei jaksa nii kaua ilus olla.”
Eero: “Türa, peded, tehke mulle rohkem hobuseid!”
uüäää-uüäää-uüäää
Palju üks tütarlaps võib hädistada? Ma ei tea. Tundub, et siin on mingi püüe see piir kätte saada. Sest. TÜRAMAIVÕIRSK. Nothing around here works smooth.
Mul oli pesu pesemise aeg. Jälle. Ilusti kirjas. Lähen kohale. Masin juba käib. Aga minu asjad need ju pole. Ootan. Tsükkel saab läbi. Kahlan asjad võimalikult suurte sületäitega masinast välja, et võimalikult vähe selle lugemisvõimeta idioodi privaatsust rikkuda. Panin oma asjad sisse ja pesema. Kui tagasi jõuan, on see kaltsukuhi masina pealt läinud ja masin on OFF peale keeratud. MINGE VITTTTU! MA OOTAN MINGI KÕÕMA PESU JÄRGI ÄRA JA TA TEEB NII? Okei. Panen masina uuesti käima. Kui see tund aega läbi saab, lähen asjadele järgi. Kaks vene päritolu vähe kõõmasema välimusega tütarlast on seal. Võtavad kuivatitest pesu välja. Oi, mis tuttav kollane tekike! Selline tunne nagu oleks selle 2 tundi tagasi pesumasinast välja võtnud. Hingamine läheb järjest sügavamaks. Küsin, kas nad eesti keelt ka äkki oskavad. “Jeesti kjeelt? Noo jaaa.” Räägin neile, miks nad nõmedad on. Teevad suured silmad ja ütlevad, et nemad pole seda masinat kasutanudki. Viha asendub segadusega. Selline mida-ma-nii-lollidelt-inimestelt-ootasin? Kui ma olen nende asju pesumasinast just välja võtnud, siis ma arvan, et ma saan ju aru, kui nad mulle sitta üritavad ajada. Vahtisin neid poolimestunult. Ma ei hakanud nendega rohkem suhtlema. Mul on tekkinud mingi huvi turvalisuse järgi. Tõenäoliselt selle pärast, et ma tahan Eeroga võimalikult kaua ja võimalikult õnnelikult koos elada.
Näiteks ma ei tahaks saada mõnelt kahtlasemate elukommetega tüdrukult kuskil pesuruumis silmade väljakratsimisduellis HIVi. Seoses viimase asjaoluga I took my shit and got the fuck out of there. Eks neil on ka hea, kui oma hoorakostüümid viivituseta kuivama saavad.
Eile tuli noormees pärast tööd mulle ühikasse. Tegime kenasti süüa köögis. Ta küsis mult, kuidas jalg on. Ütlesin, et tunda on, et paistes ikka, aga enam ei valuta. Võtsin soki ta ees ära. Uskusin, et see on näidatav. Selles mõttes näidatav, et inimene, kes sust hoolib, ei taha sind sülle võtta ja kiirabisse viia. Päris nii ta ei teinud, aga ta olin-just-12-tundi-tööl-näoilme vahetus mida-türastunud-fakki-beib??? vastu. Ütlesin talle, et tema jalg oli hullem ju. Sokk otsa tagasi. Midagi rohkemat ei annaks teha ka ju. Jalg ei põle valutada, teibin ta ilusti kinni, ei reibi liiga palju kõndida… I’m doing everything possible tegelt.
Vene motherfucking keel.
Pole elus midagi nii nõmedat soovinud, aga aiiii bläää, kuidas ma ootan juba uut aastat. Ostsin isegi 2013. aasta kalendermärkmiku ära. Et see nagu kiiremini tuleks? Võtsin A5 formaadis paksu musta raamatu. Igal päeval oma leht. Võimendab üksikut kuupäeva kuidagi ehk. Ma ei tea. Ma ei taha selline luuserdaja ja hädiseja olla.
Okei, ma lähen menstrueerin kuskil mujal nüüd.
The Adventurous Pursuit of Happiness 