Dexter on läbi!
Naljakas, aga Dexteri viimast osa – jah, täiesti kõige viimast – vaadates samastusin füüsiliselt reedega, kui ärkasin kell kuus hommikul ühikas, sest olin ikka veel juua täis ja tahtsin oksendada. Just see viimane on ühine nimetaja. Sest ärkamise või joobnud seisundiga polnud sel midagi seost. Osa oli nii nõme, et ma ei suuda enam kaua usalda seda lolli meelt, mis ütleb, et aaaga äkki midagi tuleb, äkki see ongi nii tehtud, et lõpus on parim asi. No ei. Seekord mitte.
SPOILER AHEAD!
Läbi aegade 3 lemmiktegelast lasti kõik rämedalt üle. Kaks said surma. Üks peab tõenäoliselt alkohoolikuks hakkama ja jälle strippareid sebima. Sest… ma teeks nii, kui minu eluarmastus maha killitaks. Ja, no, oleksin superhot detektiiv Miamis. Quinn, noh.
Suur osa sellest sarjast oli sitt. Armastasin esimest hooaega ja Rudyt. Bay Harbour Butcheri teema oli ka põnev. Siis see päss, kes nelja kaupa alati killis, oli äge. Fucked up, aga äge. Ühesõnaga, 1, 2, 4 on hooaegadest täiesti nauditavad.
Järjekorras ~üheksas
Hajameelselt lifti astunud, märkan naeratavat noormeest mulle otsa vahtimas. Hetke kombin ajusoppe ja ütlen rõõmuga ta nime. Me ei kallista, sest pole kunagi päris nii hästi läbi saanud. Ometi on soe tunne. Tore meenutus umbes kolme aasta tagusest ajast. Ajast, mil paranesin seljaoppidest ja käisin Tallinnas oma viimaseid sandirahasid kulutamas. Silme ette lööb kiire flash-back.
Märkan, et ta ei vajuta liftis nupule. Küsin kohe, kas ta sõidab koos minuga neljandale. Jaatava vastuse saanud, lähme koos verd andma.
Uhkustan Lasnas kallimale, et sobisin doonoriks küll. Hemoglobiin oli super ja mu tervis hea; ja – you know – mu elukaaslane polnud viimase 6 kuu jooksul ennast tatoveerida lasknud. Beib rõõmus ja rahul, et sain lõpuks verd anda, valib ta samal õhtul välja joonise enda uue tatoveeringu jaoks. Järjekorras umbes üheksas (umbes, sest üks kadus ära ja seda ta enam ei loe).
Päev pärast seda ehk eile liikusime kõrvaltuppa
tatoveerimiseks. Mitu korda küsitakse tuttavat küsimust:
“Sa ei taha midagi?”
Nagu alati raputan nagu muuhulgas pead ja ütlen, et pole vaja/isu. Mul on piisavalt arme ja soovi jääda määramatuks, et omale tatoveeringut mitte tahta. Praegu vähemalt. Midagi diipi juhtuks, millest armi ei jääks, või omandaks mingi selge ja konkreetse maailmavaate, võib olla isegi teeks tatoveeringu.
Tatoveerimiseelne protsess on äge. Pudelitele ja muule näpitavale mässiti kile ümber, pandi valmis alused ja tint, masin
valiti, otsiti õiget nõela ja tatoveeritav valmistus ka ette :)
Tatoveeringu joonis nahale kantud, arutatakse tähtsaid asju. Käiakse veel mitu korda suitsul ja arutatakse teisi tähtsaid asju.
Nüüd võib tatoveerimine alata.
The Real McKenzies – I Do What I Want
Umbes kolm tundi dõristati. Kuigi osalesin ainult fotografeerides ja koeraga möllates, olin täitsa läbi ja väss.
Nädala või paari pärast teevad edasi. Kontuurid said praegu ilusad, aga nahk kiskus tursesse ja tint ei tahtnud enam sisse jääda. Hommikuks oli paistetus läinud ja paranemine ilusasti alanud :)
Mulle täitsa meeldib.
Sophie läks vist Kurnäuksi juurde ära
Hiljuti sündis Sophiel 4 poega. Vähemalt üks armas beež oli. Teiste kohta ma ei tea, sest ma ei küsinud täpselt ega jõudnud enne nende matuseid koju.
Nad surid, sest Sophie kadus ära. Kodus märgati, et Sophie’t pole mitu päeva kuskil näha olnud alles liiga hilja. Pojad lihtsalt jahtusid hoolikalt valitud peidukas ära või surid seal nälga. Tõenäoliselt pistis keegi näljane nõrga Sophie lihtsalt nahka.
Osa must loodab, et ta roomab kuskilt veel välja, aga teine osa on rahulikult tänulik, et temast tervelt neli ülipädevat poega maha jäi.
Kaks poissi läksid ühe sugulase juurde, igavesed pätid pidid olema. Kaks plikat on meie juures. Jalutavad järve äärde ja metsa kaasa nagu Sophiegi noorena.
Kunagi ammustel aegadel oli mul Kurnäuks,
kes samamoodi lihtsalt ära kadus. Kurnäuks oli mõistagi poisslaps, millepärast ei arvanud alguses tema kadumisest midagi. Täiesti normaalne oli, et K’näuks kaob ära ja terve küla on väikseid armsaid triibulisi peogi täis. Aga ta oli terve kuu aega ära ja siis hakkasin mõistma. Ma ei mäleta isegi viimast korda, kui teda nägin.
Sophie puhul ka ei mitte.
Maffiapeo SHOOT-OUT
“On Sul siis? Saad tuua?”
“No ma vaatan. Midagi saan kindlasti. Helistan, kui Sinu juurde jõuan!”
Jutt käib loomulikult musta värvi kitsastest lipsudest: mu keskmine vend läheb maffiapeole. Teab küll, et kinkisin oma teisele ja ühtlasi paremale poolele kaks musta lipsu: koolis ju kohustuslik värk!
Vend elab ühes korteris koera Charlie ja nende omanikega. Ilus kõrgete lagedega kohake.
Alati, kui seal käin, naudin, kui jumalast tšill nende juures on. Esimese asjana tuleb Charlie ja nuusutab mu üle. Siis saan vennalt kalli, teised viskavad käppa ja jätkavad oma asjalike ettevõtmistega. Üks lahedate tegelaste pundar on seal koos.
Viskan oma tagi ja salli venna voodile. Toon nähtavale kaks musta lipsu, Udo võrdleb ja proovib. Let the shoot begin!
Mäletan aega, mil Karl kobises, et Udot on nii hea pildistada, sest ta laseb/lubab ja siis jäävadki head pildid. Leian, et no laseb jah, aga ta ei suuda paigal püsida piisavalt kaua, et ilma välguta vähegi selged pildid jääksid. A’a pole hullu, enda lõbuks pildistades võib silm vabalt tontlike Udi-kogude kallal gurmaanitseda.
Seina tagant kostub müra ja natuke kisa, tunneme kärsahaisu. Silkame köögi suunas, poolele teele jääb WC, kus on pesumasin otsad andnud. Udo soovitab naerdes fotoka tuua.
No on alles inimesed! Pesumasin streigib ja neil hea meel! Naeravad asjaolu üle, et nüüd on nende pesu läbimärg, must ja masina sees vangis!
Umbes täpselt ühe ettekujutatud viisakas-esindusliku maffiapeo pildi saan ikka ka:
Nouveaux peasants ehk SELLEL on nimi!
“Oi, neiu, ma kardan, et sa saad täitsa märjaks siin!”
ütlen kelmikalt meheliku häälega, et mängida kallima maale ära kolinud tursket sõpra, kui Lõuna-Eesti tüdrukud peaksid järjest tervituseks küpsetisi tooma ja porilompide kallastel baleriinide kombel tasakaalu hoidmiseks väänlema.
Jalutades naljatame ja arutame sõprade üle, kes on ühtäkki Lõuna-Eestisse talumaja, maad ja mõned loomadki ostnud. Ise lahkume mõnusast maalähedasest nädalavahetusest. Eelmisest, täpsemalt. Olime mul kodus-kodus, kus otsisime usse ja püüdsime kala, sõime kana ja kartuleid, pressisime õunamahla ja käisime saunas. Teel bussile alustamegi naljaga. Ja jõuame ka kahe huvitava seaduspärani: kõik uued talupojad jäävad vanuselt alla kolmekümne ja kellelgi pole veel lapsi. Muidu on inimesel ikka juba pere olemas ja vanust kah, kui maale tagasi/ära läheb. Statistika on umbes viie inimese kohta siis. Suur number lähema tutvusringkonna kogusuurust arvestades.
Aeg ja olu on saanud selline, et süda tahab lihtsat, head, siirast ja vaba.
Kõigil.
Ka meie räägime mesilastest viljapuuaias ja kahest suurest koerast,
jahipidamisest ja kuumadest mahlastest ahjupraadidest,
meie oma metsast ja metsaraja lõppu jäävast jõest, järvest või äkki hoopis merest.
Pisike elu-olu, Ajalehe ANATOOMIA ja imesoe mälestus
Rodriguez laulab Heikki bussituurist. Taevas on äikse ja paduvihma järel tumehall, vikerkaar ja üksikud päiksekiired tõotavad ilma paranemist. Soojad villased sokid märgadele peale tõmmatud, istun ühikas laua taga. Ees on läpakas. On hea korraks aeg maha võtta.
Olen nüüdseks kohtunud mõlema toakaaslasega. Enim pakub huvi boksikaaslane. Igavesti jutukas ja tore. Rääkisime juba tarkusehammastest ja muust ühisest. Kraapis pärast veel ukse taga, et boksikorraldust veel arutada. Hakkasime ka väikest istumist plaanima. Muutus elevaks, kui uhkustasin talle, et saan homme hommikul Rein Sikult pisikese intervjuu kooli tarvis.
Kui viimasega kohtumise kokku leppisime, soovitas ta mulle oma raamatut Ajalehe ANATOOMIA. Silkasin kohe Rahva Raamatu ja kulutasin 11 eurot ja mõned sendid. Mitte päris 62 – ma ju püsiklient.
Püsikliendiks arenesin umbes nädal tagasi ühe teada-tuntud sotsiaalpsühholoogilise nähtuse läbi. Teate küll, see kui purjus tüdrukud Hesburgeris kirjalikke kaebusi esitavad, sest nende burger ei olnud täpselt kohakuti üles laotud, või käivad suvalisele saalikoristajale peale, et tahavad kino omanikule filmi sisu pärast tänukirja kirjutada. Jutuka ja osavõtlikuna raamatupoodi sattunud, ostsin küll omale veel ühe kalendermärkmiku, kui Eero sõjaraamatuid vahtis, aga vähemalt sain ka püsikliendiks. Ja mitu tasuta järjehoidjat sain.
Võtsin.
Õige küll, üritasin ju öelda lihtsalt, et Ajalehe ANATOOMIA on ülimõnus lugemine. Oled siis eraldi ajakirjandusehuviline või mitte. Lugedes ei mõelnud ka enam selle, et ohh, nüüd saan viidata ühele või teisele lookesele, kui juttu puhume, ja siis ta teeb mulle piiiiika pai ja ütleb: “Tubli! Viis! Istu.” Mkm, ma elasin täiega kaasa ja mõtlesin ainult, kas ja kuidas mina neid sündmusi enda elukeses mäletan. Tõesti uudiste või minuga seotud juhtumitena.
Vedelesin üleeile Lasnas lambi all
voodis ja lugesin juhtumist president Meri maakonnavisiidist Lääne-Virumaal. Sikk räägib, et ootas teistega Tapal, sest sealt pidi president Kadrina sõitma. Kuigi Kadrinast selles loos enam juttu ei tulnud, lõi kuskilt kukla tagant silme ette mälestus, mis peab olema järgnenud Tapal toimunule. Ma mäletan, kuidas mul on seljas punane jope ja peas mu lemmikmüts. See on lumivalge. Sellel on pisike nokake ja pehme tutt, katab kõrvad. Rongijaamas on palju inimesi, ma ei näe midagi. Keegi tõstab mu üles ja näengi meest, kelle ümber kõik sagivad. Ta naeratab ja surub kätt ja räägib paar sõna juttu. Paistab kollakas valgus, õues on hämar. Need mees ja naine, kes nõnda tähelepanu tõmbavad, tulevad läbi rahvasumma. Astutakse eest, et nad läbi saaksid. Meie astume ka. Aga paar peatub meie ees. Nad naeratavad ja minu ilus müts, mis on paeltega kurgu alt kinni sõlmitud, lükatakse üle juuste tagasi ja ma saan naiselt pai. Rohkem ise ei mäleta, aga me olevat juttu ka ajand. Nõnda ema mulle väitis. Muide, ema oli täitsa üllatunud, et ta neljaaastasele niigi palju meelde jäi.
Ühiskonna valvekoer, heli ja 10 punkti.
Ehk on juba silma hakanud, et alanud on kool. Mina isiklikult jätkan teisel kursusel antropoloogiat.
Aga praegu ei taha ma pajatada antropoloogiast. Sest siis peaksin selgitama, kuidas ma tahtsin mõrvata üht rõõmsameelset ja jutukat tütarlast. Tahan rääkida kõrvalainest praktiline ajakirjandus.
Kõrvaleriala (mulle räägiti) peaks olema väärt 48 EAP-d, aga kõrvalaine 24. Seega on praktiline ajakirjandus mul kõrvalaine. Ja mitte kõrvaleriala. Siiski-siiski, olen juba niivõrd kiindunud, et kui mult küsida, mida ma õpin, tuleb vastuseks: “Antropoloogia JA ajakirjandus!”
Aine, milles praegugi istun, on ajakirjandus ja ühiskond. Tark mees, kes meid õpetab, keelas kohe pikemalt jagada, mida me siin kuuleme. See on mõistetav, sest teeme intervjuusid enda pereliikmetega küllaltki isiklikel teemadel. Lapsepõlv ja muud valdkonnad, millest pole vaja võõrastel teada.
Aga keelu juba saanud, ei tahagi ma loengus ja moodle’is toimuvat jagada. See on mulle tähtis. Üritan ikka silma peal hoida, et kellegi privaatsust ei reibiks. KUI JUST SU FUCKING EMA MIND ÄRA EI ÜRITA TAPPA :)
Võib öelda, et ma katsun jälgida avalikku huvi. Edasipidi vist siis kõvemini.
Esimene kodutöö oli üliäge. Täpselt õigetes kogustes hirmu, ärevust ja elevust. Sain kümme punkti kümnest ja suure armastuse heli vastu. Salvestan nüüd umbes kõike. Väga põnev!
Sain just elult pai
Mõistnud enda eesootavaid suuri rahalisi probleeme, saadan instituuti kirja, milles väljendan soovi muuta õppemaksu maksegraafikut. Suure ilusa naeratusega õppeassistent vastab, et muudatus tehtud, tulgu ma allkirja andma. Viskan kallima juures kuivanud riided kotti ja tuiskan uksest välja, õppeassistent on vähem kui tund aega töö juures. Loomulikult sureb nr 5 buss Pirita teel ära. Tunnen mornilt ära, et vähemalt saan nüüdseks puhtad ja kuivad riided ühikasse ära viia. Samuti võtta kaasa asjad, mis koju viin: lähme nädalavahetuseks minu metsakoju.
Kümme minutit oodanud, saabub asendusbuss. Jõuan umbes 4 minutit enne tööpäeva lõppu õigesse kabinetti. Tütarlaps istub rõõmsalt laua taga ega lahku vist niipea. Annab krapsakalt õppelepingu lisa, mis on tehtud graafiku muutmiseks. Ja siis teise lisa veel. Nähes pealkirja arvan, et see on miski eelmisest aastast allkirjastamata. Indreku stipendiumi määramine… Kuupäevi vaadates hakkan vaikselt küsima, et kui palju ma siis iga kuu pean maksma. Selgitab, et veerand iga kuu. Lisab, et kuna ma stippi sain, siis pean graafikus olevad numbrid lihtsalt kahega jagama. WTF??!=!??! MA SAIN STIPPI! Helistan-kirjutan inimestele, kellelt oleksin laenama muidu hakanud ja jagan head uudist.
Ühikast läbi käinud, naasen Lasna. See on ikka hea valimiskampaaniaplakat, kui kandidaadil on nii räme pilk silmis, et bussipeatuses kõhe seista.
Sain just elult jalaga näkku
Tough love mõttes.
Terve eilse päeva oli äärmiselt sitt/ärev tunne. Tulin kooli, viimistlesin ideaalse tunniplaani – olemine läks täitsa heaks. Siis läksin postkasti – PÄÄÄÄÄÄÄM! jalaga näkku.
Oli vist aeg ka.
The Adventurous Pursuit of Happiness 