Mipsu joonistused
Käisin eile pärast bakaseminari enda õde vaatamas. Et temaga korrakski juttu puhuda. Soovisin ka tema pisima lapse oma silmaga ära näha. Ja, noh, lapsel ka hea, kui minuga võimalikult kiiresti tuttavaks saab.
See oli just vihje asjaolule, et ma räigelt armastan enda õdede lapsi ja üritan neile igal võimalusel midagi ägedat toota.
Jutuajamise käigus maandus mu sülle Mipsu joonistamise blokk, kus oli nii palju kihvte pilte, et lihtsalt pean neid siin jagama.
Mipsukese sünnipäev!
Kingitus, mille jupi aja eest pakkisin juba,
oli mõeldud Mipsule – mu õe tragile (ja nüüd neljaaastasele) tütrele. Täna andsin selle üle. Niipea, kui ta sellest kenasti kinni hoidis ja mina oma käed lahti lasin, tegi ta koomilist pingutavat nägu ja potsatas oma pidulikus ämblikuteemalises kleidis pepuli esikuvaibale ja tunnistas, et on jah hästi raske.
Sinise tapeedi ja roosa lindi sees varjul oli suur entsüklopeedia. Mitte mingi titekas, mida muidu võiks lapsele kinkida. Mäletan lihtsalt enda lapsepõlvest, kui äge oli kõiki atlaseid ja entsüklopeediad sirvida. Mis siis, et sealt veel lugeda ei osanud. Niisiis tahtsin talle ka seda elamust ja mälestust pakkuda. See konkreetne raamat oli igavesti paks ja selgitas kõiksugu teemasid, paksult-paksult illustreeritud. Minu lapsepõlve omades nii palju teemasid küll polnud. Taevakaarte jms.
Minu juures ta seda veel ei avanud, seega loodan nüüd tagantjärgi, et talle meeldib ja uurimine palju rõõmu toob.
Ida-Viru tripp. Kolmas? Neljas?
Emme ja pisike Mips avastasid kahekesi pankranniku serval pisikest karuputke. Mu õde (Mipsu ema) vaatas seda ahastusega pealt ja palus, et me edasi läheks. Umbes kogu reis oli selliste toonidega :)
Meid oli terve kari: mina, emme, mõlemad õed, kaks venda, 3 õdede last, õemees. Lastega trippimine on ikka midagi väga muud kui ainult oma õdede-vendadega jm ~eakaaslastega. Natuke äge, natuke väsitav.
Esimese öö ööbisime samas kohas Sinimägedes, kus aastaid tagasi ka esimesel reisil. Umbes 2007. aastal tegin seal pilti mälestuskividest. Meenus, kui märkasin pildistades, et olen täpselt samas kohas täpselt sama pildi teinud.
Äge oli hulkuda selles piirkonnas jälle. Mängisime vennaga surnuaias peitust ja uurisime hauakive, hauakaunistusi. Öökappidest unisex fotodeni.
Magamiskott oli supersoe. Hommikul ärgates olid huuled ja silmad nii paistes, et venna kutsus mind Jabba the Huttiks. Mu silmalaud olid niivõrd sarnased tema omadele olnud :)
Tripp kestis esmaspäevast kolmapäevani, aga kuna olen täna kolmapäeval tööl, pidin teise päeva õhtul Tallinna sõitma. Emmel oli sama asi. Vaeseke nuuksus mul kõrval veel enne, kui buss välja sõitis. Talle kohutavalt meeldis. Proovisin lohutada, et ega see viimaseks korraks jää :)
The shit Mips says
Mips: Tule! Ma lendan Su pikali!
Mips: Mängime longi! Mina sõidan ja Sina jääd alla!
Mips poes: Lähme siia vahesse!
Mina: Mm, seal on ainult alkohol. Ma ei taha praegu alkoholi.
Mips: Ah, mida Sa valetad?
Mips: Sina ei tohi siia peale tulla. Sa oled liiga suul veel.
Kolmeaastaselt, noh :D
Muide, tõi mulle hullult kihvti kivitüki täna Türil.
Räägi minuga!
Kokaneiu: Kas kiisu tahab vorsti?
Mina: …tahab küll.
Mina: Kas ta tuli selline krobeline?
Anu: Ta tuli selline värdjas.
Mina: Palun lihtsalt õmble mu sekspesu.
Emme: Jah.
Beib poolunes: Don’t do teleport!
Sotsioloog: Ma ei arva, et kõik mootorrattagängis oma naisi peksaksid. Ma loodan.
Anu solvunult: Mina ei söönud Ellu konna ära!
Mips: Emme, lõpeta see rääkimine, ma tahan Trafficut kuulata!
Venna: Ku nimi on ainult selle pärast meeles, et ta on saatan.
Beib porno peale vihastades: Türa, teemaarendus on null, raisk!
Elerin: Hellllou, ma olen purjus… MIDA ma ei Ei tee?!
R-Kioski müüja kell 17:52: Kõjik! Pjanen kjinni prjaegu!
Pants rõõmsalt, kui laps juustest teda tõmbab: Assa sakutis!
Anu rasevihasena: Ma loodan, et Su esimene laps tuleb poeg!
Pants tööka inimesega suhtes olemise igapäevaelust: Minu diil oli S forever, mitte kõik ta sugulased ja S-i mitte üldse.
Anu, kui ma olin vaadanud vale bussiaja: See 9-midagi ei olnud bussiaeg. See oli lihtsalt kellaaeg.
Piff Kuressaare-Tallinn bussis telefoni kriisates: Ja tead, see 18aastane Hendrik P. võttis mul kannist kinni noh.
Beib tööl meie õhtuste plaanide ettelugemist katkestades: Meeldiv kuulda muidugi, aga viigipükstest paistab erektsioon hästi välja.
Aprillikuus kohvikus tütarlaps teisele: Ma viskasin eile piparkoogitaina ära.
Mina emotsioonitult kellegi vähiteadaande kohta: Kurat, vähiga on ju nagu loterii.
Mina: Jouuu!
Usupiff: Jou, Elli!
Mina Bastardiga ööseks ühikasse jäädes (toakaaslane oli ka): Võib olla Sa jätad alukad jalga…
Beib süüdimatult: Mille pärast?
Beib vaatab Kanada-Läti hokimängu: Sööda nüüd, kalavaras, nahhui!
Venna: Kui Sa vihkad inimest, siis ütle, et ta unistused on sitad.
Mina: Tahaks midagi naljakat ja lahedat vaadata. Ainult mingit sitta vaatan!
Nukuteatri workshop
Teadvuse antropoloogia kursuse raames lugesin artiklit nukkude või marionettide kohta. Puppetry. Käisime isegi Nukuteatris, kus meile workshop korraldati, et elutu asjaga suhestumine meile reaalsemalt mõistetavaks saaks.
Korraks juba oli kerge …and the walls come tumbling down… tunne. See on viide sarjale Oz, mida ma räigelt soovitan kõigile. Seal on tegelane, kes on mu lemmiktegelase vend. Ta on IQ järgi suht idioot. Siis ta saab käpiknuku, kes vabastab midagi selles tüübis. On sitaks tark ja ülbe :) Endast mingit teist elukat ja rolli tootes võib igast kummalisi asju tekkida. Tulemus oleneb ju algmaterjalist.
Veedame 2 tundi Nukuteatris koos kahe näitlejaga. Millegipärast olen naiivsel arvamusel, et kuulame, kuidas nad räägivad enda tegemistest pool aega ja ülejäänud pool nad teevad meile show’d. Ei. Tegemist on workshopiga. Mehed küll räägivad endist ja workshopist, aga peaaegu kohe saame soovituse eemaldada segavaid riideid, jalanõusid. Saame kahepeale kaikad, mida käe peal püsti proovime hoida. Tasakaaluharjutus. Algul proovib esimene paariline, siis teine. Kõnnime nendega isegi trepist üles. Teeme harjutust, kus hoiame keppi õhus paigal ja liigume selle ümber. Järgmises harjutuses liigutame kepi uude kohta õhus ja liigume ise selle juurde. Kepp peab uues kohas inimese liikumise ajal paigal püsima. Mingi hetk on veel tasakaalu ja meeskonnatöö harjutus, kus enda ja paarilise näpuotste vahele jääb see kepp, mida me sõnu vahetamata proovime juhtida. Moodustame ringi. Käest ei hoia. Ühendavad need samad kaikad, mida näpuotsaga vaid puudutame. liigume nõnda võimalikult kokku, siis harutame endid lahti. Ja uuesti!
Ühel hetkel mängime juba, et kaikal on silmad ja mõtted. Ta näeb sõpra, näeb vaenlast, näeb kurja õpetajat. Kuidas ta reageerib? Peame leida viisi, kuidas kaika maast korjame ja sellele n.ö elu sisse puhume. Kas paariline näeb, et kaigas on nüüd elus? Viimasena tulebki harjutus, kus läheb käima muusika. Ja me peame maast kaika korjama, ta elusaks tegema. Mingi loo või tegutsemise temaga mängima ja siis ta elutuks jälle tegema. Teeme seda kahes grupis. Umbes kümme ja kümme.
Mulle meeldis see väga. Läksin pärast isegi workshopi läbi viinud näitlejatele ütlema, et see oli tõesti äge. Tahaksin enda uusi nukujuhtimisoskusi Mipsule juba näidata.
Naljakas või uus selle kogemuse juures oli see, et tundsin selgelt erinevaid faase ja tasemeid, kus olin harjutuste ajal ja sees. Kuuldes, et hakkame ise ilgelt möllama ja kaasa tegema, olin elevil ja ärevil. Mul oli huvitav, aga natuke ebamugav. Et vaadatakse, kui ma ei oska jms. Harjutusi tehes juba oli äärmiselt põnev. Lapselik hasart ja põnevus. Kaua ma saan tasakaalu hoida? Mitmendale astmele ma jõuan? Oli frustratsiooni, kui ma ei osanud. Oli ebakindlust. Oli lõbu, rõõmu. Siirast avatust. Viimase harjutuse ajal, kui pool gruppi muusika saatel enda kaigast elustas ja temaga lugu lõi, vaatas pool gruppi pealt. Teisi vaadates olin närvis ja peaaegu paanikas, et mis lugu ma räägin ja kuidas. Mida ma teen? Siis tuli minu kord. Muusika hakkas mängima. Rullisin varvastega enda kaigast mööda põrandat. Katsusin käega. Tõstsin ta üles. Liigutasin ta enda poole. Ja naeratasin nagu mulle oleks naeratatud. Meie (minu ja kaikaeluka) taha jäid moonutavad peeglid. Läksime koos neid uudistama. Naersime, liikusime sinna, kus värdjamad ja kummalisemad välja nägime. Muusika hakkas vaibuma. Kaaslane muutus raskeks ja vajus põrandale. Puudutasin teda veel varvastega. Rullus must elutuna eemale.
Olin täiesti harjutuse sisse kadunud ega mäletanud pealtvaatajaid ruumis. Neil ei olnud mulle mingit mõju. Nad ei seganud, nad ei innustanud. Olime mina ja keegi sõber kõblavars.
Samastumine, matkimine, imiteerimine
Lõpetasin just autovägistamise. See ei tähenda, et oleks auto ja sellega kaasnevad probleemid. Pigem nagu autoportreed ja autobiograafiad on: ise valisin antropoloogia, enda jaoks õpin seda ja siis sunnin ennast koledal kombel koduseid ülesandeid tegema. Proseminar noh. Saan homme rämeda peapesu selle eest, kuiiiii kehval tasemel mu kodutöö on ja kuiii hiljaks ma jäin selle saatmisega.
Vähemalt on saadetud.
Kuigi õppejõud on sama, räägin hoopis teisest ainest. Teadvuse antro. Tänaseks oli kodune ülesanne ~”vali mingi tehnika vidin, aruti telefon vms, what are the means you communicate with it. ja mimic sth or sb. / kas inimene kohvikus, või tänaval, kass, koer, puu…”
Kursaõde kirjutas nii. Täpselt ise ei kuulnud, sest läksin loengust ära juba 5 minutit pärast selle plaanitud lõppu ega jõudnud kodust ülesannet kuulda. Läksin tookord õe ja ta väikeste pättidega Lasna batuudikeskusesse. Näitan pilte!
Hullult äge oli. 2 tundi möllasime. Ma ei usu siiani kuigi hästi, et täiskasvanud ei pea maksma. Umbes ainuke koht maailmas, kui maksad lapse eest mingi 3-4 EURi ja ise saad tasuta.
Tagasi siis antro juurde. Autorape, if you will. Mõistsin nagu oleksin pidanud 2 kirjatükki kirjutama. Oksendasin need kirjapildis kiiresti vihikusse. Panen siia ka kirja, siis ei ole kursuse lõpus teadvuse antro päeviku fragmentide otsimist blogist, vihikust, tšekkide tagant…
Muide, kursus toimub inglise keeles.
- My approach is that of a Yukaghiri hunter with my prey being my tiny old laptop. Its death will set me free.
I tap into the cold and calculated nature of the small-sized beast. I feel chills as we freeze together. I sense its weariness. I know I can’t have pity on it, but I do have respect for the old-timer. I could never underestimate the once-modern device. I feel its carelessness and sabotaging ways taking over. I feel like gathering dust while listening to the hip songs of 2009. I want to go to sleep. - I reach towards the light. Even though the Sun isn’t shining I can feel the tingling that starts up inside me every day, intensifying day by day. I feel bursting with life! Like branching out towards the warmth. I want to expand, develop, grow! The air clears, the room takes on a greenish hue – I block most of the light and warmth, I want it. I stand n cold wetness to balance it out. I am strong and firm; I am safe and free. I am resilient and all-knowing.
Edit
Õppejõud täpsustas ülesandeid:
2) Try to mimic another ’being’ – a human, animal, tree, plant…(it is probably easier for yourself if the ’object’ you mimic has a more clear character, making some movement etc, plant or a tree is fine too, but you may mimic that for few days before you get any ’results’:-) And write a half a page reflection on it.
3) Choose an object – your laptop, mobile phone, car, your personal robot:-) and write a reflection on your relationship.
Fisheye jõulud
Pidu on läbi: pooled läinud oma kodudesse, telekas käib multikas mingist turboteost, isa on pika laua lühikeseks lükanud ja minul on võimalus blogida.
Proovin uut fisheye äppi
Ülal on Mipsu kink. LEGOd on ägedad, üks kihvtimaid kinke seekord. Ise sain kotitäie šokolaadi ja Rademari kinkekaardi. Venna sai uhiuue seljakoti ja andis mulle enda teise, mis minu hinnangul on minimalistlikult imeilus.
Kirjutasime ka tänavu ise enda luuletused. Minu oma sai selline:
Istusin ja ootasin pealinnas
Seal Neeruti mets on kõrges hinnas
Unistasin kodust ja isa paist
Ongi aeg minna, ütles vaist
Veab, et jõul mu koju toob
Ja südamesse rahu loob
Igatsesin ennekõike pereringi
Ent nüüd kätte tahaksin enda kinki!
Tere, Lauri!
Huvitav-huvitav päev.
Pärast keskööd jalutan õega. Haigla suunas. Mul on jalas alukad ja seljas kõige pisem sinise ja valgega suvekleit. Meeletu palavus. Õde räägib, kuidas õhtu oma musta taeva ja kummalise öise leitsakuga Morawat meenutab.
Tuhud on kaheminutiliste vahedega.
Saabume haigla juurde. Trepil on juhtumisi inimesi. Mu telefon heliseb. Beib. Kõneledes saadan õde pilguga trepist üles. Saan tagasi Mipsu juurde silgata.
Bastardi häält on hea kuulda. Mu mõtted suudavad kõne lõpus tiirelda ainult selle ümber, kui väga ma teda igatsen. Normaalsete teemade ja lausete asemel ütlen asju nagu “ma tahan Sind juba nii väga näha” ja “kaissu tahaks”. Lõpetame kõne, kui sellistest mõtetest enam kaugemale ei saa.
Vaatan telekas rämpsu ja lähen magama.
Läbi une kuulen sõnumi helinat.
Lauri.
Kell 1:43.
4290 gr.
53 cm.
Kõik on hästi.
Selge. Magan edasi.
Hommikul ärkan seletamatu ehmatusega, mis sunnib mind Mipsut kontrollima. Vaatan ta voodisse. Tühi. Astun elutuppa. Laps seisab seal, teki on kaasa lohistanud. Küsib kurvalt, kus emme on. Selgitan öösel toimunut ja tulnud sõnumit. Luban, et külastame õhtul teel lasteaiast koju Mipsu emmet ja vennat.
Laps on lasteaias, vedelen rannas. Üle pika aja kuulan laule enda telefonist. Loodan natukegi jumet vahelduseks saada. Mõtted hiilivad ühest kuuenda korruse aknast sisse. Lasnas.
Haiglas näemegi Laurit. Esimene mõte on: he looks old and wise.
Koduuksel kõlab koputus. Mu ema õde. Käis Laurit vaatamas ja astub nüüd läbi, et Mipsul keegi tuttav inimene siin oleks. Valmistusin just last magama panema.
Veel tund aega hiljem teevad nad tekkidest koopaid ja tormavad ringi. Tore ja nii, aga mina olen see inimene, kes peab magama saama lapse, kes on pärast nii pahur ja väsinud, et ei suuda lihtsalt magama jääda.
Järsult (loe: mugavalt ja/või süüdimatult) peabki tädi minema ruttama, et poodi jõuda.
Nii ma siis kallistasin ja lohutasin last, kes oma väsimuses ema ja isa hakkas hüsteeriliselt taga nutma.
Huvitaval kombel jäi ta siiski tavalisest kiiremini magama. Siinkohal pean silmas aega, mil lõpetasin unejutu lugemise ja laps enam ei sosistanud ega mingit häält teinud – jäi magama. Muidu tuleb voodist välja ja kaupleb, et saaks midagi veel teha. Täna mitte.
Üllatavalt hästi läheb see lapsehoidmine :)
Siit paar üldist tähelepanekut kaheaastase lapse hoidmisest:
- Laps kuulab kõige paremini sõna, kui ei ole lähedal ta ema või mõnda teist sarnast olevust, kelle reegleid ja nõudeid on ta harjunud tingima.
- Lepi ALATI KÕIGELE tingimused ENNE alustamist. See punkt käib, muide, päriselt KÕIGE kohta maailmas.
Oo-hoh!
Veel mõni päev tagasi vaatas õde mind kurja pilguga, kui ütlesin, et 28. on ilus kuupäev. Õde oli juba nädalaid tagasi valmis.
Täna on 28. juuli. Käisime hommikul KTG-s. Arst otsustab, et homme tuleb sünnitus esile kutsuda.
Aga nüüd tundub, et asjad toimuvad juba ise. Nende asjaolude ilmnemisel pani õde kangelasema kombel poisile vaid väikse abiga kohe voodi kokku.
Tänasesse sünnipäev vist enam siiski ei jää, aga homme kuidagi kaasa aitama enam ei pea: juba praegu käivad tuhud 6minutiliste vahedega ja on niivõrd sõbralikud, et õde vaatab veel telekat ja tšillib meiega. Hängis meiega liivakasti ääres ja tegi Mipsuga koos vahvleid.
Mitte nüüd muretseda, haigla on meist max. 5 minutit kiiremat sammu.
Lesta-MOTHERFUCKING-kalad!
Hiljuti olid Tallinnas merepäevad. Läksime Bastardiga õue mängime ja õhtu lõpuks jõudsime miskitmoodi osalema. Jalutasime laevadel, sõime lesta. Jumalast hea oli! See kala polnud isegi minu oma, polnud isegi Bastardi oma, aga ma sõin seda täiega. Damn, see oli maitsev!
Käesoleva Saaremaa-tripi alguses ju käisime õe ja Mipsuga Ku-Kuus samuti lesta söömas.
Sest see on lihtsalt nii hea.
Ja siis. Eile! Lähen õhtul jooksma. Mõistan, et pole veel nii õhtu, et rämedalt palav ei oleks, siirdun mere äärde. Koorin end aluspesuni paljaks ja jalutan mööda veepiiri. Näen no kõige pisemat lestapoissi, keda ma elus näinud olen! Maksimaalselt viiesentimeetrine. Armas pisike kribu. Igavesti kiire oli ka. Tean, sest tahtsin teda kätega kinni püüda. Tuleb välja, et see ei ole füüsiliselt võimalik.
Lohutab teadmine, et Beib oskab võrku selliselt vette lasta, et hommikuks mingi 40 tükki sees on :)
Ja nüüd. Täna! Möllame Mipsuga jälle rannas. Sulistame vees ja vahime põhjas ujuvaid kalakesi. Pahh! on meie juures lausa kaks lestakala. Üks selline restoranisuuruses, teine väiksem. Mitte nii väike, kui eilne pisike. Üritan siis neid ka kinni püüda – teadmata, mida ma nendega peale hakkaksin. Siis ujub üks kalake mu jala vastu! Võisin kilgata põnevusest nagu meie kaheaastane Mipsu.
Midagi ma kätte muidugi ei saanud.
Ja kõige tipuks: lõunauinakust äratab tädi oma telefonikõnega. Tuleb läbi. Sest ostis lesta ja tahab meile seda praadida ja maja taga piknikku pidada. Tule-tule!
Ma lihtsalt armastan lestakala.
Nagu nii väga, et kannaks neid juustes.
…kui nad seal ära ei sureks ja/või roiskuma ei hakkaks :)
Golfiväljaku hundiratas
Mips korjab ühte kätte oksa, teise saialille. Jalutame lasteaeda.
Pärast lapse üle andmist ja poes jalutades muutub lasteaiakohtade puudumise üle kurtmise teema mõistetavaks: ma ei pea kogu aeg kellegi tegemistest pingsalt teadlik olema, kellegi pärast muretsema. Kord-kaks nädalas selline päev võtab lapse kasvatamisega kaasnevad pinged kergesti maha.
See oli alles esimene teooria. Selline, mis minu pähe tuleks. Minu kui lastetu inimese. Minul on jah stress laes, kui mingi pooleldi mõistetava olendiga pean maid jagama. Nende emad seevastu vajavad võib-olla lihtsalt aega endaga ka tegelemiseks. Nad ei pruugi üldse valuliselt lapse kasvatamist võtta, enda oma ju noh.
Toome kuuma käes lapse jälle tagasi koju. Sööme tomatisuppi ja võikusid. Hängime-mängime maja taga vilus kuni pisikese neiu uneaeg jõuab nii lähedale, et tuleb tuppa minna. Mina lähen seepeale jooksma. Leian üles jõe koos laudteedega. Neid reklaamiti mulle eilse jooksu eel, aga jäid leidmata. Siis olin kuskil tihnikus ja pudeliharjalaadsete koerte taga ajada.
Täna oli samuti põnev. Vaatake, leidsin jõe, sest selleni viis tee, mis viis mu sillast üle. Seal taga oli golfiväljak. Lai ja ilus roheline. Olid liivaaugud ja veesilmad, rohi kuumade ilmade kiuste erk ja täiuslik. Jalutan huvitunult väljakule, silitan madalat muru. Enne kui mängijad liiga lähedale jõuavad, teen perfektse hundiratta ja silkan laudteele.
Päeva alguses ma ei teadnudki, et sellest unistasin.
Jänesepäev
Eile õhtul palusin, et mulle ei tuldaks autoga bussijaama vastu. Tahtsin jalutada. Eksida… Kes teab. Pimedad lõigud võõrastel tänavatel ja magushapusid tundeid tekitavad kollased tänavatuled rahustasid. Või kinnitasid mulle, et kõik on hea. Et kõigega annab mängida.
Hommikul äratavad õde ja ta pisike tütreke. Mõlemal lai naeratus näol, kutsuvad üllatusmuna otsima. Laps justkui unustab, milleks ta mu elutuppa vedas ja viivitab. Jääb seisma, vahib mind suurte silmadega. Liigub tagasi magamistuppa, silkab siis minu juurde. Õde suunab ta mängukoera juurde, kes ka minu üllatusmuna varjab. Saan valge mootorratta.
Samal ajal on õemees lauale üles seadnud topsid värvidega, ajalehed laotanud, salhvakad toonud. Hakkame mune värvima. Toimub mingi katastroof-plätserdamine. Mulle tundub, et kaheaastane teeb kõige parema töö. Topib oma munakesi igasse värvitopsi ja saab ägedad dinosaurusemunad. Tumepruunirohelised. 12ks on juba vaja olla sadamas. 4 minutit hiljem saame alles sõitma hakata. Lapsed on ju toredad, noh.
5 kilomeetrit sadamast koju – jalutame. Mitte kunagi varem ei ole minu vanema õe kannatlik loomus nõnda välja paistnud. Õde küsib lapselt, kas see tahab ringi joosta. Tahab. Hakkab siis vankrist välja ronima. Sätib vankri varju, enda kindaid, räägib juttu, näitab kaugusesse kuhugi, pöörab kõhuli, hoiab tasakaalu, kõõlub, seletab veel ja siis võib olla läheb maha. Korjab porise oksa, paneb korra suhu, siis taskusse. JA TEEB KÕIK RONIMISRITUAALID TAGURPIDI UUESTI LÄBI. Vahepeal tahab põõsasse pissile. Aga mitte päriselt. Nagu mängu korras või nii. Tahab jälle maha ja tagasi vankrisse, maha-vankrisse, maha-vankrisse. Ja mu õde on kõige selle juures nagu nojah-las-harjutab-meil-on-terve-päev-aega-ilm-on-ilus. Suurejooneline! et mul ajus ükski veresoon ei lõhkenud. Kuidas on nii, et me ei kiirusta kuhugi? Kuidas saab nii, et me ei jõua absoluutselt kuhugi ja see on okei?
Katsun harjuda. Räägime õega juttu. Peatume korduvalt, kui Mipsul on vaja tohlatanud kastanimuna kivi vastu hõõruda, siis sambla peale vajutada, üritada suhu ja taskusse panna ning viimaks minule pihku tuua.
Umbes 2,5-3 kilomeetriga hakkan mõistma. Kangutan juba ise fossiilidega kive maast ja luban isale koju aiamaterjaliks viia. Näitan lapsele kuivenduskraavis ujuvaid kalu ja molluskeid. Proovime tammetõrukübaraid ja räägime kollasest naeratavast õhupallist.
22. lõpp ja 23. algus
Saanita või saaniga
Õues maas vaid mingi läga
Valget paksu lund ei saja
Ent seda me ei vaja:
Meil on emme tehtud jõulupraadi
Poest ka salatit veel saadi
Kuuse allgi kingid reas
Salmid-luuletused peas
Mina siin vaid loen maha
Aga ise kirjutasin – ehk see päästab maha
Nikon Coolpix S9
Viimasel Saaremaa-külastusel tegi õde kauni üllatuse: ta laenas (asjake oli kingitud talle ja sõnastus peab selle liikumise osas õige olema) mulle enda pisikese mugava Nikon Coolpix S9, millega on ka järgnevad pildid tehtud. Olen käinud piltidega ümber enda soovide kohaselt: olen lõiganud servi, küllastanud värve (või just vähendanud), kontrastiga mänginud jne.
37 kraadi
Tunnistan, et on jah kõige nõmedam palavikunumber.
Saaremaal õe juures sain omale pisiku külge. Väikest Mipsu sai põetatud
ja sujuvalt haigus üle võetud. Valus kurk oli siis veel mu suuremaks probleemiks. Kallima juures
tundsin ennast piisavalt hästi, et lõpuni haigeks jääda. Sama loogika, mis puhkusele minemisega. Korra lõdvaks lased, jääd haigeks. Praegu on verine nohu ja uimps palavik peamised vaenlased.
Bussisõit Tallinnast Rakverre sellises olekus oli erakordselt soositud. Bussijaamas avastasin, et pole piisavalt raha, et osta pilet Rakverre. Ühesõnaga, mu hinge taga polnud 6 eurotki. Ostsin iseteenindusest pileti, millega sai võimalikult lähedale selle raha eest, mis mul oli. Plaan oli hääletada edasi. Juhtus hoopis nii, et palavik tõmbas mu bussis niivõrd uimaseks ära, et jäin magama. Põõnasin, kuni keegi helistas, et küsida, kas ma olen enda ema. Ei ole. Kohe oli peatus politseimaja ees, kus viisakalt välja silkasin, et edasi koduteeotsa saada. Teist bussi oodates mõistsin, kui kohutav oleks hääletamine palavikuga olnud.
Teisele kursusele
Kurk ja kõrv valusad, tõusen unest, kus olin hullumajas. Meid tulid inimesed vaatama. Üks vanem hull vene naine tuli muga plõksima. Selle peale võtsin kapist mattmusta vana revolvri ja hakkasin sellesse kuldseid padruneid sisse laduma ja rääkima, et eks ta ikka võib minu ruumides olla, kui tahab.
“Mis ma ikka teha saan?” küsisin ja sihtisin teda revolvriga näkku.
Üks meessoost külalistest ei lasknud mul siiski teda tulistada ja ma läksin jalutama. Silmad kilasid ja otsisid, mida tulistada. Jalutasin rahulikult mööda tänavat ja otsisin head kõrvalist kohta. In a fun twist, tahtis mingi räme koljat mind enda revolvrist kuskil maanteel maha lasta. Pärast ülirääbakat tulevahetust jooksin eemalseisva poistepundi juurde ja palusin, et nad mulle vennad oleksid. Kari lokkis juuste ja sama näoga kutti tagusid ära kõik inimesed suunas, kuhu näitasin, et viidata minu ründajale. Uups.
Oleme Mipsuga nüüd mõlemad haiged. Tema köhib ja puha. Mul on kurk valus ja jama on olla. Marjuleminek jäi seega ära.
Helistasin koju, et emmele-issile ilusat pulma-aastapäeva soovida. Noored
on vaikselt 29 aastat abielus olnud. Nende hääli kuuldes läks olemine jälle muretumaks. Isegi nii palju, et võtsin lahti ÕISi.
Et näha, mis mu eelmisest aastast siis lõpuks sai. Eelnädalal ehk annab juba mõne võla kustutada. Mul on lõpetamata 3 ainet.
- vene keel
- sj kultuuriteooriasse
- sj sotsioloogiasse
44 EAP-d ja KKH 3.564. Lähen sellega Indreku stipi taotlemise konsultatsiooni. Helistan otse emale, et lasta tal küsida vallast paar vajalikku paberit ja sõidan neile järgi. Tuludeklaratsioonid ja seletuskirjad. Katsun tagasi Tallinna jõuda ja kõik paberid esitada. Muidugi ei tea kunagi, mis õnnestub ja kas jõuan nii. Arheoloogiliste kaevamiste tšekid tuleb ka Ajaloo Instituuti viia.
Kandideerisin ka ühikasse. Jälle Västriku tänavale. Pöidlad pihku kõigil! Vähe aimu, mis must nüüd saab. Olen juba õudusjutte kuulnud, et esimese ööga kandideerimise algusest said kõik kohad täis. Oh well, gotta start suckin’ money for dick, kui ma pean mujale elamise otsima.
Või elama välitööst välitööni. Siis saab öömaja ja tasuta süüa.
Ei, aga täiesti tõsiselt, kui keegi tunneb, et neil on puudu keegi hüpertšill korterikaaslane, kellele meeldib nõusid pesta ja kuni 70 euri elamise eest maksta, siis andke teada. Pean lihtsalt ära mainima, et ma pean saama vahepeal üksinda olla ja kannan igal võimalusel väärakaid pidžaamapükse ja nõmedaid T-särke.
No vähemalt kaaluge seda.
Mulle meeldib ka süüa teha ja filme vaadata, kui see aitab. Ühtlasi lällamas käia ja mujal ööbida. Jällegi toredad asjad ju.
Põnevad ajad on. Struggle ja valu on soolas juba kuskil mu jaoks. Väga huvitav. Ootan juba sügist.
Individuaalne häälestumine päevaks
Magasin tõelises king size voodis. Kuigi teadsin, et õde põõnab teises voodi otsas, poleks elu nimel seda vanduda julgenud- pimedas ei näinud ega puutunud üle voodilahmaka temaga ühelgi moel kokku. Hommikul ärkasin ka ihuüksi.
Õde ja pisike ajasid elutoas juba omi asju ja lasid mul suurel pehmuseväljal rahus sirutada ja väänelda, kuni olin valmis ise nendega liituma.
Jumaldan selliseid hommikuid. Keegi juba liigutab ringi ja tegeleb enda tähtsate tegemistega. Saan teda ühe silmaga jälgida või hoopis teki alla peitu pugeda. Või vaikselt varbaid teki alt välja lükata, kui püstine asend kutsuma hakkab.
Siirdusime õue peesitama. Lugesin Fifty Shades of Grey’d peaaegu 19 lehekülge. Mingi olematu enesehinnanguga omg-ma-olen-kõigist-nii-palju-kehvem-ja-kohmakam-aga-seega-nii-eriline-ja-nunnu-suhtumine surus end näkku, kuni teost oli lihtsalt võimatu edasi lugeda. Üldse, kui sitta hakata näiteks kurgust alla või ninast üles toppima, hakkaks ju ka vastu.
Anu valmistas Mipsuga koos imelise roa. Aitasin ainult söömisega. Kena vaheldus.
Vajusin paaritunnisesse siestasse ära diivani peale. Jällegi ei tulnud mind keegi kiusama ega mingi väga tähtsa asja jaoks üles ajama.
Mips tudile läks, hakkasime meie pärlitega möllama. Mu õde on praegu full-time mom, aga rahulikumatel hetkedel nõelub pärle karpideks kokku. Et temaga rahulikult juttu puhuda, lasin tal endale ka nüüd õpetada.
Mu kallim hakkab meremeheks. See tähendab, et iga natukese aja tagant ei näe teda 2 nädalat kuni 3 kuud. Kuna mul ei ole plaanis teda kellegi vastu kunagi vahetada, olen juba praegu hakanud välja mõtlema, mida ma teen siis, kui minuga ei ole seda inimest, kellega tahan igat päeva oma elus jagada. Mu lahendus on väga lihtne. Teoorias vähemalt. Ma õpin erinevaid uusi oskusi. Vajalikke ja lihtsalt fancy‘sid.
Anult ehete ja karpide tegemise õppimine on nimekirjas täiesti olemas. Praegu viibin eemal küll enda eriala pärast, aga olukord on lõppkokkuvõttes sama.
Kuigi tahaksin teda mõnel korral oma uue skilli või saavutusega meeldivalt üllatada, jagan siin pisikese osa oma nimekirjast.
- Kõige maitsvam letšo. Õpin valmistama ja jätan keldrisse riiulitäie ootama.
- Harin end mesilaste pidamise osas ja korraldan koju Neeruti mesitarud ja vajaliku kraami.
- Teen lõpuks ära oma autojuhiload.
- Sebin vinüülimängija ja ägedaid plaate.
- Kenamad lipsusõlmed.
- Õpin huultelt lugema.
Hoiab ehk lollid mõtted ka eemal. Absoluutne lemmik mu idiootsetest mõtetest, kui olen Eerost eemal, leiab, et musil on õnnestunud lambist surma saada ja mulle kui ametlikult suvalisele inimesele lihtsalt ei teatata sellest. Üldiselt kui märkan selle mõttemustri algust, üritan detailselt hakate ette kujutama erinevate sõlmede tegemist. Olen kuulnud, et halvad mõtted tuleb seostada millegi hea või kasulikuga, et kohe ümber lülituda. Sellega ei taha nagu õnnestuda. Visuaalselt kujutan halli paela sõlmeks roomamas, aga loll monotoonne hääl jaurab ikka, mis temaga juhtuda on võinud.
Õnneks käib Kalmer Tennosaare Vana Klaver või TÕ-TÕ-TÕ-TÕ—-CAPTAIN!—INCOMING MESSAGE! piisavalt tihti, et rumalad mõttekäigud rumalaks naeratuseks muutuksid.
The Adventurous Pursuit of Happiness 