Mass
“Sa ei ole ju paks!”
Hmm? Tõesti? Vaatame, mis asitõendid ütlevad.
Mul on viisakas Beureri diagnostiline saunakaal. Persoon nr 6 sätted üle vaadatud ja parandatud (lapsed olid teinud must 31-aastase 176 sentimeetri pikkuse mehe), astusin kaalule. Nüüd siis naisena, kes on 30-aastane ja 175 sentimeetrit pikk. Panin aktiivsuse astmeks 3, mis tähendab, et pingutan füüsiliselt vähemalt 30 minutit 2-4 korda nädalas. See on worst case scenario, päris tihti sobiksin ka astmeile 4 ja 5. Viiendaks (viimaseks) astmeks vaja iga päev vähemalt 1h rügada. Aga see on suht ebatähtis antud kontekstis. Kalkuleerib lihtsalt päevase kaloraaži selle järgi.
Täna keset päeva kaalun
95,1 kg: 36% sellest on rasv, 31,6% lihas, 46,9% vesi, 8,9% luustik. BMI 31.
Saunakaalu juhendis on hindamise/analüüsi õpetus. Selle järgi olen rasvumise esimesel tasandil. Kolm tasandit ainult ongi. Ilmselt kolmas on see morbidly obese, kus ära sured. Siis pole ju rohkem tasandeid vaja. Rasvaprotsent maandub kategoorias kehv (see on kõige õnnetum kategooria, teised on keskmine, hea ja väga hea). Viimaseks peaks olema rasvaprotsent vähem kui 19. Aga mul 36%. Vee hulk kehas oleks ideaalis rohkem kui 60%, mul jääb napilt kategooriasse hea (ja mitte kategooriasse kehv, jeiii). Minuvanuse naise kohta on mu lihasmassi protsent ka kõige õnnetumas kategoorias. 33-38 oleks normaalne protsent, 38+ juba kõrge. Mul 31. Luustiku kohta mingit tabelit pole, aga on öeldud, et praegusest hetkest või järgmise kümne aasta jooksul (vanuses 30-40) hakkab mu luustik mõttetumaks muutuma ja ma saan seda ära hoida/aeglustada kaltsiumi, D-vitamiini, trenni ja üldse hea toitumisega. Guugeldades selgub, et normaalsel naisel on see 2,5-4%. Mul on 8,9%. Jesus Christ. Ma olen täiesti otseses mõttes raske kondiga. Ma arvasin, et see väljend on nagu mingi nali, et ümber nurga öelda, et keegi on paksmagu. Aga noh, siin ma olen oma nulli luumurruga.
Ma pole ka matemaatikageenius, aga mul on natuke raske seada eesmärke, kui ma olen inimesena 123,4%. Vett on ka luudes-lihastes arvestatud? Ma ei tea, mismoodi täpselt see arvutuskäik toimub, et protsendid ei anna kokku 100. Whatever, ise siis ka täpsemalt arvutama hakkamata on mu ideaalse maailma eesmärk enam-vähem selline:
66-69 kg: rasva vähem kui 24%, lihast 33+, vett 60%, luustik 9%. BMI 21.
Saledaks saada, saledaks jääda
Teate, mis oleks naljakas? Mul pole küll enam aega selleks, aga meganaljakas oleks, kui ma nüüd nädal aega ei teeks mingit muutust, vaid lihtsalt dokumenteeriks, mida ma teen ja mida ma söön. What a shitshow that would be. Aga vaatab. Kui ma jälle halvasti allun oma soovidele, siis hakkan lihtsalt kirja panema, milline idikas ma olen. Noh, toidupäevikut pidama, ma mõtlen.
Parim kaalulangetuseteemaline raamat, mida olen lugenud, kannab pealkirja Saledaks saada, saledaks jääda.
Konkreetne, mõistlik. Armastan seda. 2 korda juba läbi loetud. Tundub, et kohe tuleb 3. kord ka. Ehk seekord kinnistub ka midagi. Kavatsen selle najal end siis kokku võtta, et lõplikult normaalseks inimeseks hakata. Selle põhimõte on luua jätkusuutlikud muutused eluviisis. Seal on hästi palju pisikesi võtteid selle saavutamiseks. Mingit müstikat või saladust pole. Pean lihtsalt endale külge pookima häid kombeid, arukaid viise planeerimiseks ja arvestamiseks, mõistlikult eesmärke seadma jms. Vahetama välja kõik mu idiootsed ja kehvad strateegiad, mis mind tänaseks nii ohtlikku olukorda on pannud.
Mulle meeldib raamatus välja toodud analoogia, et kaalujälgimine pole nagu suitsetamise maha jätmine. Sa saad otsustada, et ei suitseta enam ja siis ei ostagi enam suitsu ega käi teistega suitsunurgas kaasas ja ongi valmis. Sisuliselt üks-kaks lõplikku jah-ei otsust. Aga toituma peab. Vahepeal ütled ei, vahepeal jah. Pead iga päev mitmeid kordi suutma mõõdukas püsida. Absoluutselt kõnetas mind, sest minusugusele koletisele on just see tõeliselt raske. Mu peamine probleem. Mitte see, et ma zumba ajaks lapsehoidjat ei leia.
Teate, teeme nii: ma loen seda raamatut ja iga mõte, mis mind kõnetab/aitaks mind, saab siin lahti harutatud ja plaani lisatud.
6 üle jäänud pilti
Tänavusest fotode tellimisest jäi üle üle 3000 pildi. Kunagi oli aeg, kui jäi ainult 1 üle.
Ent selle blogi lugeja on ju viimane inimene maailmas, kes vajaks infot ja tõestusmaterjali kujundamaks tõdemust, et olen kunstilisema fotograafia- ja blogiloomingulisuse nurka unustanud. Tänapäeval tegeleb mu loomingulisus hüperaktiivselt lapsekujulise metslooma taltsutamise ja elus hoidmisega.
Ma ei lae siia 3000+ pilti. Esitan kuus, mis on nö suvalised (nagu kunagised liigsedki) ja mitte lihtsalt sorteerimata ja laiali (nagu 99% seekordsetest jäänukitest).
- I hiir.
- Lemmiksead.
- Kalad rahal.
- Suht nii.
- Kevin.
- Donald Duck.
Ma tänan, nüüd on nendel piltidel oma kodu olemas blogipiltide kausta näol.
Poeg, 6 nädalat vana
Toad on mõõdukalt sassis, on piisavalt soe. Pisim tuba korteripeidus on aga soojem veel. Seal magab praegu mu poeg, 6 nädalat vana.
Täna on küllaltki tähtis päev. Öeldakse, et trenni tegemise ja muu lõbusama füüsilise aktiivsusega tuleb oodata 6 nädalat pärast sünnitust. Homsest saangi suuremate parakateta näiteks kükke teha. Olen tegelt niigi hakanud tundma, et kõhulihased hoiavad jälle ja hirm puude tuppa toomise ees on ise ära lahtunud. Ent nö õige tähiseni jõudnud, on ikka julgem.
Beebi mõjub mulle päris hästi. Muidu jäi kogu rasedusega juurde tulnud kaal haiglasse (3kg võtsime tegelt turvahällis koju kaasa) ja viimase 6 nädalaga on haihtunud veel 10 kilo. Natuke on nende kalade (lõhe?), kes ujuvad kuskilt jõest üles kudema ja ise juba vaikselt lagunevad selle tripi ajal, tunne. Mõnus. Tõesti on. Millegipärast on selliselt just elusam ja ilusam olla kui muidu.
Muretseda siiski mitte: ma söön lihtsalt haiglastiilis toitu täpselt kolm korda päevas ja muu aja kallutan vett sisse, annan järglasele tissi ja käin temaga õues jalutamas.
Vanaisa vana kirjutuslaud 7
Täna ainult räägime. Räägime sellest, mis värk nende võtmeauguplaatidega on. Varasemates postitustes olen üht-teist näidanud ja selgitanud, aga saab põhjalikumalt. Tahan nagu motiveeritud ja lainel püsida, aga minu kätes pole enam midagi.
Umbes 13aastasena hakkasin seda kirjutuslauda tahtma. Läksin suvel jalgrattaga kodust isa juurest Väike-Maarjasse. Veetsin vanaema korteris umbes nädala, maksimaalselt kaks. Pesin põrandaid. Tõin kaevust vett. Koristasin, mida ta lubas. Ühel päeval suures toas akende pesuks valmistudes, pidin tegema lagedaks aknaaluse… prügimäe. Tuli välja, et see oli kirjutuslaud, kui raamatud-ajalehed jms jama sealt maha sain. Korralik kirjutuslaud. Pealmisel plaadil oli puidusüü imeilusasti näha. Selle erinevatest suundadest moodustus kuusnurk. Siis ma veel polnud märganud, et nr 6 fanatt olen, aga armusin sellesse lauda kohe. Aastaid käisin ringi ja uskusin, et mina ei saa seda kunagi. Ikkagi ihaldasin. Noorena ei saa ju aru, et suhteliselt kohe varsti surevad vanavanemad ära ja halvemini hoitud ja täbaramas seisus asjadest ei hooli keegi. Isegi mitte piisavalt, et prügikasti kõrvale ära vedada. Kui selline äratundmine oli minuni jõudnud (vanaema-vanaisa surnud ja kedagi ei kottinud, mis seal korteris jälle nö prügimäe all redutas), läksime õe, venna ja õemehega sinna ja tõime mu kirjutuslaua ära. Isa juurde. Seisis seal vist isegi aastaid.
Tallinnast tagasi kodukanti kolinud, hakkasime isaga seda renoveerima. Alguses lihvisin käsitsi, siis sebis isa masina ja liivapaberid. Sain maski ja kõiksugu tarvikuid. Vaikselt hakkasin vaatama, kas lukkudele on kuskil võtmed. Lasin need teha ja lukud parandada, ostsin uued hinged vanade käändunute asemele. Puudu olid uksenupud ja võtmeauguplaadikesed. Otsisin netist, millised sellistele laudadele pandi. Ei leidnud. Otsisin siis lihtsalt midagi, mis mulle meeldiks. Polnud ka nagu midagi head. Sees hakkas karjuma soov kuidagi lauale jäädvustada, mis värk temaga on. Miks ja kellele. Nõnda teadsin, et tahan teha keskmisele sahtlile graveeritud kuusnurkse võtmeauguplaadi samade mõõtude vahekordadega nagu kuusnurgal, mis on lauaplaadil.
Tekkis küsimus, millised uksenupud tuleksid? Vend pakkus nende asemele geniaalse lahenduse. Ja nii tekkisid kavandid võtmeauguplaatidest ka ustele.
(Erialane praktika:) etnograafiline välitöö
“…Praktika aruanne on sama mis on välitöö raport – ehk siis kirjalik kokkuvõte Sinu tehtud välitööst või praktilisest uurimismeetodist. Peaksid kirjutama välitöö alguse ja lõpu aegadest, meetoditest, väljast, natuke informantidest. See tavaliselt ei ole pikk teksti – umbes 4-6 lk. Sellest võib pärast välja kasvada Sinu meetodite peatükk.”
***
Nagu tellitud, ilmus ühes mu lemmikblogis postitus, kus koorus välja, et autoril on kodus mesilased. Ma ei tea, kas see on seal enne ka teemaks tulnud, sest pole olnud mahti tervet blogi läbi lugeda, kuigi võiksin seda vabalt teha. Ta on nii lahe. Tal on Sophie-laadne kass, ta on vegan ja üleüldse ei ela mingis psühhootilises raiskamisisus. See meeldib mulle.
Postitus andis nii palju inspiratsiooni, et saatsin talle kirja. Et me peaks rääkima/kohtuma. Ta on nõus aitama, kui ma usun, et sellest kasu on. Yaaaaaasss!
Kunagi Meepäevadel (märtsis?) tutvusin ja rääkisin ühe mesinikuga, kes oli ka nõus osalema minu pisikeses uurimuses.
Isegi mesindus.ee foorum sobis “väljaks”, kus informante sebida-küsitleda.
***
See on mu plaan.
Improviseerida sisuliselt :)
6. bakaseminar
Tähemees käis hommikul. Nihutas mu kirjutuslaua uuest kohast paigast ja kiskus seinapraost juhet välja. Meil on nüüd kodus Interneti-ühendus ja vähemalt 26 telekanalit. Juba vaatasin saateid nagu Kaks ja pool meest ja Kurjuse kannul. Vedelesin diivanil praekartulikausiga.
Olen bakaseminaris. Minul ei olnud ülesannet tänaseks – ei esitamist, ei oponeerimist. Panin püksid jalga ja tulin kohale. Lisaks enda kohalolijate nimekirja märkimisele on üks hea asi veel siin seminaris. Ma tahan teada bakatööga seotud ajakava. Eelmine kord kuulsin õppejõudu mainimas ühele tüdrukule kuupäevi aprillis, aga mina tean bakatööga seoses ainult maikuu tähtaegu. Need küsin täna üle.
Täna
on muidu hea päev. Saan kodus koristada ja hetkeks rahulikult võtta. Homme on ka tööst vaba, aga see on väheke keerulisemate ja vähem nauditavate asjadega sisustatud.
Pildiülejäägid
Tööl olles on joga see, et ei saa ühele asjale pikalt ja normaalselt keskenduda. Aga hea on näiteks sorteerida midagi. Nagu teisipäeval downloadsi kausta. Täna pilte.
6 pilti keeldusid saamast (selgelt) kategoriseeritud:
Anthropological Perspectives on the Human Mind: OCD
See oli see ammune kiiiiiiiiiiiiiirkursus. See, kus hinne väljas oli kuidagi, kuigi essee oli saatmata. Kursus vaatles nö vaimuhaigusi antropoloogilisest vaatenurgast. Umbes, et kuidas kuskil kohas ja kultuuris tegeletakse vaimuhaigusega. Lõpetamiseks pidi valima ühe mind related conditioni ja sellest essee kirjutama. Valisin OCD. Nö kuuel põhjusel.
Kuigi, jah, mul oli sellest solgutamisest ja segadusest selle ümber kopp ees, õppisin seda esseed kirjutades palju. Kokku tuli 10 lehekülge midagi täiesti pandavat. Mul oli enne rohkem, aga mul naases vist mingi austus vms ja ma osa (täieliku pasa) kustutasin ära. Tegelt oleks pidanud olema koos tiitellehe ja kasutatud materjalidega 12 lehekülge vähemalt. Ehk siis 10 lehekülge puhast sisu, mul tuli siis 8. Loodan, et jätab mu siiski-siiski rahule.
Kuna mul und niikuinii enam ei tule, panen mängima filmi As Good as It Gets (sest praod kõnniteel) ja valin omale homseks bakaseminariks midagi kena selga + panen koti kokku.
Pekk ja plaanid ehk wholesome living blog
Täpselt aasta eest oli see aeg, kui vaatasin, et nope, this is not me ja päriselt tegin enda harjumused niiviisi ümber, et jõuaksin mõnusasse normaalkaalu. Kehamassiindeksi põhjal olin 0,3 punkti kaugusel kategooriast “rasvunud” ehk USA-keeli oleksin olnud juba peaaegu OBESE. Aga see ei ole nende asjade hulgas, mida ma enda elu jooksul kogeda tahaksin.
Niisiis, ei joonud enam kokasid-limpse ega söönud krõpse, kirjutasin üles kogu oma päevase toidu. Mul oli kujunenud mingi süsteem, et tegin kuusnurga, kuhu sisse kirjutasin, mis trenni tegin too päev. Kuusnurga nurkadest tõmbasin kiired, tekkinud vahedesse kirjutasin, mida igal söögikorral sõin.
See hoidis ära pideva näkitsemise: kui vahed täis said, hakkasin vaatama, et rohkem ei sööks. Pesin hambad juba ära või jõin vett, teed. Kaloreid ei lugenud – selged söögikorrad pidid lihtsalt olema. Mitte mingid laialivalguvad kõigesöömised. Alati ei saanud kõik vahed täis; mõnikord jätsin ühe vahe ainult jookide jaoks. See komme paneb hoopis paremini söögikordi planeerima. Teadlikumalt oma asju ajama. Juba kahe kuuga oli muutust näha.
Detsembri keskpaigaks võtsin alla 12,4 kilo. Tean täpselt, sest olen kaalulangetust jälginud ühe äpiga. Lihtsalt Monitor Your Weight ongi vist nimi. Panen sinna ainult siis oma kaalu kirja, kui number on eelmisest väiksem. Suht kõigub, seega seda märkimist juhtub harva. Täna hommikul kaaludes olin ~2 kilo rohkem viimase aasta aja kõige väiksemast kaalust. Nii palju/vähe kaalusin juba septembris.
Natuke joga, aga see ei morjenda hetkel, sest näen selgelt, et osa on mängida vegan toitude avastamisel. Viimasel ~3,5 kuul olen julgelt söönud-joonud kõike, mis mahub vegan-sildi alla. Enda kuusnurga süsteemi olen ka vaid korra-kaks nädalas sel ajal kasutanud. Söönud ülivabalt. Peekonikrõpsud, kus tegelt ei ole midagi loomset sees? Vabalt! Terve karp sojast grillkotlette? Jah, palun! Peaaegu iga päev soja-, kookose- ja riisijoogid. Miks mitte? Kõik ketšupid, friikad, sibularõngad jne loosis. Mingi sisse elamise periood. Ma arvan, et see on normaalne.
***
Aga nüüd on lõpp. Aeg analüüsiks, värskendamiseks. Uuteks eesmärkideks, uueks plaaniks ja kavaks. Teadvustatud tegutsemiseks.
- Pean limpsid-krõpsud ära unustama.
- Sihin valmistoidu ostmisest mööda. Igast sojamöllu (liha- ja piimalaadsed asjad) tõmban koomale ja valmistan ise. Köögikombaini nt sebima. Kõik peedikotleid teeks ise, raisk. Tahan leida asendused ja variandid kõigile oma kunagistele lemmiktoitudele + suuta neid suurema valuta ka valmistada.
- Värskelt avastatud unerežiimi hindan kõrgelt: 23-00 tudile ja 9-10 üles. See mõjub mulle ülihästi. Kui see on paigas asi, siis on kohe kindlam, et muud plaanid ka õnnestuvad. Kui ma magan millaliganes, siis läheb muu ka paigast. Huvitav asi, mida 25aastaselt õppida. Better late than never, I guess.
- Jalaraskuste kandmine tuleb tagasi moodi: jooksmas-jalutamas käia nendega, letis tööl olles kanda, ka kodus toimetades. Need tuleb üldse raskemad vist sebida, sest kilosed pole nagu midagi enam mul jala ümber.
- Hangin B12 ja D vitamiinid. Laskma äkki mingi vereanalüüsi teha, et kui hästi mul kõikide vajalike ainete kättesaamine välja tuleb. Pooleaastaseks vegansünnipäevaks oleks armas.
- Jooga! Iga. Jumala. Päev. Õige toitumise kõrval on see tõesti parim viis kehaliste probleemide ületamiseks.
Need on nagu vahendid. Eesmärgid on samavõrra tähtsad. Motiveerimaks. Et miks üldse. Mõned on milestone’ina nö pildistamiseks, mõned on kogu elu jaoks, tundmiseks. Nii ma paljastaksin need esimesed – verstapostid, mille puhul saan karjuda: “Holy shit, I’ve done it!” Ja veel järgmise aasta aja sees:
- Kaalun järgmised 10 kilo vähem. Vähemalt.
- Oskan-suudan spagaati teha.
- Saan ette näidata antrobaka.
See koht läks just kaalulangetusblogist wholesome livingu blogiks. Oih.
Seiklus algab Rimist!
Huuh! Mul on nii hea olla. Sain täna Bastardit paitada ja hammustada. Rääkisime juttu. Käisin turul, et tuua koju DATLEID! Armastan datleid. Pool kilo tõin. Täiesti putsis, kui palju liha turul on. Terved seapead ja kõrvad olid igal pool. Oleks tahtnud neile matuse korraldada. Tõin veel sibulat, ühe salaprojekti.
Kui Beib tööle läks, käisin Rimis ka. Tundsin, et vajan ülevoolavat energiat, et viitsiksin tänasele määratud essee valmis teha. OCD teemal. Keegi tahab pakkuda, miks ma kõigist vaimsetest probleemidest just selle anthro mindi essee teemaks valisin? Okei, ma annan 6 vihjet ;)
Tõin kraami juurde maailma kõige maitsvama smuuti valmistamiseks. Datleid mul oli, neid panin 18. Tõin riisi+kookose jooki,
panin terve selle ära. Mul on 1,5liitrine blender – selle sain täis siin antud hulkadega. Panin kruusitäie vett. Ja lisasin 3 banaani.
See oli nii magus ja mõnus – libises neelust alla. Rimis anti mulle 2 kleepsu ja voldik, muide.
Hakkangi koguma. Tahan matkata ja värki. Võtaks selle multitööriista ja kõnnikepid. Pange siis mulle kleepse kõrvale: mul 56 tükki puudu veel, kurat :D
Täiesti haige, kas Freelee ja Durianrider on siis IGA PÄEV nii energilised???
Mul on praegu hästi virgas olla, aga ma tunnen, et tundide ja tundide pärast, kui mul uneaeg tuleb, olen raudselt nagu kott siin voodi peal ja nõnda hommikuni. Ma ei ole harjunud nii energiline olema :D
Mu tuba isakodus on täiiis laibaosi :S
Valisin 6 nende hulgast, mis kohe kirjutuslaua toolilt näha on:
Mind-blowing mõelda, kui normaalne see kõik mulle tundunud on.
Ood kiropraktikale
2-3h möödas viimastest valuvaigistitest. Jalad seinal. Venitust tunnen, valu minimaalselt. Kümne skaala peal täpselt praegu 1/10. Veel üleeile oli vabalt 9/10 ja antud poosis sai püsida võib olla sekundiks. Siis käisin kiropraktiku juures.
Niimoodi selili + jalad seinal ongi üks asend kahest, milles on nii vähe valu. Et nagu polekski. Teistes ikkagi on, aga enam valu ei lõika-niida mind.
Uurisin täna hästi palju veel kiropraktikute ja igast teipide ja protseduuride kohta.
Olen mina ikka idioot olnud. Kunagi kogu selle loo alguses olin absoluutne idioot. 6 aastat tagasi. Ei oleks osanud arugi saada, milles seisneb liigeste point ja mis teema on närvidega. Et mis on valu kõige anatoomilis-füsioloogilisemas mõttes. Siis füsioteraapiaõpinguil ~4 aastat tagasi hakkasin neid asju mõistma ja arvasin ka, et tean ja mõistan. See oli massiivne viga. Aasta tagasi tutvudes joogaga ja seda praktiseerima hakates, toimus veel uuem valgustus ja avanemine. Et mu keha tahab ise ka paraneda. Anna aint õiget koormust, rulli vahepeal lihaseid, söö häid asju. Ja nüüd üleeile sain kohtuda kiropraktikaga. Kõik opid ja piinlemised tunduvad TÄIESTI üleliigsetena. Kuidas sai nii minna, et mitte keegi mu elus ei osanud sellist asja välja käia? Pigem ~2 kuud piinelda, 2 oppi teha, eks?
Niisiis. Mina saadaksin enda lapsed kergemagi masenduse, väiksema püsivama valugagi kiropraktiku juurde, et see nende asjad paika lükkaks, tõmbaks, vajutaks, whatever. Noa alla laseks nii raske südamega.
See mõttekäik hakkaski must välja pressima, kui uurisin kiropraktika kohta ja vaatasin uuesti enda röntgenpilte. Tegin eile 2 tükki: ühe eest, teise küljelt.
Võrdlesin seda pilti kellegi 16aastase preili pildiga, mida nägin Trigenicsi YouTube’i lehel. Need lülide vahed on normaalsel inimesel palju suuremad. Ma ütleks, et siin pildil on ülevalt kolmas vahe ilusa kõrgusega. Ja sealt edasi on kohutav. Õhukeseks muljutud kettad.
Õnneks ma ei mauninud ära ja vaatasin videot edasi. Seal tutvustas dekompressiooni, mis on ka asi, mille ~10 ravikorda on ka mulle määratud. Need protseduurid seisnevad selles, et inimese alakeha ja ülakeha fikseeritakse eraldi, kui ta laual lebab. See laud hakkab vaikselt üla- ja alakeha laiali tõmbama, siis lükkab jälle kokku. Selline asi parandab verevarustust, suurendab liikuvust. Lülidevaheliste ketaste õige asend taastub ja samuti nende vedelikusisaldus. Järjest dekompressiooni raviplaani lugedes tahaks lihtsalt nutta. Et jess, midagi täpselt minule! Ja samas, et how the fuck seda 18aastasele minule esimese asjana ei pakutud? Perearst oleks ju vabalt võinud öelda, et aga näe, simulant ja tähelepanuhoor, mine maksa end hulluks. Nii raske oli mind aidata?
Aga sellel postitusel on mõte või mingi toon või noot ka: ma olen enda selja osas lootusrikkam kui kunagi varem.
TAHAN-nimekiri
Augustikuu oli väga tubli kuu. Palju lahedaid saavutusi:
See TAHAN-nimekiri on tegelikult palju pikem. See jookseb ühe pika scrollitava nimekirjana, aga kui arvestada osa, mida korraga vaadata saab, ühe leheküljena, siis kogu nimekirja pikkus on praegu 6 lehekülge. Midagi saan/saavutan, siis tõmban asja maha ja kuu lõpus kustutan täitsa ära. Kuidagi motiveerib, kui näen, mida juba saavutanud olen.
Muudab unistused ja soovid kuidagi tehtavateks ka. Moodustab ajatelje, millal mingid asjad toimuda võiksid. Aju hakkabki lahendama ja tootma nii, et nõnda asjad toimuksidki.
Isegi augustikuud paika sättides mõtlesin, et olen natuke liiga entusiastlik. Kustutasin eelmise kuu saavutusi ja tõstsin soove-eesmärke järjekorda augustikuu jaoks. Kohe ette tõstsin, et toon vanaema korterist ära kirjutuslaua, mida olen suht igavesti endale tahtnud. Sõitsingi kuu alguses koju. Asjad läksid niimoodi paika, et käisime pooles öös sellel järgi ja asetasime selle mu isakoju minu enda kodu ootama.
Teine asi, mis tundus alati selline, et “kunagi oskan,” oli kirsivarre sõlme sidumine. Oskasin seda niikuinii, aga mitte nii kiiresti, et seda kellelegi demonstreerida. Ostsin ühel hommikul teel töö juurde kilo kirsse turult. Kolme päeva järjest sidusin nende varsi suus sõlmedeks. Nüüd tulebki päris kiiresti ja kenasti see välja :)
Poleks seda nimekirja, mõtleksin siiani, et kunagi-kunagi.
Kallis kuul
* * * * * *
Maijooksu õhtul leidsin pluusi seest keti. Keti, mis ikka muidu kaelas oli olnud. Leidsin lahtiselt. Kuul selle otsast oli kadunud.
Sobrasin kõik riided läbi, vahtisin maha ja meenutasin kõiki kolkse-kõlkse-kõlinaid, mida päeva jooksul kuulda oleksin võinud.
Pole aimugi, kuhu ta päeva jooksul poetus.
Beib peaaegu ei reageerinudki, kui talle enda kohutavat uudist teatasin. Tegi pai ja ütles, et see on vaid asi.
Usun ma jee.
Here’s to you, Mrs. Pantsington!
Annan ausõna – ma ei lae siia postitusse ühte pitsapilti ka!
Teisipäeva hommik. Ärkan 7:10. Siis 7:35. Siis 8:05. Kümne minuti pärast algab jooga. Valguskiirusel lendan majast välja ja Terrasse. Jõuan kassi ja lehma asendiks. See on üks mu lemmikuid üldse. Selleks on joogatar või üldine yogi käpuli ja teeb kordamööda selja lehma kombel hästi nõgusaks ja siis kassilikult kumeraks. Works wonders. Teeme sõdalasepoose ja päikesetervitust. Venitame ja mängime laipu.
Silkan koju. Suht hot on olla. Nahast saapakesed, mustad liibukad, sitaks pädevad jalad nende sees, kahe nööbireaga velvetist jakk, umbrohulikult pikad mustad juuksed tuule käes. Rõõm.
See kuu pole veel ühtki kilo ära hävitanud. Või toimuvad mingid vahetused, et koledad asjad lähevad minema ja lihased tulevad juurde. Loota ju võib. Point on selles, et olen täpselt samas kaalus, mis eelmise kuu lõpus.
Tore siiski, et need 5 kilo, mis siis nahhui sain saata, pole tagasi hiilind.
Kodus söön. Mingi beebitoit, mille realiseerimisaeg on möödas. Saiakotti jäänud seemnepuruga kokku segades tuleb päris mõnus.
Ma lähen suht juudiks, kui mul õppemaksu on vaja maksta. Sööksin paranoilise kokkuhoiu mõttes vist tuvisid jms ka.
Poen kallimale kaissu, kust tunni aja pärast järgmisesse loengusse liigun. Teadvuse antropoloogia. Tänane on sissejuhatav loeng. Ei oska suurt midagi kosta veel, aga näen juba ära, et see on kindlasti asi, millel tulevikupostituses pikemalt peatuda tahan. Põnev ja alahinnatud teema.
Koolipäev on sisuliselt läbi. Käin kooli juures R-Kioskis, et postmark osta. Ulatab mulle jõuluehetega pildiga. Ilmselgelt postmargid müüvad hästi. ~55 eurosenti selle eest küsida kindlasti aitab.
Keskturg. Otsin kaht kuivatatud särge.
Väiksemat, et paastumaarjapäeval kartulite ja tilliga punasesse malmpotti ära mahuksid. Raamatus Eesti pühade maitsed õpetatakse. Beib lasi valimiskampaaniate ajal saata ja ootab nüüd, et ma igal tähtpäeval selle järgi süüa teeksin. See on üks ägedamaid asju, mis mulle antud on: mulle meeldivad raamatud ja kokkamine, aga mulle eriti meeldivad kokaraamatud ja Eesti + nimelt Bastardile süüa teha. Ideaalne lihtsalt. Eks paastumaarjapäeval näitan, kuidas sellega läheb.
Mrs. Pantsington, mu viimane lugeja, palun, et elaksid minuga koos üle selle kokkamishulluse, mis mind tabanud on! Kunagi – ausõna! – kirjutan millestki muust veel. Aga mitte veel ;)
Ühesõnaga! Saan 30 sendi eest kaks särge, 34 sendi eest peotäie värsket tilli. Astun turuhoonest välja ja teen ilusa ilma puhul tiiru turu peal. Silma jääb imekena oxblood värvi clutch. Euroga saan kätte.
Kodus. Mulle meeldib kodus. Mulle meeldib see kõige rohkem siis, kui olen siin täiesti üksinda või Bastardiga. Tema juba kodus, talun teisi küll.
Aa. Hea uudis on ka. Vaatame Bastardiga, et suuremal maimukesel on esimene oksake tekkinud.
Puu on 2 aastat ja mõni kuu vana muidu. Oleme väga uhked.
Beib läheb tööle. Plaanin ja skeemitan kodus kuni kõht tühjaks läheb. Praen hakkliha ära, lisan jahu. Segan ja passin. Panen kuuma vett, et jahu hakkliha küljest jälle lahti tuleks. Panen piima ja hapukoort. Keedan 6 kartulit. Söön uuesti. Viin Bastardile töö juurde ka. Skeemitame ja plaanime väga efektiivselt koos paar hetke ja ma tulen koju. Et plaanida ja skeemitada.
Viimane plaan praegu on pissil käia, hambad pesta ja tudile heita, et hommikul värske peaga jätkata.
In the year of ’39
Queenil on lugu ’39. Selle kirjutas Brian May. Lugu räägib maadeavastajatest, kes lähevad aastaks ajaks uusi maailmu otsima. Kuna Brian May on meil ju vana füüsikaboss, tekkis twist, et relatiivsusteooria (I guess?) tuli mängu ja saabudes olid rändurid probleemi ees. Nende ühe aastaga on Maal möödunud 100 aastat ja lähedased otsa saanud. Siis oligi, et all my life still ahead. Pity me.
Number 39 tekitab mulle parakad. 3 ja 9 vahel peaks nagu 6 käima, aga seda ei ole seal, mis on ülikahtlane. Hence parakad.
Eile ootasin kaisus und ja mõtlesin ühel hetkel BFM-is nähtud filmi peale. Pealkiri on meelest pühitud, aga ilusamatel hetkedel – nt soojas embuses hetkedel enne unne suikumist – tuleb meelde, kuidas räägiti aastast ’39. Kui ilus oli suvi ja kuidas kõik oli muretu ja hea, hetke sees ja kaasahaarav. Nagu vaikus enne tormi.
Nüüd tuli nimi meelde. Siin näeb selle filmi treilerit.
Kõik mu elus on laabuma hakanud. Tunnen ennast hästi. Nagu mu olemasolu oleks õigustatud. Nagu ma oleks vajalik ja asendamatu osa millestki. Maybe its the yoga speaking…
Ja siis otsustab maailm segi keerata nagu Nõia-Ints. Lihtsalt.
Niimoodi olengi korraga hirmul ja õnne tipul. Käin religioosselt igas loengus, punun Bastardiga pesa ja igaks juhuks väldin uudiste lugemist.
Oo-hoh!
Veel mõni päev tagasi vaatas õde mind kurja pilguga, kui ütlesin, et 28. on ilus kuupäev. Õde oli juba nädalaid tagasi valmis.
Täna on 28. juuli. Käisime hommikul KTG-s. Arst otsustab, et homme tuleb sünnitus esile kutsuda.
Aga nüüd tundub, et asjad toimuvad juba ise. Nende asjaolude ilmnemisel pani õde kangelasema kombel poisile vaid väikse abiga kohe voodi kokku.
Tänasesse sünnipäev vist enam siiski ei jää, aga homme kuidagi kaasa aitama enam ei pea: juba praegu käivad tuhud 6minutiliste vahedega ja on niivõrd sõbralikud, et õde vaatab veel telekat ja tšillib meiega. Hängis meiega liivakasti ääres ja tegi Mipsuga koos vahvleid.
Mitte nüüd muretseda, haigla on meist max. 5 minutit kiiremat sammu.
Photos w/ Pentax K20D
Bastard gave me his camera to use until Wednesday (and to get properly acquainted with it). I’m already having tons of fun. This camera is a real treat.
mis toimps tsefalokaudaalselt
Pidasin just ühe 4tunnise uinaku – olen valmis ööblogimiseks. Kawaii puges täna tavalisest varem tudile ja minu kõige kirkam aeg on käes – kell on 23:09. Täpselt aeg rääkida vabas kaootilises vormis, mis on minu jaoks tähtsust omanud viimasel nädalal-kahel-kolmel… neljal…
Isegi Beib blogib tihedamini!
Alustame algusest. Või keskelt… Liigume tsefalokaudaalselt! (Mingi jääkteadmine füsioõpinguteajast) Alustame mu suust, mainime siis aju, paranenud õlavööndit ja liigume järjest kaugemale edasi.
Libistan kummeliteed ja skännin antibiootikume, valuvaigisteid ja hambapuru.
Esmaspäeva hommikul käisin DentalArtis 4. tarkusehammast eemaldamas. Kui mu hammaste röntgenpilti vaadata, siis kõnealune kiku on paremal all. Puurisid eelviimast hammast kabistava tükikese küljest, et juurega osa korralikult kätte saada. Nüüd võtan hommikul ja õhtul antibiootikume, umbes samamoodi valuvaigisteid ja ootan, et tekkinud kraater paraneks. Umbes nädala pärast tulevad niidid välja. Tahaks öelda, et sellega on üle aasta kestnud teekond lõppenud, aga no kuidagi ei saa – mul on vist breketeid vaja. Röntgenpilti vaadates ja alt-ülevalt äärmised hambad ära võttes, jääb alla vasakule ikka üks liiga viltu hammas, mis omakorda juba järgmist reibib. Eelistaksin, et nad lihtsalt tõmbaksid selle välja. Sest kuigi suutäis rauda oleks huvitav, siis õppemaks juba on mu pangaarve surmahaardesse krabanud.
Viimase leevendamiseks olen jälle osta.ee-ga lähedaseks saanud. Mulle tegelt niikuinii meeldib see huvitav rahvas, kes seal koos on.
Kahe nädala pärast peab õppemaksu jälle maksma. Õnneks määrati koolis majanduslik toetus ja üüri pärast ei pea eraldi muretsema. Kaks nädalat on muidu juba see aeg, kui märkmikku tekib tekst PANGAARVET EI PUUDUTA ja riidekapis karjuvad riidepuud, et mõne peal on hilpe topelt – MAHA MÜÜA! Müüsin eelmisel kuul paar asja, aga kuidagi suutsin nii palju kokku hoida, et ei pidanud e-konto arvelt midagi üle kandma. Kasutasin sealt paar eurot põlve tugisidede jaoks. Hoian üldse silma peal sporditarvetel, et mõne hea diili otsa sattuda.
Kes oleks võinud ennustada, et paarinädalane DDO mängimine teeb must sellise kirgliku spordipliksi? Käin peaaegu iga päev jooksmas. Kui ainult ilma ja aega on.
Oleme isegi Bastardiga koos sellist nalja teinud. Tutvusin ka TLÜ jõusaaliga
ja üllatavalt sõbralike inimestega seal. Õlaga on ka kõik okei. Valu ei tee, aga natuke on teisest jäigem.
Sel nädalal ainult ei tohi hamba pärast füüsilist pingutust olla.
try telling that to my libido though
Sain nädal tagasi eduka mittesuitsetamise eest awkward fist bumpi. Tore tunne on sees, kui kellelgi veel on hea meel, et ma olen tubli. See päev kuni varane hommik oli eriti kihvt. Oli vastlapäev. Pakkusin Bastardile välja, et ma teen ise vastlakukleid. Ta oli kohe nõus. Valmistasin need õhtul retsepti, ema ja Kawaii õpetuste abil. Tainas tuli ideaalne, aga kukliteks küpsetamine oli mis-sõna-ma-otsingi-PÕRGU. Juhul – muidugi – kui sa oled korraga perfektsionist ja üsna algaja kokake.
Panin kakukesed kenasti plaadile ja ahju. Nagu retsept soovitas, kasutasin pöördõhku. Õpetussõnad “küpseda kuni pealispind on kuldpruun” muutus nõnda kergesti mälestuspildiks päikselisest suvisest lapsepõlvest, kui me enda tühjaks jäänud koplisse viljapuuaeda hakkasime rajama ja õuna-ja pirnipuude jaoks auke kaevates maipõrnika koos emaga leidsin. Ilus-ilus, peaaegu šokolaadipruun läikiv suur põrnikas, kes pimestava päikese käes lendu tõusis. MINNNNNNNNNNGE VITTTTU! Kuidas ma nii väga nad ära kõrvetasin???
Oot-oot, Ellukene, ega nad seest ju nii krõbedad pole… sealt pole nad valmiski. Kougin nad siis seest tühjaks ja panen uuesti ahju. Kui enam isegi nutta ei taha, võtan need väljast täiesti krõbekuivad ja seest tooresnätsked kuklid omale emotsioonitult ette, topin ääreni magusat vahukoort täis, asetan taldrikule, puistan tuhksuhkrut peale, panen kilesse ja kotti ära. Ootan morbiidse huviga, kas Beib armastab mind veel pärast nende maitsmist.
Jõuame tema sõpradega lõkke äärde, et grillida vastlapäeva puhul. Beib küsib suure suuga lubatud vastlakuklite kohta. Pakun viisakalt. Ja siis ta sõpradele ka. Kari näljaseid kutte, kes söövad poe-ja nn poissmeestetoite, on parim seltskond, kellele pakkuda enda esimesi katseid mõne toiduga. Suudki ei söödud tühjaksenne, et kiita, kui palju on vahukoort ja kui maitsev on. Lõkke äärest sai kolitud garaaži, kus sain veel eelmainitud fist bumpi. Kella kolmeks
olin sorteerinud oma isale enam-vähem Teise maailmasõjaaegseid Nõukogude ja Saksamaa münte,
keevitamismask peas. See on muidugi kaheldav, kas ta üldse tahab neid. Umbes nelja ajal vedasime Bastardiga teineteist koju kaissu. Enne jõudsime lubada, et ostame ühe tüübi mao ära 50 euroga. See tundus eriti lahe, sest olin hiljuti kuulnud, et mu onu oli põues küüliku koju viinud, kelle ta juua täis peaga oli ostnud kahelt pisikeselt tüdrukult, kes ei tohtinud loomakest koju viia. Õnneks oli asjaolu mul hommikul veel meeles ja Bastardil piisavalt kriitilist mõtlemist, et teatada meie väikesest valearvestusest.
Olin väga rõõmus, et vastlapäeval just grillida sai, sest otsustasin sel aastal Kawaiiga liituda paastus. Tema ei söö niikuinii liha ja peab paastu magusaga. Mina teen nagu vanasti kombeks oli – ei söö liha. Kala on erandiks, sest kala on kala. Ja ühtlasi see väike asi, et ma teen seda uudishimust, mitte soovist endast närvihaige psühhomõrvar teha :)
Esimene päev ehk päev pärast kirjeldatud vastlapäeva oli peaaegu edukas. Käisin poes, tõin lõhet ja muud lubatut. Beib asetas lauale kanapasteedi, mida ma ohtralt igale võikule surusin. Sain aru, et see ei olnud päris õige, alles paar päeva hiljem. Beib kommenteeris seda talle omase kergusega: “Ära muretse, vaevalt seal üldse liha sees oli.” Usun ka, et paastuajal on kondijahuvõie täitsa lubatud küll.
Pidin täna haiglasse külla minema,
aga tulin ühikasse, käisin pesus, rääkisin natuke Kawaiiga juttu ja jäingi tudile. Külastusaeg oli ammu lõppenud, kui ma ükskord elavnesin. Loodan, et see postitus lahutab piisavalt meelt, et korvata minu puudumine.
The Adventurous Pursuit of Happiness 
