Hea ööjooks
Huuh, täna oli mõnus õuetrenn. Huvitav. Hüppasin hüppenööriga pulsi hulluks, jalutasin normaalse hingamiseni, jooksin väsimuseni, misjärel hüppasin hüppenööriga peale nii palju, kui veel üldse suutsin. Niimoodi järjest terve enda tavalise tiiru.
Keha annab mõista, et toimis ja värki :)
Maijooksu warm-up + väike hulkumine
Äärmiselt ülendav tunne on hulkuda kohtades, kus hirm natuke naha vahele poeb :)
Sugoii!
Kosmopoliitsuse antropoloogia. Essee.
1700-2500 sõna. 3 allikat. 40% koguhindest. 13. jaanuariks.
“It is recommended that final projects either expand on issues covered in the seminars or follow a line of inquiry beyond what was discussed in the seminars.”
Nikon Coolpix S9
Viimasel Saaremaa-külastusel tegi õde kauni üllatuse: ta laenas (asjake oli kingitud talle ja sõnastus peab selle liikumise osas õige olema) mulle enda pisikese mugava Nikon Coolpix S9, millega on ka järgnevad pildid tehtud. Olen käinud piltidega ümber enda soovide kohaselt: olen lõiganud servi, küllastanud värve (või just vähendanud), kontrastiga mänginud jne.
Kilekotimees ja ülehomne Bingovõit
Olen Eeroga bussis. Üks Tallinna ühistranspordi omadest. Pinke aint ei ole. Lösutame bussi keskosas maas. Meie poole tuleb bussi eest Kilekotimees. Asetab mu peale suure valge kilekoti ja ütleb, et me sööksime. Ümberkaudsed inimesed vaatavad natuke häbenevalt ja kohmetult. Umbes nagu siis tehakse, kui bussis keegi parm jaurab ja küsib peatuse nime. Vahitakse osavõtmatult ringi ja piilutakse, et mis siis nüüd ikka saab. Võtan Kilekotimehe pakutud söögi vastu. Mingid võikud ja ümmargustes topsides magustoit. Kilekotimees liigub bussi ette tagasi. Istub lahtikäiva toolikese peale ja kontrollib Bingopiletit ekraanilt, kus muidu ikka reklaame lastakse. Hüüab meile, et meil on head Bingonumbrid.
Ärkan üles, panen riide, sõidan linna, ostan Bingopileti.
Plirts-plärts – käes on märts!
See nädal on mõnusalt tormav olnud. Lisaks agarale kooliskäimisele
on kultuuriprogramm 100% olemas ja asjalikkuse tase hälbivalt kõrge. Esimest korda sai kõrini sellest, et kogu aeg bussidega sõitma ja vara ärkama pean, kuigi minul hakkaksid loengud alles pärastlõunal. Aga see vaibus. Sest keegi ju ei käsi mul kaissu iga õhtu minna. Ainult minu enda südamesoovid.
Juba esmaspäeval sain Pantsi näha, Taavetit ka. Järgmine päev määrasime sotsioloogias eksamiaja. Isegi Elerini oleks kolmapäeval näha saanud, aga tema kahjuks Turovski loengusse
ei jõudnud.
Töönädala lõpuks sain kokku õdede ja pisikese õetütrega. Plaanisime külastada Eesti Loodusmuuseumi, aga kuna puudus võimalus vankriga liikumiseks, läksime hoopis Lennusadama.
Seal oli tõeliselt mõnus. Laps sai vabalt ringi paterdada, kõike võis puudutada ja kuskil ei olnud temaga ohtlik. Ja minul ja õdedel oli ka väga mõnus ja tšill üle pika aja omavahel mõnusalt juttu rääkida.
Praegu on käimas küllaltki palju fotokonkursse. Üleeile lõppes üks, millele oleks hästi sobinud saata pilt,
mille eile tegin. Homme lõppeb üks ja ülehomme järgmine. Loomulikult on auhindadeks uued kaamerad või kotitäitega kulda.
Kevad on ilus aeg. Kõik sitt, mis lume alt välja sulab, ja kõik ilus, mis maas nii räämane, lõhki ja vesine, teevad ilumeelekese nõnda heaks. Nõnda heaks, et jalutaks oma jallud veristeks köntideks ja kobaks sõrmed otsast, et aina uusi ja uusi kevadevarandusi avastada, millest ilusaid ajatuid pilte teha.
MuPo, Ühiskaart ja nendega seostuv räämlus
Rohelise kaardi ajad on lähedal. Peab ennast igal käigul õigustama hakkama.
Eile rääkis mulle bussis keegi noormees, kuidas MuPo pärast kohtusse läks ja ei pidanudki lõpuks trahvi maksma. Kuigi sõitis puuetega inimeste 80-sendise piletiga.
Ma rääkisin talle sellest punase jopega tädist, kes ükskord ammusel talongide a’al trammilt maha tõsteti. Ta, vaadake, lõi talongi läbi, kui nägi aknast MuPo pedekaid. Aga mingi kullisilmne blond MuPokõõm pistis kisama, et nägi küll, mis toimus, ja tema teeb nüüd trahvi. Punase jopega naisterahvas tõmbas nii alandlikuks ja vabandavaks ära, et see persekeeramine, mis ta peal korda saadeti, tundus täiesti okei ja õiglane. Ta võttis selle vastu. Aga. Oleks see proua küsinud tuimalt, et kas see pole mitte läbilöödud talong mu käes, poleks nad saanud tegelikult midagi teha. Kõik vastas seadusele.
Ei tohi nendel MuPo sitakottidel lasta enda peale kusta.
Saaremaanädala algus
Jõudsingi Saaremaale.
Keegi randa muga tuleb? Elerin-kallis ei jõudnud päris hästi bussile. Ma küll ka mitte, seega ei pahanda. Läksin järgmisega. Elerin jäi telefone, fotokaid jms otsima. Sõit oli normaalne: magasin üliebamugavas asendis, võpatasin mingile naisele sülle vajudes üles, Lihulas suri buss sajakümneks aastaks ära, passisime,
kohalik mehhaanik üritas piletiteraha taskusse pista. Igav ei hakanud. Anuni jõudsin ka ise. Ta pistis mulle kohe oma pisikese vankriga ette ja saatis poodi. Põlved värisesid, aga käisime vennaga kenasti ära. Midli oli terve aja nii imetubli ja uudishimulik nööp, et ikka veel ei usu.
Praegu olen hullult väsinud. Sest mul oli Tallinnas väga tore. Igast asju oli vaja teha. Homsest hakkan tubliks. Möllan suguvõsakokkutuleku nimesiltidega. Vaadake, enne Tallinna sõitmist läks kõik käest ära. Oli tööpäev. Sõbrad tulid läbi. Päeva lõpuks olin närvivapustuse äärel. Toredad noored küll.
Black dot nights, red morning lights
Jooksime üle Kaarsilla. Kallistasime ja nii tore oli. Järgmine (tehniliselt sama) päev kooli jõudsin, aga midagi head sellest ei tulnud. Mis halvasti, see uuesti.
Kohvik Pierre ja veel üks Maris
Veel üks kohtumine, mis ammu soolas.
M: “Lähme kooki sööma.”
Paari lausega lepime kokku, et raekojaplatsil näeb.
E: “Ma panen riide ja hakkan tulema.”
Üllatavalt avatud inimene. Jalutasime jne. Sai näha osa minu kolmapäevast.
Suhtluspsühholoogia: esmamulje ja kehakeel
13 minutit enne seminari algust keeran lukku oma ühikatoa ukse. Peas keerleb feil, et pole kodust ülesannet teinud. See seisnes selles, et pidi võtma suvalise võõra inimese ja temaga kontakti looma. Meelega ja teadlikult. Siis vaadelda, kuidas ta reageerib ja mis ise tunnen. Seisin selliselt oma ukse taga pimedas koridoris.
Tõuseb vasak käsi ja koputab naabertoa uksele. Naisterahvas, kes Eurovisiooni lugusid esitab, elab siin. Keerab ukse lukust lahti, avab selle ja vahib mind nagu mii-mi-mida sa tahad minust??? Mu ees seisab peaaegu minupikkune kolme-neljakümnendates eluaastates naisterahvas. Heledad lühikesed lokkis juuksed. Käes on mingit sorti pooleli olev kudum. Tundub kahtlustav. Tervitan kenasti. Selgitan, et plaanime toakaaslasega köögi ära koristada. Küsin, kas äkki tema sooviks ka selles aidata, kui kööki soovib kasutada. Hakkab kohe ajama, et tema eelmisel aastal üksinda koristas teiste järgi ja enam seda jama ei tee. Noogutan: “Hmm, siis ma tean, mida oodata.” Muutub leebemaks. Räägib veel sipsu. Tänan teda, lippan lifti ja sõidan 0-korrusele tundi. Tehtud kodutööga (Y).
Tund on äärmiselt põnev. Laseb meil kirjutada oma lemmikvärvi, lemmiklooma ja lemmiklinna. Minu vastused olid hall, kassipoeg Sofi ja Sankt-Peterburg. Tuli lisada 3 kirjeldavat sõna iga vastuse juurde.
- Hallile panin elegantne, mahe, rahulik. Pidi andma pinginaabrile, et tema paneks ka sinna 3 juurde. Sain omale juurde hõbedane, jahe ja hele. Õppejõud selgitab, et need sõnad tähendavad, milline esmamulje jääb. Ok. Jahedaga olen alati nõus. Kirjutasin ta roosale asju nagu naiselik, särav ja pilkupüüdev. Ta vajaks putitamist, aga muidu läheksid need sõnad küll tema kohta :D Käib tossudega juuu, I can’t tolerate that shit.
- Sofi kirjelduseks panin säbruline, lojaalne, kihvt. Selgus, et see tähendab, millisena iseennast näen.
- St. Petersburg – suurejooneline, kultuurne, ajalooga. Kirjutada võis ainult kolm. Oleksin hea meelega lisanud veel sõnad “külm” ja “Russian”. Mida linn siis tähendas? Need sõnad peaksid olema tegelikkus. Mis ma tegelt olen. Ilma muljeteta, vaid reaalselt.
The Adventurous Pursuit of Happiness 