Dave Ramsey I baby step
Sain esimese sammu kokku juba kuu alguses. See osutus väga lihtsaks ja kiireks. Ilmselgelt toimin kõige paremini, kui selge eesmärk on teada ja silme ees. Septembris-oktoobris hakkas see süsteem külge mulle ja edasi on minu kulutamisharjumused nii palju paranenud, et kätte hakkas jääma piisavalt raha, et täiesti adekvaatne turvatunne ja enesekindlus rahaasjades tekiks.
Oli ka aeg nii palju täiskasvanuks saada :)
Rääkisin õega talle õppemaksu tagastamisest. Ta ütles jälle, et kunagi tulevikus maksan, kui Mipsul vaja peaks olema. Minu asi olevat selleks ajaks nii pädev olla, et mul polekski raske selline raha lauda köhida esimese küsimise peale. Osaliselt meeldib selline pingutustnõudev diil, teisalt kolgib sees, et võlg on võõra oma. Mainis seda ka, et kooli lõpetaksin. Enne polevat üldse teemagi. Sobib tegelt.
Nõnda maksan igakuiselt tahvelarvutit ja täidan väga krapsakalt Kanada tripi fondi. Elu vajab ju ka elamist :)
Eelmisel aastal
Hakkas arenema-kasvama igast häid asju. Eelmise aasta iga kuu balance:
See on kõige põnevam hobi maailmas :)
Täna on lõpuks hea päev
Blogimine aitab noh. Kirjutad seisma jäänud ja läppunud tunded-mõtted endast välja, (h)arutad probleemid lahendusteks. Ja hakkab hea.
Andestan endale kõik feilimised ja liigun tragilt edasi :)
KUMUskäik ja mõttemõlgutused
Mind huvitas minimaalselt tegelikult, mis seal üles praegu on seatud. Suures saalis oli natuke põnev isegi. Luukered ja tihedad-kohevad metsad. Meeldiv. Nautisin seltskonda.
Lapsed leidsid nurga, kus joonistada.
Nad said seal trükimasinat näppida.
Hakkasin mõlgutama mõtteid, et äkki kingiks edasi vanaisa kingitud trükimasina. See selline pigem väiksem nagu pildil. Hele sinakasroheline. Või rohekassinine. Väga vahepeal. Ja ma pole seda aastaid kasutanud. Osa minust ütleb muidugi, et jäta alles, sest vanaisalt saadud ja kummalistes oludes hea praktiline asi, aga teisalt mäletan, kui põnev ja äge oli just väiksena trükimasinat muudkui väntsutada. Ja nendel lastel oleks ka. Minu omi niikuinii silmapiiril pole, andku õe omad siis minna. You snooze you lose ja värki.
Nagu veerandeakriis, ma ei tea
Kuidas on nii, et ma ei tunne ennast endana? Oot-oot, eile korraks isegi tundsin. Bastardiga diivanil, minu varbad tema peos ja tema varbad minu peos. Pikutasime, naersime, vaatasime Djatlovi kuru intsidenti.
Novembris-detsembris Biomenus töötades, kui Bastard ära oli, tundsin ennast küllaltki endana. See valu, piin ja üksildus, mida tundsin, oli nõnda nostalgiline.
Noh, ongi. Ma ei tunne ennast endana. Miski oleks nagu valesti. “Ma nagu valetaksin, aga ma ei tea kellele ja mida.” Miski ei ole sealmaal, kus ma tahan, et nad oleksid. Kõike olen valesti teinud tegelikult.
See on nagu pool minust oleks suureks saanud – majandab nii kenasti ja värki, aga teine pool, mida vean nagu muda kaasas, kaupleb hommikul lapse kombel, et ei taha veeeeel ärgata. Mingi arenemisvalu. Sooviksingi kogu aja pädev olla.
Kõik eskapism, mida on nii hästi saanud viljeleda, on üle visanud. Joomine-suitsetamine. Sõna “väljakutse” veel korra kuulen, kisun kellegi pea otsast. Enda! Miks mitte teha midagi, mis oleks tähendusrikas? Kedagi ei koti mingi pudeli flip challenge või mingi teine ulmemõttetu ülesanne, mis peaks kellegi meelest kvalifitseeruma välllllljakutseks. No ei ole väljakutse, kui ise valida süüa sitaks kaneeli. See ongi lihtsalt see, et teed mingit sitta ja arvad, et oled midagi teinud päeva jooksul. Tegelt ei ole.
Ah jaa. Meenus. Seda sorti kriisi lahendus olevat leppimine ja järjepidev püüdlus paremaks inimeseks olemise suunas. ILMA ülemäärase kritiseerimise ja etteheideteta.
Ma ise olen proovinud teistmoodi lahendada seda asja. Enda häid kombeid tublilt toitnud-kiitnud. Tunnen ennast väga hästi, kui rahaasju arvestan ja kontrollin. Hiljuti õnnestus mul määratleda enda stiil või nii. Et ei ole lihtsalt riided, mis mul on olemas ja selga lähevad. Määratlus on muidugi natuke oota-kuidas-nii-saab, aga usaldage mind. Suveks ilmselt olen selles vaimus garderoobi endale kokku pannud ja see saab olema fantastiline. Mõelge neljakümnendate-viiekümnendate USA naiselikkus + survivalist scavenger. Mmm. Ülimalt vabastav on vabaneda riietest, mis ei ole päris need õiged.
Kogunenud asjade kinkimine, annetamine, müümine on mind palju maha rahustanud. Laseb uuena elada ka. Pole tränimäge, mida poolenisti süütundest vaja alles hoida ja hooldada.
Tuleb endale andestada ja liikuda (kasvõi üliaeglaselt) selle suunas, mida ise tahad.
Samuti on meeldiv ja elu lihtsustav olnud seada väga selge ja kõike muud domineeriv prioriteet. Nt. iseenda tervis. Otsustad, et kõik muu võib suhteliselt putsi päeva jooksul minna, aga ma kindlasti teen enda joogaharjutused/kükid ja lähen vara magama. Ja sellega ei saa feilida. Siis on elu ilus :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 