Punane pühapäev
*Sorteerin pilte, et selleaastane sünnipäevakink Bastardile lõpuks ära teha*
Arvestasin just, et iga päev ühe kausta sorteerides suudaksin enda suvaliste piltide kaustas korra majja lüüa vaid 126 päevaga :)
***
125 päeva veel. Alati jääb midagi üle, mida ei saa loogilisse kausta panna. Ei lähe kuhugi või võiks võrdselt mitmesse minna. Mingu siis blogi kausta
Töökohtadest ja kõõmast
Olen tööl.
Esimesel töökohal siis. Varsti enam teist ei olegi. Mitmepäevase vaatluse ja ühe vestluse peale tõstis pead see osa minu loomusest, mis ei vaja kedagi ega midagi. See käis nii, et teisel töökohal leiti, et minu pidev ja intensiivne pingutus ei ole piisav. Minu adekvaatne hinnang ja väljaütlemine, et minust oodatakse vähese ajaga liialt palju, sai mingi üleoleva ja vastiku vastuse. Ok. Tegin töö ära, sõitsin koju. Astusin üle läve, lõin ukse kinni. Lukku. Ketti. Hakkasin esikuvaibal nutma. Helistasin emale.
Jõin ennast täis, käisin linna peal üht spetsiifilist šokolaaditahvlit otsimas, et töökaaslastele viia, sest otsustasin emaga arutades (pmst kõige suurem-segasem segu nutmisest ja enda päevasündmuste jutustamisest) sellele tööle mitte jääda. Ma olen liiga noor ja heal arvamusel endast, et lasta ennast mingi krati kombel läbi põletada vastu võttes ülesandeid, mida on võimatu täita.
Olen siiski teisel töökohal meeletult palju õppinud. Õppinud toidu, raha, inimeste ja enda kohta. Maailm on saanud hoomatavamaks kuidagi. Välja suumimise tunne.
Järgmine päev siis läksin pohmaka ja šokolaaditahvliga tööle. Ütlesin naistele, et ei jää sinna. Tegin kenasti tööd, kuni nn kubjas tuli. Ütlesin, et ma ei jää sinna tööle. Vastas, et kirjutaksin lahkumisavalduse ja 14 päeva pean veel seal olema. Tagasi tööpostile. Türa.
Mul pole veel lepingutki antud. Nii vähe seal olnud. Tahaksin kuidagi neist kahest nädalast pääseda, aga ma ei taha esile kutsuda mingit sitatormi.
Nt ma ütlen, et lepingutki pole veel, ma olen siin käinud üheksal päeval kokku ainult, ma ei tule lihtsalt enam, sest ma ei sobi ju ja kõik. Ja siis kubjaskõõm ütleb nt, et seda küll, et lepingut pole, ma ei hakka siis palga maksmisega ka jamama.
See mulle siin jõulu ja sünnipäeva eel ei sobiks. Katsun mingi miinimumprogrammiga need 14 päeva läbi ajada. Vägistan. Suva.
Miski surematusetunne on peal. Aga samas on olla väga surelik ja kordumatu. Kõik on eriline. Kuulub iseenda aega.
Submission
Kuulsin, et Bastardil on isegi nii palju netti vahepeal, et mu blogi laeb ära. Nii on mõtet siin enda mõtteid lahti harutada. Kes siin ikka muidu käib?
Ma päriselt küsisin ja tahan teada. Kes?
Lõppude lõppude lõpuks on ÕISi ilmunud minu praktika/uurimistöö hinne. Nii on päriselt ainult lõputöö jäänud. Igavene jebimine oli praktika hinde lisamisega. Oleksin peaaegu pidanud 140 eurot juurde maksma, et nad saaksid selle sisse panna. Kuigi ma ei oleks pidanud ainet uuesti lugemisele võtma.
Ma pole enam isegi kindel, mis väljendeid selle süsteemi kirjeldamiseks kasutada või kuidas see süsteem üldse toimib. Tahan sellest juba eemalduda.
Minu võimalus selleks on käes. Tuli see submissions deadlines meil.
8. detsembriks tuleb esitada valmis lõputöö osakonda. Saan sellest aru nii, et see oleks digitaalne variant ja kui kõik selle juures kärab, siis 4. jaanuariks tuleb köidetud variant üle anda TÜHIsse. Pmst humanitaarinstituut või misiganes see nüüd on. Ma ei tea ega hooli :)
Ega muud nagu polegi. Pean selle valmis vägistama. Ma ei taha seda enam. Ma ei jaksa tahta.
Woohoo!
Beib helistas mulle täna hommikul! Puterdasin midagi enam-vähem talle. Naeratus oli kõrvuni! Polnud nii ammu ta häält kuulnud, üle nädala nüüd polnud tal netti isegi. Nüüd korraks sattusid kuhugi tsivilisatsiooni lähedale.
Ülihea päev :)
Loomus tõstab pead
Varsti pärast seda kadus side Bastardiga. Ta on vist nii kaugel üleval, et seal lihtsalt pole Internetti. Või ta lendas üle parda ja sellest tulenevalt ei saa midagi kätte ega kirjuta mulle. Ei tea. Panustan siiski sellele, et kuskil polaarjoone taga pole neti tagamine prioriteet.
Tema puudumine on lasknud pead tõsta mu loomusel või millelgi. Ma olen koguaeg üksinda.
Septembrist, kui ta lahkus, olen teinud iga päev kasvavalt kükke. Mul on eraldi süsteem. Tol pühapäeval, kui Beib minema läks, tegin 6 kükki. Pühapäeviti ainult 6 nüüd teengi. Esmaspäeval tegin siis 12, teisipäeval 18, kolmapäeval 24 jne kuni pühapäevani, mil tegin 6. Esmaspäeval tegin seejärel hoopis 18, teisipäeval 24, kolmapäeval 30 jne. Niimoodi kasvabki. Tänasel teisipäeval teen juba 66 kükki.
Paari päevaga lisandusid kätekõverdused. Nädal aega järjest teen sama hulga. Alustasin kuuega ja tõstan igal nädalal ühe võrra. Täna tegin 14 tükki.
Hakkasin kesklinnast Viimsi tööle sõitma jalgrattaga. Armusin rattasõitu absoluutselt ja poleks lund, sõidaksin ikka veel rattaga. Kõige parem mõte maailmas, sest
- ma jõudsin alati tööle õigeks ajaks (vs see, kui bussist napilt maha jäin ja 20 minti tühja pidin vahtima, et siis hilineda)
- säästis umbes ühe kuupileti raha
- sain sujuvalt väga praktilise ~35-40 minutilise trenni päevaplaani suruda
Siis tekkisid kohustuslikud hommikused päiksetervitused. Kes ei tea, siis see on seeria joogaharjutusi. Väga sujuvalt kulgev ja mõnus. Esimesed sirutused-venitused. Seda tuleb 6 tk teha. Lisandus õhtune pikk joogasessioon, kus teen pikemalt venitusi. Üldse liigutan-töötlen kogu keha, kõiki liigeseid. Umbes pool tundi.
Misjärel poen tudile. Uni on saanud peaaegu kõige tähtsamaks asjaks. Uni on püha. Magan 8-9 tundi öö jooksul. Haige, et 25aastasena alles saan aru, kui tähtis on magada piisavalt. Uni on eriliselt hinnas, sest
võtsin endale teise töökoha veel. Sest raha.
Niimoodi kogu aja ära lahendamine teeb mu efektiivsemaks. PEAN esimeses töökohas kooliasju tegema, sest nende tööpäevade õhtul ei jõua. PEAN kodused asjad teise töökoha päevadel ära tegema, sest muud aega selleks lihtsalt pole. Kõik peabki olema planeeritud ja tehtudki nii, nagu plaan ette näeb.
It works if you work it*
Ajan juttu 17aastase tüdrukuga. Selgitab, kuidas ei hakanud meiki pärast ujumist koolis tegema, sest nutaks selle näo, kaela ja rinna peale laiali kodus, kui voodile vajub. See alati naljakas ja äge olend räägib, kuidas tunneb end inimesena igavana, ta loomingulisus on tuhmunud.
Viimasega ta poeb haava mu südames: tunnen ennast samamoodi. Nagu oleksin lahustunud enda ülesannete ja olme sisse. Iga päev avan blogi ja panen kinni. Midagi ei tule seest välja, midagi ei oska sõnastada. Kõik mu elus oleks nagu samasugune, liiga keeruline seletamiseks või liiga habras, et välja öelda.
*Ta suhtumine palderjanitablettide (üle)doseerimise kohta.
The Adventurous Pursuit of Happiness 