Elutarkused pitsakohas
Mul on selline lahe töökaaslane, kellega saab igasugu mõtetest-ideedest rääkida. Arutada maailma. Tegin ettepaneku kordamööda öelda mõtteteri või elutarkusi, mille järgi me elame või mida usume. Ma alustasin.
E: The journey is the reward.
L: Kõik on mööduv. Kõike ei tohi tõsiselt võtta – kõik see ju möödub.
E: Ise enda sööginõude pesemine hoiab inimest reaalsuses.
L: Ei tohi karta ennast lolliks teha. Tee kõiki asju. Ükskõik, kui lolli mulje endast jätad. Ülikoolis eriti.
E: Võlgu ei tohi võtta: The borrower is slave to the lender.
L: Väärtusta seda, kui oled üllatunud. Mida vanemaks saad, seda vähem üllatud.
E: Kui Sa armastad kedagi, siis käitu temaga nii, et ta usuks igal pool, et Sinu juures on parem.
L: Aknaid peab projekteerima, nagu seal taga oleks keegi, keda Sa armastad (Alvar Aalto tsitaat).
E: Tee alati enda voodi ära. Annab tunde, et täna olen tubli.
L: Ära kunagi kaota oma fantaasiamaailma, kuhu põgeneda.
E: Iga inimene peaks lugema iga kuu ühe raamatu läbi.
*Veedame tunde Goodreadsis ja raamatuteemasid arutades*
Mina olen lill
“Võtke tal pea maha!” hüüab suureks tehtud lapsehääl.
Võtan seda kui märguannet filmimiseks-pildistamiseks. Õdede lapsed mängivad kõige armsamaid mänge! Jaanipäevaööst sassis-energilised. 5 tükki!
***
Küla kokkutuleku aasta on. Tähendab suuremat kräud. Kõned-esinemised-võistlused-loosid-rongkäigud-ilutulestik-läll. Ei, lällama ma ei jäänudki: lahkusin pärast elu esimese medali võitmist. Polnud küll esimene koht. Ega ka teine. Siiski pole ta mingi tähtsuseta osaluspreemia, et thanks-et-kohale-tulid-võta-ka-endapikkune-karikas. Võitlesin enda kolmanda koha eest!
Neiusid tuli rahva hulgast viievõistlusel osalema kokku 7-8-9. Seekord polnud naiste võistlus Küla Säär vaid Küla Lill (vs meeste võistlus Küla Käsi). Misiganes järjekorras toimusid kartulikoorimine, lipsusõlme sidumine, nööbi õmblemine, pärja punumine, kulinaarne ülesanne. Kartulikoorimises olin kõige kiirem! Lipsusõlmega jäin ainult enda ühele õele alla. Mu maasika-karikakra-kaseoksa-orasheina pärg söödi maasikatest žüriilaual enne hindamist tühjaks ja see nägi täiesti tagasihoidlik välja: ala eelviimane koht :)
Nööbiga olin ka eelviimane. Ma olen nii põhjalik neiu lihtsalt noh ;)
Ja kulinaarses ülesandes suutsin traditsioonilise kalasupi koostisosi piisavalt üles lugeda, et teenida ala teise koha.
***
“Too mulle neid lilli sealt!” hüüab minu võistluskaaslane oma pojale.
Neiud jooksnud kõik laiali pärjapunumisalaks, juhtusime umbes üheksa minutiga selle naise ja ta pojaga kokku. Sääsed söövad meid. Läbi metsatuka, kuhu taha olime lilli korjama sattunud, kostab muusika.
“Meil on 6 minutit jäänud!” hõikan neile.
Naine tänab, teeb muga juttu, suunab siis jälle poega lillede valimisel. Julgustab teda ka maasikaid lillede kõrvalt sööma. Mingi võistluse võit polevat jaanipäeval ikka kõige tähtsam :)
29. Maijooks
Ostsime kohe järgmise – KOLMEKÜMNENDA Maijooksu – piletid ära. Juubeli puhul teeme ajavõtuga. Muidu olen ise vaadanud, mitu minutit läheb. Kõva vahe. Noh, 5 euri vahe tegelt on. Kambameeleolus siiski liitusin ettevõtmisega 30. korral ajavõtuga 7 kilomeetrit läbida.
Päev oli muidu fantastiline ja stressirohke. Sest kooliasjad ju.
Üritasin sellest üle olla. See suures osas õnnestus. Elasin Mipsule kaasa, kui ta lastejooksus üliväle oli. Jooksin nagu mingi soccer mom temaga kaasa raja kõrval. Tegime laagriplatsi, kus kõik lapsed meie seltskonnas said kilgata-roomata, sõime, uurisime nänni, panime numbrid külge. Käisin Ida-Tallinna Keskhaigla telgis lihtsas kontrollis
Pärast jooksu käisin MyFitnessi omas ka. See oli väga teistsugune kontroll. Sealt sai terve A4 lehe igasugu infoga rasva, pehmete kudede, mineraalide hulgast kehas. Näitas bioloogilist vanust ja veel erinevaid hinnanguid.
Kohe pärast jooksu ronisin vennaga üles tuletorni. Nagu alati.
Moodustasime uue laagriplatsi, kus oli meil (aa, “meie” tähendab see aasta mind, venda, ema, 2 õde, 2 beebit, 1 väga armsat energiapall-väikelast) nii lõbus ja kena, et olime vist päriselt viimased jooksjad, kes lahkusid. Isegi osad telgiputkad olid täiesti maha võetud, kui alalt välja sihtisime.
Teisi saates ja läbi linna jalutades stress ja lühike närv tulid mu juurde tagasi ja ma lihtsalt pidin mingisse üksindusevormi ära saama. Nõnda jätsin hüvasti ja läksin Bastardi juurde. Tänase oleme ka suht maha tudinud. Ometi on jälle natuke normaalsem ja mitte nii väga närvihaige olla.
BaltoScandaliplaanid
6.-9. juuli jälle Rakverre Baltoscandaalitsema!
Seekord proovin mitte nii hilja peale jääda, et mind (ja õde) tuleb punase imekiire sportautoga koju viia, ei pissi ennast pargis tiigi ääres täis, ei eksle “spordikirikut” otsides mööda hämarat surnuaeda. Ei suitseta teatriõue roosipõõsa varjus, ei söö avamisel purskkaevu ääres juustust pitsat. Ajad ju õnneks muutuvad ja tulevad uued-paremad asjad. Seekordsed huvipakkuvad etendused, millele sihin, on järgmised:
Liffix Killl
Hakkasime Bastardiga DDO-d täna mängima. Sombune ilm ja värki. Tegin endale punase peaga haldja.
Jjj
See tähendab jaa ja jah, kui oma vennaga räägin.
Tore õhtu kodus
Mul on väike vend olnud esmaspäevast siin arvutimänge mängimas ja filme vaatamas. Korra jõudsime isegi poodi riideid ostma. Muidu istumegi kodus ja oleme lahedad.
Bastardiga oleme nagu vahetustega tööl ka olnud. Et vend mul üksi siin ei peaks passima.
Mõmmiga kingitus
Pakkisin homseks kingituse ära,
aga mulle tuli nii äge külaline, et rebisin paberi ümbert ja näitasin talle, kui kihvti kingi enda õelapsele koos Bastardiga sebisin. Tagasi pakkima noh.
4. bakaseminar
Minu kord tutvustada enda lõputööd. Saatsin ka mingi kirjatükikese teistele kritiseerimiseks. Kuigi töö oli räbal ja vaevu nõuetele vastav, oli kogu bakaseminar ja arutlus mu töö ümber fantastiline. Andis meeletult motivatsiooni ja mõtteid.
Läksin varem kohale, et teise esitaja töö ka läbi lugeda. Tuleb üks väga kihvt antropiff mulle rääkima, kui teistsugune ja huvitav minu teema on. Seda küll oodata ei osanud. Seminaris kiitsid teisedki mu teemavalikut, pakkusid enda vaatenurki ja vastuseta jäänud küsimusi. Ma pole vist kunagi nii vabalt ja hästi end üheski seminaris ülikoolis tundnud.
Laupäeval lähen Meepäevale, et seal enda uurimistööle informante saada.
Lego @ Pizza Grande
Lego pitsa on see väärt variant, mille puhul saab klient valida 6 pitsakatet. Põhi, tomatikaste ja tavaline juust on niikuinii.
Beib on tööl, natuke pohmas. Beats from the vault vms noh. Pakkusin välja pitsa teha. Saatis soovi. Panin kirja.
Andis vabad käed mul lisada mingeid lahedaid asju ja proovida asju, mis sobida võiksid. Mulle meeldib nii talle teha, et teen kõik nagu telliski, aga panen näiteks poolte tükkide keskele ühe tüki millestki, mida ta ei tellinud. Nt kukeseene või jalopenoketta. Et mingi põnev amps luua. Mul ka põnevam valmistada. Või viskan täpselt keskele peotäie oliive. Mulle meeldib veel juustuäärt teha. Sinna saab üllatusi peita. Näiteks suitsujuustu vms.
Täna sai talle selline pitsa.
Muidu me niimoodi suuri tükki ja üksikutele lõikudele ei lao. Samas, kui aega ja viitsimist on olnud, siis oleme igasugu variantidega klientidele vastu tulnud :)
Väike vend on juba 14!
Tuli mulle eile Kadrina rongijaama vastu. Ei tundnud teda äragi. See poiss venib vist meist kõigist pikemaks. Sean jutukal koduteel salaja keskööks äratuse.
8. detsember telefonis ette lõi ja alarmi esile kutsus, tormasin põleva säraküünlaga venna pimedasse tuppa. Ta ehmatas ärkvele nagu teeks igaüks, kes arvab, et ta tuba põleb. Aga ta on nii chillax, et hakkas naerma järgmisel hetkel. Mõnelt teiselt oleks vist molli saanud.
Rebis agaralt kingituse ümbert pakkepaberi, milleks Bastardiga valisime riiulist leitud Maaja keskmise lehe. See ajas ka teda naerma. Osalt vist selle pärast, et nö center foldi vastasküljel olid anektoodid :D
Sai täpselt selle raamatu, mida soovis; natuke värvilisi paugukaid, mis ka roseti rolli kandsid; 9 säraküünalt.
Nüüd siis ootan, et poiss jõuaks koolist, issi töölt, õde perega oma kodust ja kesiganes pidulised veel ilmuma peaksid. Ootan köögis pliidi ees, sest issi palus mul prae valmistada. Loomulikult olin nõus,
aga mulle tundub, et täna ei saa issil jääda märkamata, et midagi on muutunud, kui ma peolauas prae asemel ube kartuli ja praekapsa juurde võtan.
Pidu on sisuliselt läbi. Söögid söödud, jutud räägitud. See üks asi sai ka räägitud.
Saatsin köögist kõigi külalistega järjest sööke lauale. Issi vaatas veel asju üle, et mida köögist lauale viia. Pidasin ta naeratades kinni sõnadega “kuule, ma räägin siis Sulle ka ära…”
Jätkan: “Mäletad, kuidas mul septembris seljaga jälle jamad olid? Ma siis otsustasin, et teen kõik, mis minu võimuses, et uuesti seda ei juhtuks. Ma seepärast ei söö enam liha ega midagi muud loomset. Siis tead nagu arvestada, miks ma praadi ei võta ja nii.”
Suurtele silmadele lisandub naer ja issi küsib: “Bastardile oled siis kõik saadetud liha praeks teinud?”
Naeran vastu: “Jaa. Ta nüüd nii rahul ka, et ma ta eest jäätist ja juustu ära ei söö.”
Naerame veel hetke koos. Ja oligi kõik. Korra lauas küsis veel, kas ma salatit siis ka ei soovi. Ütlesin rõõmsalt: “Ei, aitäh,” millele ta noogutas, ja siis tõesti oligi kõik.
Kogu õhtu oli hästi lõbusaid tegevusi täis
ja tohutult südantsoojendav.
Rõumäänss
See aasta oleme juba tanki mööda turninud ja käest kinni ühe ringi uisutanud. Romantika. Ilmselgelt oli oodata käesolevat postitust: käisime koos lasketiirus. Värisesin elevusest ja pingutusest. Näod olid naerul ja tuju super! Kui lõpus meile enda märklaualehti pakuti, võtsime need hea meelega kaasa. Panime kõik neli elutuppa seina peale, kus need aimu annavad, kas huiata meiega või mitte :)
Ida-Viru tripp. Kolmas? Neljas?
Emme ja pisike Mips avastasid kahekesi pankranniku serval pisikest karuputke. Mu õde (Mipsu ema) vaatas seda ahastusega pealt ja palus, et me edasi läheks. Umbes kogu reis oli selliste toonidega :)
Meid oli terve kari: mina, emme, mõlemad õed, kaks venda, 3 õdede last, õemees. Lastega trippimine on ikka midagi väga muud kui ainult oma õdede-vendadega jm ~eakaaslastega. Natuke äge, natuke väsitav.
Esimese öö ööbisime samas kohas Sinimägedes, kus aastaid tagasi ka esimesel reisil. Umbes 2007. aastal tegin seal pilti mälestuskividest. Meenus, kui märkasin pildistades, et olen täpselt samas kohas täpselt sama pildi teinud.
Äge oli hulkuda selles piirkonnas jälle. Mängisime vennaga surnuaias peitust ja uurisime hauakive, hauakaunistusi. Öökappidest unisex fotodeni.
Magamiskott oli supersoe. Hommikul ärgates olid huuled ja silmad nii paistes, et venna kutsus mind Jabba the Huttiks. Mu silmalaud olid niivõrd sarnased tema omadele olnud :)
Tripp kestis esmaspäevast kolmapäevani, aga kuna olen täna kolmapäeval tööl, pidin teise päeva õhtul Tallinna sõitma. Emmel oli sama asi. Vaeseke nuuksus mul kõrval veel enne, kui buss välja sõitis. Talle kohutavalt meeldis. Proovisin lohutada, et ega see viimaseks korraks jää :)
Tudengidate 2015 ehk uudisloo kirjutamine
Tallinna Ülikooli praktilise ajakirjanduse õppekavas on kohustuslik aine uudislugu. Praktiline ajakirjandus on minu kõrvalaine. Kõrvalaine on sisuliselt nagu kõrvaleriala, aga poole vähemate ainepunktidega.
Uudisloos olen praeguseks pidanud koostama uudise idee tutvustuse: teema, allikad, lisamaterjalid nagu fotod ja nt tabelid. Valisin teemaks Tudengidate 2015. See esitatud, käisin ka üritusel, et inimesi intervjueerida ja korraldajatega rääkida, et hiljem hea uudislugu kokku panna. Tegin ka pilte.
Üritus oli üllatavalt fun. Läksin varem kohale, et saaksin deitimist segamata noortega rääkida. Küsisin peamiselt 3-4 asja. Kas on varem käinud? Mis ürituse ideest arvab? Mis on ootus/plaan? Kust/kuidas üritusest kuulis? Küsisin vestluskaaslaste telefoninumbrid ja helistan nüüd nädala sees tagasi, et sisukam uudis saada.
Poisid-tüdrukud olid endid kenasti üles löönud, paljudel poistel roosiõied kaasas.
Kella neljast otsisid tudengid enda numbriga kaaslast ja mina rohkem ei piinanud küsimustega. Jälgisin ürituse kulgemist, et parem lugu kirjutada. Suhteliselt lõpus lasti alla suur hulk punaseid õhupalle, mis tuli ära lõhkuda, et kõiksugu kuponge jms kätte saada. Tegin pilte ja naersin, kui õhupallid mulle kaela sadasid. Päris kihvt elamus :D
Need alla sadasid, hakkas nagu sõda peale: kõrvad olid paukumisest peaaegu lukus. Vilisesid väheke. Üks pisike tüdruk hakkas poole lõhkumise ajal must kinni hoidma, et jalaga trampides mitte tasakaalu kaotada :D
Enamasti pildistasin, aga pärast leidsin ise ka mõned kupongid õhupallitükkide vahelt.
Nii sain kaks Oriflame’i huulepalsami.
Oleks ma keegi kuulus blogija, annaks kuuendale kommenteerijale ühe ära, aga ma ei ole ju :D Andsin variandid Bastardile nuusutada ja jätsin temale meeldinu endale. Ta valik oli hea, sest mõtlesingi õrnema lõhnaga huulepalsami enda õekesele kinkida. Nüüd siis tead, Pantsessa!
HUAWEI MediaPad M1 8.0
Leidsin lõpuks neti.
Tahvelarvuti jäi ka näppu.
Oligi aeg mingi korralik aparaat kooliks muretseda. Väga armas ja mugav on.
Tegin juba pilte ja mängisin Plague Inc.i, rääkisin Bastardiga Skype’is ja mõõtsin stopperiga, kaua ma hinge suudan kinni hoida. Installisin WordPressi ja nüüd üritan blogida. Koolinädalaks katsun raamatute ja PDFide kasutamise-lugemise käpa sisse saada.
Uurin rakendusi-võimalusi vaikselt :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 