Räägi minuga!
Kokaneiu: Kas kiisu tahab vorsti?
Mina: …tahab küll.
Mina: Kas ta tuli selline krobeline?
Anu: Ta tuli selline värdjas.
Mina: Palun lihtsalt õmble mu sekspesu.
Emme: Jah.
Beib poolunes: Don’t do teleport!
Sotsioloog: Ma ei arva, et kõik mootorrattagängis oma naisi peksaksid. Ma loodan.
Anu solvunult: Mina ei söönud Ellu konna ära!
Mips: Emme, lõpeta see rääkimine, ma tahan Trafficut kuulata!
Venna: Ku nimi on ainult selle pärast meeles, et ta on saatan.
Beib porno peale vihastades: Türa, teemaarendus on null, raisk!
Elerin: Hellllou, ma olen purjus… MIDA ma ei Ei tee?!
R-Kioski müüja kell 17:52: Kõjik! Pjanen kjinni prjaegu!
Pants rõõmsalt, kui laps juustest teda tõmbab: Assa sakutis!
Anu rasevihasena: Ma loodan, et Su esimene laps tuleb poeg!
Pants tööka inimesega suhtes olemise igapäevaelust: Minu diil oli S forever, mitte kõik ta sugulased ja S-i mitte üldse.
Anu, kui ma olin vaadanud vale bussiaja: See 9-midagi ei olnud bussiaeg. See oli lihtsalt kellaaeg.
Piff Kuressaare-Tallinn bussis telefoni kriisates: Ja tead, see 18aastane Hendrik P. võttis mul kannist kinni noh.
Beib tööl meie õhtuste plaanide ettelugemist katkestades: Meeldiv kuulda muidugi, aga viigipükstest paistab erektsioon hästi välja.
Aprillikuus kohvikus tütarlaps teisele: Ma viskasin eile piparkoogitaina ära.
Mina emotsioonitult kellegi vähiteadaande kohta: Kurat, vähiga on ju nagu loterii.
Mina: Jouuu!
Usupiff: Jou, Elli!
Mina Bastardiga ööseks ühikasse jäädes (toakaaslane oli ka): Võib olla Sa jätad alukad jalga…
Beib süüdimatult: Mille pärast?
Beib vaatab Kanada-Läti hokimängu: Sööda nüüd, kalavaras, nahhui!
Venna: Kui Sa vihkad inimest, siis ütle, et ta unistused on sitad.
Mina: Tahaks midagi naljakat ja lahedat vaadata. Ainult mingit sitta vaatan!
Kaalulangetamisblogi
Paisun nagu pärmitainas sooja müüri otsas.
Või no, enam mitte. Õpin kaloreid lugema ja normaalseid plaane seoses liikumise ja toitumisega tegema. Kuu algusest olen maha reipinud 3-4 kilo. Hommikul kaaludes on alati vähem kui keset päeva või õhtul. Seega rind ees “4” ei söenda ikka öelda.
Jaa-jaa, alla kahe nädala on see kiire jms, jah, aga kui toimib ja ma jaksan elus olla, siis ma ei näe probleemi. Midagi ekstreemset ega hullu ma enda hinnangul ei tee ka. Kui läheb, siis – jumala eest! – mingu!
See on nagu mu uus hobi. Räigelt uusi asju õpib ja ägedatesse olukordadesse satub. Paneb mugavustsooni piire kompima, sest mõned keerulised kohad olen juba avastanud:
- Kõige raskem on tervislikke asju koju soetada ja valmistada, sest olen harjunud mingi keskpäraselt tervisliku/ebatervisliku toiduvalmistamisstiiliga. Et ikka makakaid vorstiga? Ketšupit ka peale noh?
- Pluss, kuidagi harjumatu on Bastardile öelda, et proovime nüüd pruuni riisi… Sest see on tervislikum… Kuuldavasti? Tal tundub äärmiselt pohhui muidu olevat, mul endal on see kummaline. Olen ikka uhkusega öelnud, et ainult laisad inimesed peavad vaatama, mida nad söövad. Mhmh, noor neiu, las see jutt jääda sinna, kus kitsed silkavad ja järved hüüavad.
- Ja suht raske on harjuda sööma/valmistama õiget kogust. Teen nüüd tihti nii, et tõstan taldriku süüa täis. Vaatan seda hetke kahtlustavalt ja lükkan pool potti või panni tagasi. Sest mul ei ole nii palju vaja ju. Harjutan näiteks ainult peotäit riisi tegema. Kahlan kanatükikese ja brokkoli juurde ja tuleb normaalne kõhutäis küll.
- Pidevalt peab ennast motiveerima ja meelde tuletama, mida ma teen. Vähemalt senikaua, kuni tervislikud harjumused külge jäävad ja loomulikult toimuvad. Minu jaoks toimib ülihästi Pinterest, I shit you not. Vaatan korraga viis-kümme minti retsepte, kenasid riietusi, motiveerivaid tsitaate, et ennast lainel edukalt hoida. Toimib.
Olen alati tundnud uhkust selle üle, et olen sünnipäraselt füüsiliselt väga vastupidav, mitmekülgne, tugev jne. Ise seda minema visata on kuidagi joga, tõesti.
Värk timestamp-idega
Ammusel a’al 2004. aastal murdis mu vanem õde endal jalaluu. Olime ma-ei-tea-kus, aga seal oli hotell lähedal. Ma jooksin sinna sisse, palusin kiirabi kutsuda. Turvamees vaatas mind nagu NO-WAY-BITCHHH-YOU-LYIN’! Käskisin tal vaatama tulla, et tegelt ka on üks näkk mingi lamava politseiniku juures siruli maas, rulluisud jalas. Ütles raadiosaatjasse, et vedeleb jah tütarlaps, aga “mäda vms ei ole”. Kiirabi tuli. Autos ütles Anu, et tal on janu. Saime teada, et “ega see mingi puhvet ole”. Saime tõesti igal sammul sõimata, aga kipsi sai kenasti peale :)
Nii jäin umbes nädalaks Tallinna Anu juurde tema ühikasse.
Anu andis mu kätte oma tollase fotoka, nagu nüüdki andis oma fotoka mulle kasutada.
Küllap ta suudab näha mu kirge ja õhinat.
Kui praegune kokkulepe on tähtajatu, siis tookord sain kasutusõiguse lühikesteks konkreetseteks perioodideks; näiteks üheks poeskäiguks. Siis ei osanud kahtlustadagi, et peaaegu 10 aastat hiljem käin oma ühikast samasse poodi süüa ostma, kuhu Anu enda omast.
Poodi ja tagasi kõmpides tegin palju pilte.
Mäletan, et keegi onu riidles minuga. Ta kahtlustas, et olen ajakirjanik ja sellepärast pildistan ta avariilist autot. Üritasin siis 13aastasena talle selgitada, et tegin pilti ainult seepärast, see on NII ILUS, kuidas puru aknaklaas sillerdab.
Ühe maja aias mängis väike poiss pisikese koeraga. Põnn nägi, et tegin lilledest ja rohust pilti aia taga. Ta vajus kutsale selga, kallistas teda ja ootas, et pildi teeksin. See on küll foto,
mida tahaks n.ö re-enact-ida.
Kahjuks ei mäleta, mis teid ma tol ägedal nädalal kõndisin ja mis kohti täpselt pildistasin. Mulle meeldiks neid vaadata ja mõista. Siis oskasin pigem näha ja tajuda. Aga kuradi äge ja muretu aeg oli.
Anu kõrvetas pildid plaadile, kui koju hakkasime sättima ja andis selle kohe mulle. Nimed, mis ta satsidele pani, kui neid arvutisse tõmbas, olid imekihvtid:
ellu 000, seiklemas ellu 000, ellu jälle seiklemas 000, ellu kadus 000, fotograaf ellu 000
Praegu teen postituse sel teemal lihtsalt seepärast, et timestamp-id,
mulle meenus, on sitaks ägedad.
Sõbrannat
Mitte üldse mingit Sex and the City teemat. Ega Girlsi. Mitte mingit bullshit poodlemist ja viisakat brunchi.
Sellist päris ja siirast. Seepärast igatsen tohutult BZi. Ta oli ja on lihtsalt uskumatult äge inimene.
Lihtsalt ta elab Kanadas ja ma räägin temaga umbes korra 3-4 kuu jooksul nüüd. Siiski mõtlen temale tihti. Ta oli igas enda rollis täiuslik.
Läbi aegade on olnud igasugu põnevaid sõbrannasid, ükski neist
ei ole alles jäänud. Räägime nendega pigem siis, kui füüsiliselt kohtume ja mingi nostalgia peale tuleb. Reaalselt, igapäevaselt neid minu jaoks ju enam ei ole. Kelle puhul kahjuks, kelle puhul õnneks.
Ometi tahaksin, et mul oleks selline naiselikum olend, keda vabalt usaldada. Ja kellega ägedaid asju teha. Kes mind metsa ja trenni kaasa veaks. Kellega naerame pisarateni ja täbaramatel hetkedel lohutust pakume. Kellega me teineteist taluks ja kuulaks.
Siinkohal saaks küsida, miks mulle enda kallimast ei piisa. Vaadake, ma sooviksin olla temale midagi enamat kui kimp enesekahtlust ja -viha. Pole nagu atraktiivne värk. Sooviksin seda kuskil maandada ja lahendada. Ilma, et ma oma elukaaslasel alkoholismi või muud sorti depressiivseid kalduvusi esile kutsuks. Ja, mulle tundub, tütarlastega annab sellised mured viimseni läbi sõeluda, kõik parakad ja ebakindlused maha lihvida. Mulle on lihtsalt selline mulje jäänud, et beib ei viitsiks ka parima tahtmise juures viilida ja värvida tund aega minuga koos küüsi ja arutada, mis tundeid see tekitab, kui söögi valmistamisel midagi ebaõnnestub või esialgset plaani muutma peab. Või olen ma millestki valesti aru saanud?
Õed
on (küllap vist läbi veresundluse) nõnda mul olemas olnud. Nüüd jälle vähem. Oleks nad koguaeg võtta ja kallistada, ei märkakski, aga kui puudust tunned, kipuvad mõtted ikka fokusseeruma asjaolule.
Pants teab mind läbi ja lõhki.
Viimati kohtudes tundsin murdvat hellust ta läheduses. Kõik kurb ja valus tahtis välja pressida. Äkki teadmisest, et ta mõistab mu pilke ja liigutusi. Ma ei peagi ütlema, mida tunnen. Sest ta saab aru. Spetsiifilised detailid olukorra kohta on vaid need, mida pean ütlema, et ta saaks mind aidata. Tunnen hirmu, et ta eemaldub minust. Mitte millegi konkreetse pärast, mis meie vahel oleks olnud. Lihtsalt elu teeb oma töö.
Anuga on see olnud naljakas, et kuigi meil on vahet umbes 8 aastat, oleme suutnud alati samale lainele häälestuda. Mäletan, kui ta oli vahetusõpilane Saksamaal ja ma ema telefoniga talle sinna helistasin. Minul oli varane teismeiga, temal varased kahekümnendad.
Võiks arvata, et räägime teineteisest mööda ja ma ei tšeki üldse biiti, mida ta mulle elust räägib. Aga ta käis ära ja tuli tagasi ja meie vahel oli kõik sama. Rääkisime kodu välipeldikus tundide viisi. Siiani armastan neid aegu. Seda ka, kui me käisime hääletamas koos. Tegime nii, et läksime hommikul vara häälega Paide, olime seal terve päeva. Nii jäi mulje, et ma olin koolis olnud. Ostsime turult riideid, ma ühe roosidega hõbesõrmuse ja hääletasime tagasi. Kord võtsid meid peale mingid poisid. Ma olin umbes 14 või 15. Ja juht ei saanud olla minust vanem. Oleksime ühes kurvis autoga teelt välja lennanud, turvavööd oli pinkide vahel ja me ei saanud neid kätte. Hoidsime käest kinni ja mõtlesime, et järgmisesse kraavi jäämegi. Kui palusime, et meid välja lastaks, oi need tatid sõimasid ja plõksisid. Kui nad meid lõpuks välja lasid, kallistasime teineteist vaikuses vist mitu minutit. Temaga tunnen juba paar aastat, et asjad pole enam päris samad. Lahku kasvanud. Üksikutel hetkedel tunnen ära meie sünkrooni ja rahu.
Elerin elab ka nii tobedalt kaugel. Muidu annaks selle piffiga igasugu põrgut üles kista
ja pauside ajal rääkida mahlast ja joogast. Ometi ei saa ma praegu mitte tunnistada, et ta on nagu hard drugs (millest ma tegelikult ei tea midagi õnneks/kahjuks), sest ta on fun umbes 15 tunniks, aga kui ma peaksin temaga kauem koos aega veetma, tekiksid mu erinevad psüühilised ja kehalised probleemid. Love her, though.
Ma tahan arutada ja teha tüdrukute asju. Tahaks kellegagi koos kooki küpsetada ja lillepotte Bauhofis valida. Tantsida ja glamtrashilt hulkuda.
Aga mul ei ole kedagi kuskilt nende asjade jaoks võtta.
STOP RUINING MY LIFE, BITCH!
Kumb on isepäisem? Kas mu pisike vana läpakas
või Västriku ühika kasutu nett? Mina ei saa aru. Nende kahe leiutise koosmõju on nõnda pärssiv ja masendav, et no tõesti ei saa aru, kumb neist siis see peamine sitt on.
Tihti puurin siin põlevate silmadega läpakaekraani, kui kõik kokku jookseb ja minu kavatsused ootele jätab. Siis surun vihaselt läbi hammaste ühe Austraalia istanduse omaniku kombel (kui mu õde väljendas, et see on nõme, et inimesed kottpimedas veel mingit sitta sorteerima peavad): “STOP RUINING MY LIFE, BITCH!”
Miks see mind nii kettasse nüüd ajab? Põhjus on tõsisem, kui lihtsalt kärsitu nälg meelelahutuse järele. Sest, vaadake, kui ma vaikselt enda homset ettekannet nädalavahetuselt viimasele hetkele (loe: praeguseks) edasi lükkasin, ei osanud kuidagi ette näha, et mingid tehnilised kannatused mu teele satuvad. Kui juba viimasele hetkele asjad lükata, siis loomulikult ei arvestata ju juurde aega, mis kulub nii läpaka kui neti silitamisele ja anumisele. Oijah.
Nikon Coolpix S9
Viimasel Saaremaa-külastusel tegi õde kauni üllatuse: ta laenas (asjake oli kingitud talle ja sõnastus peab selle liikumise osas õige olema) mulle enda pisikese mugava Nikon Coolpix S9, millega on ka järgnevad pildid tehtud. Olen käinud piltidega ümber enda soovide kohaselt: olen lõiganud servi, küllastanud värve (või just vähendanud), kontrastiga mänginud jne.
37 kraadi
Tunnistan, et on jah kõige nõmedam palavikunumber.
Saaremaal õe juures sain omale pisiku külge. Väikest Mipsu sai põetatud
ja sujuvalt haigus üle võetud. Valus kurk oli siis veel mu suuremaks probleemiks. Kallima juures
tundsin ennast piisavalt hästi, et lõpuni haigeks jääda. Sama loogika, mis puhkusele minemisega. Korra lõdvaks lased, jääd haigeks. Praegu on verine nohu ja uimps palavik peamised vaenlased.
Bussisõit Tallinnast Rakverre sellises olekus oli erakordselt soositud. Bussijaamas avastasin, et pole piisavalt raha, et osta pilet Rakverre. Ühesõnaga, mu hinge taga polnud 6 eurotki. Ostsin iseteenindusest pileti, millega sai võimalikult lähedale selle raha eest, mis mul oli. Plaan oli hääletada edasi. Juhtus hoopis nii, et palavik tõmbas mu bussis niivõrd uimaseks ära, et jäin magama. Põõnasin, kuni keegi helistas, et küsida, kas ma olen enda ema. Ei ole. Kohe oli peatus politseimaja ees, kus viisakalt välja silkasin, et edasi koduteeotsa saada. Teist bussi oodates mõistsin, kui kohutav oleks hääletamine palavikuga olnud.
Individuaalne häälestumine päevaks
Magasin tõelises king size voodis. Kuigi teadsin, et õde põõnab teises voodi otsas, poleks elu nimel seda vanduda julgenud- pimedas ei näinud ega puutunud üle voodilahmaka temaga ühelgi moel kokku. Hommikul ärkasin ka ihuüksi.
Õde ja pisike ajasid elutoas juba omi asju ja lasid mul suurel pehmuseväljal rahus sirutada ja väänelda, kuni olin valmis ise nendega liituma.
Jumaldan selliseid hommikuid. Keegi juba liigutab ringi ja tegeleb enda tähtsate tegemistega. Saan teda ühe silmaga jälgida või hoopis teki alla peitu pugeda. Või vaikselt varbaid teki alt välja lükata, kui püstine asend kutsuma hakkab.
Siirdusime õue peesitama. Lugesin Fifty Shades of Grey’d peaaegu 19 lehekülge. Mingi olematu enesehinnanguga omg-ma-olen-kõigist-nii-palju-kehvem-ja-kohmakam-aga-seega-nii-eriline-ja-nunnu-suhtumine surus end näkku, kuni teost oli lihtsalt võimatu edasi lugeda. Üldse, kui sitta hakata näiteks kurgust alla või ninast üles toppima, hakkaks ju ka vastu.
Anu valmistas Mipsuga koos imelise roa. Aitasin ainult söömisega. Kena vaheldus.
Vajusin paaritunnisesse siestasse ära diivani peale. Jällegi ei tulnud mind keegi kiusama ega mingi väga tähtsa asja jaoks üles ajama.
Mips tudile läks, hakkasime meie pärlitega möllama. Mu õde on praegu full-time mom, aga rahulikumatel hetkedel nõelub pärle karpideks kokku. Et temaga rahulikult juttu puhuda, lasin tal endale ka nüüd õpetada.
Mu kallim hakkab meremeheks. See tähendab, et iga natukese aja tagant ei näe teda 2 nädalat kuni 3 kuud. Kuna mul ei ole plaanis teda kellegi vastu kunagi vahetada, olen juba praegu hakanud välja mõtlema, mida ma teen siis, kui minuga ei ole seda inimest, kellega tahan igat päeva oma elus jagada. Mu lahendus on väga lihtne. Teoorias vähemalt. Ma õpin erinevaid uusi oskusi. Vajalikke ja lihtsalt fancy‘sid.
Anult ehete ja karpide tegemise õppimine on nimekirjas täiesti olemas. Praegu viibin eemal küll enda eriala pärast, aga olukord on lõppkokkuvõttes sama.
Kuigi tahaksin teda mõnel korral oma uue skilli või saavutusega meeldivalt üllatada, jagan siin pisikese osa oma nimekirjast.
- Kõige maitsvam letšo. Õpin valmistama ja jätan keldrisse riiulitäie ootama.
- Harin end mesilaste pidamise osas ja korraldan koju Neeruti mesitarud ja vajaliku kraami.
- Teen lõpuks ära oma autojuhiload.
- Sebin vinüülimängija ja ägedaid plaate.
- Kenamad lipsusõlmed.
- Õpin huultelt lugema.
Hoiab ehk lollid mõtted ka eemal. Absoluutne lemmik mu idiootsetest mõtetest, kui olen Eerost eemal, leiab, et musil on õnnestunud lambist surma saada ja mulle kui ametlikult suvalisele inimesele lihtsalt ei teatata sellest. Üldiselt kui märkan selle mõttemustri algust, üritan detailselt hakate ette kujutama erinevate sõlmede tegemist. Olen kuulnud, et halvad mõtted tuleb seostada millegi hea või kasulikuga, et kohe ümber lülituda. Sellega ei taha nagu õnnestuda. Visuaalselt kujutan halli paela sõlmeks roomamas, aga loll monotoonne hääl jaurab ikka, mis temaga juhtuda on võinud.
Õnneks käib Kalmer Tennosaare Vana Klaver või TÕ-TÕ-TÕ-TÕ—-CAPTAIN!—INCOMING MESSAGE! piisavalt tihti, et rumalad mõttekäigud rumalaks naeratuseks muutuksid.
Rattamatka 3. päev
Matka viimane päev oli planeeritud väga tšilliks. Nautisime mõnusat olemist.
Kogu väntamine oli kokku ~4 km – sugulaste juurest Piusa rongijaama. Sama lebo suhtumine jätkus ka rongis.
Järjest hakkasid inimesed kodudesse ära pudenema. Tapal läksid Pants, Siim ja emme. Baltijaamas läksid teed lahku Anu ja Midliga. Lasnas tuli Taavetiga hüvasti jätta. Eks järgmisel aastal tuleme jälle kokku.
Rattamatka 2. päeva tegemised
Kolmeteistkümnenda hommikul üllatas, et lihased polnud üldsegi valusad ja selg polnud kange ja vastik nagu hirmuga ootasin. Hommik oli rahulik ja lebo. Kui teised sõid ja ärkasid veel, hullusin tiigis erkrohelisi konnakesi pildistades ja luurates.
Teisele päevale oli planeeritud lõviosa matkast – ~70 km. Kuna päev algas vara ja mitte pärastlõunal nagu esimesel päeval, oli see täiesti tehtav. Kiiresti jõudsime oma eelmise õhtu eesmärgini – Litsmetsa. Loomulikult oli vaja teha grupipilt:
Tsoorus leidsime mahajäetud maja, milles oli vaja koheselt kolada. Tundus nagu poolijäänud ehitus. Nagu see oleks pidanud tulema mingi hotell. Armusin. Kui mul on tulevikus selline valik, ehitan omale samasuguse kodu. Otsa pealt võtaks tube lihtsalt vähemaks – pärast 20-30 last ma päris ei taha. Seal oli miski saali moodi, kuhu saaks hullult taimi akna alla kasvama panna… I’d be so happy :)
Usun andunult, et unistused peavad ennastki hirmutama ja ajule võimatud tunduma. Seega tähistasin telefonis selle koha ära. Ühel päeval võib selle üles mõõta, natuke isu järgi muuta/täiendada ja omale ehitada. Selle koha ilu võttis mul hinge kinni. Vahtisin ja imetlesin. Kuni tuli teele asuda.
Väheke oli lõpuni jäänud, kui osa meie pundist oli vaateväljast kadunud. Jäime ootama. Leidsin, et on õige aeg hüüda: “Tahate näha kui hästi ma…” ja kukkusin külili kruusateel maha. Kogusin end hetke ja veel kaks, et selgitada: “Ma tahtsin küsida, kas te tahate näha, kui hästi ma kaheksaid teen?”
Teisel õhtul jäime Tudernale sugulaste juurde. Tõeline hipiparadiis. Nende majad olid puust, põhust ja savist. Viimase töötlemise koolituslaager oli parasjagu nende endi õuel käimas. Kõik oli looduslähedane ja tšill. Metsas jooksis jääkülm oja, mis nõnda kuumal ilmal oli mu lemmikkoht. Pole vist üllatus, et magasin nagu õnnis laps tol ööl.
Milline oli rattamatka esimene päev
Retk algas 12.-l hommikul vara: rong Valka lahkus Tallinnast 6:40midagi. Selle eel tuli minul koos Taavetiga sõita Lasnamäelt Baltijaama. Umbes 300 meetrit enne rongi peatuskohta läks minu (Taavetilt laenatud) rattal tagumine kumm katki. Mõistsin, et siiski on tegemist joppamisega: jõudsime rongile ja kõik olid virgad ja rõõmsad. Loomulikult jõudsin mitmetunnise sõidu alguses siiski juba magama jääda. Kui ärkasin, oldi ametis ratta sisekummi vahetamisega, mille eest olen siiani tänulik :) ja ühtlasi olid kõik matkalised komplekteeritud. Nimelt tulid Tapalt viimased peale. Nii me Valka sõitsimegi.
Valga rongijaamas
sättisime endid ja rattad koos varustusega väntamiseks valmis. Panoraamvõtte eripära abil õnnestus juhuslikult jäädvustada mu ema olemus sellel matkal (ja üldse elus) täiuslikult:
Pikalt peatusime lähedal asuvas Maximas, et süüa teele kaasa osta. Hakkasin mõistma, mis sellest reisist saab, kui mu ema leivakotiga kaasatoodud kruupe oma mägiseljakoti küljetaskusse suruda üritas.
Tal õnnestus asjaolu mulle selgitada selliselt, et mõistsin teda, aga jään ikkagi arvamusele, et ta on parandamatu ülepingutaja ja unistaja. Põhjus, miks võtta kaasa paar kilo kruupe rattamatkale on järgmine: me peatume teisel ööl sugulaste juures, kes ei söö üldse liha, kelle maja on ehitatud puidust, põhust ja savist, kes elavad Lõuna-Eesti metsas kuskil… ja kruubid oleks külakost, mida nad tõepoolest hindaksid. Hea valik? Ikka! Praktiline? No ei.
Pärast seda pikka peatust olin enam kui valmis teele asuma. Matkalised olime
Pants, Siim, Taavet, mina, Anu, Midlynx ja emme.
Esimesel päeval
läbisime umbes 30km. Minu jaoks oli see imekerge. Oleksin võinud veel sama palju sõita. Põhjus oli selles, et enda seljakotti pakkisin ainult asju, mida vajan ja mida reaalselt kanda jaksan. See on parim asi, mida mulle trippide kohta on õpetatud, ja see tuli ammusel Avensise a’al Udolt:
Võta kaasa ainult need asjad, mida sina ise jaksad kanda.
This has never led me astray. Tundub küll loogiline ja üleni loomulik, aga iga tripp, kus ma olen käinud, on keegi eksinud selle vastu.
Päev lõppeski nii, et sõitsime mööda teed, vahtisime ringi ja hõikasime omavahel, kas kõik oleksid nõus ühte või teise kohta ööseks oma telgid püsti panema. Kõigile sobis kohake tiigi ja sauna kõrval heinamaal. Lükkasime ema tanki ja pererahvaga rääkima. Võrukeelne mees tuli rehaga, rääkis midagi, millest ma ainult osaliselt aru sain, ja tõmbas väikse platsi meie jaoks heinast puhtaks. Pani meie jaoks oma saunagi küdema. Koht oli maaliline mahedas õhtuvalguses;
heina, sauna ja tiigi lõhnad koos mõjusid peaaegu luuleliselt, tõeline suvetunne. Mõnusast saunast
kuumana tiigikonni täis veesilma sulpsata oli nagu kirsiks tordi peal. Ja uni tuli magus ja kosutav.
Tunni- ja muud plaanid.
Vahenädala veetsin teadupoolest surivoodil. Siiani on kummalised köhahood peal. Katk vist.
Nii idiootlikult aset leidnud haigestumine korraldas elunatukese selliselt, et pean leidma aja, millal toimuvad ümbrikueksamid, ja eksamisessiooni koormus kooliaasta lõpus on nõksu suurem. Katki õnneks midagi pole.
Veel enam, et mu tunniplaan on sel semestripoolel vähe lebom. Esmaspäev, neljapäev ja reede on koolipäevad. Esmaspäev ja neljapäev algavad kahest päeval ja reedel 12st. Hiljemalt peale kuut olen iga päev vaba. Valdavalt hakkan vabanema neljast.
Sellest ajendavalt kavatsen minna tööle. Ideaalplaan oleks nüüd siuh-sauh! kooliasjad kenasti rööpasse saada ja kuhugi graafikupõhiselt tööle ennast sebida: 3 päeva vajaksin ainult kooli jaoks ja ülejäänud aja saan näiteks pitsasid kuskil räpases köögis vorpida.
Nüüd tuleb Põhjus ja Päris Vahend.
Mõistsin ühel päeval, et kui minu õde, kes maksab mu koolitee eest, tahab veel lapsi,
siis ühel hetkel tal ei ole enam raha minu jaoks. See oli Põhjus. 1800-eurone õppemaks aastas, that is.
Siit tuleb Päris Vahend. Eelmisel aastal läks põhikooliaja klassiõde
laevale tööle ja rääkis mismoodi seal on ja palju pappi annab kokku riisuda. Pole temaga nüüd rääkinud ega seega kuulnud, kui heaks või halvaks see kõik osutus, aga mõtlen seda proovida… sest where the fuck else am I gonna get that €1800?
palju 6nne kuu aja p2rast toimuvaks synni p2evaks
Aitäh, emme, polnudki märganud. Üritasin talle helistada, sest võtsin viimaks mõistuse pähe (loe: Eero surkis piisavalt mu hoolimatut suhtumist) ja ma tellisin korralikud läätsed. 6 tk. Ostan-3.20-eest-päevased-läätsed-ja-kannan-neid-kuni-tahaksin-need-koos-silmamunadega-välja-kista-meetod pole vist jah kõige tervisesõbralikum. 16 euri eest 3 kuud. Tõenäoliselt neid kannan ka nii kaua kui annab. Emale helistasin selle jaoks, et ta koju postkasti neid oodata oskaks. Mmm, või tahtsin niisama ta häält kuulda. Nagu ta muidu ei vaataks postkasti, kui talle selleks käsku ei anta. Ole, Ellu, nüüd normaalne ka vahepeal.
Toakaaslane läheb iga päevaga aina lahedamaks. Meil ei ole tekkinud mingi superklapp nagu BZ-ga, aga saame kenasti läbi. Ühesõnaga, me ei sodi seintele, ei joo ennast linna peal umbe, ei naera pisarateni ega vii koos taaramägesid välja. Aga me küsime alati, kas teine midagi poest tahab, kui poodi peaksime minema. Pakume süüa ja oleme muidu väga kenad ja sõbralikud teineteisega.
Pontu
tuli mulle kooli oma jõululoosile järele. Nokib ümbrikku, loeb, silmad säravad. Kuigi tean, kes Eerole teeb, küsin, kas ta ikka teab, kes see inimene on, kelle nime ta sai. Naerab. Ütleb, et ikka teab. Küsib kohe, kas on siis kedagi, keda ta ei tea. “Mhmhmm – Eero!” Eks ma natuke vaja eputada ka. Ta on lihtsalt nii super. Aga Pontu on kuulnud küll. Anu käest. Mu noormees pidavalt olema “väga lahe”. Anu pole ka Eeroga kohtunud. Aga eks Anul ole alati hea vaist olnud inimeste suhtes. Pontu veel kallistab mind ja ütleb: “Ära siis ennast välja lase visata.” Vastan siiralt: “Ma nii üritan.”
Speakin’ of. Ma hakkan nüüd õppima.
Ps. Oli sotskultantro, õppejõud rääkis, et teeksime oma feilinud vaheeksami ümbrikueksamina järgi. Tundus, et paljud kukkusid läbi. Läksin oma tööle ka siis järele. C.
Jõululoosiümbrikud
Here it goes again.
Meie peres on kombeks teha loosiga kingid jõuludeks. Kõigi nimi läheb loosi ja kõik võtavad ühe. “Pere” tähendas vanasti meie peret (emme ja issi ja 6 last) ja vanaisa ja onutütart, kes meile nagu õde ja mu vanematele nagu tütar on. Nüüd on vanaisa surnud, vanem õde lapse saanud, 3 inimest oma kallimale jõululoosi kaasamisega au teinud. Anu näitas viimasega teed. Mul oli hetkeks veider enda noormees loosi panna, sest… ta pole kõigiga veel kohtunudki. Aga ma lajatasin ta sinna sisse, sest nad võivad ju kohe temaga ära harjuda. Ühesõnaga, kui esialgu oli meid 10, siis nüüd on 13.
Üks on läinud ja mõned on juurde tulnud.
Tavaliselt teeme loosimiseks sildid ja möllud mina või Pants. See aasta lõikasin silma järgi ruudud, kirjutasin kõigi osalejate nimed peale,
voltisin pisikesteks ümbrikeks. Üliarmsad tulid :)
Kõik on juba ära jaotatud ka. Telefoni, Skype’i, paratamatuse või vana hea näost-näkku teel :)
Tsitaate
Elerin: “Ma sureks Sõjakooli uksel orgasmi.”
Kristjan: “Ta küsis mult, kas ma olen purjus. Ma ütlesin: “Ei, mul on raskusi püsti seismisega.””
Eero: “Ma mõtlesin juba, mis ma su isale ütlen. Et oli jah minuga, aga nüüd on kadunud ja surnud?”
Pants: “Me oleks pidanud juua ostma. Ma siis seisan suu lahti kuskil räästa all. Vahet pole.”
Marko: “Nukirauad ei ole parim valik tegelt. Taktikakindad on palju paremad. Neid ei rebi käest keegi.”
Kristjan (kaabu küljes oleva kummipeale kohta): “Ma lõikan selle ära.”
Ellu: “Sa hakkad seda kahetsema.”
Kristjan: “Okei. Siis ma saan ennast sellega üles puua.”
Elerin: “Ma ei seo nukke nii nagu tahaliselt. Ma seon nii, et sinna saab asju vahele siduda. Näiteks võtmeid.”
Kristjan: “Mina ei tea. Minu meelest olen ma perfectly normal.”
Ellu (kui selgitasin Anule, miks tema käest kokkamiseks nõu küsin ja mitte meie emalt, pojad küll pöörduvat ema poole): “Tütred helistavad õdedele, sest emad tegelevad poegadega.”
Marko (avab rõvedalt musta dušikabiini): “Siin on ka vaja naise kätt.”
Kristjan (proovib riideid ja kommenteerib neid): “Seelikul ei ole väga vigagi. See (kaelarätt) on lihtsalt täiega gei.”
Elerin: “Kui ma kunagi PEAN abielluma, siis ma kannan Zac Poseni valget kleiti, mida Coco Rocha kandis NYFW-l.”
Quote’e tahad kuulda?
Kristjan: “”Tsitaate” sa tahtsid öelda. Räägime ikka eesti keeles.”
Ellu: “Kui juba asju soovida, siis ma tahaks peenike olla.”
Triinu: “Aga siis sul ei ole tisse. Mis elu see on?”
Kristjan: “Ma ei usu, et see võimalik on.”
Elerin: “Misasi? orgasmi surra või?”
Kristjan: “Proovime?”
Eero: “Minu jaoks on ainult 2 ilusat asja olemas: Kalashnikov ja Sina.”
Polina: ” Teadlikkus enesestmõistetavusest. Kõige tähtsam antropoloogile ja kõige raskem enda keskkonnas.”
Triinu: “Mul võiks suurem kapuuts olla.”
Anu (hellalt ja armastavalt Midlile): “Ja kui nutma peaksid hakkama, jää parem magama.”
Ellu: “Sa oled tore poiss.”
Aavo: “Sa ka. Aint sa oled tüdruk.”
Kristjan: “Ma kardan, et mu joobeaste ei aita mind.”
Psühholoog: “Filosoofia ja psühhootilised häired ei käi kokku.”
Ellu: “Sa rikkusid just kõik teised poisid maailmas mu jaoks ära.”
Elerin: “Ma olen kõik seksikad asjad Sulle sinna visanud. Näe, võta mu jakk ka.”
Eero (pärast Poola maanteehoorade mainimist): “See hoorateema polnud mõeldud niivõrd seksuaalsest käitumisest kui riietusstiilist.”
Kristjan: “See kaklus algas sellest, et ma ei austanud ta private space’i. Tere tulemast põhjamaadesse!”
Emme (minu Seewaldis tehtud fotot vaadates): See küll Seewald pole. Või oli laste osakond mõnes teises majas…”
Andreas (näitab Kristjanile uuesti oma šeivitud peenist): “Kordamine on tarkuse ema!”
Eero (kui ma laua taha õppima ennast seadsin): Ja kui Sul ikka pime on, võin ma Sulle lambi ehitada.”
Triinu: “Ole vait. Sa oled nii halb eeskuju.”
Kristjan: “Ole vahepeal kaine nüüd.”
Elerin (seisab katkise ja ketiga kinni pandud külakiige ees): “Pohhui, me kiigume!”
Kristjan: “Ma ei ole 2 nädalat joonud. Või noh… üleeile jõin ka.”
Ema: “Inimestele ei tohi tihti head öelda. Väga harva.”
Elerin: “Huvitav, mis tunne oleks olla pingviin?”
Kristjan: “Mõttetu.”
Mihhail: “Filosoofia tegeleb nende küsimustega, millega ükski normaalne inimene ei tegele.”
Naine (oma pojale): “Kas see poiss jälitab sind ikka veel? Sa pead ettevaatlik olema, ta tahab su käekella endale!”
Ellu: “Mul on vaja oma erektsioon kuhugi panna.”
Elerin: “Pane oma blogisse.”
[S.E]
Olen koolis. Mares, 3. korrusel. Istun banaani ja kohvi kõdu järgi lehkava prügikasti kõrval, sest siin asus viimane vaba pistikupesa, mille ahnelt endale võtsin. Kõht on täis ja uni on. Poole tunni pärast hakkab viimane loeng – akadeemiline kirjutamine sotsiaal- ja kultuurantropoloogias. Teeme seal essee. Tänaseks peavad olemas olema teema. Võtsin antropoloogid ja informandid. Teistel on midagi spetsiifilisemat piirkondade jms kohta. Samahästi oleksin võinud teemaks võtta Mis on antropoloogia? või Kes on antropoloog? Pole hullu – olemas! Siis tuli allikaid leida. Vähemalt 5 artiklit vist. Ei, seda mul pole. Ja viimase asjana – pealkiri koos essee struktuuriga. Pealkirja veel mõtlen. Antropoloogi ja informandi vaheliste suhete iseärasused. Suhted and hoiakud informandi ja antropoloogi vahel. Informandi ja antropoloogi suhtumine ja suhtlemine. Antropoloogi ja informandi suhtluse iseärasused. Loom. Loomus? Ma ei tea. Õppejõud on tore. Energiline ja rõõmus. Käisin eile Harakas vms poes. Ma arvan, et ma nägin selle õppejõu pilti ühel CD-l, mis seal müügil oli. Aga ma pole kindel. Järgmise kuu alguses on noormehel sünnipäev. Käin ringi, et talle midagi kihvti kinkida. Leidsin juba midagi, mis ma usun talle meeldivat. Tahaksin talle midagi tellida ka, aga Facebook vihkab mind ja ma ei saa seal kirju mingil põhjusel saata. Aga just seda on mul vaja teha. This sucks ass.
TRIIN, KIRJUTA MULLE!
Väänasin jala õuest siia tulles välja. Paha-paha-paha tunne. Ühikasse jõuan, teibin halastamatult kinni. Ja siis jään magama. Homme on õnneks vaba. Õhtul pakin paar asja kojuminekuks kokku, sõidan kaissu ja hommikul lähme Pantsiga KUMUsse. Mood ja külm sõda kutsub meid. Äkki tuleb isegi Anu koos beebiga. Mis beebi enam – pisike roomab ringi ja seletab nagu vana mees. Igatahes, siis saab lõpuks koju korraks. Ennast täiesti vabalt ja rahus tunda. Piparmünti korjata ja kaktustega möllata.
Ruhnu asemel Hiiumaale
Anu Ruhnu-isu hääbus ruttu, kui selgus, et see läheks maksma sama palju kui tagasihoidlik reisuke Hispaaniasse. Võtsime auto, ladusime asju täis ja kimasime Hiiumaale. Mina, Aavo,
Anu ja Midli.
Sõime kuskil Sõnajala söögikohas. Võtsin šampinjonikaste ahjukartuliga ja jõin tomatimahla kõrvale. Hea oli. Ülejäänud aja ropsida ja suremist tunda nii hea ei olnud. Õhtul (kui mind haiglasse taheti viia) kirjeldasin enda olukorda selliselt: enam suremistunnet pole, lihtsalt rõve on. Selle peale olid kõik nagu hahahaahhahahahaha ja tegid rõõmsaltnalja. Nt et äkki saab tasuta peielaua ka sealt. “Jääb ELLU! hahahahahahaha” tuli ka ära. Järgmisel päeval oksendasin ainult korra. Seda ka omal algatusel. Et ma spontaanselt kõike täis ei oksendaks. Profülaktika mõttes. Kuskil peldikus enne viimast praamisõitu. Lihtsalt nii kahtlane oli olla.
Anuga päris nii lähedaseks veel ei saanud, kui kunagi olime, aga sipsu avanesime ka. Minu meelest oleme päris kaugeks temaga jäänud. Sellest on kahju. Aga küll me sinna ka jõuame :) Reis oli muidu põnev küll.
Tagasiteel on kerge nututuju. Ennastki paneb imestama, et mis siis nüüd on. Kuigi minus põlevad suure lahmava leegiga asjad nagu need neetud nimesildid ja suguvõsa kokkutulek ja sisseastumisvestlused, siis ma ei saa aru, mis minuga on, et ma kohe nutta tahaks. Natuke uued asjad vist viimasega kaalul. Õnneks öösel helistas noormees. Aitas mul natuke lahti (h)arutada mu ajus toimuvat. Peamiselt olidki teemaks sisseastumisvestlused. Leevendas mu piinu. Ma ei oska temaga väga hästi veel arvestada. Et ma, noh, ei ole enam täiesti üksi, kui mingid deemonid mind sööma hakkavad. Et võingi väga lihtsalt ja avameelselt rääkida, mis muga toimub. Päris lahe tunne. Ta on ikka nii jackpot mul, et ise ka ei usu :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 
